Võib-olla oleks Eesti vägede edukus kordades suurem, kui sellised andekad ohvitserid nagu Kuperjanov, oleksid oma üksuste juhtimist jätkanud ka edasise sõjakäigu jooksul? Antud juhul aga jäi pataljon, peale selle juhi ühekordset afektiseisundis tehtud tegu, ilma juhita.Kena arutlus, ainult, et tollaste oludega ilmselt vähe kursis olles tehakse üks suur viga. Nimelt see "populistlik toime lihtsõdureile" oli tollal tihti hädavajalik, et sõjaliselt üldse midagi saavutada. Kui Kuperjanov ja temasugused poleks "ülimat lollust" sageli üles näidanud, siis oleks Eesti vägede edu tunduvalt väiksemaks jäänud kui tegelikkuses.
Tegelikult oli tegu ju vaid lipniku kiirkursused läbi teinud noore ja keevaverelise ohvitserihakatisega, kes oma senise edus oli tänu võlgu vaid reale juhustele ning nn. sõduriõnnele. Ja see sõduriõnn sai selle liigpruukimisest lihtsalt otsa. Pataljon oli talle ilmselt liiga suur üksus juhtimiseks. Ta polnud selleni kahjuks veel kasvanud. Kuid aeg oli selline, ja nagu II MS lõpukuudel Saksamaal, kus rühmaülemateks oldi sunnitud pidevast kaadrinappusest tulenevalt panema juba kapraleid, nii ka Vabadussõja aegses Eesti Sõjaväes. Tavaliselt jäid need mehed ka oma uuel ametikohal oma mõtlemises ikka endisele tasemele ja erakorralises olukorras, kus mõistust suurema üksuse juhtimisel vajaka jäi, käitusid nad vastavalt oma reaalsele väljaõppele ja kogemusele.
Üks markantne näide nn. Suure Isamasõja algusest, kui peale 30-ndate lõpus Punaarmees toimunud massirepressioone peadpööritavat karjääri teinud nooremohvitserid osutusid üleöö kõrgetel ja vastutavatel ametikohtadel olevat. Valgevene sõjaväeringkonna lennuväe ülemaks saanud ja sõja esimeste päevade segaduses oma ametikohale mittevastavust tunnetanud mees pani pähe lendurimütsi, istus lennukisse ja ütles, et nüüd läheb ta tegema seda mida ta vähemalt oskab (ta oli enne praegusele ametikohale määramist hävituslennukite eskadrilliülemaks olnud). Ja ta läks - ning tagasi ta enam ei tulnud.
Loomulikult oli see juuresolnud sõdurtele piiritult innustav, kuid - sõjaväeringkonna lennuvägi jäi ilma juhita. Ja mida teeb näiteks juhita täiskiirusel liikuv lennuk või auto, ei pea arvatavasti selgitama. Analoogia eelpooltoodud situatsiooniga peaks olema ka lisaselgitusteta selge.
Veel üks provotseeriv küsimus.
Võib-olla oleks ka Laidoner pidanud tegema Vabadussõja kriitilistel aegadel ISIKLIKULT efektse jalaväerünnaku juhtimise näite? Usun, et juuresolevatele sõduritele oleks psühholoogiline efekt olnud tohutu ja kordumatu, kuid - milliseks oleks kujunenud Vabadussõja edasine käik, kui Eesti Sõjavägi oleks sellisel ohtlikul ajal ilma juhita jäänud?
Andeka ja ARUKA väejuhi näiteks maailma sõjanduses tuleks pidada Napoleon´i, kes vaatamat tohutule populaarsusele oma vägedes, ei hiilanud isegi kuni oma väejuhikarjääri viimase päevani afektiseisundist tulenevate tegudega. Tõsi on, et oma sõjaväelasekarjääri alguses olid ka temal juhuseid, kus kriitilise situatsiooni minetamiseks oli ta sunnitud ka oma isiklikku eeskuju mängu tooma, kuid - seda tegi ta vaid äärmisel juhul, ja üksikjuhtudel vastavalt väikese allüksuse juhina ning mitte valdava käitumismallina (eelnevast -" ... Kui Kuperjanov ja temasugused poleks "ülimat lollust" sageli üles näidanud ...").
Kahjuks on väitleja eksituses. Riiklikul tasemel kangelaste loomine ja nn. rahvuslik kasvatustöö sai alguse just koos nn. vaikiva ajastuga.Kuperjanovist tehti kangelane juba 1919. a.
Vabadussõja ajal aga olid ühed või teised üksused või isikud nii või teisiti sõdurite hulgas rohkem või vähem tuntud. Spetsiaalselt vastavasisulist propagandat ei tehtud, kuigi - oleks pidanud tegema. Ju siis oli vastava valdkonna spetsialiste noores Eesti Vabariigis vajaka.
Kui tuua paralleele endise EW ja praeguse vahel, siis meie tänane Eesti läbib (ajaloo spiraalse arengu teooriast lähtudes) omaaegse 20-ndate keerdu. Üritage näha sarnasust. 20-ndate alguse KL alavääristamine ja -finantseerimine. Riigikaitse tahaplaanile jätmine ja virelev staatus. Majanduse allakäik. Varandusliku diferentseerumise katastroofiline kasv. Omakasupüüdlikkus, ahnus, riiklike huvide tähelepanuta jätmine ning vaid raha tähtsuse esiletoomine (kõik on müüdav). Jne., jne.
Ajaloo spiraalse arengu teooriast lähtudes jääks meil nüüd vaid loota, et peagi jõuavad meie riigi jaoks kätte ka omaaegsed 30-ndad, kus hakatakse ka OMA riigile tähelepanu pöörama. Koos viimasega ka oma riigi kodanike riiklikult koordineeritud kujundamisele, sest iga riigi (aga seda olemegi ju meie ise) huvides peaks ju olema omale lojaalsete kodanike kujundamine. Tõenäoliselt aga ei saa see spiraalivint olema meie jaoks mitte päris 30-ndate koopia, vaid selle mingi teisend.
