Ei liigu see teemake
Keerame siis natuke suunda
ja lähme tehismuusika maile...
Kui Lasnagorski Obezjannikust bussiga baltasse toimetati, siis pakiti meid, miskid 35 vist ehk umbes roodu- või nagu hiljem selgus, hoopis patareijagu noori jopskeid Minskisse suunduvale Tshaikale ning tee tundmatusse võis alata...
Oojaa!
Vagunisse astudes tunnetasin, et see siin jääb viimaseks viisakaks paigaks ja mälestuseks Eestist järgmiseks ees ootavas kaheks aastaks. Kaheks aastaks eemal emmest ja issist, soojusest ja pehmusest.
Kuradima õigus oli mul tol hetkel. Väikeste kõrvalekalletega küll, millest momendil polnud loomulikult aimugi, aga üldjoontes ikkagi oli õigus.
Terve tee Riiani huugas vaguni kõlaritest mängida Laskovoi Mai. Tolle aja kohta igati popp vene tümakas, mis imede-ime (!) mitte põrmugi ei häirinud. Ega lugudest suurt aru saanud, peaasi, et kõla kõrvale talutav oli ning miks ei pidanud siis Modern Talking'u "tinkadi-tinkadi" põhjaga harjunud kõrv sallima ka venelaste Laskovoi Mai'd? Sarnase helistikuga tinin puha...
http://www.youtube.com/watch?v=c42zYT4SyE4
..............................
Utshebka patareide lenkomnatad olid korralikult komplekteeritud.
See tähendab, et peale kunagise Suure Juhi ja Õpetaja (mitte Stalini - ei!, tuhatkordselt!!!) Lenini peakolu leidus siin hunnikutes mitmesuguseid ustaave, pakk kiirköitjasse paelutatud ajalehti ning jess (!) - grammofon. Kas nüüd just igas patareis, aga nendes kahes, kus mul õnnestus elada, oli küll.
Kõik ühesugused Lenini kaalikad, ühesugused ustaavid, ühesugused ajalehed, ühesugused telekad (värvikad muide
) ja ühesugused grammarid. Vähe sellest - ühed ja samad plaadidki grammaril käunutamiseks.
Plaate oli vähe. Paar-kolm tükki ehk ja needki sedavõrd tähtsusetud, et meelde on jäänud vaid üks:
Secret Service.
http://www.youtube.com/watch?v=ynyC0vNDKR4
..................................
Kaks kuud utshebkas möödusid pikalt, kaua, vaevaliselt. Justkui kummipael või peale suurt nohu nuusatav paks tatt, mis kummiliimina venib ja venib ega taha lõppeda...
Pastojanka kasarmus pesitsedes ei antud meile, kümnele noorele autojuhile armu. Tee seda ja toda, lenda sinna ja tänna, too ühte või teist jne... Lõputuna näiv pahhaitamine.
Hinge päästsid vaid mõnikord kaptjorkast kassetilt kostvad viisijupid. Kummaline, monotoonne, sünge muusika tuli tolle maailma ilgeima seerunärakast grusiini makilt.
Kino ja Viktor Tsoi.
http://www.youtube.com/watch?v=dFUUTE58nDQ
Kahtlematu lemmik tänaseni ja nii vist jääbki.
Alati kui elu mingi käki keerab või muidu tuju morn ning meel raske, lasen Kino lood rivitult, mõtlen noile kahele aastale seal, Adazi suurtükipolgus ning kergem hakkab.
Tulin seal hundikarjas toime, tulen edaspidigi. Ja kunagi, mitte kunagi ei saa mul olema nii raske, nagu oli seal ... noore, veavalt 18 saanud poisinolgina, tattninana...
................................
Pool aastat oli teenitud, kui äkitselt õnneliku juhuse läbi sain tunda, mis on Uudismaa ja sellega kaasnev vabadus. Tõeline vabadus! Lahvaa, nagu slaavi rahvuse esindajad öelda tavatsesid.
