Viktoriin

[Walter2]

Nüüd sa juba vastutad küsimise eest

Järg endiselt vabaks - no ei tule vaimu pääle..

[NGolf]

Üks põllumees tekitas kogemata palju ärevust, vaat, et oleks tuumasõda lahti läinud. Mis juhtus?

[Runkel]

Kui ääri-veeri pihta hakata, kas mingil põhjusel võis tekkida visuaalselt nn tuumaseenele sarnane kujutis?

[NGolf]

Ei, tema tegevuse tulemusel läks teatud asi katki. Asi ise oli päris mastaapne.

[Tomka]

24. novembril 1961 katkesid ootamatult kõik sideühendused USA Strategic Air Command (SAC) ja North American Air Defense Command (NORAD) vahel. SAC kaotas side kolme hoiatusjaamaga Inglismaal, Gröönimaal ja Alaskal. Sideahelate laialdast ja totaalset riket peeti võimatuks, eeldati et oli toimunud täismahus NL-i tuumalöök. Selle tulemusel pandi kõik SAC-i baasid valmisolekusse ning B-52 pommitajate meeskonnad ruleerisid lennuradadele, oodates korraldust vastulöögiks Nõukogude Liidule. Õnneks neid korraldusi ei antud (side saadi väidetavalt Gröönimaa Thule lähistel ühe B52, kes raporteeris, et kõik siiski rahulik). Edasine uurimine tuvastas, et sideahelad ei olnud tegelikult lollikindlad, kuna need kõik ahelad jooksid kokku Colorados ühte releejaama, kus oli tomunud rike, mis põhjustas kogu süsteemi tõrke.
Äkki selle releejaama rikke taga oli see põllumees?

[NGolf]

Akf! Tomka pakkumine on päris soe juba.
Selle asja ehitamine algas umbes 1958. aastal ja aktiivne kasutamine lõppes 70.ndatel. Mõned sellega seotud numbrid on ca poolteist kilomeetrit ja pool atm rõhku.

[NGolf]

Süsteemi juurde kuulusid kõrvalistesse kohtadesse rajatud hooned, mõned olid väljast nagu elumajad, aga sisaldasid maa-aluseid korruseid, kuhu oli sisse toodud 50ndatel võrdlemisi haruldane, maakaabliga, kõrgepingevool seadmete toiteks. Mõned hooned nägid välja nagu kergetest plaatidest seintega tehnilised putkad, plaatide taga aga olid poolemeetrised raudbetoonseinad. Kerge puidust välisukse taga tuli paksust terasest tugevam uks. Ventilatsioonitoru tuli mitme käänuga ja avanes kuhugi kivihunnikusse, kaitsmaks pommitabamuse eest. Mõned hooned on siiani alles, mõned lammutati kümmekond aastat tagasi.

[NGolf]

Süsteemis oli olulisel kohal Norra peened seadmed, samuti kasutati mh. Siemensi aparaate.

[Marvin]

Aeg klapiks IBMi SAGE ajastuga, mis oli NORADi eelne eelhoiatussüsteem. Rõhunumber võiks olla radarikuplite siserõhk, aga mida tegi põllumees, seda tõesti ei tea

[Walter2]

Põllumees saab mõne sidekaabli segi künda või kaevata.

[NGolf]

Päris lähedal juba. Süsteemi toimimist kontrolliti igal täistunnil, kasutades tihti kirjandusklassikat.

[Dr.Sci]

Einoh, põllumees oli soomlane, süsteemiga seotud jama on ka taanlasest kopamees tekitanud... ei pane paika veel seda 1,5 km ja poolt atmosfääri ja pole veel seda kõige õigemat artiklit leidnud... aga norrakad, Siemens ja kirjandusklassika klapivad ... kuna pole ühtegi head küsimust, võrdväärsena praegusele, siis jätan lõpliku vastuse formuleerimise teistele

EDIT
Siemens olevat asjaga seotud sellise aparaadi kaudu:

sms_t63_03a.jpg (111.27 KiB) Vaadatud 569 korda

Paraku... Siemens tegi küll algse masina, mida aga raudse eesriide taga kopeeriti ja siis koopia kohaldati hiljem veel eri otstarbeks...

