Oli kord minul aastat ca. 25 tagasi, kui veel Venemaa piir lahti oli ja sai ikka pikalt ja pidavalt seal Marienburgi liinil kondamas käidud, selline juhus. Sõbrapoisi kodukoht oli kah seal lähedal, praegusel meie riigi poolt Venemaale kingitud Eestimaa osas.
Ütles seal üks eesti soost külamees, et tema majast umbes poole kilomeetri kaugusel metsas oli kah, jah, üks venelane (surnud muidugi) kaevikusse lükatud. Kuna otsingupäev oli juba õhtusse kaldunud, siis mõtlesin nii ajaviiteks sealt kandist läbi käia, kuna see nii-kui-nii tee peale jäi. Astun siis mööda metsa ja lasen vilet, aeg ajalt aparaati mööda kaevikusrvi libistades. Ilus liivane, kohatise samblikuga metsaalune. Ja näen siis jumalast lageda peal sellist ovaalset just-kui kääpa taolist moodustist. Kuna miskit teha muud kah ei olnud ja selline maapind lausa kutsus labidat vibutama, siis tegingi mõtte teoks. Ja mis sealt siis tuli? Esiteks panin mingile konservikarbile labidaga külge ja selle tõelisest olemusest aru saades oli garanteeritud ka üle hulga aja erakodne adrenaliinipurse. Peale hetkelist mälulünka avastasin ennast oma 5 meetri kaugusel kõhuli altkulmu kaevendit silmitsemas. Kui korraks kadunud mehisus taas kehasse naases koukisin selle "konservikarbi" tagant välja veel teise ja seejärel kolmaldagi. Mõte oli selline, et 3 on kohtu seadus - ja kuna selle kolmanda tagant paistis samasuguseid veel välja tulevat, siis ootasin sõbrapoisi ära, et see kah minu erakordsest emotsioonist osa saaks.Kokku tuli sealt neid hanemaksapasteedi konservikesi oma 7 tükki välja.
Noh, nüüd oli hammas verel! Paistis, et olin täiesti lambist kaeviku peale sattunud.
Ja seal ta oligi. See langenud vene mees. Oli, vaesekesel, vasak õlg ikka kangesti puruks lastud olnud. Paistis endine talumees olnud olevat, sest tõenäoliselt puhtpragmaatilistest kaalutlustest lähtudes olid taskud mitmetest eesti taludest pärit majapidamiselementidest pungil. Paar kimpu köidetud solingeni klaasilõikajat, head rootsi majpidamiskäärid ja paar komplekti mingeid roostevabu saksa firma nuge-lusikaid.
Lihakeha järelejäänud luulist osa kasutasin oma anatoomialaste teadmiste arendamiseks veel aastaid peale nende leidmist ning see tundmatu vene mees sai veel 40 aastat peale oma surma meie eestimaise arstkonna arengusse hindamatu teene osutada, kuid tegelikult - siiamaani südametunnistus piinab. Praegu ma midagi taolist tõenäoliselt enam ei teeks. Igal sõduril on õigus olla maetud, ja kui võimalik, siis nimelisse hauda.
Kuid oma südametunnistuse rahustamiseks pean ütlema, et välja tuli ta ju puht kogemata kombel. Ega ma arvanudki, et selliselt peale juhtun. Ja pealegi - seal oli metsaalune niigi siin ja seal samblal valendavaid inimkonte täis. Mingis suuremas lohus labidat sisse lüües tuli paarikpmne sentimeetri liiva järel ilmtingimata mingid luuosised välja, nii täis oli kogu pinnas seal laibamaterjalist. Korra näiteks vaatasin, et saabas maa seest püsti. Hakkasin kinni ja tõmbasin lahti. Kaks säärekonti jäi püsti seisma. Kaevasin lahti. Ainult saksa sõduri jalg oligi maa sees. Kuni puusani. Ja sedagi vaid üksainus. Teine kord toksisin kaevikuserval suitsu tehes täägiga maad enda kõrval. Läks millegi vastu. Kaapisin sambla maha ja välja tuli ilma saapata jalg ning pool puusa. Ja muud midagi. Aga saksa mehe jalg oli, sest saksa püksid paistsid jalas olevat olnud.
See viimane jutt kehtis küll pigem endiste saksa positsioonide kohta.
Aga nüüd, jah, sellesse kanti enam meie ei saa - see ju meie poolt Venemaale ära kingitud Eestimaa osa, millest vaid vähesed eestlased oma mõtteis hoolivad.
Seda ma siis räägin, et ka puht juhuslikult võib tõesti mingile matmiskohale sattuda.Ah jaa, läks meelest öelda, et see vene mees oli ikka seal endiste vene positsioonide asualal ja seal oli pinnas ikka kangesti vaene militaarmaterjali poolest. Polnudki seal nagu midagi. Nagu juba ütlesin, lõin seal labida liivasse lihtsalt igavusest ja kuna see koht koduteele jäi. Ja näete siis - oligi miskit.
