www.militaar.net

Teatavasti peeti polügoonil nädal tagasi Kirdekonna nimelist õppust.

http://www.mil.ee/?id=2997
http://www.mil.ee/~fotek/gallery/view_a ... 806&page=1
Pildikogus on minuarust ka näiteks üks üsna hea pilt Mistralist - http://www.mil.ee/~fotek/gallery/view_p ... 806&id=aal

Mul ei olnud au/võimalust/vajadust osaleda sellel ettevõtmisel ja ei ole vb otseselt õige inimene õppuse asjakohasuse ja efektiivsuse hindamisel, kuid peaksin siinkohal õigeks toonitada hoopis muud.

Eile sõitis piki Peterburi mnt ida suunas Vahipataljoni märkidega kolonn, mida julgeks pidada jalaväekompaniiks. Sellel eelmise nädala üritusel osales samuti mõningaid jalaväe elemente - jalaväekompanii virust, jalaväepataljoni tankitõrjeosa virust, pioneeride jalaväepataljoni osa tapalt. Samas osales seal teadaolevalt hulk muid jalaväepataljoni mitte kuuluvaid elemente, sealjuures õhutõrje - kokku väidetavalt kuni 800 inimest.

Sellest tulenevalt tahaks jõuda tagasi ammuräägitud teema juurde, ehk võimalik jalaväepataljoni ühisõppus enne Kevadtormi. Kirdekonnad on küll asjalikud, kuid Kirde KRK koosneb enamuses lahingutoetusest, aga hajali paikneva jalaväepataljoni kokkutreenimisest ei mõtle vist mitte keegi...
Kui Suurtükiväepataljon saaks ka esimest korda reaalselt maastikul kokku (ütleme, et üks patarei dislotseeruks Tapal, teine Võrus vms) alles Kevadtormil, oleks tulemuse efektiivsus vähemalt 2x viletsam, kui hetkel. Suurtükiväelased alustavad aga eri allüksuste kokkutreenimist vaikselt juba märtsist. Samal ajal on RA suurtükiväes kokkutreenitavaid 3x vähem, kui RA jalaväepataljonis, mis alustab kokkutreenimist alles mais!

Kas on siis nii raske teha jalaväepataljonile ühtegi ühisõppust enne Kevadtormi? Kunagi küsisin sama kelleltki ja too väitis, et r a h a ei ole. Samas on kaitseväes raha, et Kirdekonnasid teha ja paljukest see kõik 1 nädalaga siis ikka rohkem peaks neelama? Nn "pataljonide" eelarvetes on nagunii sellel ajal ju välilaagrite korraldamine planeeritud. Lihtsalt tuleks jõuda 7 a jooksul kord niikaugele, et üks laager üheskoos (näit Keskpolügoonil) teha. Suureneks vaid kütusekulu, kui Võrust tuleks Tapale sõita.
Isikikult ma kahtlustan, et miskid kõrgemad staabid peaksid vastaval teemal sõna võtma või oma teenistustasu välja teenima. Meil staape väga palju.

Minu nägemusel võiks igal kevadel aprill algul või enne keskpaika kokku panna Keskpolügoonile nädalaks ajaks sellised allüksused:
1) Kevadtormile planeeritud Pataljoni staap x kohast
2) Virust jalaväekompanii ja jalaväepataljoni tt-rühm
3) Vahist jalaväekompanii
4) Võrust jalaväekompanii, miinipildujapatarei, jalaväepataljoni luurerühm, jalaväepataljoni staabi- ja tagalaosad (vist õpetati seal?)
5) Tapalt jalaväe pioneerirühm ja teatav väike tuletoetuselement.
6) Brigaadi või ühe KRK, näit Kirde, väike staabielement koos paari sidevahendiga, mis mängiks-imiteeriks kusagil siseruumis (näit KVKP linnakus või Tapal) vastavat taset ja koordineeriks kogu õppust.

Eesmärk peaks olema esialgu mitte kaasata mingeid liigseid üksusi-allüksusi ja kontsentreeruda täielikult pataljoni taseme treenimisele. Maksimaalse tugiosana võiks olla mingi õhutõrjerühm. Kui mastaabid lähevad suureks, muutub korraldamine ja koordineerimine keeruliseks ja tekib palju tüüpilisi kaitseväelisi arusaamatusi ning segadust, mis mõjutab efektiivsust ja motivatsiooni.