[Marvin]

Et faktid on kõik välja toodud, siis ütleme ära, et nn. Moskva-Washingtoni kuuma liini kaabel kaevati üles. Aga kogu selle ümbritseva loo koos viitega võiks küsija ära rääkida .

[NGolf]

Jah, nii see oli, tegu oli kuuma liiniga, mille rajamiseks kasutati osaliselt juba varem rajatud sidekaablite lõike, Soomes alustati osade lõikude rajamist juba 1958. aastal. Ametlikult avati liin esimese sõnumiga 30.8.1963, pärast Kuuba kriisi. Liini pidi saadeti tekstilõike, ja neid šifreeriti Norra peene viguri abil (Electronic Teleprinter Cryptographic Regenerative Repeater Mixer II (ETCRRM II) krüpteeris telegraafisõnumeid, kasutades ühist ühekordset klaviatuuri.[12] Iga riik toimetas oma sõnumite kodeerimiseks kasutatud võtmelindid oma saatkonna kaudu välismaale. Ühekordse pad'i eeliseks oli see, et kumbki riik ei pidanud teisele tundlikumaid krüpteerimismeetodeid avalikustama[13][14].):
https://en.wikipedia.org/wiki/Moscow%E2 ... P_NCM.jpg
Ühe kaablirulli pikkus olevat olnud ühe miili kanti, ja selle järel pandi vahele väikene tehniline putka, vältimaks liitekohtadest kaabli kaitsekihi vahele niiskuse sattumist. Teatud vahemaade taga olid siis need korralikumad ehitised, mis signaali tugevdasid ja kus vastav mehhanism kaablikõrisse seda poolt atmosfääri rõhku pumpas. Ülesurve oli vajalik, et kaabli katkemise korral (nagu näiteks see Soome põllumehe drenaaži panek millalgi 60ndatel, selle järel rajati 1966. aastal ka varuliin) ei saaks niiskus kaableid kahjustama. Lisaboonusena aitas see süsteem tagada mittesanktsioneeritud kaabli kahjustamise avastamise. Seda ülesurvet kasutati ka muudes selle aja kaablites, mitte ainult Kuuma Liini omades, vähemalt Soomes. Soomes on punaste raudpostidega liini kulgemine siiani märgitud, ja paljud vahejaamad on ka kõrvalistes kohtades säilinud. Huvitav oleks teada, mis läbi Eesti läinud liiniharust on säilinud?

See liin kulges mööda kaablitrassi Moskva-Helsingi-Stockholm-Kopenhaagen-London-Washington.

Filmides näidati sageli punast telefoni kuuma liini mõlemas otsas, kuigi tegelikkuses ei olnud see üldse telefoniühendus[6].[7] Kuumaliin oli kaugtelegraafiühendus[7] Leiti, et telefoniside on liiga riskantne, et seda saab valesti mõista, ja et kaitse pealtkuulamise vastu ei olnud hästi välja töötatud. Vihjeliini kontrolliti kord tunnis testsõnumitega[6].

Kuumaliin loodi pärast seda, kui side USA presidendi John F. Kennedy ja Nõukogude Nikita Hruštšovi vahel oli 1962. aasta Kuuba raketikriisi ajal olnud ohtlikult aeglane[6]. 1967. aastal kasutati kuumaliini esimest korda Kuuepäevase sõja ajal[4].


Selleks, et vältida liini kahjustamist, oli mitu kaablit. Vähemalt kaks marsruuti kulgesid läbi Soome territooriumi. Ühendus tuli Rootsist merealuse kaabli kaudu Turusse ja mõned allikad viitavad, et ühendus oleks läbinud Pääskyvuori ühendusmasti ja Kaknäsi ühendusmasti Stockholmi lähedal, kui need valmisid.

