www.militaar.net

http://www.epl.ee/artikkel/574829

Plaani järgi oleks reakoosseisu ehk umbkaudu poolte kutsealuste jaoks ajateenistuse pikkus pool aastat, erialaspetsialistidele üheksa kuud ning nooremallohvitseridele ja reservrühmaülematele üks aasta. Neist esimesi on kõigist ajateenijatest kokku um­bes 30%, teisi 20%. Soomes näi­teks selline skeem toimib, aga Eestis saaks kõige suuremaks takistuseks see, et kaitseväes napib instruktoreid.

„Põhiline probleem seisneb selles, et 6-9-12 süsteem vajab senisest rohkem väljaõppeinstruktoreid, kuna erinevalt praegusest süsteemist oleksid kõik väeosad aasta ringi ajateenijatega täidetud ja väljaõppe läbiviimine peab väljaõppekvaliteedi tagamiseks olema intensiivsem...
.
.
.

Täielikult kuuekuulise ajateenistuse mudelit ministeeriumi töörühm ei välistanud. Analüüsi kokkuvõtte järgi arutatakse seda uuesti ülejärgmisel aastal ja kõige varem võiks reform toimuda 2014. aastal.

Mulle jääb ausaltöelda uduseks, mis on vahet, kas instruktor on 6 või 8 sõduri kohta?

Väljaõpet tehakse vähemalt jaokaupa ja selle müütilise "soome taseme" saavutamisega on ainult see vahe, et rühma peale on 3 asemel 4 instruktorit. Mida see annab nt SBK ajal juurde? Kasarmus olles annab see niipalju juurde, et sõdurid pole öösi oma kaasajateenijate "järelevalve" all omapäi, vaid keegi kaadrist passib ka iga rühma juures kohapeal. Samas öösel ju väljaõpet ei tehta?

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt pole erilist vahet, instruktor per jagu saab kenasti hakkama ka (nagu elu näitab). Kui häda nii suur on, tehke siis väljaõppestruktuuri jagu 10 või 12 meheliseks (laskurite arvelt). Need mahuvad ka Unimogi ja rootsi telki veel ära.

Et 6+6 kuu puhul on instruktoreid juurde vaja, on siiliegi selge. Aga mida annab ülalkirjeldatud instruktorite arvu kasvatamine nii, et jao peale jääb endiselt 1 instruktor - see on arusaamatu

Soome väljaõppe tohutust paremusest saaks siis rääkida, kui oleks nt instruktor per lahingpaar. Kui me saame endale instruktor per 6 naset, tähendab see, et reaalselt jääb jao instruktorite arv ikka samaks. Vähe ülemüstifitseeritud tundub see Soome värk. Kas 4 instruktorit per rühm 3 asemel ei tooda küll mitte mingit paremust.

Millele artikkel ei keskendu - 3000-st saab 3400 miks? Kohti ei jätku, sest väeosade kasarmud on koormatud ka NAK-iga. NAK oleks ammu aeg viia tagasi pooltühjale Meegomäele

Ma eeldaks, et instruktorite alla arvatakse ka rühmaülem ja rühmavanem ehk siis kolm kuni neli inimest rühma peal. Sellisel juhul muutub juba rohkem oluliseks see kas kas puhtalt väljaõppega tegeleb üks või kaks kaitseväelast.

Kolm kuni neli instruktorit ja lisaks veel rühmaülem ning rühmavanem on juba üsna luksus, eriti SBK ajal. Luksus on see ka teenistuse jätkudes jalaväesuunitlusega üksustes.
Loomulikult erialaallüksustes kipub instruktoreid pigem puudu jääma.

Minu arvates on Soome ülemüstifitseerimine üks järjekordne leiutatud takistus asja ärategemise teel. Muudel samadel tingimustel instruktorite arvu kasvatamine kolmandiku võrra ei muuda õpet kolmandiku võrra tõhusamaks. Sest seltskond jaguneb ka selle aja peale, mil õpet ei toimu (kasarmus magamine, admin laagris olek).

