www.militaar.net

http://www.ilmamaa.ee/files/pdfs/2007/K ... %20lyh.pdf

Voldemar Kures, "Seitsme lukuga suletud raamat III":

1918. a. 20. dets. olime hommikupoolikul veel Võnnus. Tõusime
Võnnu kiriku torni ja nägime sealt punaarmeelaste halli aheliku
lähenemist. Sama päeva õhtupoolikul anti 2. rügemendi osadele,
kes Tartu olid taandunud, korraldus linnast välja liikuda. Tartu jäeti
maha. Kuulusin koos Richard Rohtiga 2. rügemendi koosseisu.
Segadus oli suur. See ei olnud mingi korralik väljamarssimine, sest
armee oli alles organiseerumas. Sain rügemendi majandusülemalt
hobuse ja vankri, sest linnast oli vaja ka lähemaid inimesi ja sõpru
välja viia. Oli kerge külm ja lund õige vähe. Meiega liitus veel tei -
ne hobusemees oma vana valgega; härra Ainelo, pärastine eesti
keele ja kirjandusloo õpetaja Tartu koolides. Richard Roht oli haige
ja palavikus. Võtsime ta välja sõites Riia tänavalt peale. Seltskond
kujunes järgmiseks: Richard Roht, kes ilmselt salga pealiku osa etendas,
kuna oli ohvitser maailmasõjast kaasatoodud kogemustega, edasi -
August Gailit, Friedebert Tuglas abikaasaga, Henrik Visnapuu;
Jakob Albrecht, pärastine praost Aunver; Udo Einsild, hiljem
legendaarne kuju kuperjanovlaste keskel; hr. Ainelo ja mina koos
abikaasaga.
Liikusime Ilmatsalu teed mööda Tartust välja, ja umbes kümme
kilomeetrit edasi jõudnud, sattusime Balahhovitši ühe väeosa, kapten
Mikoša jõugu sappa, mis mõne kilomeetri peale pikaks oli veninud
ja kust meid mööda ei lastud. Valgekaartlased käisid maantee ääres
taludes sees, riisusid ja röövisid, nõudsid viina, leiba ja liha, tapsid
vastuhakkajaid ja vägistasid naisi. Ühe suure talu juures tekkis peatus
ja valgekaartlased tulid küsima, kes me õige oleme. Roht, kes
oli küliti vankril, karvamüts peas ja karabiin käes, vastas teravalt
ja hoolimatult vene keeles, nagu oli küsitudki: "Tut dvižetsa pervõi
pehhotnõi Siurovski santlagerski polk," mis tähendab eesti keeles:
"Siin liigub jalaväe esimene Siuru santlaagrite polk" Rohti ütlus
avaldas mõju, meid jäeti rahule. Olime kõik relvastatud. Kuid edasi
ei pääsenud. Roht käskis mul oma adjutandiks olla ja olukorda
lähemalt selgitada. Talu õuel lamas mahalastud peremees, tema
kasuka siilu alla tükkis kutsikas. Talus joodi ja sooritati jubedusi.
Sattusin prillides noormehele, kes osutus Tartu kaupmehe Andersoni
pojaks. Need olid pool-kadakad ja pool-baltisakslased. Noormees
kandis ohvitseri mundrit, nägi mu dokumentidest, et kuulun eesti
teise jalaväepolgu maakuulajate komandosse, ja tegi korralduse
meil edasi liikuda lasta. Nii pääsesime Mikoša röövsalgast lahti.
Mulle jäid nägude järgi meelde mõned selle salga teised ohvitserid,
keda hiljem Tallinnas kohtasin ja kelle nimed teada sain. Koostasin
raporti venelaste hirmutegudest ja esitasin oma ülemuste kaudu
peastaabile. Asja hakati uurima, kuid tulemusi ma ei saanud teada.
Nii on siururahva följetonides ja mälestustes tekkinud lugu Siuru
santlaagrite polgust. „Polgu“ liikmed on iseseisvuse päevil aeg-ajalt
„polguülema“ juhtimisel detsembris koos käinud, nende hulgas ka
seltskonna kaks daami, keda hakati halastajaõdedeks kutsuma. Neil
koosviibimistel mälestati vanu sündmusi.
Jõuluõhtul olime kolmekesi ühes talus Viljandimaal. Mäletan,
et Henrik Visnapuu pidi hoolitsema jõulukuuse eest, tõi aga mingipärast
noore männi tuppa. Jõulumeeleolu ei olnud. Vaenlane lähenes. Perepoeg
oli ratsarügementi siirdunud. Kolonel Kubu [ Kubbo]
organiseeris vastupanu, mis ka õnnestus. Tema tahtmine oli, et tema
vanemate talu ei satuks enamlaste kätte. Teine rügement koondus
Põltsamaal. Kolonel, pärastine kindral Johan Unt, kes oli masendatud
Tartu enneaegsest mahajätmisest, lamas haigena Põltsamaa los -
sis, Napoleoni pilt voodi kohal. See on teravalt meelde jäänud. Meil
Rohtiga kästi ülemjuhataja korraldusel sõjakirjasaatjaiks haka ta.
Need on mälestused 1918. aasta jõuludest, mis olid küll sünged,
kuid nooruse tõttu ühtlasi lootusrikkad. Fakt.