Esimene ühendus Soomes kulges Turust Suomusjärvi, Lohja, Vihti, Espoo ja Helsingi kaudu Tallinnasse ja sealt edasi Moskvasse, kusjuures Helsingi sõlmpunkt asus Postitalo telefonikontoris kolmandal korrusel[6][5].
Teine marsruut läbi Soome kulges Turust Tammela, Forssa, Hämeenlinna, Lahti, Kouvola, Lappeenranta ja Leningradi kaudu Moskvasse. [8]
Lisaks kaabliühendustele oli olemas ka raadiopõhine tagavaraliin Marokos Tangier'i kaudu[6].

Kuigi kaablirajad ei olnud päris avalikud, olid need tähistatud punaseks värvitud posti- ja telegraafiinstituudi märgiga postipostidega, millest paljud on siiani alles. Lisaks on marsruuti ääristatud vahatatud tugevdusjaamade ja kergemate hoolduskabiinidega, ilmselt iga kaablirulli vahetuse juures. Soomes edastasid need maakaablid ka tavalist telefoniliiklust.[8]

https://fi.wikipedia.org/wiki/Kuuma_linja

Kuum liin sai 50:


Testsõnumid:

Pentagoni süsteem asub riiklikus sõjaväe juhtimiskeskuses. Iga MOLINK (Moscow Link) meeskond töötas ajalooliselt kaheksatunnises vahetuses: üks allohvitser hoolitses seadmete eest ja üks vene keelt vabalt valdav ja maailmaasjades hästi kursis olev ohvitser oli tõlk[1].

Washingtonis vastuvõetud sõnumid kannavad automaatselt USA valitsuse kõrgeimat salastatuse kategooriat "Eyes Only - The President"[1].

Vihjeliini testiti kord tunnis, USA saatis paaristundidel ja NL paaritutel oma sõnumid. USA testsõnumid sisaldasid väljavõtteid William Shakespeare'ist, Mark Twainist, entsüklopeediast ja esmaabi käsiraamatust; nõukogude testid sisaldasid katkendeid Anton Tšehhovi teostest. MOLINKi töötajad jälgivad eriti hoolikalt, et mitte lisada vihjeid või kirjanduslikke kujutisi, mida võidakse valesti tõlgendada, näiteks katkendeid Karupoeg Puhhist'ist, arvestades, et karu peetakse Venemaa rahvussümboliks. Aastavahetusel ja 30. augustil, liini aastapäeval, asendavad tervitused testsõnumeid[1].

1971. aasta septembris otsustasid Moskva ja Washington süsteemi ajakohastada. Samuti leppisid riigid esmakordselt kokku, millal liini tuleks kasutada. Nimelt leppisid nad kokku, et teavitavad teineteist viivitamatult juhusliku, omavolilise või selgitamata tuumarelvaga seotud intsidendi korral, mis võib suurendada tuumasõja ohtu.[15][16][17] Kaks uut satelliitsideliini täiendasid maapealseid sideliine, kasutades kahte USA Intelsat-satelliiti ja kahte Nõukogude Molniya II satelliiti. See korraldus kestis 1971-1978; see muutis Tangeri kaudu toimuva raadioühenduse üleliigseks.

1983. aasta mais tegi president Reagan ettepaneku ajakohastada otseliini kiire faksiühenduse lisamise teel. Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid leppisid selles ametlikult kokku 17. juulil 1984.

Kokkuleppe kohaselt pidi uuendamine toimuma Intelsat-satelliitide ja modemite, faksiaparaatide ja arvutite kasutamise kaudu. 1986. aastaks olid faksiaparaadid töökorras. 1988. aastal katkestati telefaksiühendused pärast seda, kui mitu aastat kestnud testimine ja kasutamine oli tõestanud faksiühenduste usaldusväärsust. Nõukogude võimud viisid faksiliiniühenduse üle Stationari süsteemi uuematele geostatsionaarsetele Gorizont-klassi satelliitidele[19].

