VANA LÖUKOER kirjutas:Leon Degrelle oli mees,kes oli uhke,ennastäis ja ülbe södur.ülejäänud maade vabatahtlikud olid tema jaoks praht.nii arvas ta ka eestlastest.eesti leegionist ja ülejäänud söjaväe üksustest.
ka mina arvan,et ta on praht.
ta ei hoolinud oma meestest eriti.tähtis oli vaid tema enda au ja hiilgus.
Mathias Lutz kirjutas:Tsiteerides ajalehte Meie Maa 15.08.1944. viibis kuulus valloonide juht Leon Degrelle Tallinnas ja andis intervjuu,mis ka täna aktuaalne.
"Siira rõõmuga saabusin Eestisse kus paljud flaami ja prantsuse vabatahtlikud võitlevad koos tublide kamraadidega Saksa SS-ist ja põhjamaadest.Juba viimasel talvel võitlesime külg-külje kõrval pataljon "Narva"sangarlike meestega diviis "Viking"ridades.Koos tegime läbi rängad nädalad Tšerkassõ rõngas.Eesti ja vallooni vabatahtlikud võitlesid seal kõrvuti ja langesid teineteise kõrval tõelises relvavendluses.
Sel tunnil,mil enamlus eriti ohustab Eesti pinda,on kõikide Euroopa maade kohuseks kaitsta seda pinda,mis on ajalooliseks kultuuripiiriks meile kõigile.Eesti teab,et tema saatus puudutab kogu Euroopat ,võideldes Eesti pinna eest,kaitseme ka oma kodumaad.
Et eesti rahvas teaks,et ta ei seisa üksinda selles kõigi germaani rahvaste pühas võitluses,täidame meie kõik,Führeri vabatahtlikud sõdurid,viimseni oma kohust,et rajada õnnelikku tulevikku mitte üksnes Eestile,vaid ka kogu Euroopale.
Leon Degrelle,SS-sturmbannführer
ivalo kirjutas:Ootasin ka Degrelle raamatust sootuks midagi muud. Vend oli küll looduseimetlejast kaunishing ja fanaatiline sõdur, kuid muu....
Eestlaste koht oli ära lõigatud juba Tserkassõ koti kirjelduses-seal oli eesti sõjameeste asemele hoopis lätlased topitud!?
Eesti sõdurid ei soovinud oma isamaad kaitsta , olid naeruväärsed oma kukesulgedega kübarates ja vehkides tulelukuga püssidega jooksid paljasjalgselt ainult rindega vastupidises suunas!
Kuradi sitapea!! 
Tartu all jätsid tuhanded eestlased ettevalmistatud positsioonid maha , kuhu siis juhuslikult üliinimene sattus ja paari selliga vene rinde seiskas!
Eesti ohvitser oli pandud tema jalge ette hüsteerias roomama ja justkui oma arguse palgaks sai too vanemohvitser veel kuuli näkku, mis keha läbides pärakust väljus.
Ja raamatu lõpp on ka väga hale kuidas suur sõjapealik jookseb isakese Himmleri kannul - jumalikke käske oodates - jättes oma kallid kaasmaalased saatuse hooleks.
Mul hakkas kahju sellest 200. EEK -mis selle üllitise eest välja käisin.
Kallid foorumlased! Ärme laskume liialt emotsioonidesse. II Maailmasõda tervikuna oli ikka ka kaugelt hoopis midagi muud, kui ainult meie Teine Vabadussõda.
Oleme kui kolkapatrioodid, kes kõiki asju ainult oma mätta otsast näevad ja siis selle põhjal järeldusi teevad. Ärge unustage, et Degrellel ei olnud selle meie rahva Vabadussõjaga selle suure sõja sees midagi pistmist. Temal olid teised ideed ja teised ideaalid. Ja sellisena teda tulebki võtta.
Tema väljaütlemisi eestlaste aadressil ma nii isiklikult ei võtaks. Tema stiiliks on tugev sarkasm ja kui sitasti öelda tahab, siis vürtsitab ta selle meelega üle. (Ma isegi mõistan teda, sest olen mõnikord ennastki taolisesse tendentsi laskumas leidnud.)
Aga võtame nüüd oma eneseuhkuse maha ja üritame ette kujutada, mida see idealist Tartu rindel eest leidis? Venelase eest pagevad Omakaitse lahingupataljonid, kes oma jooksuhoos isegi silla unustasis õhku lasta. Mees ei vaevunud loomulikult juurdlema antud situatsiooni objektiivsete põhjuste üle. Tegelikkuses oleks tulnud neile üksustele au anda, et nad sellises seisukorras üldse rindele söandasid tulla. Degrell arutleb aga oma ja oma üksuse seisukohast lähtudes. Olukord ei olnud ju sugugi kiita.
Kas sai üldse Emajõe rinde lagunemise ajal ringi redutavaid ja oma mundreid metsa viskavaid leegionäre (see ei käi kõigi kohta) kuidagi võrrelda 1943 a. "Narwa" pataljoni distsiplineeritud ja meeleheitlike sõduritega. Tulgem ikka mõistusele. Olukord oli hoopis teine, pehmelt öeldes segane. Idealistist Degrell sellest aru ei saanud. Miks ei lähe eestlasest leegionär ohverdama oma elu, samal ajal kui ta kodu on reaalses hävimisohus, vaid eelistab sättida sammud metsa poole ja sealt kaudu koju. Meie mõistame küll, milles oli asi, kuid nõuda mõistmist temalt! Seda ärge mitte lootkegi! Tema jaoks eksisteeris spektris kaks värvi, must ja valge.
Loomulikult tegid eestlastest üksused ka mehetegusid 1944 aastal. Kuid kas Degrell pruukis neid näha ja üldse neist midagi teada?
Degrelle oli karm ja jäik komandör, kuid ma ei ütleks et loll ja hoolimatu. Toome siia näiteks selle eelpoolmainitud Tserkassi koti. Kõik teame eesti sõdurite kirjeldusi meeleheitlikust jooksust paljakäsi läbi vene tankide ahelike, eesmärgiks silmeees paistev pääsemise. Siis ujumine jäises jões ja külmunud riietes marss. See, mis mehed läbi elasid oli kui kõige õudsam unenägu. Täienduseks tulnud noored sellest jamast välja tulla ei suutnudki. Ühesõnaga, au langenud kangelastele!!!
Kuid seal olid ka Degrelle Valloonid. Pidades pidevalt taandumislahinguid, tõi Degrelle oma mehed välja lahinguvõimelise üksusena, nn. "kuiva jalaga" ja üle rajatud sildade, võttis kaasa ka haavatud ja mototehnika. Näitena korjasid nad üles ka ühe haavatud (tänapäeval hästi teatud) tookordse "Narwa" pat. sõduri Benti ja sõidutasid ta flaki lafeti peal välja kindlast surmast. Bent on öelnud, et Walloonid varjasid oma tehnika vene tankide eest oskuslikult jäärakutesse ja kui paras aeg käes, siis sõitsid jälle edasi. Flakilafetil sõitis ta ka üle Gniloi Dikitsi jõe. Siiajuurde olgu lisatud, et flakiga oli jälitajaid lastud otse veoauto haakes olles.
Ma ei usu, et Degrelle sõdurid tema suhtes sama kriitilised on, kui meie tänased foorumilased.
Ja eks temal ikka ei mahtunud hinge kuida tama rünnak 24 augustil Kärevere all nurja läks ja hilem teeb " mingi poltseipataljon" peaaegu kaotuseta ära .