Teine asi on JÜ-de ja reserv RÜ-de kasutamine instruktoritena. Miks neid mitte kasutada?

Vaadake, kamraadid! Oma arutlustes jätate te arvestamata siiski ühe väga tähtsa komponendi sõduri väljaõppes. Nimelt selle, et ajateenijad (ja ka instruktorid) on siiski inimesed. Inimesed, kui bioloogilised spsteemid, milliste kohta kehtivad kindlad loodusseadused. Me võime muuta igasuguseid komponente ajateenijate väljaõppes, kuid loodusseadusi me muuta ei saa.
Mida ma selle jutuga nüüd öelda tahtsin?
Nimelt seda, et ka sõduriks kujunemine on teatud protsess, milleks on vaja teatud aega ning see ei sõltu põrmugi sellest, kui kiiresti see või teine isik seda või teist omandab, õpib selgeks jne.
Selle tõestuseks võin tuua ühe KÕIGILE SELGE näite. - Teadupärast inimlooma rasedus kestab 9 kuud. Me võime teha igasugu imetrikke, kuid seda aega lühendada kohe mitte kuidagi ei õnnestu. Noh, hea küll. Tänapäeval osatakse suurte kulutuste ja jõupingutusteta säilitada elusana isegi 7-8 kuu pealt sündinuid, kuid ikka on tegu nii või teisiti mingis mõttes puudulike toodetega. Reeglina aga ei jää enneaegsed isegi ellu mitte.
Tuues nüüd paralleeli sõduri väljaõppega, on situatsioon sama. Ajateenistuse aega lühendades saame tulemiks midagi sellist, mis küll neile nõuetele kuidagi ei vasta, missuguseid me sellele tulemile esitame. Sõduri kujunemiseks on vaja AEGA.
Tegelikult on juba praegunegi ajateenistuse kestvus vajaliku tulemi saamiseks liiglühike ja olemasoleva väljaõppekaadri arvukus liigväike. Väljaõpet ei peaks võtma lapsikult naiivselt, et see on just-kui vaid üksikmehe oskuste ja teadmiste andmise protsess. On ka siinsetes arvamusteavaldustes nii mõnigi kord midagi taolist läbi kumanud.
Muidugi saab seda protsessi omalt poolt igati soodustada ja selle arvelt saame ka parema lõpptulemuse, kuid üldaega lühendada ikka ei saa.
Noh, mõningad meetmed ju võiksid võimaldada kuidagi ka selle 6 kuuga hakkama saada. Nndeks meetmeteks võiksid olla näiteks
- igasuguste puhkuste ja linnalubade tühistamine (teenistus 7 päeva nädalas ja 24 tundi öö-päevas), et ajateenija sõduriellu 100% sisse elaks (mitte ei oleks pidevalt ühe jalaga kodus, nagu praegu)
- 24 tundi ööpäevas intensiivne kasvatusprotsess (ja seda professionaalsel tasemel), - ikka sõduriellu sisselamise ja isamaalise kasvatuse eesmärgil,
- instruktorkaadri arvukuse ja kvaliteedi oluline tõstmine (arvestusega, et oleks tagatud instruktorkaadri olemasolu 24 tundi ööpäevas ajateenijate juures ja, et siis need instruktorid ka ei peaks massiliselt mittetasustatud ületunde tegema, nagu see praegu tavaks on, et oleks võimalik kasutada abiinstruktoreid ja väljaõppe läbiviimisel saaks arvestada instruktori vahetuks väljaõppekoormuseks öö-päevas mitte enam, kui õpetajatel tavakoolis, et oleksid tagatud ka normaaltöötundidega asendused puhkusel, missioonil, väljaõppel, haige jne. olevatele puuduvatele instruktoritele jne., jne.)
- väljaõppe tagamine (nii materjalide, kui erinevate tugiteenistustega) viia kohe mitu astet kõrgemale tasemele, kui praegu

