www.militaar.net

Vaatasin täna korduses ka teist korda paraadi. Ja sain juba nii kurjaks, et pean siin selle vigade paranduse ikka ära avaldama.

Kolonelleitnant Tali, palju õnne muidugi uue tärni puhul, aga hinne on 2. Minge õppige oma valdkonna materialosa!

Eesti ja Poola lennuväel olid kahekümnendail-kolmekümnendail muidugi tihedad suhted. Aga Poola lendurimärkide kandmine (Eesti lendurite poolt) ei olnud sugugi seotud Eesti lendurite õppimisega Poola lennukoolides. Minu teadmiste põhjal õppis Poola lennukoolides üldse ainult 4 meest. Neist 3 olid hoopis lendurvaatlejad, neljas tõesti lendur. Keegi neist ei saanud Poolas lenduri väljaõpet, käidi oma eriala sügavuti täiendamas. Lendurvaatlejaist üks õppis l-v ala üldiselt, üks oli raadio alal, üks aerofoto alal täiendõpet saamas. Ainus lendur (keda mina tean) õppis hävituslennuväe koolis. Tegi veel vigurlennu harjutusel lennuõnnetuse ning veetis pool aastat ka Poola haiglas.

Võimalik, et mõni mees käis seal veel, kes minu sõelast on märkamatult läbi libisenud. 2 meest käsidi veel Varssavi aeroklubis õppimas ning said seal eralenduri kutsetunnistused. Üks mees ja üks naine õppisid Varssavi Ülikoolis lennundusinsenerideks. Aga nemad ei saanud lennuväe "kotkaid".

Lennuväe kotkaid jagati üksteise lenduritele peamiselt vastastikuste visiitide korral. Poolas peaks olema umbes sama kogus Eesti lendurimärkisi, kui Eestis Poola omasid. Aga ükski poolakas ei käinud Eestis lennukoolis.

Eesti lendurid RAF-is ja poola eskadrillides RAF-is. See on nii leierdatud teema, et kuidas sellest küll sellist jama võib rääkida?

Battle of Britain'i ajal olid need mehed kõik veel Eestis (kui rääkida kuulsast õhusõjast Inglismaa kohal, milles sakslased teiseks jäid). Blitz'i ajal nad alles mobiliseeriti ning saadeti Venemaale. Kus NELJAL (mitte neljal-viiel) neist õnnestus liituda Andersi armeesse kogutavate poolakatega. Ükski neist ei rääkinud poola keelt ega saanud tegelikult teeselda poolakat. Lihtsalt poolakad ütlesid, et need on ka meie mehed.

Neist neljast 1 loeti liiga vanaks lahinglenduri väljaõppeks. Peeter Olt sai lenduri kutsetunnistuse juba 1917. a. I maailmasõja ajal Prantsusmaal. Temast sai piloot, kes transportis lahinglennukeid tehastest treeningväeosadesse. Võimalik, et tema oli ka ainus, kes neist neljast üldse Spitfire'il lendas.

Kolm ülejäänud meest aga saadeti Mosquito väljaõppele. Üks neist kolmest (Kristiani) suri mingisse neeruhaigusse enne lahingväeossa saatmist. Kaks osalesid ka lahinguis. Ants Liblikmaa hukkus lennuõnnetuses. Endel Susi elas õnnelikult sõja üle. Oli lõpuks isegi lülikomandor või eskadrilliülema asetäitja, või mingil muul sarnasel suht kõrgel ametikohal.

Veel oli RAFis ka vähemasti 2 Eestist pärit naisterahvast, kud nemad ei olnud piloodid. Ning ei lennanud samuti Spitfire'itel.

Nii et - materialosa õppimine on kohustuslik...

Tali ajab alati sellist jama ,et paha kuulata .Kl relvastuses olev 90mm tt kahur on tema jutu järgi ikka tõeline wunderwaffe
Ja tänud Toomasele ,et lendurite kohta seletuse andis.

Selle tankitõrjekahuri kohta ütles ta hästi, et see laseb jalaväe lahingumasinaid pilbasteks nagu meremees nüpeldab rotti--või midagi sellist

Siin on tegelikult ju asjal kaks poolt. Mis on kltn Tali ametikoht? Propagandaohvitser. Loomulikult ta peabki paraadi puhul rääkima peamiselt sellest ilusast poolest ning koleda ning verise maha vaikima.

Mina ka ei taha olla BMP's mida tabab 90 mm kumulatiivmürsk. Aga samuti ei taha ma olla selle tagasilöögita kahuri taga, mis selle mürsu välja laskis. Sest varsti on see positsioon kaetud igasugu lõhkeaine ning raua seguga.

