Kapten Trumm kirjutas:Tunnistan ausalt, et olin selle täiesti ära unustanud, et enne Simmi järglaseks saamist jõudis Oidsalu töötada kamina julgeolekuosakonnas ka Simmi asetäitjana. Aga see ei muuda kuidagi asja iva, sest nii nagu ei saa järeltulijaid karistada eelkäija pattude eest, ei saa ka alluvaid karistada ülemuse tegevuse tõttu. Oma olemuselt – vähemalt Eesti riigiaparaadis – ei teosta alluv järelevalvet oma ülemuse üle, vaid ikka vastupidi. Iseasi muidugi, kui alluv on teadlik oma ülemuse kuritegelikust vm moel kahtlasest tegevusest ning ettekandmise asemel üritab seda hoopis kinni mätsida vms. Kuid sellisel juhul oleks Oidsalu ilmselt istunud kohtupingis Simmi kõrval, mitte jätkanud normaalset karjääri.
Ma loodan, et sa vähemalt sisimas mõistad, et kui asetäitja ei saanud aru, mis asju ajab amatöörlik luuraja Simm, siis pole taoline julgeolekuametnik kopikatki väärt. Sa ei pea seda siin avalikult tunnistama, lihtsalt tuleks ise seda mõista. Nagu hiljem selgus, tegutses Simm kaunis amatöörlikult ja igas muus riigis oleks kiirelt vahele jäänud. Kuna meil aga kedagi ei huvitanud (soo), siis muidugi, vahelejäämise tingisid välisriikide luureametite vihjed.
Küsin nüüd täiesti siiralt ja sisuliselt, et milles täpselt seisis Simmi amatöörlikkus, mille järgi tema alluv(ad) oleksid ta kohe tuvastama kui Vene spiooni ja riigireeturi nagu „igas muus riigis“? Kas ta tuli hommikuti tööle fotoaparaat kaelas rippumas ja teine, väiksem Minox pintsakutaskust välja ulatumas? Kas ta kasutas salajaste dokumentide SVR-ile läkitamiseks kaitseministeeriumi e-maili süsteemi või lasi paberkoopiaid referendil Vene saatkonda läkitada? Kas ta üleüldse kasutas venelastele info edastamiseks mingeid talle kuuluvaid või temaga seostatavaid sidevahendeid? Kas ta kohtus Kaitseministeeriumi lähistel olevates söögikohtades regulaarselt Vene saatkonna esindajatega? Kas tema elustiil ja väljaminekud ületasid märkimisväärselt tema ametlikke sissetulekuid?
Mulle teadaolevalt ta selliseid asju ei teinud. Ma ei loeks täielikuks amatööriks inimest, kes suutis Vene luuret teenida ja Eesti riiki petta ilma vahele jäämata 10+ aastat, väga erinevate alluvate ja ülemustega töötades, erinevate kapo kontrollijate pilgu all jne. Ehk teisisõnu, demokraatlikes riikides ei olegi võimalik inimesi allutada sellisele totaalsele kontrollile, mis reetmisriske lõplikult maandaksid. Vaid kui spioon oskab kasvõi elementaarselt oma tegevust konspireerida ja kontakte vastase luurega varjata, siis ongi teda üsna keeruline tabada. Simm seda üldiselt vist oskas – töö juures Minoxiga vahele ei jäänud, üle jõu ei elanud, agendijuhtidega Eestis ei kohtunud, info andis edasi raskesti avastavate postkastide või spetsiaalsete sideseadmetega.
Enamus spioone kukub sisse kas a) vastuluure suudab vastase luureagentuurist värvata oma spiooni, kes toob ära reeturite nimekirja; b) n-ö kontakti ja sideühenduse korral, st sel hetkel, kui antakse üle infot, jäetakse pakk peidikusse, kohtutakse oma agendijuhiga. Üks ärakaranud GRU-lane kirjutas, et lausa 90% agentide sissekukkumistest toimub viimasel põhjusel. Avalike allikate teatel juhtus nii ka Simmiga – mitte Eestis, vaid kaugel Hispaanias.
Mida Eesti toonane sõjaväeluure Simmist avas, mina ausõna ei tea. Kui Simmi poolt mingite dokumentide väljaküsimine oli nende jaoks kahtlane, siis ju oli. Iseasi, kas oli kahtlane juba siis, või äkki hoopis tagantjärele, kui selliste juhtumite puhul on tihti terve eeter täis inimesi, kes „algusest peale kahtlustasid ja aimasid“, et kodanik X on riigireetur/pedofiil/korruptant/naisepeksja?