P.S. Tegelikkuses on see teema üks kangesti mahukas ja laiahaardeline valdkond ning põrmugi mitte nii primitiivne, kui seda sageli näha tahetakse. (Noh, midagi taolist, et paneme aga ühe instruktori juurde ja saavutame väljaõppe kvaliteedi 2X tõusu )
See pole mitte vaid aritmeetlikatehe ja rahade kalkulatsioon. Inimene (nii ajateenija, kui kaader) on see komponent, mida tuleb samuti arvestada. Kui seda ei tehta, siis võime järjekordselt konstateerida, et "tahtsime parimat, kuid välja tuli nagu alati".

Sai küll pikk jutt, kuid paraku pean tõdema tõsiasja, et ega vist oluliselt asja selgeks teha ei suutnud.

Enda subjektiivse arvamuse ja kogemuse järgi EKV -s ütlen, et ajateenistus on liiga lühike. Kõigil peaks olema vähemalt 11 kuu pikkune ajateenistus. Ise teenisin 11 kuud (SBK, NAK, Erialakursus). Kui ma lõpuks oma "oktoobrilapsed" sain siis tuli alustada uuesti, sest pool rühmakursuse ajast läks SBK põhitõdede kordamiseks. Kasuks ei tulnud ka see, et "oktoobrilaste" SBK viimastel nädalatel oli neil rühma kohta ainult kaks instruktorit: RÜ ja RV, sest ajateenijatest jaoülemad läksid reservi.

Kui kõigil oleks 11 kuud, siis minu arust saaks väljaõppe taset teha ühtlasemaks ja ka põhjalikumaks.

Mõistlikum oleks siis juba 12 kuud, kahe võtmisega.

Sellest asjast on teises foorumis juba parasjagu jahuda saanud, aga mõned mõtteterad ka siia.
Soome süsteem on selline, et võetakse jaanuaris ja juulis korraga ja siis valitakse eriametikohad, kes teenivad 9 või 12 kuud ehk 3 või 6 kuud kauem. Peale esimest 8 vms nädalat SBK-d valitakse välja juhid ja autojuhid, kes hakkavad õpetama-sõidutama järgmise lennuga teenistusse võetavaid noori.

Sai pikk postitus - võtke siis vahepeal klaasike mahla vm turgutavat, kui vajadus

1) Kaadripuudus muide EI SEGA otseselt märkimisväärselt 6-9-12 süsteemi sisseviimist. Vähemalt pataljonides mitte. Selline jutt on pesuehtne tüüpiline asjatundmatu inimese loba. Kaadri koormus suureneks, kuid mitte rohkem, kui 20%. Ära jääb pm suvine leboperiood juunis, aga ega see ka praegu tegelikult kõigil just tegevusvaba pole. Samal ajal on märksa lihtsam läbi viia SBK-sid, sest olemas JÜ-d.

2) Üheks põhjapanevamaks probleemiks sellise kastreeritud ajateenistuse kehtestamisel on asjaolu, et me lihtsalt ei leia piisavalt neid "lambaid", kes viitsiks VABATAHTLIKULT oma kamraadidest 1,5 või suisa 2x kauem "internaatkoolis" "vangis" noorusaega surnuks lüüa.
Küsite, et kuidas siis praegu eelvõtmisega asi toimib ja ikka leiame juulisse rahvast? Esiteks sebivad paljud targemad/intelligentsemad end just sügisesse (eelnimetet´ "oktoobrilapsed"), et vähemaga pääseda. Teiseks ei küsita kelleltki (peale selle provisoorse testi, kuhu võid ju kirjutada, mida iganes) ja juhiluba pole ka paha saada (sh u 2/5...3/5) seerusid ei soovinud suvel tulles mitte pulki, vaid juhiluba!). Aga tegelikult on varem tuleku või hiljem kojumineku puhul moraalne efektivahe hiljem äramineku kahjuks. Seda oli selgelt näha ka 2001-2002, kui EKV-s üritati rakendada 8/11 süsteemi. Mõni sõdur oli kõigi sõrgadega NAK-i vastu, et ei peaks 3 kuud lisaks teenima ja keeldus kursusele minemast. Mõned kavalamad seeruhakatised lihtsalt viskasid poole NAK-i pealt pliiatsi lauale ja läksid hiljem naerusui 8 kuu pealt koos teistega koju.
Miinimum, mis neid veel motiveeriks, oleks kaadriga enam-vähem võrdväärne palk kohe kätte - see oleks eelarvele palgaarmeeline kabelimats.

