Auastmelt vanema kõnetamine sõjaväes.
Postitatud: 14 Jaan, 2009 23:04
No me enamjaolt kõik teame, kuidas kõrgemas auastmes isiku poole pöördumine määrustepäraselt välja pidi nägema või siis peaks nägema EKV puhul. Mind aga huvitab tegelikkuses toimunu ja kuidas see praegusel ajal toimub. Kas see oli/on nii ametlik nagu määrustes kirjutati. Jätaks siinkohal mainimata ajateenistuse alguse ja muud samaväärsed asjad. See oli siiski aeg, mil kõigile seda igapäev pähe tambiti ja vastavalt ka igapäev kasutati. Igatahes meil utsebkas kasutati.
Oma kogemused väeosas, kus valitses selles osas täielik määrustiku rikkumine üldisel tasandil, järgmised.
Roodu ülemad olid roodukomandör, vanemleitnant – suhtlemisel seltsimees komandör, või siis lihtsalt komandör, kuidas kunagi. Svoodikomandör, kapten oli lihtsalt komandör ja mingit seltsimeest sinna ette ei tohtinud lisada, kui piki kõrvu saada ei tahtnud. Teise svoodi komandör aastates mees, pensionieelik, ka kapten – tal oli suht savi, kuidas teda kõnetasid, kasvõi eesnime pidi. Rooduvanem, praporsik – suhtlemisel starsina. Allapoole auastmed roodus kõnetati nimepidi. Roodu ülemad kõnetasid meid nimepidi.
Lennu-tehnilise koosseisuga oli asi veel lihtsam. Kõik tundmatud asjamehed, kelle nime ei teadnud kõnetati kui komandör, või pöörduti teie vormis. Tuttavaid nimepidi, nägupidi tuttavaid kõnetati sina vormis. Kui meid keegi ei tundnud, kutsuti meid üldnimetusega baitsõ või baets (võitleja) või siis ka sina vormis. Seda siis, kui lihtsalt mingit sõdurit kõnetades.
Tegelikult oleks olnud ka puht füüsiliselt võimatu käituda määrustiku järgi, sest kogu seltskond kandis igapäevaselt tehnilist riietust ning sellel puudusid lihtsalt igasugused eraldusmärgid. Eks sellepärast vaadati ka paljudes kohtades teiste väeliikide ohvitseride poolt lendurite peale viltu – kuidas sa suhtud lendurist ohvitseri ja teda kõnetad määrustikupäraselt (oli kohti, kus siiski määrustik toimis), kui on täiesti ebaselge, mis auaste tal on ning tihti ka kahtlus, et äkki on ta sust auastmelt madalam. Üldiselt tundsid teist värvi pagunikandjatest ohvitserid ennast silmnähtavalt ebamugavalt, kui lenduril oli selle isiku juurde asja või vastupidi ja määrustiku päraselt tervitamise asemel tutvustas ennast hoopis ees ja isanime, või perekonnanime pidi ja kätt surus.
Üldjuhul oli teada, et kui lennu-tehnilise koosseisu omavahelisel või siis meiega suhtlemisel ilmusid kõnesse auastmed, kiskus asi tavaliselt jamaks ehk siis oli mingi käkk kokku keeratud.
Oma kogemused väeosas, kus valitses selles osas täielik määrustiku rikkumine üldisel tasandil, järgmised.
Roodu ülemad olid roodukomandör, vanemleitnant – suhtlemisel seltsimees komandör, või siis lihtsalt komandör, kuidas kunagi. Svoodikomandör, kapten oli lihtsalt komandör ja mingit seltsimeest sinna ette ei tohtinud lisada, kui piki kõrvu saada ei tahtnud. Teise svoodi komandör aastates mees, pensionieelik, ka kapten – tal oli suht savi, kuidas teda kõnetasid, kasvõi eesnime pidi. Rooduvanem, praporsik – suhtlemisel starsina. Allapoole auastmed roodus kõnetati nimepidi. Roodu ülemad kõnetasid meid nimepidi.
Lennu-tehnilise koosseisuga oli asi veel lihtsam. Kõik tundmatud asjamehed, kelle nime ei teadnud kõnetati kui komandör, või pöörduti teie vormis. Tuttavaid nimepidi, nägupidi tuttavaid kõnetati sina vormis. Kui meid keegi ei tundnud, kutsuti meid üldnimetusega baitsõ või baets (võitleja) või siis ka sina vormis. Seda siis, kui lihtsalt mingit sõdurit kõnetades.
Tegelikult oleks olnud ka puht füüsiliselt võimatu käituda määrustiku järgi, sest kogu seltskond kandis igapäevaselt tehnilist riietust ning sellel puudusid lihtsalt igasugused eraldusmärgid. Eks sellepärast vaadati ka paljudes kohtades teiste väeliikide ohvitseride poolt lendurite peale viltu – kuidas sa suhtud lendurist ohvitseri ja teda kõnetad määrustikupäraselt (oli kohti, kus siiski määrustik toimis), kui on täiesti ebaselge, mis auaste tal on ning tihti ka kahtlus, et äkki on ta sust auastmelt madalam. Üldiselt tundsid teist värvi pagunikandjatest ohvitserid ennast silmnähtavalt ebamugavalt, kui lenduril oli selle isiku juurde asja või vastupidi ja määrustiku päraselt tervitamise asemel tutvustas ennast hoopis ees ja isanime, või perekonnanime pidi ja kätt surus.
Üldjuhul oli teada, et kui lennu-tehnilise koosseisu omavahelisel või siis meiega suhtlemisel ilmusid kõnesse auastmed, kiskus asi tavaliselt jamaks ehk siis oli mingi käkk kokku keeratud.
vot sellised Ohvitserid olid meil 