Keegi peab ka vastast etendama.
Isiklikult soovitaks vastaseks vaid 1 improviseeritud kompaniid, mille rühmadest üks võiks olla Paldiskist, üks-kaks KL baasil ja ehk veel kuskilt - näiteks pioneeridest. Kui asi areneb, võib tulevikus veel mingeid olemasolevaid elemente vastase ossa kaasata, kuid alustama peaks väga rahulikult. Vahekohtunike-hindajatena saaks kasutada samade allüksuste kaadrit, keda saab vajadusel allüksuste juures vahetada (näit jõhvikad võrukaid vms).

Aga miks kedagi vastast etendama? Äkki saab korraldadagi sellise mängusõja , et saavad kõik korraga tegutseda nii nagu vaja on. Omad logistikad ja muud teenendused. Kui mehi on muidugi. Jagada siis kõike sorti inimesed kaheks ja kohe põrkesse.

Sellised on ühe ulja noorsandi mõtted.

Võimalik, et seal on ka mõni muu põhjus taga, aga minu arusaamise järgi on vaja harjutatada suurte üksuste kasutamist, et näha, mis probleeme võib tekkida. Ning see vist kah variant pole, et üks ülem juhib mõlemat poolt Et nagu üksinda malet mängida

Küsimusele "miks ei tehta" pole vastuseks "raha". Nädalane pataljoni õppus maksab suurusjärgus 2-3 miljonit. Mis on Eesti riigikaitse kontekstis peenraha.

Vastus peitub suuremas probleemis - meil valmistutakse sõdimiseks tõsiselt üksnes araabia rindel, mujal käib rohkem pakasuhha tegemine kui sõjaline ettevalmistus. Ja kus valmistutakse, toimivad asjad kenasti, tehakse kuid eraldi väljaõpet ja raha leidub küllaga. Sama põhjus on ka asjaolul, et araabia rindel vere hinnaga hangitud kogemused tänini kuidagi massidesse jõuda ei taha.

Pead anda ei julge, kuid mulle tundub, et sellise nädalase õppuse läbiviimine maksab vähem, kui 2-3 miljonit. Asi nimelt selles, et oma õppuste läbiviimiseks sellel perioodil on väeosadel nagunii eelarves summad olemas. Lihtsalt selle asemel, et teha 3-4 eri Eesti paigas asuva väeosa tavapärane ükskik kompaniiõppus üheskoos, tuleb vastavalt kokku tulla, mis tähendab vaid suuremat kütusekulu. Ka õppuse juhtiva staabi (brigaadi taseme + vastaste juhtimine ning koordineerimine) personali kohaletulek ja väike tubane kaardiharjutus koos paari raadioautoga hoovi peal ei tohiks väga märkimisväärne rahaline mats olla. Kindel pole, aga kahtlustan, et kogu lisakulu jääks alla miljoni ikka.

Teisest küljest oleks aga peagi võimalik vaikselt hakata tagama kokkuhoidu Kevadtormide arvelt, sest 20-päevalisest ja natuke kallimast Kevadtormist saaks esimesed 5 päeva ära kustutada. Vahe aga selles, et kui juba 2-4 nädalat enne suurt Kevadtormi selguvad õppusel eraldatult õppiva jalaväepataljoni allüksuste õppe ja koostöö kitsaskohad, on neid võimalik rahulikult hinge tõmmates organiseeritult välja ravida ja tulemus peaks saama märksa asjalikum.