3) Nagu juba kirjutas kamraad hillart, siis 6 kuuga ei saa korralikku SÕDURIT valmis. See on tsivilist, kes oskab natuke püssi lasta ja roomata ja natuke rivis käia. Eesti Kaitsevägi on olemuselt siiski veel traditsiooniline armee, kus majas on kord ja maksab ülema käsk ning mida kannatab teistelegi häbenemata-valimata näidata. Et nende nõuetega kaasas käia ja vajalikud detailid omandada, kulub ajateenijal u 4-5 kuud. Samas on kaitseväelaste distsiplineeritus ja kasvatus end hiljem hästi ära tasunud rahvusvahelistel operatsioonidel lahingus.
Kui vaadata seda paljukiidetud Soome sõjaväe ajateenistuse süsteemi seestpoolt, on pilt ikka, üteme - üsna vilets. Motivatsioon oli küll keskmiselt parem, kui eestlastel, kuid keskmine füüsiline võimekus ja psühholoogiline vastupidavus jätab küll sellise mulje, et kui paugud käima hakkavad, siis kas paneb jooksu või kui ei jaksa, siis tõstab käed. Olen palju mõelnud selle asja üle ja välja arvestanud, et meie keskmine sõdur on võrdne soome hea sõduriga, meie seeru on ligikaudu võrdväärne keskmise Soome aspirandiga ja meie aspirant kindlasti eelnimetatud astmetes võimekam, kui Soome oma. Kusjuures olen kuunud, et paljud Soome enda vanemad ohvitserid ka on kirunud seda sõduri poputamist ja lühikest viibimist ajateenistuses - kannatab ju armee kvaliteet. Kui me veel saaksime oma seerusid v a l i d a , oleks pilt märksa enam meie kasuks.
Tahan öelda, et niigi väheste ressurssidega Eesti ei saa lubada endale viletsaid reservsõdureid ja -allohvitsere.

4) Mulle ei meeldi asjaolu, et selle soome süsteemi järgi on autojuht jaos nö kõvem mees, kui jaoülema abi. Meil on muide ka praegu osaliselt see probleem, et "vanemad" (eelvõtmise) autojuhid ei ole huvitatud (põhivõtmise) noorematega kaasa "jooksmisest" või üritavad lihtsalt lõngata. Soomes oli see autojuhtide asi samuti üsna segane mulle. Kahtlane lebovendade kamp, kes tegi, mis tahtis ja kui midagi ei meeldinud, siis virises või saatis ajateenijad-ülemad vahel pikalt. Lahinguoludes võib see probleemiks osutuda.


NB! See eelnev jutt ei tähenda põrmugi, et ka EKV-s ei oleks ajateenistuse korralduses täna probleeme või ebakõlasid. Ei toimi ka ka meie 11-8 süsteem üldse mitte. Ma julgeks seda suisa oskuslikuks sabotaažiks pidada.

Ma olen EKV-s 3 erinevat (12, 8-11, 11-8 ) ajateenistuse süsteemi näinud ja selle põhjal kujundanud arvamuse, et parim variant väljaõppele, aga ka riigikaitsevõimele oleks 11 kuud kõigle ja võtmisega 2x aastas - jaanuari 2 nädalal ja juuli 2. nädalal. Kui kõik teenivad samapikalt, on kõigil parim motivatsioon juhiks saada või ka autojuhiks pürgida = kvaliteet. Sel juhul jääksid siiski alles ka puhkehetked kaadrile - detsembris ja juunis.

