www.militaar.net

Kas keegi teab seda tüüpi lennumasina saatusest NSVL-i armees ? Tuttav teenis lennukikandja saatelaeval ja nägi mitut lennuõnnetust selle lennukiga. Peale avastamist, et nad tihti alla kukkusid stardil ja maandumisel, vahtisid nad huviga selle lennuki õppusi.

http://www.fas.org/man/dod-101/sys/ac/row/jak38.jpg

http://www.youtube.com/watch?v=Zg0K8rlQ ... re=related

Jak-36M

Kapten Trumm kirjutas:http://www.youtube.com/watch?v=Zg0K8rlQ ... re=related

Jeekim. Nii jaburat filmi pole ammu näinud.

Mulle meeldis näiteks see reaktiivmürske tulistav MiG-21, mis kargas kuskil keset Põhja-Jäämerd äkki välja

Kui tähelepanelikult jälgida, siis Jak-38te alla pannakse reaktiivmürskude konteinereid, kuid lennukid tõusevad lendu puhtas konfiguratsioonis.

Samuti see SA-3 ÕT raketi tulistamise stseen käib läbi vist vähemalt viiest selle aja vene sõjafilmist. Vähemalt filmis "Odinotchnoje plavanie" on ta kenasti ka olemas.

Natuke asjast ka
http://www.acig.org/artman/publish/article_488.shtml

Muide Jak-38 probleemide põhjus oli venelaste mootoriehitus. Nimelt ei suutnud venelased toota reaktiivmootorit, mis suudaks ilma järelpõletita tagada lennukile suurema veojõu/kaalu suhte kui 1:1.

Jak-38 ja kirutud automaatne katapulteerumise süsteem, meil oleks trummiga siin arutelu materjali.

Hydrazine kirjutas:Jak-38 ja kirutud automaatne katapulteerumise süsteem, meil oleks trummiga siin arutelu materjali.

Ärge hakake mehed pihta. Palun.

kusjuures kui mul isa (75-77.a. Severomorsk kompleks S-150 õhutõrje)videot nägi, siis ütles et venelane saatis püüdehävitajaid MIG-25 (?) lennukikandjalt õhku.
SR-71 suur kala, P3 väike kala - radarimeeste nimetused lennukitele

stg44 kirjutas:kusjuures kui mul isa (75-77.a. Severomorsk kompleks S-150 õhutõrje)videot nägi, siis ütles et venelane saatis püüdehävitajaid MIG-25 (?) lennukikandjalt õhku.
SR-71 suur kala, P3 väike kala - radarimeeste nimetused lennukitele

Sellest tahaks täpsemalt teada. MiG-25 on igavesti raske kolakas (täislastis kaalub 10 tonni rohkem kui T-34). Pealegi suhteliselt suure tiiva erikoormusega, et saavutada suurt lõppkiirust. Ma tahaks näha, kuidas selline lennukikandjalt õhku saadakse. Veel enam tahaks aga näha, kuidas see sinna maha tagasi saadakse. Ma pigem arvan, et tegu oli Su-33 või Su-25-ga.

Su-33 see ei saanud olla, selle esmalend toimus 85 aastal, isa teenis tal aga 75-77. Sama SU-25-ga, esmalend 77, tootmine 81 st. Aga see MIG-25 jutt on vähe kummaline jah, pole kuskil vastavasisulist infot näinud. Ja ometi oleks see asi, millega venelased kohe kindlasti kiitlemata ei jätaks. Täislastis ligi 40-tonnine masin lennukikandjalt õhku saada, liiatigi ilma katapuldita...samas, mingis teemas ju keegi pealtnägija pajatas ruleerimisradadelt lenduminekust. Ja maha võis juba tulla maa peal paiknevale rajale.

1977 ei saanud vene lennukikandjatelt startida MITTE ÜKSKI konventsionaalse stardiga lennuk, sest venelastel polnud ei katapulte ega trampliintekki.

Su-33 ja co suudab Kuznetsovilt startida ainult trampliinteki abil, kuid see laev võeti laevastikku vastu 1991.

MiG-25 kihutaks Kiev-klassi tekilt lihtsalt otse merre. Ruleerimisrajalt võib õhku tõusta, kuna see on pikem kui lennukikandja lennutekk. Kiev klassi lennutekk on kõvasti lühem kui MiG-25 või suvalise muu konventsionaalse normaalses lennukaalus lennuki hoojooks.

Venelased on kaalunud kunagu MiG-23 istutamist lennukikandjale (sellel on oma õigustus olemas- muutuvnoolsusega tiib), kuid seal minuteada isegi katsetusteni ei jõutud.

Jak-38 nõrk koht oli ta mootor, sest erinevalt brittidest polnud NSVL lennukitööstus suuteline valmistama mootorit, mis suudaks ilma järelpõletita pakkuda veojõu-kaalu suhet üle 1,0 (mis on vajalik kohalt õhku tõusmiseks). Seepärast oli lisaks veel kaks tõstemootorit. Lisaks pole Jak-38 rippumisreziimis võrreldav Harrieriga, sest viimasel on lennuki stabiliseerimiseks keerukas aerodünaamiline roolimise süsteem (lennukit on võimalik pöörata-kallutada rippumisreziimis).

