Eakas küüditaja palub pisarsilmil vabandust
-
- Liige
- Postitusi: 1063
- Liitunud: 15 Veebr, 2006 17:04
- Asukoht: Tallinn/Tartu/Võrumaa
- Kontakt:
Re: Eakas küüditaja palub pisarsilmil vabandust
Huvitav lugu igastahes. Kahju ainult, et Stalin nii vara lahkus ja vaid seetõttu jäi Eestlaste kojutoomine venima.
Aga pakun, et selle veteraniga, kes oli harjunud püssitoru teises suunas hoidma, võis olla ka see asi, et mingil hetkel võis ta (või ainult ta nimi) olla ju mõnes Punaarmee nimekirjas, kust ta siis hiljem üle läks.
Aga pakun, et selle veteraniga, kes oli harjunud püssitoru teises suunas hoidma, võis olla ka see asi, et mingil hetkel võis ta (või ainult ta nimi) olla ju mõnes Punaarmee nimekirjas, kust ta siis hiljem üle läks.
Riigi kaitse on liiga tähtis asi, et seda teistele usaldada.
Re: Eakas küüditaja palub pisarsilmil vabandust
Ants: Väga huvitav ja kasulik on kuulata või lugeda selle teise poole esindajate lugusid ja tõlgendusi. Muidugi tahaks ka seda teada, kui palju valetati temale ja kui palju ta ise teadlikult musta valgeks valetas. Juba küüditamise organiseerimise aeg mõeldi ka oma osavõtu varjamisele jaallatah kirjutas:Huvitav lugu igastahes. Kahju ainult, et Stalin nii vara lahkus ja vaid seetõttu jäi Eestlaste kojutoomine venima.
Aga pakun, et selle veteraniga, kes oli harjunud püssitoru teises suunas hoidma, võis olla ka see asi, et mingil hetkel võis ta (või ainult ta nimi) olla ju mõnes Punaarmee nimekirjas, kust ta siis hiljem üle läks.
kohalike eestlaste kraesse ajamisele.
Veterani tõendeid, millega poes sabas ette sai, aga mingil ajal sõjakomissariaadist olevat müüdud üsna avalikult. Hind olevat olnud 50 rubla. See oli 25 kg kondist ja pekist sealiha linna inimesele poest.
Re: Eakas küüditaja palub pisarsilmil vabandust
Nii mõnigi sakslaste taandumisel maha jäänud võitleja mobiliseeriti Punaarmeesse
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Re: Eakas küüditaja palub pisarsilmil vabandust
Sattusin hiljuti lugema ühe küüditamisel osalenud eestlase mälestusi. Graafiku ja karikaturistina tuntuks saanud Ilmar Torni märkmete põhjal koostatud raamatu „Minu elu lugu" lk 77-78:
„Siis tuli märts 1949. Ma ei ole omadele (lastele) sellest ajast kuigi palju pajatanud, kuid siia paneks selle kirja. Ühel õhtul kutsuti maakonna parteikomiteesse kokku n-ö linna parteiaktiiv — inimest 50-60. Öeldi, et partei ja valitsuse käsul tuleb meil öösel minna mingile (segasele) operatsioonile - tulge keskööks tagasi komitee ruumidesse, seljas soojad riided, kel võimalik, kaasa võtta termosega sooja jooki. Käsk on käsk — eriti sõjast tulnud lollile — ja nii ma siis sinna läksingi. Laaditi sõjaväe veoautodesse, igasse kümmekond meest ja teist samapalju sõdureid-püssimehi. Meie auto viis meid Viljandist ca 10 kilomeetrit eemal asuvasse Loodi koolimajja (vana Loodi mõis). Seal tehti meile ühes klassitoas selgeks, et on ees kulakute likvideerimiseoperatsioon ehk eesti keeles — küüditamine. Jutt oli selge ja lühike: lähete regedega nendesse taludesse, kuhu vaja, ja laadite sealt (muidugi püssimeeste valve all) pered peale. Selle tegi meile teatavaks üks eesti keelt rääkiv mees (mitte Viljandist, vaid ilmselt Tallinnast) ja siis jäeti meid paariks tunniks asja seedima. Õnneks oli mõnel mehel