EKV suureks probleemiks on nn isamaalise ehk riigikaitselise kasvatuse praktiliselt täielik puudumine õppekavadest. Me kasvatame ajateenijatest "palgasõdureid", mitte riigikaitsjaid. Ajateenijale ei seletata enamasti üldse, mida tähendab riigikaitse ja miks seda ning ajateenistust vaja on. Kui seda asja ei muudeta, ei ole vahet, kas ajateenistus on 2 või 22 kuud - ikka on vingumine ja arusaamatus mõttetuse kohta.

Ajateenija väljaõpet tuleks lühendamise asemel hoopis mitmekesistada ja muuta huvitavamaks. Praegu toimub minu (ja ka paljude ajateenijate) nägemusel liiga palju mõttetut drilli ja monotoonset tegevust. See jätabki mulje, et ajateenistus on mõttetult pikk, igav, passimine jne. Samas õpitakse ajateenistuses tegelikult ikka vähe - eriti koostööd... ja seda kuiva drilli arvelt.

Mis puutub veel väljaõppesse, siis meil on praegugi tehtud suur viga ajateenijate väljaõppetsükli planeerimisel, mida annaks parandada. Nimelt viimastel kuudel toimub tegevus valetpidi. Meil tehakse esmalt lahinglaskmised ja siis suured õppused - peaks aga olema teistpidi!
Väga paljude ajateenijate jaoks on kulminatsiooniks mitte lebotamine Kevadtormil, vaid lahingmoonaga (mida "lapsekestele" niigi üliharva väljaspool lasketiiru tulejoont kätte usaldatakse!) lahinglaskmised, mis tavaliselt toimuvad märts-aprill.
Tulemus on, et vähemalt 50% ajateenijatel üsna savi, mis õppusel toimub - nad mõtlevad vaid, et 2-3 nädala pärast on sõjavägi läbi ja vabadus käes. Reserv! Selles valguses on loogiline, et iga aasta toimuvad õppusel tahtlikud või lohakusest-ükskõiksusest tingitud korrarikkumised, joomised jms bardakk, kus aga vähegi kaadri silm ei ulata. On küll tublisid ja kohusetundlikke, kuid suurel osal on kahjuks keskmiselt ükskõik mingitest paukhernestega vaenlastest. Karts või muu karistus ka kedagi ei koti, sest nagunii kohe kojuminek jne. Tüüpilisi lollusi võite vaadata Youtubest.
Oleks aga Kevadtorm aprilli lõpus/mai algul, oleks säilinud motivatsioon asju korralikult teha ja samuti on roheluse tärgates maikuus ohutum teha lahinglaskmisi. Küllap ei oldaks eriti huvitatud ka lolluste tegemisest õppusel, sest muidu võib juhtuda, et istud just päris lahinglaskmiste ajal hoopis putkas, kuigi varustust pead pärast ikka koos teistega enne reservi nühkima-poleerima...

Tänud hummelile pika seletuse eest!

Üks märkus ainult.

Kui vaadata seda paljukiidetud Soome sõjaväe ajateenistuse süsteemi seestpoolt, on pilt ikka, üteme - üsna vilets. Motivatsioon oli küll keskmiselt parem, kui eestlastel, kuid keskmine füüsiline võimekus ja psühholoogiline vastupidavus jätab küll sellise mulje, et kui paugud käima hakkavad, siis kas paneb jooksu või kui ei jaksa, siis tõstab käed. Olen palju mõelnud selle asja üle ja välja arvestanud, et meie keskmine sõdur on võrdne soome hea sõduriga, meie seeru on ligikaudu võrdväärne keskmise Soome aspirandiga ja meie aspirant kindlasti eelnimetatud astmetes võimekam, kui Soome oma.