Avastasin, et ka Kuperjanovis tehakse midagi. Tormihoiatus.
http://www.mil.ee/?id=3002

Aga see kõik on kahjuks nokitsemine omaette oma nurgas ja ilmselgelt väeosade-KRK-de juhtide omast initsiatiivist. Muidugi lüke positiivsele poolele, et kaasati juba ka tankitõrjujaid Virust ja punt õhutõrjujaid Tapalt. Ja samas artiklis kirjutab, et ka Vahipataljon tegi miskit Pääsukest vms. Oleks siis raske neist kolmest õppusest ühte eriti vajalikku - jalaväepataljoni osa - kokku vormida? Rahas pole küll probleem. Ikka orgunn.
Kui ühtainsat terviküksust, jalaväepataljoni, õpetatakse ka laialipillutatult 3 KRK vahel (pisut kurioosne ja ilmselt maailmas ainulaadne hajutatus), peaks olema ühe teatud olulise staabi kevadine võtmeprobleem see pusle võimalikult varakult maastikul koostööle organiseerida!

Meedias on pataljoni RÕK-i kolmenädalase (RO-3, NA-2, reamehed -1 nädal) maksumuseks välja hõigatud 8 milli.

Et ideed liiguks, on mõnikord otserünnaku asemel kasulik sissisõda - st info süstemaatiline levitamine (nt sinu blogi ja selle linkimine vajalikesse kohtadesse).

Kui sisestada googlesse eestikeelseid sõjandustermineid, siis militaar.net'i teema saamine vastuseks ületab pingereas juba kohati ametlike saitide (nt mil.ee) ja ajaleheartiklite vastuseid.

Tundub miskipärast, et viimased kaitseministri lennuki-teemalised rahanumbrid pärinevad ka siit (mõne nõuniku kaudu vahest).

Pikapeale murendab ka vesi kõige kõvema kivi.

See ajaleheartikkel sai alguse ühe siinse kasutaja kirjast kaminasse
http://www.postimees.ee/251107/esileht/ ... 297679.php

Minu arvates on nii, et need "pääsukesed" jms ongi relvaliikide koostöö õppeks. Seal ei harjutata pataljoni kokku tegutsema, seal ÕPITAKSE põhimõttelist ja praktilist koostööd. Kuulipilduril ei ole eriti vahet, kas maastikul on üks või kolm JV kompaniid. Küll tekib erisus tänu pioneeridele, suurtükiväele jt, sest ta saab näha ja kuulda nende toetuse olemust. Allüksuse väljaõppes Jõhvis või Männikul ta seda ei saa. Ja kui Tsiatsõngõlmaal saad kompanii koos toetusega maasse kaevata, siis kahe kompanii lisandumisel (ehk terve pataljon) seda enam teha ei saa. Siis muutuvad pioneerid lindivedajateks-ilusillaehitajateks, sest enamus toetuse vajajatest asub piirangutega aladel. STV tulejuhte ei jätku iga rühma juurde ja enamus aspirante ei teagi, kuidas 155 temani jõuab jne. Vahetu kontakt muutub kaugemaks. Kuigi selles peaks Hummelil küll õigus olema - too sel ajal või kõik ajateenijad kokku, oluliselt kallimaks eelarvesse planeeritust ei lähe küll midagi.
Kevadtorm peaks aga just pataljoni kokkuharjutamist arendama. Kaks esimest nädalat selleks ju on ... või? Siis ongi KÜ-del ja staabil põhiroll.
Aga Kapten Trumm: "... meil valmistutakse sõdimiseks tõsiselt üksnes araabia rindel, mujal käib rohkem pakasuhha tegemine kui sõjaline ettevalmistus..." Kas sa täpsustaksid seda? Ma saan aru et kõik see, mis toimub väljaspool Paldiskit on suur porno? Et peaks tegelema riigikaitsega aga tegeletakse pakazuhhaga?

Kuni kompaniini on Eestis tase enamvähem hea. Sealt edasi tuleb minuarust üks suur kolisev allakäik, sest nagu eespool juttu on olnud, ei jää nende pataljonide (mida me kirjade järgi iga aasta ühe tekitame) reaalseks koostööharjutuseks eriti aega ega võimalusi. Ja staabis kaardil tingmärkide joonistamine pole vägede maastikul liikumine.

Lisaks oleks kuidagi tarvis ka need pataljonid ühe viiuli järgi käima panna, kuid siiani pole kordusõppustel isegi pataljoni sisest teemat tööle saadud. Ja tehes 1 õppus aastas ei saadagi mitte kunagi. Sealt on reaalsele brigaadi harjutusele terve valgusaasta...

Mis puutub kodumaa vs Helmand, siis tasuks vaadata natuke lähemalt teemasid
1. ettevalmistuse pikkus ja sinna panustatud ressursid. Need on täiesti võrreldamatud. Seal, kus kodumaal meil asi pidulikult "valmis" olevas loetakse, Paldiskis alles töö algab. Olen üsna kindel, et kui ükskord saadetakse Helmandi nt 1 suutükiväerühm, patarei vms, siis ei lase neid keegi sinna selle väljaõppega, mis siin antakse. Selleks, et Helmandi (ehk sõja) mõistes lugeda nt patarei lahingukõlbulikuks, tuleb lisaks 9-11 kuule harjutada veel vähemalt 6 kuud. Tekib küsimus, miks ei saa saata äsja teenistuse lõpetanud rühma kohe otse Helmandi? Seepärast, et siis hakkab sealt 2 tinakirstu iga kuu tagasi tulema. Seepärast tehakse veel 6 kuud lisaks. Millest võib järeldada seda, et tavalises VÕK-is ettevalmistuse saanud jalaväeüksust ei peeta isegi Afganistani ehk madala intensiivsusega sõja kontekstis piisavalt ettevalmistatuks, et seda pärast kuuajalist kohalike olude õpet sõtta saata. Alusmaterjal on hea, aga sellest nagu ei piisa. Aga intensiivne sõda tähendab ju veel kõrgemaid nõudmisi.

2. Ilmselt Helmandis ei jää nt toimiva meditsiini tähtsus kellelegi arusaamatuks, kahjuks kodumaal on kamraad hillarti (tegemist pole teadupärast niisama jutumehega) sõnul asi pehmelt öeldes kurb ja KV kõrgematel tasanditel ei saada sellest tänini aru, et teadmine, et su maist torsot ei jäeta naljalt metsa surema ja metsloomadele järada - on üks oluline moraali alustala. Kui sellest aru saadaks, oleks ammu meil haiglates reservohvitseridest kirurgid ja teatud kogus tsiviilmeedikuid mässiks igal kevadtormil sidemeid.

Peale selle on veel palju-palju asju, mis Helmandis olude survel on paika loksunud, aga kodumaal ikka ligadi logadi. Esitame küsimused:

1. kuidas on lood (kaar)tulejuhtide ettevalmistamise, praktika ja varustusega (Leica Vectorid, raadioside jms)?
2. kuidas on lood FAC-de (lennuväe tulejuhid) ettevalmistusega reservüksuste jaoks? Kes seda NATO õhuarmaadat siin juhatama hakkab?
Reservpataljonis polegi selliseid ametikohti ette nähtud.
3. kuidas on lood palju räägitud ja vähe tehtud jalaväeüksuste soomustamisega? Seda arengukava järgi ei kavatsetagi eriti teha!
4. kuidas on kodumaal lood korralike snaiperrelvadega, sh 12,7ga, mis võitlusgruppides on asendamatud? Täna kasutusel olevad juba kulunud Galil Sniperid ja kodumaal tavalistest M14'test tehtud TP-d ei anna SVD-st mingit kvalitatiivset üleolekut. Kuidas on lood snaiprite massilise väljaõpepga?

Need 4 küsimust on täna Afganistanis saanud juba lahenduse. Kuidas on lood kodus? Vaikus eetris...asjad on ligadi-logadi mitte ainult selle neetud iseseisva kaitsevõime, vaid ka paljude koostöövõimekustega, millest meil jubedalt heietada kõik armastavad. Vietnami sõjas võis iga rühmaülem lennukeid tellida ja rühm suutis neid ka ise suunata. Seepärast oligi kaotuste suhe 58 tuhat vs 3 miljonit.

Seda tean, et Kevadtormil harjutatakse pataljoni kokku ja brigaadi ja seda vist teavad üldse kõik, kes riigikaitsest midagi lähemalt teavad. Värskendame. Minuteada kestab Kevadtorm reeglina 3 nädalat, millest:
1. nädal kulutatakse jalaväepataljoni kokku toodud kompaniide kokkutreenimisele ja üldse süsteemi töölesaamisele.
2. nädalal saabuvad ja kaastakse väljaõppesse lahingutoetuse väeliigid (suurtükk, pioneer, õhutõrje) ja harjutatakse eri suundadest kokku brigaadi taset.
3. nädalal (vist u 5 päeva) toimub reaalne lahingõppus olukorraga, kus siis peaks kõik olema hinnatav. Seejärel alade koristus ja kojusõit.
Kokku kestab treening ja õppus jalaväelastele u 20 päeva.

Kuulasin kord ühe vormikandja psühholoogi huvitavat loengut, kus sõjakogemustel oli välja toodud üksuse võitlusvõimelisuse tõusu-languse keskmine hinnang vastavalt osaluse ajale sõjalises operatsioonis. Uurimuste järgi olla kindlaks tehtud, et võitlusvõime kerkib sujuvalt 2 esimese tegevusnädala jooksul (juhul muidugi, kui tegevus kulgeb edukalt), saavutades absoluutse haripunkti u 15. päevaks. Seejärel järgneb reeglina vaikne, aga kindel taandareng, mis tuleneb ilmselt füüsilisest ja vaimsest väsimusest. Sellest tulenevalt ei ole mõtekas rakendada üksusi olulisel operatsioonil aktiivses tegevuses korraga üle 2 nädala. Ei mäleta, palju see vahepaus taastumiseks pidi olema, aga vb nädal. Kui järele mõelda, siis ka varustus, relvastus ja tehnika vajaks hoolet ja täiendamist.

Ma tean, et mõni aasta tagasi kaevati ka Kevadtormil jalaväeallüksuste ülemate poolt, et viimase nädala harjutuseks on personal ja vahendid drillidest juba suhteliselt kurnatud ning õppus ei täida eesmärki. Eriti halva ilma puhul.
Muidugi on suurel osal ajateenijatest lisaks väsimusele ka lihtsalt po***i, mis toimub, sest nad mõtlevad eranditult reservist. Siis tulevad tüüpilised pretensioonid, et ajateenijad ei viitsinud end jälle varjata, kogunesid vihmavarju, panid tina või ei tahtnud muud korralikult teha. Kusjuures passimine võib tekidada samasuguse väsimuse, kui roomamine-jooksmine.
Et Kevadtorm ei tohiks olla ajateenistuse lõpukuul peale lahinglaskmisi, kirjutasin juba teises teemas.

Asja tuleks vaadata ka pedagoogilisest seisukohast.

1) Mina saan aru, et kaitseväes toimub sõduri väljaõpe umbes nii: baasõpe-erialaõpe-jaoõpe-rühmaõpe-kompaniiõpe-pataljoniõpe-brigaadiõpe.
Minu nägemusel toimivad meil jalaväes kõik väljaõppe etapid ilusti kuni kompanii tasemeni, pataljoni tase praktiliselt aga vahelt puudub ja siis edasi pushitakse kohe brigaadi taset. Olen Kapten Trummiga sama meelt, et EKV jalaväe viimane normaalselt töötav tase on seega kompanii (KL-is rühm).
Pataljoni taseme loomupäraseks pärssijaks on suur hajutatus ja vähene omavaheline koostöövõimalus ajateenistuse jooksul. Ajateenijad räägivad, et isegi rühmades käib asi eri moodi, mis siis veel üksteisest 200 km kaugusel paiknevatest ja kord aastas kohtuvatest kompaniidest...
See ei pruugi nagu üldse asendada pataljoni taset, et (kevadel) üks jalaväekompanii treenib kokku pioneeridega, teine 120 mm-ga + luurajatega ning kolmas üldse iseendaga... Oleks nagu loogiline, et toetuspataljonid ning -üksikkompaniid treeniks esmalt omavahel ja jalaväepatt omavahel. Steb by step.

2) Kuulipilduril pole tõesti suurt vahet, kas ta jookseb rühma (jaol ja rühma on vahe), kompanii või korpuse koosseisus. Rühmaülemal-aspirandil on aga juba märgatav vahe, kas sõdib kompanii või pataljoni koosseisus, sest kompaniisse juurde antavad pataljoni taseme toetuserialad võivad otseselt mõjutada tema planeerimist ja juhtmist. Need võivad sattuda mõnikord isegi rühmaülema otsealluvusse. Näiteks tt-raketid, pioneerid. Suur vahe on ka, kas rühmaülemal-kompaniiülemal on kasutada oma 81mm tongipüsside või pataljoni 120mm tuli. Samas pole enam nii suurt vahet, kas kasutada on 120mm või 155mm, samuti ilmselt see, kas kasutada on pataljoni või brigaadi tt.
Kokkuvõttes ma pakun, et kui rühmaülemad õpivad töötama pataljoni koosseisus, läheb ka kõrgema toetusega arvestamine märksa paremini.

3) Pedagoogikas õpetatakse, et suur materjal tuleb paremaks omandamiseks jagada osadeks (soome pedagoogika raamatus oli/on üks tore pilt purgiga, kuhu "keha" mahub sisse vaid tükeldatuna). Samuti tuleb teha mõnikord vahepause, et võtta aeg maha kordamiseks, vigade analüüsiks ja parandamiseks.
Mina väidan, et need 2 olulist pedagoogilist nõuet ei ole Kevadtormi käigus (kogu) väljaõppe läbiviimisel jalaväes tänasel kujul täidetud. Pataljoni tase vaevalt läbi tehtud, kui juba hüpe edasi brigaadi tasemele ja juba kontrollharjutus.

Pataljoni tase on minu arvates väga oluline tänapäeva sõjanduses.
Teadaolevalt on pataljoni taseme olulisust tunnistanud tagasisidedes ka näiteks venelased Gruusia sõjast - enamus lahingutegevust toimus just pataljonipõhiselt. Kompaniisid eraldi ei jäetud, aga polk/brigaad jäi reaalselt juba mingiks kaugeks monitoorivaks-koordineerivaks osaks. Küllap oli sama ka Gruusia poolel. Seega mängib lahingutegevuses väga olulist rolli just pataljonisisene hea koostöövõime ja ettevalmistus. Kui lahingpataljon suudab esmalt ise efektiivselt koos tegutseda, suudab ta järgnevalt ka kõrgema taseme toetusi efektiivselt ära kasutada.

Minuarust võiks Eestis mõelda selle brigaadi ära kaotamise peale. Sõja korral juhtub siin nagu Gruusias, et vastane saab endale 40 korras Leopard tanki, 2 Giraffe radarit ja välihaigla. Hea kui isikkoosseis jõuab metsa hajuda ja pääseb vangilangemisest. Brigaadi "mull" on max paarkümmend kilomeetrit või üks põhimaantee koos kõrvalteedega, sellest ei piisa isegi Tallinna ruumis toime tulemiseks.

Esmane eesmärk võiks olla suhteliselt autonoomsed pataljoni lahingugrupid (taktikalised grupid), kellele vastavalt ülesandele antaks juurde keskse alluvusega LT ja LTT üksusi, kus võimalikult kaalukad torud on võimalikult madala taseme käsutada ja mis säilitavad võitlusvõime ka siis, kui pataljonist on kaks rühma järgi. Viimased omavad siis väljaõpet võssis tegutsemiseks ja hakkavad vastast selja taga terroriseerima.

SA koosseis koosneks siis üksikutest jalaväe-, suurtükiväe-, pioneeri-, õhutõrje ja tagalapataljonidest, seejuures mitte-JV pataljonid on struktureeritud ja relvastatud nii, et suudavad vajadusel võidelda kergjalaväepataljonina (nt tehnika kaotamisel) ja neist klopsitakse kokku gruppe vastavate ülesannete täitmiseks.

Trumm ütles:

ja neist klopsitakse kokku gruppe vastavate ülesannete täitmiseks.

Iseenesest tore mõte, kuid sellise ülesandepõhise tegevuse eelduseks on

- hea luure,

- hea side,

- hea mobiilsus.

jne.

