www.militaar.net

The X-51 flight is all part of an effort to develop a new class of cruise missile that can handle hypersonic flight, a concept that overlaps neatly with the Pentagon’s interest in what it calls “prompt global strike” — the ability to reach out and blast a target over long distances, on extremely short notice.

http://www.wired.com/dangerroom/2010/05 ... y-to-race/

Venelased teatavad nii selle kui ka FHTV-2 katsetuste osalisest ebaõnnestumisest, põhjuseks arusaamatud sidekatkestused.

По плану, ракета должна была развить скорость в шесть мах. При этом двигатель X-51A должен был отработать на протяжении 300 секунд, после чего ракета упала бы в Тихий океан. Доставать ее оттуда никто не собирался. На самом деле двигатель ракеты работал на протяжении около 200 секунд, после чего операторы послали X-51A сигнал к самоуничтожению. Причиной этого стало аномальное поведение бортового оборудования аппарата - на 140 секунде самостоятельного полета ракеты данные телеметрии стали поступать с перебоями, причем перерывы связи становились все длиннее.

Ja 20-kordset helikiirust arendav FHTV-2...

В ходе полета аппарат развил скорость в 20 мах (23 тысячи километров в час). Связь с аппаратом начала прерываться еще до достижения этой скорости, а когда скорость FHTV-2 достигла 20 мах, связь с ним была утеряна полностью. Где упал аппарат, ВВС США не сообщают.

http://www.lenta.ru/articles/2010/05/27/x51a/

Omaette teema on muidugi selle artikli asetsemine "Bulavade" epopöad käsitleva pika loetelu kohal...

Lemet kirjutas:

В ходе полета аппарат развил скорость в 20 мах (23 тысячи километров в час). Связь с аппаратом начала прерываться еще до достижения этой скорости, а когда скорость FHTV-2 достигла 20 мах, связь с ним была утеряна полностью. Где упал аппарат, ВВС США не сообщают.

http://www.lenta.ru/articles/2010/05/27/x51a/

Huvitav, mille üle seal imestatakse. Kui miski vidin liigub atmosfääris Mach 20-ga, siis ümbritseb seda ioniseeritud gaasi pilv, mistõttu ongi selle masinaga väga keeruline mingit sidet luua. Sama teema on maanduvate kosmosesõidukitega, mis sisenevad atmosfääri kiirusel ca. 27 000 km/h

Isiklikult arvan, et kiirused kasvavad tohutult lähima kümnendi jooksul. Oleksid ka varem kasvanud, kuid materjaliteadus ei pidanud sammu.
Isegi valgusest kiirem liikumine on tõestatud ja ise kaldun sinna kanti, et siirded mingil moel on võimalikud. See, mis eile ulme on homme argiasi.

man21 kirjutas:Isiklikult arvan, et kiirused kasvavad tohutult lähima kümnendi jooksul. Oleksid ka varem kasvanud, kuid materjaliteadus ei pidanud sammu.
Isegi valgusest kiirem liikumine on tõestatud ja ise kaldun sinna kanti, et siirded mingil moel on võimalikud. See, mis eile ulme on homme argiasi.

Peata hoogu, semu.

Praktikas kipub olema nii, et atmosfääris liikuvate keemilist energiat kasutavate mootorite eriimpulss kipub kahanema kiiruse suurenedes üsna tugevalt. Nii on turboreaktiivmootori (eriti turboventilaatormootori) ja scramjet-i Isp vahe 3-4 kordne. Tõsi, Scramjet on omakorda 3-4 korda tõhusam kui rakettmootor, kuid scramjet vajab töötamiseks atmosfääriõhku, mis osutab aga sellise kiirusega liikuvale objektile üsna tõsist takistust. Mis võib selle ökonoomsusvahe viia üsna väikeseks kui mitte olematuks. X-51-l on ikka pigem vaid taktikaline tähtsus.

Sestap on inimeste liigutamine senisest suurematel kiirustel ja hulgakaupa endiselt ulme puhtalt suurte kulude tõttu. Suured kulud tingib aga baasfüüsika (ma ei räägi siin kompressioonilainest tingitud ülekuumenemisest jms probleemidest, mis on vähemalt teoreetiliselt lahendatavad). Pigem tegeldaksegi praegu vähe teistes laborinurkades selle teeemaga, kuidas saaks senistel kiirustel ja hulgakaupa liikuda märksa odavamalt.

Mis puutub valgusest kiiremini liikumisse, siis seda ei ole siiski suudetud demonstreerida. On suudetud näidata, et kvantosakeste vastastikkused mõjud toimivad valgusest suurematel kiirustel, kuid mateeria liikumine valgusest kiiremini on endiselt võimatu. Teine teema on see, et katsuks algatuseks jõuda näiteks kiiruseni 100 km/s. Seni on kosmoseaparaadi poolt saavutatud suurim kiirus sellest väiksem.