Aeg oli ka maailmas, teiselpool betoonaeda, edasi nihkunud.
Vahepeal Läänt vallutanud suur Lambada-hullus möödunud, rohkemat ei oskagi siinkohal öelda. Polnud kursis lihtsalt.
Mina elasin teises rütmis, teises ajas ja ruumis. Segamini slaavi rahvuste esindajatega. Käitusin võõraste kommete kohaselt, rääkisin võõrast keelt, haukusin tolles karjas teises, võõras, karjale omases toonis. Pidin haukuma, sest vastasel juhul oleks mind karja poolt lihtlabaselt nahka pistetud, alla neelatud...
Lätist Venemaale siirduvas rongis kostus kõrvu ühe prappori kassetikalt
Oleg Gazmanov.
http://www.youtube.com/watch?v=DeBprUo1KnU
....................................
Venemaa küla klubis sai ikka käidud.
Peedikoristuse aegu Kurski oblastis aega tuulde lennutades leidsin plikaohtu sõbrantsigi, kellega mõned tantsud tegin või õhtuti külavahel jalutamas käisime. Rääkisime maast ja ilmast, minu kodumaast. Ilus aeg oli. Vaheldus. Ja see, et olen vene kroonus, kippus tasapisi ununema. Loomulikult sügisel väeossa naastes tuletati too fakt peldikus paari rusikahoobiga koheselt meelde, aga mis sest enam...
Uuest aastast olin juba redelil astmekese võrra kõrgemal, noorte silmis suurem ja tähtsam, enda jaoks kodule lähemal...
Lugusid, mille järgi poest ostetud hiina ketsides tantsu sai vihutud, suurt ei mäletagi. Esitajaid, ma mõtlen. Eks nad kõik sinna pähekulunud "tinkadi-tinkadi" põhjaga lugude kanti sopsatasid.
Juutuubis vähesel määral kaevates jäi jalgu isend, mida kaks aastakümmet kuulda olen lootnud, aga tulutult. Ja ega seegi, lingi alt leitav, päris originaal pole, vaid mingite tshikkide seltskonnas kodukaameraga tehtud hale karaoke
. Asi seegi.
http://www.youtube.com/watch?v=9MuUlHCuEv8
........................................
Aeg astus omasoodu ja töötas minu kasuks.
Lähemale minu jaoks maagilisele aastale 1990.
Enne aastavahetust sain veel koju, puhkusele.
Väeossa naastes kandsin kotis juba oma makki. Mis ta seal kodus ikka nukralt konutades vedeleb, kui omanik kaugel...
Nüüd algas teine elu, uus päev, uus ajastu. Igal pool, kus ka oma Zil-131-ga ei sõitnud, muusika oli alati kaaslaseks. Iseäranis nädalavahetustel, mil suundusin otsemaid parki niisama logelema, masinat putitama või teiste eestlastega olesklema. Muusika saatel.
Eraldi lugusi välja tuua pole mõtet. Kuulasime ikkagi lääne toodangut alates Bad Boys Blue'st lõpetades ma-ei-tea-millega
Aga keegi tohman pani Sõnajalgade kasseti tuuri
. Ju siis vinge diskoliku kõla pärast...
http://www.youtube.com/watch?v=LMFvOMlgmzQ
........................................
Igatahes
, asjalik teema Vanderselli poolt algatud, kuigi ma pole päris kindel, kas ta just sellist juttu lugeda soovis nagu mu näppude alt nüüd valmis, aga noh...
On kuis on, sai nagu sai, loodan et ei pahandata.
Olen ses mõttes muusikamees, et ise mingeid pille ei mängi, trumme-taldrikuid kokku ei tao, aga kõik paremad ja halvemad mälestused on seondunud ikkagi lugude-lauludega. Mitte ainult vene kroonust, vaid ka muidu. Elust, läbielatust.
Kuulad, mõtled väheke ja juba ongi pilt silme ees. Lihtsalt. Niisama lihtsalt.
(88-90 DDR-is).