www.militaar.net

Mu küsimused kõlavad ilmselt rumalalt. Aga kirjutan ühte lugu ja põrkusin mingisse enda jaoks udusesse väljenditerägastikku.

Eelistan näidata oma rumalust siin äravalitud seltskonna ees, mitte kogu ilmarahva silme all.

Eeskätt palun Teilt vastust oma viimasele, nn põhiküsimusele.

Niisiis:

Olen kuulnud väljendit "Strateegiline varu" Saan aru, et see on midagi8 suurt ja strateegilist.

Abiküsimused:

Kas ma saan aru, et sel juhul on olemas ka "mittestrateegiline varu"?
Kas see on siis "taktikaline varu?"
Ja mille järgi saab aru, kas tegemist on strateegilise v mittestrateegilise varuga?

Põhiküsimus:

Kas elanikkonna omanduses olevad eraautod mis sõja korral oleks rekvireeritud (jutt käib nõukaajast) on strateegiline varu? '

Minu poolt üks asjatundmatu mõttekäik - kas strateegiline varu on sama mis nõukaaja sõjaväes tuntud NZ-varu (puutumatu tagavara vms)
Kui nii, siis meie väeosas olid NZ autod pukkide otsas oma tundi ootamas ja olid nii pühad asjad, et neid ei tohtinud isegi labidavarga pilguga vaadata. Elanikkonna igapäevasõidukid küll NZ alla ei kuulunud.

1986 vist, kui õigesti mäletan, käisin EKVL-i süsteemi autoga uudismaal abiks viljakoristusel. See aktsioon haaras väga paljusid Eesti (ja mitte ainult Eesti) ettevõtteid ja majandeid. Kui me juba uudismaal olime, hakkas levima kumu, et Moskvas olevat selle amtkondade vahel kooskõlastamata jäänud aktsiooni tõttu tõsiselt tülli läinud N. Liidu põllimajandus- ja kaitseministeerium, kuna uudismaale saadetud autod olid tegelikult kaitseministeeriumi reservis (oli see nüüd strateegiline varu või mitte) ja sõjaolukorra puhkemisel olnuks kaitseministeerium ilma olulisest hulgast veomasinatest. Minu teada kuulusid selle varu alla kõik madelautod (ehk siis kastikad). Kas see ka kallureid puudutas, ei oska kommenteerida.

Aga mis varu see oli mille rotid Rakvere viljasalvest tuuri panid?

mart69x kirjutas:Aga mis varu see oli mille rotid Rakvere viljasalvest tuuri panid?

Rakvere Viljasalvest toimetati ära osa riigi strateegilisest viljavarust.

Tarmo Männard kirjutas: Põhiküsimus:

Kas elanikkonna omanduses olevad eraautod mis sõja korral oleks rekvireeritud (jutt käib nõukaajast) on strateegiline varu? '

Aga mida oleks sõjas oranži Moskvitši või kollase Žiguliga peale hakata? Varuosade kättesaadavus kaubandusvõrgust oli ka selline nagu ta oli, seega ka masinate tehniline seisukord väga erinev. Oli küllalt liikluses selliseid sõidukeid, mis tänapäeval kästaks ülevaatuspunktist treileri peal minema viia. Aga tollal, kui ülevaatajat natukegi tundsid, sai ülevaatuse tehtud näiteks selliselegi Žiguli-rondile, millel pidurdas vaid üks esiratas ja millega maanteelgi üle 60-70 km/h sõita ei julgenud (tean elust enesest ühte sellist näidet). Veoautosid eraomandis olla ei tohtinud, nelikveolisi oli samuti vähe. Mõnei üksik vana GAZ 67, 69 ja Mosse 410. Mõni kandiline LuAZ kah. Ainsad erasõidukid, mida olnuks mõtet sõjaotstarbeks rekvireerida, oleks olnud uuemad ja kobedamad Nivad.

Üks asi on mõttekus, teine ja põhiline antud kontekstis aga seaduslik alus mainitud protsessi läbi viia.

Tänud!

Saan aru, et ei eksi, kui ütlen, et sõiduautod ei olnud strateegiline varu.

Teema sai vist õnneliku lõpu aga solgiks natuke OT-ga.

corvus kirjutas:...illuminaatorid ja luugid olid suletavad radiatsioonikindlalt; vööris või ahtris paiknesid lafetid (automaat)kahurite paigaldamiseks jne.jne.jne.

Meenus, et vanasti praamiga sõites olid tõesti paksust rauast luugid (või kuidas neid merenduses nimetataksegi) illuminaatorite ees. Neid sai fiksaatorist vabastades alla lasta ja kõvasti kinni kruvida. Kõige militaarsem arvamus kõlas, et neid kasutatakse laeva pimendamiseks, kui imperialistid meid ründavad. Keegi teadis, et illuminaatori purunemisel, näiteks tormis, saab tekkinud augu veekindlalt kinni keerata. Radiatsiooni peale ei osanud meist keegi tulla. Ei viitsi praegu tabelit otsima hakata aga sellise paksusega raud peaks tublisti kiirgust vähendama.

corvus kirjutas: illuminaatorid ja luugid olid suletavad radiatsioonikindlalt

Hehe, sellest jääb küll väheseks mingi sõjalise kasutuse tuvastamiseks. "Radiatsioonikindlalt" suletav on lihtsalt hermeetiliselt (või vähemalt tihedalt) suletav luuk, aga sellised peavad olema vist enamik merel käivaid laevade luugid? Kogu see "radiatsioonikindlus" seisneb selles, et tuumareostus ehk fallout (tavaliselt tolmu või tuha, harvem vihma kujul) ei pääseks laeva sisemusse. Et muuta suhteliselt õhukesest rauast luuki radiatsioonikindlaks, tuleb seda seatinaga vooderdada. Sest gammakiirgus on kahjuks läbistava toimega ja mõni millimeeter paks laevatekk pakub küll tema all varjunud meeskonnale üksnes formaalset kaitset. Ehk kui asi on piisavalt tihe, siis on ta tõesti antud teema kontekstis "radiatsioonikindel".

Muidu idee on õige ja selle nimi on "totaalkaitse", seesama asi, mida raha suplev NSVL kaitse-valdkond pidas vajalikuks teha, kuid mida Eesti kohe kuidagi käima ei saa.

Muide - mis on Superseacat laevade varjatud kasutus?

Lisaks kaasati veel tsiviilteenistuste (näituseks kiirabid, tänavakoristusautod jne.jne) tehnika. Kogu see tehniline park jäeti ju vastavalt juba algsele plaanile hiljem platsidele vedelema.

Tegelikult Tsernobõli puhuks NSVL-s õiget plaani polnudki ja see paistis välja asjaosaliste tegevusest ja aset leitnud kaosest ning mõttetutest ohvritest - nagu need labidatäie pinnase viskamise pärast eluohtliku doosi saanud "likvidaatorid", hiljem kiiritushaigusse surnud kopterimeeskonnad ja tuletõrjujad jne jne jne, enamik neist ei omanud halli ettekujutust, mis neid ohustab ning ega nende ohverdus oli suht väikese kasuteguriga. NSVL-s olid tollal vaid plaanid, mitu päeva peale tuumaseent võis varjendist välja minna -st vaid III maailmasõjaks.

Tagasisaamine sõltus auto saastumise astmest - Eesti kolhoosidest saadud UAZikud toodi küll tagasi, ainult õhufilter oli eemaldatud. Sõjatehnikat toodi ka tegevväeosadest, sest neid suuri Mi-26 koptereid oli väga piiratud arv ning kuskilt NZ platsilt võttes oleks nad seal alla kukkuma hakanud.

Ma rääkisin "radiatsioonikindlatest luukidest", mis ideena ise on juba piisavalt idiootne, kui natuke neid tsiviilkaitse tagamaid jagada. Eestis kasutusel olnud väikesed kalatraalerid ei saagi suurel merel muud moodi sõita, kui nad poleks kaitstud üle uhavate lainete eest.

Seda ma üldse ei eitagi, et neil oli teatud sõjaline otstarve. Kuigi nende kalatraaleritega suurt teha küll ei ole, vast valvelaevadena kasutada.

Vahi usse, va põrssad valmistusid kohe cruisilaevadega tuumasõda pidama...





Selle illuminaatorite teema võid corvus küll maha matta. Sügavale. Sest neid on kasutanud ka vääääga paljud teised riigid. Ja laevadel, mis ehitatud ka peale üheksakümnendat. IMHO ikka selleks, et tagada veepinnale lähedal asuvate kabiinide hoidmine suht kuivana. Sina kui merd nuusutanud inimene vast ikka tead, milleks karmim laine on suuteline. Ja see "ühtlaselt hall kalalaev"...mulle meenuvad ikka rohkem sellised värvitoonid...



Väiksemad olid musta korpusega, aga näiteks mingi aeg oli Moniuszko küll analoogselt sinise kerega.

corvus kirjutas:Malõi rõbalovnõi travler (ahtritraaliga) elik MRT oli ettenähtud miinide traalimiseks, võimalik et ka vastupidi.

Illuminaator (mitmekordsest spetsiaalklaasist) on iseenesest juba suletav kolme kruviga ja veekindlalt, nii, et sealt ei tule miskit läbi. Isegi palgitükk ei tule läbi. Ühe kruviga luuk veel peale selle oli vaid parim "kardin" päeval öisest vahetusest välja magada. Vee kinnipidamisel polnud tal miskit mõtet. Läinuks limukas puruks (aga mis valemiga?), poleks see üks kruvi eriti veesurvele vastu pidanud.

Suht BS jutt, olen ise sellise purunenud klaasiga asja vahetamises osalenud. küll mitte ümmarguse, vaid kandilise illuminaatori mõõtmetega 40x50. Millel ka metall-luuk peal oli. Ja tegu oli ro-ro tüüpi parvlaevaga. Su merekogemus piirdus ainult koolis käimisega või???

Vene aegu olid laevad põhiliselt halli ja musta värvi. Kuna ma sattusin nõuka aja lõpus laevaremonditehasesse maalriks siis ma muidugi tundsin huvi, et miks selline värvivalik. Mulle vastati, et tooni vahe näitab kas laeval on teatud külmutuseadmed peal või mitte. Igale laevale pidin roolimaja katusele või ette vöörikatusele maalima ringi. See ring oli jagatud ristipidi neljaks. Värvideks oli must ja valge vaheldumisi. See pidi tähendama, et lennuki pealt oleks näha, et tegu on kalalaevaga. MRTK tüüpi laevad olid tagant avatud ahtriga mille kaudu tõmmati kala tekki. Need laevad pidid olema hädaolukorras miinitraaleriteks mõeldud. Osadel laevadel olid olnud veel kohad kuhu oleks saanud sõja puhul kuulipritsi kinnitada.

Mida ma siis pean nüüd lemet su taaskord isiklikuks minevale teemale vastama?

Tõdemine, et sa kipud oma jutuga rappa minema, on isiklikuks minemine?

Tunnistama, et NSVL kalalaevastiku alustel ei olnud teist militaarset kasutust ettenähtud?

On's keegi seda väitnud?

Eirama tõsiasja, et Gorbatsovi sula tekitas teatava anarhhia, sealhulgas ettenähtud laevakere värvide valikul?

Millal see Moniuszko meil baaslaevaks oligi? Ja ka muud keskmised ja suuremad laevad olid ikka suures jaos musta või sinise kerega, mitte hallid. Sai seda juba siis näha, kui Mihhail Sergejevitšist Moskvas veel haisugi polnud.

Kandilised illuminaatorid ei paiknenud kunagi laevakeres vaid alati ülevalpool korpuses

See, et sina seda näinud pole, pole põhjuseks väita, et seda pole olemas. Mina olen näinud ka keres paiknevaid kandilisi illuminaatoreid.

...erinevalt sinu esitletud reisilaeva illuminaatoritest oli nende konstruktsioon tunduvalt robustsem

Vene laev. Põhimõttelised erinevused reisilaeva illuminaatori katetest??? Paksemad, tinast???

Kokkuvõtteks- illuminaatorite metallkatted pole erinevalt sinu väidetest mitte radiatsiooni vältimiseks laevadele paigaldatud. Vaid ikka meresõidu ohutust silmas peetud. Et kartulikeldris võib pommitamise eest varju leida, ei anna kohe kindlasti alust väita, et taluomaniku näol on tegu hullu militaristiga, kellel mainuke mõte on pommirünnaku üleelamine. Muideks, kui palju 12 mm terasplaat radiatsiooni vähendab. Sest täpselt nii paks oli see kate laeval "Heater of the seas", mille venelased läände maha müüsid. Ja mille näol oli tegu endise kalalaevaga.

Alumisi illuminaatoreid polnud 1979.aastal ehitatud keskmisel traalerlaeval, millel ma sõitsin näiteks 80ndate lõpul 90ndate alguses, kunagi vahetatud purunemise tõttu.. See räägib midagi nende klaasikonstruktsioonide vastupidavusest

Ütleme siis nii, et sul on sea kombel vedanud, sest mina olen viimase seitsme aasta jooksul kahel korral olnud tunnistajaks purunenud illuminaatorile. Mõlemal korral tegijaks meri, mitte mingid muud välised jõud. Üks ümmargune oli rahulikust merepinnast ca kolme meetri kõrgusel(neljakesi kabiinis elavad filipiinid olid tavapärasest ikka mitu kraadi kahvatumad), teine, see kandiline, mille klaasivahetuses isegi osalesin, oli veidi kõrgemal.