parteiaktiivist kaasas pudel viina, mille abil „seedimine“ ja šokist ülesaamine läks nagu kergemini. Ja siis jaotati meid regedesse laiali — igasse kaks kohalikku, kaks püssimeest ja neid ja meid kamandav vene ohvitser. Mäletan, et oli ilus kuuvalge öö, reejalased kriuksusid krõbekülmal talveteel, ja laskusime Loodi ürgorgu, et sealt üsna varsti tõusta tsipa kõrgemale ühe talumaja ette. Ohvitseri tugev koputus uksele, selle avamisel ööriietes inimestele (seal oli üle keskea abielupaar) venekeelne kategooriline käsk, mille meie püüdsime pehmemas vormis ümber panna: "Poolteise tunni jooksul asjad kokku ja ärasõit!" Jahmunud unised näod, arusaamatus, pisarad, palved, jabur unenägu... Mina ja teine Viljandi linna "parteiaktivist", kes oli mulle tundmatu ja kelle nime järele ma ilmselt ei pärinud, aitasime, mis suutsime - rahustada, lohutada, andsime nõu, mida kaasa võtta jne. Tuli ise minna aita lihapüti kallale, et sealt neile midagi kotti panna ja ka jahu ning muud toidupoolist. Ma ei mäleta oma emotsioone, kuid mäletan, et vene püssimees avaldas paar korda oma rahulolematust ja isegi ähvardas mind automaaditoruga. Ja siis panime need vaesekesed talupojad koos oma kodinatega rekke ning konvoeerisime nad tagasi Loodi mõisa. Mis neist edasi sai, ei tea. Nagu ma ei tea nende nime, nende talu nime ega muud...
Hommikuhahetuses olin kodus. Helmile ajasin vist mingit udust jama (rääkida ju ei tohtinud, kõik oli keelatud ja salastatud). Olen tihtipeale nendele aegadele ja sündmustele tagasi mõelnud ja mulle tundub, et elasin selle košmaarse aja ning selle öö üle ilma suurema närvivapustuseta. Olin ju tulnud sõjast, ajud ja südametunnistus ei olnud veel päris kohanenud eesti rahva arusaamadega Vene võimust (eks olnud ju mina ka üks selle esindajaid?) ja käsumeetod istus veres. Ja veel see puutumatuse tunne: võõras häda on võõras; omal olid asjad korras, ka minu emal-isal Kuressaares; meile taoti igapäevaselt pähe - mets ja maa on bandiite täis, kes kõik tahavad meid, sõjast tulnud „uue korra“ loojaid, maha nottida; et eesti maarahva ainus tulevik on kollektiviseerimine, jne. Eks selle propaganda, mida ka muide ajaleht „Sakala" pidi tegema, ohver olnud ka mina ise."
Heinz Valgu kiidulaulust Ilmar Tornile samas raamatus lk 169: "Oli tal ju toeks rikkalike elukogemuste väärtuslik pagas. Osalemine Teises maailmasõjas ja sealt elusalt naasmine, napp pääsemine stalinlikest repressioonidest ja kogu perega Siberisse saatmisest..“
See oli tõesti maru napp pääsemine, lausa üle noatera! Eriti, kui mees ise kinnitas et "omal olid asjad korras, ka minu emal-isal Kuressaares".
Aga mis juhtus nendega, kes keeldusid küüditamises osalemast?
Näiteks Virumaa mees Ülo Niisuke on meenutanud: "24. märtsil kamandati isa Mäetaguse vallamajja. Ema arvas, et parem kui ka mina kodust lahkun, ülejäänud vennad olid kodust läinud. Läksin hobusega varjule vanaema juurde Tarakuse külla. Paari päeva pärast läksin koju. Ka isa saabus. Ega ta eriti jutukas ei olnud. Siiski sõnas, et keeldus minemast manukaks perede küüditamise juurde, seetõttu pisteti vallamaja keldrisse aresti, kuni operatsioon oli lõppenud." Andres Niisuke muide arreteeriti järgmisel aastal ja sai 25+5, peamisteks süüditusteks olnud Vabadussõjas osalemine ja Omakaitsesse kuulumine.