EKV suureks probleemiks on nn isamaalise ehk riigikaitselise kasvatuse praktiliselt täielik puudumine õppekavadest. Me kasvatame ajateenijatest "palgasõdureid", mitte riigikaitsjaid. Ajateenijale ei seletata enamasti üldse, mida tähendab riigikaitse ja miks seda ning ajateenistust vaja on. Kui seda asja ei muudeta, ei ole vahet, kas ajateenistus on 2 või 22 kuud - ikka on vingumine ja arusaamatus mõttetuse kohta.

Soome sõduri jaoks on ajateenistus vaid kodumaa teenimise esimene etapp. Kui kaua nad peale seda veel reservis on ja väljaõpet saavad? Lisaks sellele toimub meeste vaimne küpsemine. Füüsiline vist läheb küll allamäge Riigikaitselise kasvatusega ei tohiks Soomes probleeme olla, sest mehed teavad miks nad sinna kogunenud on. Ma olen kindel, et kui meie osadele ajateenijatele hakatakse rääkima Sinimägedest ja Eesti annekteerimisest, siis nad vaatavad instruktorit kaetatud silmade ja rullis rusikatega.

Nagu ma olen ka varem välja pakkunud, siis peaks ka Eestis olema ajateenistus sõjalise riigikaitse esimene etapp, peale mida eraldatakse terad sõkaldest. Selleks sõelaks peaks saama KL, kus mehed pidevalt koos käivad ning veskikivid jahvatavad. Praegu saadetakse aga ajateenistuse lõpetanud üheskoos brigaadi koosseisu ning ma ei tea mis sünergia seal valitseb. KL'ist, kuhu on kokku kogunenud keskmisest kõrgema isamaalise hoiakuga inimesed, on tehtud mingi Omakaitse struktuur. Selline lähenemine eeldaks aga KL kvalitatiivset muutmist.

Mis soomlaste isamaalisse kasvatusse puutub, siis minu mäletamist mööda seda tehti ajateenijatele küll. Samuti ei olnud ka kõik soomlased-ajateenijad tegelikult otseselt huvitatud oma riigi teenimisest. Endi jutu järgi pidi olema eriti reakoosseisus palju neid, kes näevad ajateenistuses pigem ajaraiskamist.
Aga isamaaline kasvatus seal ikkagi toimib.
Meil ei toimi. Kirjas ei ole ja keegi ei viitsi tegeleda ka. Iseasi, et pole ka harjumust ja paljud ülemad ise on üsna tagasihoidliku intelligentsi ning silmaringiga, et midagi sarnast teha. samas, kui oleks käsk, küll tehtaks ära ja järgmine kord juba tehtaks pareminigi.

Ei näe probleemi selles, et seletame ajateenijatele Sinimägesid ja annekteerimist. Olen seda ise ka auditooriumile seletanud organiseeritult mitu korda. Pigem oleks see nn muulaste vihale ajamine ja mõtlema panek isegi õigustatud lähenemine. Vb siis hoiavad järgmised nn fashistide armeest innukamalt eemale ja rohkem võetakse sisse eestlasi. Nagunii saavad teenistusse need, kes rohkem tahavad või on rumalamad ära sebimises.
Osa arukamaid või noh ka vähemarukamaid, kuid mõjutatavamaid muulasi aga vb võtavad jälle omaks inimlikuma vaatenurga Eesti Asjale...

Reservväelane peab omandama oskused ikkagi ajateenistuse, mitte RÕK-i ajal. RÕK on ikkagi puhas kordamine ja õppuste tase viletsam, kui ajateenistuses. Mida rohkem ja organiseeritumalt ajateenistuses õpib ja harjutab, seda vähem ununeb aastatega.
Meil oli hiljuti ohvitseride RÕK ja peab tõdema, et hoolimata asjaolust, et mõnelgi mehel oli ajateenistusest möödas 8...11 a, tuletasid nad keerulised protseduurid meelde väga kiirelt - lausa lust. Iseasi, et protseduure oleme aastatega arendanud. Samal ajal oli NA tegelastel, kes EV ajateenistuses polnud olnud, suuremaid raskusi.