Soobel kirjutas:Nimelt vôib seal Junkerseid alla lasta nagu kärbseid, nende MGsid pole môtet karta. Aga B25 vôi veel B17 taha ei maksa üldse tôusta, browningud teevad su kohe pulbriks.
Oskab keegi ehk öelda, kuidas see vahekord tegelikult oli?
No võtame relvad ette ning võrdleme
Kõigepealt peab ütlema, et tegu täiesti eri klassidest riistadega. Nii lennukite kui nende kuulipildujate näol. Sakslaste pommituslennukid olid enamasti kahemootorilised, Ju 87 isegi ühemootoriline ning seega nende kandevõime ka oluliselt väiksem. Jänkide kaugtegevuspommituslennukid (B-17 ja B-24) olid 4-mootorilised ning võisid kanda ka suuremat muud lasti kaasas. Saksa pommituslennukitega võrreldes. B-25 kahemootorilne, kuid samuti suurema kandevõimega.
Saksa pommituslennukite pardakuulipildujad olid enamasti 7,92 mm tavalise vintpüssi padruniga. Ameeriklaste lennukeil aga 12,7 mm raskekuulipildujad, mis küll kaalusid rohkem, kuid olid märgatavalt võimsamad. Ning tavaliselt oli neid endid ka ühe lennuki peal rohkem..
Aga konkreetsemalt.
Saksa pommituslennukite tavaline kuulipilduja oli MG 17. Padrun 7,92 x 57, kuuli algkiirus 775 m/s, kuuli kaal 10,8 grammi ning laskekiirus 1200 lasku minutis.
Ameeriklaste levinuim kuulipilduja oli Browning M2, tuntud ka kui Aviation Universal. Padrun 12,7 x 99, kuuli algkiirus 880 m/s, kuuli kaal 43,3 g (keskmine, tegelikult oli muidugi mõlemil kuulipildujal väga erinevat laskemoona, millede kuulid kaalusid erinevalt. Kuid M2 laskemoona kaal varieerus rohkem...) ning laskekiirus 750 kuni 850 lasku minutis.
Arvutame siit 2 olulist suurust - kuuli algenergia (E=m x v) ja kogupaugu massi ajaühikus (laskekiirus kord kuuli mass).
MG 17
kuuli algenergia = 8,370 W
kogupaugu mass = 216 grammi sekundis
M 2
kuuli algenergia = 38,104 W
kogupaugu mass (minimaalne) = 541 grammi sekundis
Nüüd korruta need arvud enda poole suunatud torude arvuga ning tee järeldused
M 2 kuuli 4,5 korda suurem algenergia tähendab eelkõige seda, et kuuli tappev ulatus oli oluliselt suurem. Mitte muidugi 4,5 korda (sest kuuli õhutakistus oli tänu suurematele mõõtmetele samuti suurem) kuid üle kahe korra kindlasti. Üks kuulipilduja jõudis sekundis lasta välja kuskil 2/3 sellest arvust kuulidest mis MG 17, seega tõenäosus saada tabamus oli ehk veidi väiksem. Samas oli MG 17 ühe kuuli tabamuse mõju lennukile samuti väiksem. Samas kas sa said 1 s valangu M 2 või MG 17 käest - vahe on ikka väga suur...
paharet kirjutas:Eest rünnata oli sellepärast lihtne,et seal oli B-17 ainult 1 kuulipilduja ja seegi 7,62.Tahapoole suutsid tulistada vähemalt 6 12,7 mm-st Browningut.Ja kui pommitajad lendasid grupis oli nende tulejõud tahapoole piisavalt suur.
Üks ette tulistav kuulipilduja oli B-17 mudelitel kuni B-17G. Siis pandi (just vastusena sakslaste rünnakuile otse eest) nn chin turret (lõua turell otsetõlkes) = 2 ette tulistavat 12,7 mm Browning'ut. Samuti said ette tulistada nii ülemine torn kui kõhu all olev kera. Nii et siis oli ettepoole tulejõud vaid veid nõrgem taha suunatust.
Siiski oli kõige olulisemaks kaitseks lennukite tihe koondrivi ning kontsentreeritud tuli. Ning saksa õhukaitse peamiseks ülesandeks vastase koondiste lõhkumine ning lennukite eraldamine. Üksik lennuk oli siis juba suht kerge saak. Kuid koondrivi lõhkumine nõudis tihti ohvreid ning ei pruukinud alati õnnestuda.
Tegeliku puutumatuse saavutasid jänkide pommituslennukid siiski alles siis, kui suudeti tagada saatehävituslennukite kaitse kogu lennumarsruudi ulatuses...
Se mõnusalt pikk toru annab läbilöögivõimele ka kõvasti juurde. 