2007. aastal uuendati Moskva-Washingtoni vihjeliini; Moskvat ja Washingtoni ühendab spetsiaalne arvutivõrk. Uus süsteem alustas tööd 1. jaanuaril 2008. aastal.[4] See kasutab jätkuvalt kahte satelliidilinki, kuid vana varukaabli asemele on paigaldatud valguskaabel. Kommertslik tarkvara kasutatakse nii chat'i kui ka e-posti jaoks: chat'i operatsioonide koordineerimiseks ja e-posti jaoks tegelike sõnumite jaoks. Ülekanne on peaaegu kohene.

https://en.wikipedia.org/wiki/Moscow%E2 ... on_hotline

Heikki Oja kirjutas 2017. aastal tehnilistest lahendustest pikemalt, pärast mõne vahejaama külastamist, esimene siia tõlgitud lõik on ka vastus minu algsele küsimusele:

Ainus veidi ametlikum mainimine kuumast liinist, peale esialgsete kokkulepete, leidub Nõukogude suursaadiku Washingtonis Anatoli Dobrinini 1990. aastal kirjutatud mälestustes: "Hiljem ehitati teine telegraafiliin pärast seda, kui üks Soome talunik oma maad kündes kogemata esimese ja ainsa liini läbi lõikas, mis arusaadavalt tekitas Moskvas ja Washingtonis suurt rahutust."

Hallid, rohelise katusega "ehitusplatsikabiinid", mis vähemalt Häme ja Turu piirkonnas on väga täpselt paigutatud iga pooleteise kilomeetri tagant. Arvatavasti, see on ühe kaablirulli pikkus ja seega kaitseksid kaabli liitekohti kabiinid. Võimendijaamad, mis võivad olla üksteisest kümnete kilomeetrite kaugusel. Need on hallid, akendeta majad, mida võib näha tee ääres, näiteks Kouvola ja Lappeenranta vahel või Hämeenlinnast lääne poole.Meil oli võimalus näha kahe võimendijaama sisemust. Meie naaber Eija Eloranta Tammest on Hykkilä võimendijaama jaoks maa tagasi nõudnud Soneralt, kes oli jaama üle võtnud. Viiskümmend üks aastat varem oli krunt Eloranta vanavanematelt riigile välja ostetud. Eloranta sai tehingu käigus ka jaama võtme ja oli üllatunud, kui ta esimest korda sisse läks: kõik Nokia ja Siemensi seadmed olid paigas, kuigi jaama ei olnud kakskümmend aastat kasutatud.Varem sai jaam turvalisuse huvides elektrit maakaabli kaudu, kuigi ülejäänud küla varustati 1950. aastatel õhuliinide kaudu.Lappeenranta idapiiril asuv Kantola jaam oli 2015. aasta sügisel, kui me seal käisime, lahti lukustamata. Ülemine korrus oli külaelanike poolt kasutatud diivanite ja muude esemete hoidmiseks. Põrandas olev terasluuk oli avatud ja keldrist oli näha jaam, mis oli ehitatud samade plaanide järgi kui Hykkilä jaam. Kõik seadmed olid paigas. Jaam on nii kaugel teedest ja elamutest, et isegi vandaalid ei ole seda leidnud.Võimendijaamade turvalisus on eelkõige pommikindel. Väliselt näevad need välja nagu kergkonstruktsioonid, kuid paneelide katte taga on peidus tugev betoonpunker. Betoonist seinad on umbes 40 cm paksused ning ventilatsioon on korraldatud näiteks paljude kurvide ja suure kivihunniku kaudu, et vältida igasuguste mürskude või šrapnellide jõudmist jaama seadmetesse. Puidust välisukse taga on paks terasuks või paks terasluuk, mis viib spiraaltorusse.Kuival pinnasel on tugevdusjaam kahekihiline. Maapinnal on ainult kerge väliskoor ja betoonist raudbetoonist alus koos varustusega on keldrikorrusel, nagu Kantola jaam idapiiril. Nii oli see ka Herttoniemi jaamas. Kui pinnas on märg, on jaam ühekorruseline, mille kerge väliskooresse on ehitatud otse betoonpunker, nagu näiteks Hykkiläs.