Erinevalt Harrierist oli Jak-38 väga piiratud praktilise väärtusega, tema kandejõud (venelased praktiseerisid põhiliselt püststarte) on olematu ja samamoodi tegevusraadius (lennuaeg on paarkümmend minutit). Samuti puudus tal radar, mistõttu suudab ta reaalselt opereerida ainult päeval ja hea nähtavusega ning õhk-õhk relvastus on piiratud IR rakettidega. Võrreldes 80ndate alguse tekilennuväe tasemega oli ta ikka rohkem pokasuhha kui tõsine sõjamasin, isegi Harrieriga võrreldes.

Brittide lennukiehitus on mõnes mõttes tase omaette, nt Concorde, mis suutis Mach 2ga cruisida üle Atlandi. Järgmine sellise supercruise võimega lennuk oli alles F-22 ja venelased pole selleni tänini jõudnud. Venelane ei suutnud Tu-144-ga Mach 2 saavutada ilma järelpõletita, mistõttu oli lennukaugus väike.

Kapten Trumm kirjutas: Brittide lennukiehitus on mõnes mõttes tase omaette, nt Concorde, mis suutis Mach 2ga cruisida üle Atlandi. Järgmine sellise supercruise võimega lennuk oli alles F-22 ja venelased pole selleni tänini jõudnud. Venelane ei suutnud Tu-144-ga Mach 2 saavutada ilma järelpõletita, mistõttu oli lennukaugus väike.

See on ainult pool tõde. Tegelikult oli venelastel esimeste Tu-144-dega raskusi ilma järelpõletiteta üleüldse helibarjääri ületamisel. Tu-144s lahendas selle probleemi. Seal taga oli tegelikult 3 asja:
1. Mootorid - prantslased kasutasid militaarlennukitele mõeldud elektroonilist mootorite juhtimist, mida venelastel ei olnud
2. Kere - Tu-144 oli mõnevõrra ruumikam, mis suurendas lennuki ristlõikepindala. Samuti oli 144-l palju optimeerimata tehnilisi lahendusi, mis suurendasid oluliselt selle massi.
3. Tiib - Concorde tiib on ligi 80 ruutmeetrit väiksem, mis tõi kaasa suurema tiiva erikoormuse. Samuti oli concorde tiib aerodünaamiliselt väga põhjalikult lihvitud ülehelikiirusega lendamiseks, mis Tu-144 puhul
ei olnud nii hästi õnnestunud.

Aga lõppeks plaanisid ameeriklased ehitada ju oma SST, milledest Lockheed L-2000 kruisikiirus pidi olema Mach3.0 ning Boeing 2707-200 SST-t Mach2,7. see oleks mõlemad jutualused reisilennukid selja taha jätnud.

Mis viib mõtted General Electric GE4 (tänini maailma võimsaim järelpõletitega turbiinmootor) kaudu XF-108 Rapieri juurde ja sealt AIM 47 Falconi kaudu SR-71-st tuletatud YF-12 juurde. Mnjaa. Olid ajad.

tegelikult ütleski, et katapuldilt lasti ja et oli ikka MIG 25. Nende piirkonnas oli tihti külaline SR71 ja selle vastu oligi mõeldud vähe kiirem lennuk. Lühike lennuaeg MIG 25-l oleks loogiline seletus asjale küll.
Kes siis siin jama ajab, oli keegi kohal ja nägi täpsemalt kui asi toimus ?

stg44 kirjutas:tegelikult ütleski, et katapuldilt lasti ja et oli ikka MIG 25. Nende piirkonnas oli tihti külaline SR71 ja selle vastu oligi mõeldud vähe kiirem lennuk. Lühike lennuaeg MIG 25-l oleks loogiline seletus asjale küll.
P3 Orion oli vene allvelaevade nuhtlus.

MiG-25 telik pole sobiv katapuldilt laskmiseks (sest selle ehitamise ajal polnud venelastel mingeid katapulte, kust lennukeid lendu lasta), mistõttu iga katse seda katapuldilt lennutada tähendanuks esiteliku alt ära rebimist. Lisaks ei olnud tollastel vene lennukikandjatel ühelgi võimekust tiibadega lennumasinaid õhku visata. Ainuke variant võis olla mingi venelastele omane poolpidune kiirendusrakettidega versioon aga see oleks pidanud olema nii salajane, et sellest keegi midagi kuulnud pole. Su vana mäletab midagi valesti MiG-25 ei ole minu teada kunagi üheltki laevalt õhku tõusnud ning arvestades selle lennumasina stardi-maandumiskiirusi, ei tõuse kah.

Võrdle kasvõi tiiva erikoormust - F/A-18-l on see 450 kg ruutmeetrile, MiG-25-l 600. See on väga suur vahe, mis mõjutab peamiselt miinimumkiirusi ja lennuki juhitavust väikestel kiirustel.