„Siis tuli märts 1949. Ma ei ole omadele (lastele) sellest ajast kuigi palju pajatanud, kuid siia paneks selle kirja. Ühel õhtul kutsuti maakonna parteikomiteesse kokku n-ö linna parteiaktiiv — inimest 50-60. Öeldi, et partei ja valitsuse käsul tuleb meil öösel minna mingile (segasele) operatsioonile - tulge keskööks tagasi komitee ruumidesse, seljas soojad riided, kel võimalik, kaasa võtta termosega sooja jooki. Käsk on käsk — eriti sõjast tulnud lollile — ja nii ma siis sinna läksingi. Laaditi sõjaväe veoautodesse, igasse kümmekond meest ja teist samapalju sõdureid-püssimehi. Meie auto viis meid Viljandist ca 10 kilomeetrit eemal asuvasse Loodi koolimajja (vana Loodi mõis). Seal tehti meile ühes klassitoas selgeks, et on ees kulakute likvideerimiseoperatsioon ehk eesti keeles — küüditamine. Jutt oli selge ja lühike: lähete regedega nendesse taludesse, kuhu vaja, ja laadite sealt (muidugi püssimeeste valve all) pered peale. Selle tegi meile teatavaks üks eesti keelt rääkiv mees (mitte Viljandist, vaid ilmselt Tallinnast) ja siis jäeti meid paariks tunniks asja seedima. Õnneks oli mõnel mehel parteiaktiivist kaasas pudel viina, mille abil „seedimine“ ja šokist ülesaamine läks nagu kergemini. Ja siis jaotati meid regedesse laiali — igasse kaks kohalikku, kaks püssimeest ja neid ja meid kamandav vene ohvitser. Mäletan, et oli ilus kuuvalge öö, reejalased kriuksusid krõbekülmal talveteel, ja laskusime Loodi ürgorgu, et sealt üsna varsti tõusta tsipa kõrgemale ühe talumaja ette. Ohvitseri tugev koputus uksele, selle avamisel ööriietes inimestele (seal oli üle keskea abielupaar) venekeelne kategooriline käsk, mille meie püüdsime pehmemas vormis ümber panna: "Poolteise tunni jooksul asjad kokku ja ärasõit!" Jahmunud unised näod, arusaamatus, pisarad, palved, jabur unenägu... Mina ja teine Viljandi linna "parteiaktivist", kes oli mulle tundmatu ja kelle nime järele ma ilmselt ei pärinud, aitasime, mis suutsime - rahustada, lohutada, andsime nõu, mida kaasa võtta jne. Tuli ise minna aita lihapüti kallale, et sealt neile midagi kotti panna ja ka jahu ning muud toidupoolist. Ma ei mäleta oma emotsioone, kuid mäletan, et vene püssimees avaldas paar korda oma rahulolematust ja isegi ähvardas mind automaaditoruga. Ja siis panime need vaesekesed talupojad koos oma kodinatega rekke ning konvoeerisime nad tagasi Loodi mõisa. Mis neist edasi sai, ei tea. Nagu ma ei tea nende nime, nende talu nime ega muud...
Hommikuhahetuses olin kodus. Helmile ajasin vist mingit udust jama (rääkida ju ei tohtinud, kõik oli keelatud ja salastatud). Olen tihtipeale nendele aegadele ja sündmustele tagasi mõelnud ja mulle tundub, et elasin selle košmaarse aja ning selle öö üle ilma suurema närvivapustuseta. Olin ju tulnud sõjast, ajud ja südametunnistus ei olnud veel päris kohanenud eesti rahva arusaamadega Vene võimust (eks olnud ju mina ka üks selle esindajaid?) ja käsumeetod istus veres. Ja veel see puutumatuse tunne: võõras häda on võõras; omal olid asjad korras, ka minu emal-isal Kuressaares; meile taoti igapäevaselt pähe - mets ja maa on bandiite täis, kes kõik tahavad meid, sõjast tulnud „uue korra“ loojaid, maha nottida; et eesti maarahva ainus tulevik on kollektiviseerimine, jne. Eks selle propaganda, mida ka muide ajaleht „Sakala" pidi tegema, ohver olnud ka mina ise."
