Huvitavat tendentsi täheldan siin foorumis. Nimelt püütakse NA-st ehitada üles mingi ilgelt vägivaldne ja imimmõistusele hoomamatu kujund. Eriti just neile, kes sellest relvastatud struktuurist vaid juttude põhjal midagi teavad. Mõelda vaid, kuidas see toimib ja mida endale ette kujutavad need, kes selle skeemiga mitte mingit sidet kunagi pole omanud ja kes sellel ajal isegi mitte veel siia ilma sündinud polnud.
Tegelikult aga arvan ma, et need jutud NA-st on suures osas kantud samalaadsest meelsusest nagu laialt levinud jutud-praalimisesd Eesti Kaitseväest - et kui rõve koht on ikka EKV ja missugune piinamine-vägistamine ning kokkuvõttes ajaraisk see kaitsevägi ning missugune šeff jutustaja ikka ise olnud on. See kes oli "rahvavaenlane" omaaegses NA-s, oleks seda tõenäoliselt olnud ka praeguses Kaitseväes. Ja räägiks ta samu jutte Kaitseväe kohta, mida praegu NA kohta pajatab. Analoogiat leides võiks vist siis ka Kaitseväest põgenemine vägagi õigustatud olla. Ja joostaksegi, muideks. Ning jutud käivad sinna juurde sellised, et anna aga olla. Neid jutte aga vähemalt meie foorumlased suures osas eriti tõsiselt ei võta.
Veel pisut NA-juttudest.
Näiteks, kas on ikka eriti auväärne kiidelda nüüd sellega, kui matslikult keegi teenistuses olles käitus? Pean silmas mittetervitamist, suhtlemist ohvitseride-allohvitseridega jne. Kui palju s...ta oma ülemustele keeras?
Mis see siis nüüd on? Üritab mõni end vabadusvõitleja oreooliga ümbritseda (ikkagi nõukogude kaitsevõime õõnestamine)? Näiteid isegi praeguseks päris tuntud inimestest on ju küllaga, kes vene ajal kriminaalidena kinni istusid ja nüüd endale vabadusvõitlejatena vastu rinda taovad.
Iseenda näitel võin öelda, et - oli jah, üks kangesti sant koht, ja sai seal nähtud nii seda, kui teist, kuid eelkõige sõltus ikka igast inimesest endast kuidas ta seda aega endale kasulikuks oskas teha. Mitte, et kuidas suurejooneliselt mittemidagitegemise ja laiamisega tegeles ning kõigile ja igal pool s..tta keerata.
Tegelikkuses oli vene ajal NA, kui üks osa meessoost inimese elutsüklis. Nagu teatava loodusliku valiku komponent. Selle tegid läbi KÕIK ja, vabandage väga, aga minu silmis on naeruväärsed need, kes sõjaväeteenistusest igasugu võimalike vahenditega kõrvale püüdsid vingerdada. Seda enam praegu. Kuid ka praegu jagub neid sadades ja sadades.
Olen veendunud, et sama skeem peaks toimima ka Eesti Vabariigis, kus kuni teatava vanuseni (uue KTS järgi, kuni 30. eluaastani) läbivad kaitseväeteenistuse või siis vastava asendusteenistuse KÕIK (100%) Eesti Vabariigi kodanikud sõltumata soost, vanusest, seksuaalsest orjentatsioonist j.t. eripärasustest. Pole nagu kuulnud, et meil keegi oleks miskit käranud ja protestinud juba ammu-ammu kehtima hakanud kohustusliku koolihariduse vastu, näiteks. Sama kaitseväeteenistusega.
Teemasse kah.
Polnud siis (ja seda enam praegu) mingit õigustust oma teenistuskoht omavoliliselt maha jätta. Kõigest võib aru saada. Et on sant, et pole harjunud, et tahaks emme juurde, et ei taha miskit teha, et on kõva ja pehmeks ei saa, et peab vastu tahtmist tuba koristama, et peab ise endal tagumikku pühkima, et ühtäkki ei olda enam maailma naba, et ... Kuid mitte miski ei õigusta omavolilist teenistuskohast lahkumist.
Oma kogemustest veel konkreetselt.
Oli ka meil tookord (1975/1976) kuulda, et siit ja sealt väeosast olla keegi plehku pannud. (No pidi ikka loll olema küll - joosta minema Kamtšatkal, kus peale mägede kusagile minna pole.) Mingid tšusmekid, ikka karjana ja ka koos relvadega, reeglina. Saadeti meidki siis siia-sinna paarikaupa patrullidesse-varitsustesse. Oli see tingitud nüüd minu kasinast vanusest ja elukogemusest või senimaani varjusurmas viibinud sõjardisoonest (peidetud lõiguke genoomis), aga - võtsin asja ikka täie tõsidusega. Oleks vaid kätte saanud! Aga ei vedanud mul nendel kordadel.