Propagandaohvitser peab aga ikka rääkima sellest ilusast poolest. Ning ebameeldiva osa (eriti pidukõnedes) unustama.

Küll peab aga propaganda ohvitser olema kursis oma sõjaväe ning selle väeliikide ajaloo ning traditsioonidega. Neid õigel hetkel ja õigetele meestele ette söötma. Ja järele kiitma.

Selles valdkonnas näitas hr kltn aga häbematut ebaprofessionaalsust.

Tali oli ülikoolis täitsa nobeda näpuga piltnik. Samuti otsese jutuga asjaajaja.
Aga ajutöö pole temasuguse jaoks. Ega ilmaasjata ei pilatud, et "kümme sügist, kümme tali ülikoolis Peeter Tali"

Väike anekdoot ka lennuväe märgi teemadel. Teemat lugeda viitsinutele meelelahutuseks

Teatavasti puudus Eestil pikka aega riiklike teenetemärkide süsteem. Vabadusristi jagati ainult sõja-ajal sooritatud teenete eest. Isegi 1924. a. mässu mahasurunud mehed said ainult III liigi (tsiviilteenete) riste. Punane rist jagas oma teenetemärke, Kaitseliit 1928. a. alates oma Kotkariste.

See teeb aga ainult igasugust jama riigivisiitide puhul, kus riigipead jagavad oma teenetemärke hulgi. Alates garderoobitädist, kes mantli vastu võttis, lõpetades naaberriigi riigipeaga.

No vot oli siis aasta 1933 ning Eestisse tuli riigivisiidile Läti president Alberts Kviesis. Jagas samuti aumärke. Aga nagu kiuste oli ta juba 1930. a. saanud Kotkaristi I klassi. Madalamat enam anda ei saa. Kõrgemat enam ei ole.

Suures hädas tuli Tõnissonil (kes oli siis riigivanem) meelde lendurimärk. Ilus hõbedane kotkas. Ütled aga lenduritele - annetage. Ning annetavad.

Aga ei annetanud. Õhukaitse ülem Tomberg kirjutas vastu, et lendurimärk on siiski rohkem nagu kutseoskuse tunnustus. Loomulikult annetatakse seda ka sõbralike riikide lennuväelastele, kuid ikkagi vastava oskusega isikutele. Arvestades Eesti ja Läti erilisi suhteid oli lennuvägi valmis märgi ka annetama liitlasriigi presidendile. Aga too peaks vähemasti formaalsuse mõttes ka ühe lennu Eestis sooritama. kasvõi tagumises kabiinis ja korraks linnakohal käima.

Ma ei tea, kus see pidur peale tuli. Kas eestlased ei julgenud seda ettepanekut Kviesisele edasi anda. Või ei soovinud Kviesis lennata. Aga seekord läks ta igatahes ilma ühegi aurahata Tallinnast tagasi.

Huvitav lugemine siin.

Aga mul on olnud ka tavaliselt midagi paraadi asjade kohta kommenteerida. Mõtlesin, et ei hakkaks uut teemat tegema. Otseülekannet ei näinud, kuid ETV pealt saab ka kordust vaadata ja sealt jäi ka omajagu silma.
Hetkel siiski pikalt lobiseda ei viitsi, kuid soovitaks jälgida tähelepanelikult tõrvikukandjate üsna erineva pädevus-lodevusastmega rivivõtteid ja ettekandeid presidendi juures. Väga hea näide oli minuarust Sakala maleva tuletooja (nime ei mäleta). Selles mehes oli sõjaväelist enesekindlust, sirgjoonelisust ja korrektsust. Tehke järgi või makske kinni nagu öeldasse (käib ka kaadriohvitseride-allohvitseride pihta!)!

Äkki peaks selle saate arhiivist veel üles otsima ja tuletoojad ükshaaval üle hindama...

Mis juttudesse (igakord on sellega tänitamist olnud) puutub, siis esimene nõue oleks sobilik või koolitatud hääl, siis kindlasti asjatundlikkus. Kui mina oleks see kommentaator (minu hääl ka ei sobiks) nii suure vastutusega propagandaüritusel, siis ma teeks endale eelnevalt asjad pulkadeni selgeks ja planeeriks üsna täpselt, mida millal mikrisse räägin. Peaproovi ajal isegi harjutaksin.
Mütsiga löömine ei ole vastutustundlik ja olgugi, et eksimine on inimlik, on teatud situatsioonid, kus vigu lihtsalt ei saa lubada.