Heinz Valgu kiidulaulust Ilmar Tornile samas raamatus lk 169: "Oli tal ju toeks rikkalike elukogemuste väärtuslik pagas. Osalemine Teises maailmasõjas ja sealt elusalt naasmine, napp pääsemine stalinlikest repressioonidest ja kogu perega Siberisse saatmisest..“
See oli tõesti maru napp pääsemine, lausa üle noatera! Eriti, kui mees ise kinnitas et "omal olid asjad korras, ka minu emal-isal Kuressaares".
Aga mis juhtus nendega, kes keeldusid küüditamises osalemast?
Näiteks Virumaa mees Ülo Niisuke on meenutanud: "24. märtsil kamandati isa Mäetaguse vallamajja. Ema arvas, et parem kui ka mina kodust lahkun, ülejäänud vennad olid kodust läinud. Läksin hobusega varjule vanaema juurde Tarakuse külla. Paari päeva pärast läksin koju. Ka isa saabus. Ega ta eriti jutukas ei olnud. Siiski sõnas, et keeldus minemast manukaks perede küüditamise juurde, seetõttu pisteti vallamaja keldrisse aresti, kuni operatsioon oli lõppenud." Andres Niisuke muide arreteeriti järgmisel aastal ja sai 25+5, peamisteks süüditusteks olnud Vabadussõjas osalemine ja Omakaitsesse kuulumine.
Re: Eakas küüditaja palub pisarsilmil vabandust
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/1201 ... uditamisel
Ei leidnud paremat teemat.Seni tõendasid kirjanik Juhan Smuuli osalemist 1949. aasta märtsiküüditamises vaid ajalehes Harju Elu veebruaris 1988 ilmunud parteiveteran Roland Lääne mälestused „Murrangulised aastad“.
Lään kirjeldab pikalt ja detailselt küüditamise läbiviimist Harjumaal Kõue vallas. Oma memuaarides nimetab ta Juhan Smuuli kaks korda nimepidi, samuti Debora Vaarandit.
Nüüd avastatud dokument kinnitab, et Lääne väited vastavad tõele.
"We have 50 million Muslims in Europe. There are signs that Allah will grant Islam victory in Europe—without swords, without guns, without conquest—will turn it into a Muslim continent within a few decades." Muammar Gaddafi
Re: Eakas küüditaja palub pisarsilmil vabandust
Smuul vaid ei vabandanud.
Kogu teema on kirjanike liidu postiloendis pikalt läbi käiatud. Nimelt õnnestus suruda peatse üldkoosoleku päevakorda Smuuli bareljeefi eemaldamine Harju 1 majalt. Eks näis, mis sest saab.
Kogu teema on kirjanike liidu postiloendis pikalt läbi käiatud. Nimelt õnnestus suruda peatse üldkoosoleku päevakorda Smuuli bareljeefi eemaldamine Harju 1 majalt. Eks näis, mis sest saab.
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Re: Eakas küüditaja palub pisarsilmil vabandust
Meie kandis olid kõik eestlastest veteranid saanud algkoolituse ja sõjalise kogemuse sakslaste juures. Venelaste 1941 mopp Lõuna- Eestis hästi ei toiminud. 1 juudi rahvusest ja 1 siberi eestlasest veteran olid , kes polnud saksa sõjaväes olnud.
Saksa sõjaväes teenimise pärast otseselt kedagi siberisse ka ei saadetud - ju oli neid kogukonnas liiga palju - enamus.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist