www.militaar.net

Kuulsat lugu Pajupuust teavad kõik. Kas on aga kellelgi mingit muud vahvat lugu sellest, kuidas eesti (ja muud) mitte-venepärased nimed segadust tekitasid?

Tamm. Vahel ikka nokiti. Sõbralikult õnneks.

- Тамм!
- Я!
- Ты где?
- Тут!
- Аха. А я думал, что ты там ...

Lisaks kõlasid ka sõnad дуб ja тут vägagi sarnaselt ja niimoodi võis nime tähendust teadja igavuse peletamiseks sedapidi improviseerida.

- Тамм!
- Я!
- Ты где?
- Тут!
- Дуб?
- Да, я тут.
- Не понял. Ты же ведь Тамм ...

Selline sõbralik tögamine siis.

igatsorti täpitähed põhjustasid mitte lihtsalt elevust, vaid kohati suisa ahastust. eriti veel kui neid kaks tükki jutti on.

Tüür - see nimi ajas mõnegi keele suisa sõlme. enne jõuab issanda päike looja minna, kui kõikvõimalikud variandid üles loetud saavad.

eriti lõbustas mind üks seik, kui juhtusime oma väeosast väljas olema ... ladudes kaste tõstmas.

sealne päevnik tormas korraga sisse ja kuulutas: "Tjurin, k telefonu!" muigasin ja pakkusin, et ehk on see Tüür ehk venepäraselt Tjuir? päevnik vastu, et ei ole ning jooksis ette kandma, et otsitavat ei leitud.

ei läinud palju aega, kui sama poiss tagasi kappas ja nõutult küsis - et aga kas "Tjuhen" on siin? pakkusin jälle end, kuid päevnik vaid rehmas käega ja vudis minema.

kolmat korda vupsas sama isend sisse, juba nutuvõru suu ümber ning ilmses meeleheites karjatas: "Tehun - k telefonu!" marssisin ahastuses kätega vehkivast kodanikust mööda, leidsin ise telefoni ning - ennäe imet - tahetigi mind.

hiljem sain teada, et küllap päevnik tatarlane oli - need nimekujud, mis ta välja pakkus, olevat sellele rahvale omased.

Meil oli selline mees nagu Põder Ülar. Kui ta seda loeb siis vast andestab mulle. Utsebka ajal olime koos. Aga see nimi jäi mulle meelde

mnjaaaaa ... nimi "Põder" ... see pole just parim, mida vene kroonus omada

Oojaa... meeldiv ei olnud olla ka näiteks:
Ööbik - "joobik"
Pajupuu - "pajebuu"
Grusiinid pidasid esialgu "omaks poisiks" puht eesti meest perenimega Tammelauri. Nemad hääldasid seda "Tamelauuri" rõhk u tähe peal ja see pidada sealtkandi perenimi olema.
Kui aga minu kauge emaliinis sugulane Aguraiuja kroonusaapaid kandis, oli tema nimega hoopis lugu. Esimest korda seda nime ette lugedes oli roodukas käratanud: Aguura...hui...ai-ai-aaa, nu in blj... familia.
Iseseisvusajal, kui kallis hõimlane USAs majavärvimisega leiba teenis, olid kohalikud teda Ädzhurayudzaadza kutsunud.
Minu lihtsa nimekese solkisid nad sedavõrd ära, et anna aga minna. Kui rahvuse perra päriti ja mina ausalt estoonets vastasin, sain juudisoost kroonukirjutaja käest kuulda: tõ kakoi h.. estoonets, tõ b.... saraatovski nemets, ja tvoju paroodu znaju, vas tam tselaja kuutsha, j...... tõ v rot. Tõesta siis, et ei ole kaamel, s.o. volgasakslane. Es gibt nichts zu tun, arme Soldat!

kuigi eestlasi oli meil palju, üksnes sideroodus vähemalt 5-6 nägu, meenub vaid üks Jalajase nimeline kraade, keda pidevalt miskipärast õhtusel razvoodil Jalojeviks tituleeriti

Balti sõjaväeringkonna ajalehes ilmus lugu meie asutusest ja seal oli muuhulgas üsna kõva tegija keegi
"latõsh Torma Meners"

No minu perekonnanimi on Sinimäe. Ei suudetud kuni lõpuni seda ,,mäe,, kombinatsiooni välja hääldada. Küll olin ,,siminae,, või ,,sinimauuu,, Andekamad kaasvõitlejad kutsusid lõpuks lihtsalt,,sinjaja gora,, Otseses tõlkes Sinine Mägi.
Terv.Jaanus

....Пя..Пяяя..б..Пяяяеб..я ебу блять…

Nii kõlas ühe meie kaasvõitleja nime "Pääbo" hääldamine ühel õhtusel rivistusel svoodika poolt.

Vabandust realistliku tsitaadi pärast - aga teistmoodi kaotaks asi mõtte

Poisist kellel perekonnanimeks Lükk, tehti meil Ljuuk, praegugi andis meelde tuletada, mis tal õige nimi oli, niimoodi harjus see keeleväänamine kõrvu.

Mul Neeme.Tavaline jutt oli selline , et Neeme tõ chto nemets chto li?Net, estonets.Nu kakaja raznitsa tam?
Nime hääldati päris mitmeti:küll Neme, Nejeme ja muud variandid.Kuida kellelgi välja tuli ja kes kuidas oskas:)
Aga üks roodukas õppis isegi talutavalt nime hääldama.Tulli talle küll korduvalt oma nime korrata. Aga ta oli hästi inteligentne mees, vanaisa tsaariarmee kindral ja isa nõukogude armee kindral.Ta oli ainuke mees vene sõjaväes keda ma kordagi ropendamas ei kuulnud. Teised ohvitserid suhtusid temasse nagu valgesse varesesse.....

Mul oli üks tuttav nimega Ääremäe.Võib ette kujutada tema nime väänamist.......

Või Jõeäär...