10 aastat on kosmiliste kiiruste seisukohast väga väike aega ja selleks, et selleni jõuda peaks selline mootor täna juba olemas olema. Jah, tõsi, VASIMIR vms. ioonmootor suudaks sellist kiirust saavutada, kuid see vajab mingit tõsiselt võimsat ja kauakestvat energiaallikat, mis saab olla vaid kas tuumade lõhustamine või ühendamine. See aga on seaotud üsna suure tehnilise, keskkonnaalase, teoreetilise ja ka poliitilise keerukusega, mistõttu minu prognoos on, et lähema 10 aasta jooksul ei muutu selles vallas midagi. Seda enam, et ameeriklastel on pärast süstiku surma raske inimesi isegi orbiidile saada.

Lugesin miskit artiklit, kus pajatati ameeriklaste loodavast ühekordsest kosmosekapslist, mis hakkab mahutama 6 meest. Ja vedama pidi seda hakkama inimajaloo võimsaim masinavärk Saturn5. Aga kes tegi Saturn5 mootorid? Kas mitte Herr Werner von Braun ise? Niimoodi seisame fakti ees, et viimase kõige rajuma kosmosemootori tegi natsi-saksa insener ja hiljem pole mitte sittagi uut arendatud.
Mis kosmoselendudesse puutub, siis tuleb nentida, et keemilise energia pruukimise alal liikumiseks on inimkond tippu jõudnud, siit edasi saab minna ainult tuumamootoriga. Ulme koha pealt aga on lahe lugeda 50-date ulmekaid, kus 21.sajandil lennatakse tähtede vahel kosmoselaevaga, mida otse loomulikult veab aatomimootor ja mille ruumist suurema osa hõivab mitmekümnetonnine superarvuti, mis suudab koguni kurssi arvutada! Uskuge mind, teaduslik fantastika vs reaalsed masinad suhe on edaspidigi sama naljakas.

Soobel kirjutas:Lugesin miskit artiklit, kus pajatati ameeriklaste loodavast ühekordsest kosmosekapslist, mis hakkab mahutama 6 meest. Ja vedama pidi seda hakkama inimajaloo võimsaim masinavärk Saturn5. Aga kes tegi Saturn5 mootorid? Kas mitte Herr Werner von Braun ise? Niimoodi seisame fakti ees, et viimase kõige rajuma kosmosemootori tegi natsi-saksa insener ja hiljem pole mitte sittagi uut arendatud.
Mis kosmoselendudesse puutub, siis tuleb nentida, et keemilise energia pruukimise alal liikumiseks on inimkond tippu jõudnud, siit edasi saab minna ainult tuumamootoriga. Ulme koha pealt aga on lahe lugeda 50-date ulmekaid, kus 21.sajandil lennatakse tähtede vahel kosmoselaevaga, mida otse loomulikult veab aatomimootor ja mille ruumist suurema osa hõivab mitmekümnetonnine superarvuti, mis suudab koguni kurssi arvutada! Uskuge mind, teaduslik fantastika vs reaalsed masinad suhe on edaspidigi sama naljakas.

No loe uuesti. Ei hakka see Saturn enam midagi tõstma. Kasutada plaaniti Saturni mootorite derivaate aga selle raketi arendamine lõpetati.

Keemilise energi kasutamisel ei ole veel kaugeltki tippu jõutud, kuid siinkohal toimib edaspidi pigem evolutsioon kui revolutsioon. Keemiliste rakettide lagi on kusagil sel Isp 450-500 vahel. Rekord on katseraketi käes, mis põletas liitiumi flouri keskkonnas (sutike lisati ka vesinikku). Nii saadi Isp-ks 542 sekundit. Aga tõsiasi on ka see, et kui Saturni puhul kasutati esimeses astmes petrooli, mis annab Isp-ks 358, siis Ares V puhul plaaniti kasutada vesinikku, mis annab Isp-ks 455 sekundit. Vahe on ilmne ehkki vesinikku ei peeta teistel põhjustel esimese astme jaoks sobivaks kütuseks.

Raketimootorite poolt arendatavad eriimpulsid, nende töökindlus ja juhitavus on ajapikku paranenud. Ehkki tuleb tõdeda, et Von Brauni ja Koroljovi insenerid lahendasid omal ajal põhiprobleemid üsna kiiresti. Milles pole ka midagi imelikku, sest raketi mootor iseenesest ei ole väga keeruline seadeldis.

Lugesin seda paar aastat tagasi