www.militaar.net

Küllap olete kuulnud või NL aegsest "ajalookirjandusest" lugenud selle kohta, et 1941 aasta hilissügisel olla Saksa võimud Valga raudteemeestele andnud välja tööeeskirjad, kus hilinemise ja muude väiksemate töödistsipliinirikkumiste eest määrati karistuseks ihunuhtlust. Valjude protestide peale olla see korraldus ümber muudetud ja ilmselt kõrgemate ülemuste sekkumisel, kes ilmselt teadsid, mida niisugune korraldus suhetes kohaliku rahvaga tähendaks....
Eile, 14.VIII viibisin Valga sõjaaegse jaamakorraldaja hr. Artur Kont'i (1914-2005)matustel. Seal viibis ka üks kõrges eas vanaproua, kes sõjaaastail oli nooremametnikuks Valga jaamas. Temalt küsides sellise asja kohta selgus, et taolisest korraldusest pole ta KUULNUDKI!? Töö oli jaamas küll ülipingeline - lakkamatu sõjamaterjalide ja vägede ning haavatute vool, aga et keegi oleks sellise korralduse esitanud - ei ilmaski...
Näen nüüd kahte võimalust:
1.tegemist punapropaganda täieliku väljamõeldisega?
2.olen ise midagi sassi ajanud ja taoline korraldus anti välja hoopis Tallinnas, Tapal, Tartus või Narvas?
Ehk leidub kommenteerijaid?

Peast ei mäleta, aga dokument ise on vist toodud "Pruunis katkus" (1988) ja kas selle äramuutmisest mitte Mäe ka ei kirjuta. Praegu puhtalt mälu järgi.

Hjalmar Mäe, "Kuidas kõik teostus" on terve peatükk pealkirjaga "Peksukaristus". Minu 1993. aasta väljaandes algab lk. 284.

Lühidalt loo sisu (muidugi Hjalmari sõnastuses) oli järgmine. Viskas Hjalmar rahumeeli Sandbergi juures viina. Oli mingi oluline oleng, aga Litzmanni polnud, ainult tema asetäitja von Haldewang, ja hulk muid tähtsaid tegelasi. Umbes kell üksteist tuli kaugkõne Valgast kus teiselpool oli Valga jaamaülem Karl Lilbok, kes olla Mäega isiklikult tuttav olnud. Ning teatas, et on just telegraafiruumis ning võtab vastu pikemat telegrammi Riiast uue raudtee töökorraldusega, kus muuhulgas oli ka kirjas ihunuhtlus teatud eksimuste eest. Luges need osad telefoni teel ette ning Hjalmar kirjutas üles. Läks tagasi lauda ning näitas neid Sandbergile ning von Haldenwangile. Viimane neist helistas Litzmannile ning luges need osad ette. Litzmann kahtles Haldewangi kainuses (milles tal ilmselt ka õigus oli), aga lõpuks andis selle telefonijutu peale samal ööl välja korralduse, et vastav käskkiri Eesti raudteel ei kehti.

Mäe jutu järgi võis aru saada, et vastav kord kehtestati peale mingite sabotaažiaktide Varssavis kogu Venemaa raudteel, kuid Baltikumile kehtestati see eksituse korras. Mille eest Riias asunud raudteevalitsuse ülem olla lahti lastud. Ning Baltikumi raudteel korraldus tühistatud.

Nii et ilmselt see korraldus reaalselt Eestis kehtida ei jõudnud, kuid vähemasti mingi katse seda kehtestada oli olemas.

Ning nagu tekstist kaude võib mõista - Poolas ja Venemaal (ning ilmselt siis ka Ukrainas ning Valgevenemaal) selline kord kehtis.

Sündmuse kuupäeva teoses loomulikult pole.