www.militaar.net

M: Küüditatu kirjad teelt siberisse

http://static1.album.ee/files/865/67/or ... 9_ERRo.jpg
http://static1.album.ee/files/865/67/or ... 1_LoZ0.jpg
http://static1.album.ee/files/865/67/or ... 3_vpKU.jpg

palju tükist tahad

Huvitavad ka mind.

see on nüüd üks asi, mida minu meelest ei saa osta-müüa.
natuke respekti võiks ikka olla.

palju tükist tahad? kui jaksu on, ostan ja kingin okupatsioonide muuseumile.
ainult et koos legendiga, kust ja kellelt pärinevad.

Tõepoolest, midagi on väga viltu kui neid kirju ollakse võimelised müüma. Minul on selliseid kirju sadu, mis vanaisale kunagi saadeti. Ema, tema õe, mitmete sugulaste omad GULAG,i koonduslaagritest. Teiste sugulaste omad sealt, kuhu neid küüditati. Tihti mõtlen millisele muuseumile või arhiivile neid kunagi säilitamiseks anda.

Raha nälg hakkab ikka päris hulluks minema

igavesti eilne kirjutas:Tõepoolest, midagi on väga viltu kui neid kirju ollakse võimelised müüma. Minul on selliseid kirju sadu, mis vanaisale kunagi saadeti. Ema, tema õe, mitmete sugulaste omad GULAG,i koonduslaagritest. Teiste sugulaste omad sealt, kuhu neid küüditati. Tihti mõtlen millisele muuseumile või arhiivile neid kunagi säilitamiseks anda.

Selliste kirjade koht oleks Okupatsioonide muuseumis. Vanavanematele saadetud kirjad andsin sinna.

Üks eluaegne vanem filatelist koostab sel teemal uurimust. Ta on ka ise Siberisse küüditatud olnud. Selle kohta on tal juba korralikult süstemaatiline ja auhinnatud kogu ning tema plaan on see annetada Okupatsioonide muuseumile. Eks ka temale on seda müüdud kogujate kokkutulekutel jne. Ilma selleta ta ei oleks saanud ka seda uurimust teha. Sellest suhtes ei ma ei näegi väga probleemi. Muidugi, nad ei ole eriti rahaliselt väärt, nende väärtus on muul viisil mõõdetav.
Vaba maa, vaba rahvas.

Kriitikud võiks ennem järele mõelda, kuidas üldse igasugused dokumendid ja fotod kollektsioonidesse satuvad: suuremal osal inimestel on lauspohui oma eelkäijate ja sugulaste mälestusest, vähemalt paberkandjal; fotosid ja dokustaate lihtsalt visatakse minema nagu kõige ilgemat rämpsu. Selliseid asju müües on vähemalt reaalne võimalus, et satuvad neid asju hindava kollektsionääri kätte. Ja mis puudutab muuseumidele annetamist, siis ka see on rangelt vabatahtlik, pole kellelgi teisel õigus müüjat hukka mõista. Olen ise aastate jooksul paljudele muuseumidele annetanud, ent olen ka müünud teatud juhtudel.

Veidi antiigikaubandust jälginuna (paberist asjad) on tõepoolest nii, et tuuakse antikvariaati miski räbal raamat, ja kui küsida dokumente, postkaarte, fotosid vms, siis on need enamasti just ära visatud või põletatud vms kui kasutu kraam, mida kellelgi vaja polevat. Ja mitte et häbenetakse, vaid ei arvata, et selliseid asju kellelegi vaja on. Ja toodavast on tihti kõige kurvem näha perealbumeid, mis enamasti seotud oma eelkäijatega, kuid millest odava hinna eest loobutakse. Olen mõnikord just sellest kahjutundest ajendatuna kokku ostnud albumeid, mida mul ju tegelikult eriliselt vaja pole. Eelkäijate pabervara äraviskamine või paremal juhul turule jõudmine pole midagi haruldast. Niisama lisan, et just antikvariaadist ostetud väga mõjuvatest ühe naise kirjadest olen näiteks avaldanud sellise publikatsiooni: "Tervitusi karmist tundrast: Kirju Vorkutast 1948–1951" (Akadeemia, 2008, nr 3, lk 590 jj).

Tegelikult on ju hea, et siin pakutu ei lähe prahiks, vaid võib jõuda kellegi kätesse, kes neist midagi peab.

Nõus viimaste kirjutajatega.
Ärge nähke traagikat seal, kus seda pole.
Tähtis on, et asjad säilivad. Küllap pole needki kirjad müüja suguvõsast pärit.
Usun, et mul on kogunenud neid sadu ja samuti enamasti prügihunnikust.
Ei saa salata, et pisut piinlik on sorida võõrastes hingedes, kuid loodan et see andestatakse mulle, sest lugedes samastun kirjakirjutajatega ja tunnen nende valu.

Eks ta on, ei näe ka probleemi selliste kirjade müümises. Vaevalt need Kuulirauli enda vanaisa kirjad on, küllap on leitud või kuskilt välja tulnud. Muidugi tegemist vägagi emotsionaalse teemaga nende kirjade näol, kui ennast näiteks kirjutaja asemele mõelda... aga nii need asjad ju kogudesse satuvad ja väga hea. Kole kui oleksid kuskile minema visatud, nagu paljude asjadega tehtud on, enamikule tänapäeva noortest on selline kraam lihtsalt kopitanud rämps.
No samuti võib ju mõelda, et kui ema on sünnitanud 10 või rohkem last, siis nende laste hulgas on keegi kes tahaks oma ema autasusid mis on saadud just emaduse eest, endale hoida, aga ei huvita kedagi. Selline ilus komplekt eestist nagu pildil näha, sattus mõni aeg tagasi minu kätte.
Samuti imelik ju, et sellised asjad müüki lähevad... aga noh, nüüd on vähemalt kõik kenasti koos ja hoitud. Tavaliselt tassitakse sellised komplektid jupikaupa laiali ja mängitakse/ soditakse juppideks või kaovad osad asjad lihtsalt ära.

müüja poolt oleks viisakas ka mingi eelugu lisada
muidu jätab kuidagi räpase tehingu mulje

olen mõningate ostude puhul lasknud ka legendi
kirjutada. ehk siis müüja kirjutab mingi eseme kohta
huvitava jutu kaasa, sest kõike ei suuda ju ise meeles pidada

aga see selleks, igaüks teab ise kuidas parem

ja vastata võiks kah hinnapäringutele

Asjad pärit Pärnu lähistelt.
Kuuri all olnud raamatukastist mis oli 2005 a üleujutuses kannatada saanud . Olid ühe halvas seisus talupäeviku vahel. Inimeste ja nende elusaatuse kohta kahjuks informatsioon puudub. Müüki panin kuna tundus huvitav grupp olevat aga kahjuks pole minu valdkond. Panen ostasse ülesse ex saab sealt kelle vaja.
tervisi

Ka siin teema selge. Teemaalgataja võiks lisada oma eelmisele postitusele siis ka viite osta-le, kui asjad seal üleval.