Turvalisuse püüdlused kajastuvad ka kaabli konstruktsioonis. Pliitoru sees kulgeb neli sõrmejämedat vasktoru, mis on rõhu all. Kui keegi üritab ise sidetrassidele ligi pääseda, on ta sunnitud torusid lõhkuma, mis vabastab rõhu ja vallandab häire. Kordusjaamades on ikka veel seadmed, mis hoiavad torusid õigel rõhul. 1950-60ndate aastate vahetusel juhendas Eija Eloranta isa Pentti Alanko noorena Tammelas liini ehitamist. Metsas oli kaabel maetud umbes 60 cm sügavusele, põllul üle meetri. Isegi siis ei olnud see piisavalt sügav, sest drenaažikraavid tuli mõnikord kaevata kaabli sügavuseni. Telefonifirma mehed tulid dreenide kaevamise ajal kohale ja jälgisid, et kaabel ei saaks kahjustada. Kaabel oli erakordselt kallis, "eraisiku raha ei oleks piisanud selle asendamiseks," ütles härra Alanko. Põllumajandustootjatele jagati kaarte, millel olid näidatud kaabli marsruut ja punased postid. Kaabli kohal jooksis vaskkaabel, et hoiatada kaevureid allpool asuva liini eest.Millal need juhtmed siis ehitati? Hykkilä võimendijaama maa-ala sundvõõrandati riigi poolt 1958. aastal ning peagi pärast seda ehitati jaam ja seda läbiv liin. Ilmselt vajas Nõukogude Liit 1950ndatel aastatel turvalist ühendust Lääne-Euroopaga ning sõlmis Posti- ja Telegraafiametiga salajase kokkuleppe, et ehitada ühendus üle Soome. Hykkilä jaama sees on veel pabereid paigaldus- ja hooldustöödest, mille sissekanded pärinevad aastatest 1961-1986.

Piltidega artikkel: https://journal.fi/tekniikanwaiheita/ar ... 2327/41552

Tehnilist lahendust täpsustati järgmises artiklis:

Kuid paber- ja õhuga isoleeritud koaksiaalkaablite puhul oli kaablite rõhu kontrollimine tehniline vajadus, sõltumata sellest, kas kaablid edastasid tavaliste inimeste kõnesid või suurriikide vahelist sidet.Raamat "Telefoniseadmed: ehitus, paigaldus ja hooldus" (1982) kirjeldab süsteemi toimimist, kuid ei maini otseselt ega kaudselt turvalisust. Kaabli rikkeid põhjustasid enamasti mantli kahjustused, mis võimaldasid niiskusel tungida kaablisse ja põhjustada lühiseid või maandusvigu. Kui mantli seire puudus, avastati kahjustus alles siis, kui see katkestas sidepidamise ja kaabel oli pikalt väändunud, mis nõudis kaabli avamist ja kuivatamist või remondiplaastrit, et asendada niisket osa.Rõhu jälgimine hõlmab umbes 0,5 baari ülerõhu arendamist kaabli sees, nii et mantli rikke korral antakse seirejaamale kohe teada rõhulangusest. Ülerõhk takistab ka suuremaid kahjustusi, kuna hoiab niiskuse kaablist väljaspool.Aalto Ülikooli telekommunikatsiooni- ja arvutivõrgutehnoloogia osakonna teadur Jari Lietzén, kes on telekommunikatsioonikaablitega kursis, kinnitab, et turvalisus on tõenäoliselt olnud kõrvaline teema, kui sellele üldse mõeldi. Lietzéni sõnul kaotas plastisolatsiooniga ja eriti rasvaga täidetud kaablite kasutuselevõtt vajaduse tihendamise järele.Asjaolu, et Hykkilat läbiv kaabel paigaldati enne kuuma liini ehitamise otsuse tegemist, on seega lihtsalt seletatav sellega, et see oli oma aja moodsaim telekommunikatsioonikaabel, mis kandis telegramme, kaugkõnesid ja kaugjuhtimissõnumeid. Samuti renditi ülekandevõimsust kolmandatele isikutele, käesoleval juhul suurriikide sidepidamiseks.

https://journal.fi/tekniikanwaiheita/ar ... 2341/41566

Järg siis AKF Marvinil.

[Marvin]

Minu poolt on järg vaba. Üks küsimus küll otsib õiget küsimise vormi, aga see võtab sutsu aega.