Vabadussõja teemadel kirjutatakse ka I raamatus:
http://www.ilmamaa.ee/files/pdfs/2006/Kures1%20luh.pdf (vt. sisukord)
Arvustus: http://www.arileht.ee/artikkel/322484

Kes Kurest usub, see petta saab - uusvanasõna Rootsist Kurese mälestused-päevikud on üks igavesti huvitav lugemisvara, aga paras jamps ehk siis mitte faktidele vastav (ehkki Kures ise kirjutas oma ajalehetükkidele alla "Fakt"). Loomulikult ei seadustanud ülemjuhataja oma päevakäsuga sõjakirjasaatjate institutsiooni mingi kurese pärast. Ja kurese nähtud-kirjeldatud vene valgekaartlaste tehtud tapmised ja vägistamised - nende kohta oli pärast Vabadussõda juurdluskomisjon ja selle aruanne - midagi taolist, mida kures kirjutab, ta lihtsalt näha ei saanud. Üks väike ajakirjanik, kes oli ajaloo tegemise juures, kujutas ennast ka selle tegemise osaliseks. Tahtiski olla, aga kui Rootsis pandi ta paika, siis hakkas oma päevaraamatutes sappi ja soppa pritsima (eks tahtis ta seda leheski teha, aga ei lastud - lugege tema tekstis korduvalt kordunud väiteid teiste toimetuseliikmete poolt tema artiklite "ärasolkimise" kohta). Väike inimene, kes tahtis hüpata kõrgemale, kui perse kannab ...

Ei nõustuks nii karmi hinnanguga Kurese kohta. Mis puutub santlaagrite polku ja vägistamistesse valgekaartlaste poolt, siis sellest oli juttu juba Laamani soomusrongide diviisi ajaloos ("Grenaderi" uus trükk, lk 104) ning Vabadussõja Tähistel 1936, nr 2 (H. Visnapuu mälestused). See, et seda sündmust polnud kuritegude uurimise raportis, pole veel mingi näitaja. Mis puutub väitesse "Meil Rohtiga kästi ülemjuhataja korraldusel sõjakirjasaatjaiks haka ta", siis pole siin öeldud, et sõjakirjasaatjad seadustati Kurese pärast.

Jään oma arvamuse juurde sellistest kurestest (mingi alus on kah, kuna olen olnud osaline tema päevaraamatute väljaandmisel "Ilmamaas" ja kõik need läbi lugenud). Tigestunud väikese inimese plära, kes arvas, et teab kõike, aga tema arvamusi kontrollides on harilikult mitteteadmine (NB teadlikus valetamises ma teda ei süüdista). Üks vanema põlve ajaloolane Heino Arumäe on ta juba kusagil kuulutanud lausa haruldaseks allikaks Välis-Eesti elu ja olu kohta. Olu kohta vast küll, elu kohta aga mitte kuidagi. See Hando Runneli kirjastus on ilmselt kirjastamise puuduses, et annab välja iseenesele kirjapandud kibestunud ajakirjaniku tatti.

Nooh, vähemalt kõnealuse teema puhul pole Kuresele midagi ette heita.

Reigo kirjutas:Nooh, vähemalt kõnealuse teema puhul pole Kuresele midagi ette heita.

Noo-jah, kui kureste luulusid uskuda. Pole ta kunagi Eesti sõjaväes olnud, kõik see on väljamõeldis (said altkäemaksuga paberid, millega said "polgu katlast" süüa). See, et polguülem oma allkirjaga Tartust välja aitas kunsti- ja kultuurimehi-naisi, on ju hea. Aga kures ja 2. polgu võitleja, no seda juttu ta vabariigi ajal küll ei julgenud ajada. Seda santlaagrite polgu lugu küll, ennast seal suuremate-kuulsamate varjus soendades. Ikka närune väike inimene, kes põdes suurusehullustust. Aga oli kes ta oli, õige sellest lugu, kui suured või väikesed meiegi oleme? Kurb on ainult, kui tema avaldatud päevaraamatuid hakatakse nüüd pidama meie ajaloo allikaks. See oleks tõesti kurb

Noo-jah, kui kureste luulusid uskuda. Pole ta kunagi Eesti sõjaväes olnud, kõik see on väljamõeldis (said altkäemaksuga paberid, millega said "polgu katlast" süüa). ...
Aga kures ja 2. polgu võitleja, no seda juttu ta vabariigi ajal küll ei julgenud ajada.

Kirjas on:

Kuulusin koos Richard Rohtiga 2. rügemendi koosseisu.

Kui sai polgu katlast süüa, siis küllap oli ka polgu koosseisus (toidul)? Võitlemisest juttu pole.

Seda santlaagrite polgu lugu küll, ennast seal suuremate-kuulsamate varjus soendades. Ikka närune väike inimene, kes põdes suurusehullustust.

Seega oleks pidanud vaikima, et mitte jätta endast muljet kui "närusest" jne? Mulle tundub siiski, et Sa lähed süüdistustega liiale.

Krt seda teab, järsku lähengi? Eks olen minagi parajalt väike inimene, näruseks küll ei oska ega julge ennast ise nimetada Aga kureste jutte ajalooallikaks ka ei pea ega hakka pidama! PS Kuresega oli veel selline lugu, et tema äiapapa oli juba eluajal suurmees. Eks siis väimeespoiss tahtis ka ennast hirmsal kombel tõestada. Äiapapa on küll unustatud, aga Eesti ajaloost mitte kadunud. Väimeespoiss sai posthuumset kuulsust ainult tänu Ilmamaa kirjastustegevusele.