Mõelgem. Mõtlemisaineks üks selline swarmingu teemaline materjal RAND'ilt. Sorry, Trumm

... to understand swarm tactics and formations, the importance of pulsing, and the general characteristics of past swarms. He considers command and control, communications, home field advantage, surprise, fratricide, and training. The author identifies five primary variables most important to successful swarming:

(1) superior situational awareness,
(2) elusiveness,
(3) standoff capability,
(4) encirclement,
(5) simultaneity.

http://www.rand.org/pubs/rgs_dissertations/RGSD189/

Hummel: Rühmaülemal-aspirandil on aga juba märgatav vahe, kas sõdib kompanii või pataljoni koosseisus, sest kompaniisse juurde antavad pataljoni taseme toetuserialad võivad otseselt mõjutada tema planeerimist ja juhtmist. Need võivad sattuda mõnikord isegi rühmaülema otsealluvusse. Näiteks tt-raketid, pioneerid. Suur vahe on ka, kas rühmaülemal-kompaniiülemal on kasutada oma 81mm tongipüsside või pataljoni 120mm tuli. Samas pole enam nii suurt vahet, kas kasutada on 120mm või 155mm, samuti ilmselt see, kas kasutada on pataljoni või brigaadi tt. ... kas seal konnal siis seda ei tehtud?

soesilm kirjutas: ... kas seal konnal siis seda ei tehtud?

Konnal oli kohal üks jalaväekompanii, keda toetasid brigadi allüksused (suurtükk, õhutõrje, pioneer), tegelikult toetasid kolm kompanii suurust üksust ühte jalaväekompaniid. Kogu see jutt siin keerutabki selle ümber, et kolm jalaväekompaniid peaksid toimetama koos ning õppima kasutama oma pataljoni toetusüksusi. Juba lihtsalt koos toimetamine vähendaks tormil nähtavaid "hõõrdumisi" (kui kasutada Clausewitzi väljendit).

Ma ise Konnal ei osalenud, kuid ma usun, et tehti.
Loomulikult on hea, kui kompanii jagu jalaväge saab harjutada koostööd hunniku tankitõrje, suurtükiväe ja pioneeridega (ja huvitav kellega õppis koostööd vahi kompanii ja mida teavad võrukad koostööst pioneeridega) ja taoliste õppuste korraldamine on põhimõtteliselt õige. Pole enda arust ka vastupidist väitnud.

Siiski oleks minu nägemusel riigikaitsele veelgi parem ja kasulikum, kui jalaväelased ka ise omavahel koostööd õppida saaksid enne Kevadtormi. Siin pole tegelikult oluline vaid see, et aspirandist rühmaülem saab endale mingid tugevdused, vaid lisaks saab näiteks treenida, korralikult testida ja ühtlasi arendada pataljoni taseme SOP-sid ning värke reaalelus. Selge, et paar kiiret nädalat aastas ei anna süsteemi testimiseks ja arendustööks erilist adekvaatset materjali. RÕK-id ammugi mitte.
Pataljoniõppust tuleks teha just keskpolügoonil, kus pole Kevadtormidele tüüpilisi piiranguid ja värke. Polügooni probleemiks on küll maastiku monotoonsus ja hetkel puudub mul hea idee, kuidas seda viga parandada annaks.

Suurtükiväes kulub näiteks mitu pataljoniõppust, et järeldusi teha mingite süsteemide muutmiseks või arendamiseks. Iseasi, et suurtükiväes tehaksegi enamasti vaid pataljoniõppusi. Kui vaid Kevadtormidel kokku saaksime, oleks vist kaos. Vaevalt jalaväepatis asjalugu vastavalt väga palju etem on.

Pioneeri aspirantide harjutustel käisid teiste väeosade KÜ-d planeerimist harjutamas, ei saa öelda, et asi just väga rõõmustav oleks paistnud. Vähemalt pioneeritoetuse kasutamine jääb meil (tegelikult ka mujal) suuresti teadmatuse taha- (all)üksuste ülemad ei tea, millised on võimalused toetuse rakendamiseks ning tahavad saada a) miinivälju b) pioneere jalaväena oma üksusele tugevduseks. Ning kujutavad ette, et pioneerijagu teeb neile pimedas märkamatult tee läbi traatmiine täis võsa. Eriti kurb on see, et mõned tunnustatud jalaväehundid ei pea vajalikukski ennast ja oma alluvaid harida ning koostööd organiseerida- jalavägi olla ju lahinguväljade kuninganna.