www.militaar.net

Liitusin armeega 1966. aastal. [...] Mina aga lõpetasin seejärel baaskoolituse ja läbinud katsed, astusin ohvitserikandidaatide kooli. Ohvitsere oli vaja – sõdades oli noori ohvitsere hukka saanud. Ja edasi viis mu tee Saksamaale Bad Tölzi, kus oli 10. erivägede (dessantvägede) grupp.

Ja sealt kohe siis väikese tuumapommi operaatoriks?

Ei-ei, mitte nii äkitselt. Heade eksamitulemuste tõttu suunati mind esmalt HALO-treeningusse (high altitude low opening parachute training ehk kõrg­atmosfäärist viithüppavate langevarjurite õppesse). Ja siis tuli läbida ka keemiliste ja bioloogiliste relvade kursused. Alles siis hakati mind õpetama, kuidas kasutada SDAMi (Special Atomic Demolitions Munition ehk eriotstarbeline tuumalõhkemoon).

See vist oli väga salajane värk?

Jaa, otse loomulikult, ega hiljemgi, kui armeest lahkusin, ei saanud ega tohtinudki sellest rääkida. Tegemist oli konteineriga, mis oli vahtmaterjaliga polsterdatud, ja selle sees oli siis tuumalõhkeseadeldis. Selliste lõhkejõud oli mõnekümnest kuni tuhande tonni trotüülekvivalendini. Need olidki mõeldud nii tammide kui muude strateegiliste rajatiste, näiteks elektrijaamade õhkulaskmiseks. Meid õpetati valima kohti ja seadeldist õhkima: selle sütik oli eraldi ja tuli asetada konteineris olevasse pessa ja siis panna peale aeg, mille jooksul seade plahvatab.

Kas teil õnnestus ka selle seadme plahvatust näha?

Ei, mitte tuumaplahvatust. Jah, tavalise lõhkeainega imiteeriti õppustel mängu-tuumaseente tekitamist, aga ei enamat. See mikrotuumapomm kaalus mõnikümmend kilo ja langevarjuga hüpates rippus see inimese küljes sellise veniva, benji-hüppe kummi laadse paela otsas. See oli piisavalt pikk, et esmalt puudutas maad see tuumapomm ja siis langevarjur. Seejärel treeniti meid selleks, et leida pommile õige koht, et see paika panna, et kiirelt paigaldada sütik ja siis viitsütik käivitada.

Ometi lahkusite Ühendriikide armeest?

Jah, tõepoolest. Pean selgitama, et midagi selles treeningus oli, mis tegi mind ärevaks. Kujutate ette, et mingilt lennukilt hüppab langevarjur. Isegi viithüppe puhul on selge, et teda võidakse näha, ja kõigi vaatlejate silmad, eriti kui tegu on vaenlase tagalaga, on just sellel hüppajal. Minul näiteks.

Ja nüüd edasi – ma pean maanduma ja selle pea sajaliitrise konteineriga jõudma kohta, mida on kästud hävitada. Heakene küll, jõuan. On selge, et mind jahivad samal ajal kõik need, kes on näinud seda hüppajat. Oletame edasi, et ma saan paika panna sütiku ja muuta selle pommi lõhkevalmis. Treeningu mõttes peaksin ma siis käivitama aegrelee ja otsima võimalusi, et kiirelt sealt piirkonnast põgeneda. Ma sain aru, et pigem olnuks vist nii, et kui ma oleks aktiveerinud aegrelee, siis oleks toimunud ka plahvatus.

Kas sellele oletusele õnnestus ka kinnitust saada?

Ei, ega ma otsinudki. Oli aga üsna selge, et enesetapuvõitlejat leida olnuks palju raskem kui patriooti, keda panna uskuma, et tal õnnestub põgeneda. Ilmselt see aegrelee ja viitplahvatuse jutt oligi midagi, millega tähelepanu hajutati. Nii ma armeest lahkusingi, leitnandi auastmes. Aasta veel ja mind oleks kapteniks ülendatud. Igatahes ei olnud Nixoni võimulolek mulle väga meelepärane ja armeest erru läinuna läbisin bakalaureuse­õpingud.

Mis neist taskupommidest on saanud?

Neid enam ei kasutata. Pole ka põhjust, muud relvad on piisavalt täpsed. 1970. aastatel hakati neist rääkima ja tunnistati nende olemasolu. Täna on internetiavarustest juba pilte ja detaile ohtralt leida.

Kulibin kirjutas:AKF peab vist olema miljardär hankimaks mõnda eksootilist tuumkütust mille kriitiline mass on nii väike, Kalifornium sobiks aga on hirmkallis.