Niipaljukest kui mina olen lugenud ja kuulnud, polnud need eesti kaupmehed, kui neid siin elavaid inimesi ikka tohib eestlasteks pidada, ainult paiksed ega oodanud pikkisilmi võõrkaupmeeste saabumist. Käidi ise võõrsil ja võõrad käisid siin.
Raud kui strateegiline tooraine, oli tollal üks nõutavamaid ekspordiartikleid ja siinne vili oli oma kvaliteedi tõttu üks Euroopa parimaid. Samuti olid meie ja veelgi põhjapoolsemad karusnahad hinnas oma kvaliteedi tõttu. Siin leidus ka mett ja vaha, mis oli Euroopas väga hinnatud kaup. Võimalik, et Kesk-Eesti tüübil polnud aega, viitsimist ja võimalust pika kaubareisi ettevõtmiseks, kuid mereäärsed rahvad kel laevad omast käest purjetasid igasse Läänemere soppi.
Mis puutub aardeleidudesse, siis selle leidmiseks peab olema mitu soodsat asjaolu. Esiteks peab olema mida peita. Teiseks peab olema põhjus peitmiseks. Kolmandaks peab olema põhjus, miks peidetud unarusse jääb.
See mainitud 20 000 hõbemünti on ääretult suur kogus. Seda oli põhjust peita enne sõjateele minekut. Agha teisalt. Ega kogu pere ikka korraga sõjateele end sättinud. Kui vaenlane kolgib vastu aiaväravat, siis sellist kogust enam maha ei mata. Kaasaegses terminoloogaid sai taolise koguse peita mõni suurfeodaal, maksukoguja või klooster. Kuna palgasõdureid veel polnud, ei saa see olla peidetud sõjaväekassa. Aga mine sa tea.
Kui me ei taha hakata Eesti ajalugu ümber kirjutama, peame leppima tõsisajaga, et peale muistset vabadussõda eksisteeris eestlastest ülikud, kuid nad olid seotud vasallivandega maaisandale ehk Taani kuninga asehaldurile (praegust räägime Taani valdustest). Nad pidi olema haritud, nad pidid oskama võõrkeeli, nad pidid olema kursis välispoliitikaga jne. Peale 1343 aastat sulandusid saksameelsed eestlased sakslastega ja eesti meelsed leidsid oma kurva lõpu.
Ei maksa teha illusioone, Jüriöö ülestõus oli suunatud otseselt võõrvõimu vastu. Ülestõus, ja see oli viimane ülestõus, leidis kajastamist paljude maade kroonikates, mida ei saa öelda tavalise talurahva mässu kohta. Ja selles osalenud talupojad olid huvitatud rohkemast kui leivakannikast ja kolmekordsest takjalehest. Sigulda lossiväravate ees tapeti leedukate poolt liivlaste juht, sest liivalsed üritasid leedulaste sõjakäigu ajal vabaneda sakslaste ikkest. Nad soovisid vabaneda võõrastest, mitte ei tahtnud saada lossikeldritest hirssi ja tatart.
Mis puutub saarlaste sõjakusse või orjameelsusesse, siis Henrik märgib ära saarlaste sõjakuse ja virulaste alandlikkuse. 1211 aastal Koiva ääres toimunud lahingu kohta ütleb Henrik, et siin langes Eestimaa pea. Ta tundis heameelt, et neil õnnestus purustada saarlaste malev ja tappa hulk pealikke. Kui saarlased oleksid olnud kehvad sõjamehed, oleks mindud nende vastasele sõjakäigule ka suvel. Asi see siis laevadega mehed rannale viia. Kuid ei. Nemad tegid oma sõjakäigud teoks talvel, kui meri oli külmunud. Huvitav miks?
Aga tulles tagasi teema juurde, siis vanades rahvalauludes on kuulda sõnu nagu Saaremaa põleb, seda seostatakse meteoriidi langemise tagajärjel toimunud põlengutega. Kas see toimus 3500, 4000 või 5000 aastat tagasi, jäägu teadlaste otsustada ja vaielda. Kindel on see, et hoolimata hilisematest sõdadest, hädadest ja näljast, on rahva mällu jäänud piirakonda laastav loodusõnnetus. Täpselt samuti võis rahva mällu jääda legennd suurest väejuhist, kes teatud asjaolude tõttu sai nimeks Tõll. Kas Saaremaal on peetud lahinguid? Kirjalikud allikad räägivad sest vähe, kuid toorainemaardlad (raud, kuld, hõbe jne) on alati tõmmanud ligi vallutajaid. Vaadake milline madin käis liivalste ja sakslaste vahel kümnekonna mesipuu pärast.
Kas rahavs mäletab kirjutatud või kirjutamata ajalugu, on hoopis omaette teema. Kuid omadest kogemustest tean, et vanad inimesed teadsid oma elupaigast pajatada nii mõndagi. Nad teadsid legende või teistisündinud lugusid 100 aasta tagustest aegadest. Üks rääkis mulle üksikasju koos nimedega ühe Vabadussõja sangari kalmu hävitamise katsest. See viimane oli vast kusagil 40 aasta tagune sündmus. Kuid mine ja küsi nüüd mõne noore käest oma kodukandi ajalugu. Rohkem kui üks inimene on kuulnud alles minu käest, et ta elab endises mõisakeskuses või, et tema maja taga on 1000 aasta vanused kivikalmed. Ja antud külas ei tea enamus noorsoost, et nende küla kalmistule on maetud Vabadusristi kavaler.
Salme muinaslaev 2
Mis puudutab saarlaste kristlusevaenulikkust, siis siin Hendrik küll vist valetab või ei räägi tõtt, mis on umbes sama. Saarlased olid ilma näinud ja teadsid väga hästi, kuidas asjad Ojamaal on, olid sealt kindlasti mõjutusigi saanud. Varsti läks lahti suurte ja uhkete kivikirikute ehitus nende endi eestvõttel. Nii suuri kirikuid ei sundinud keegi ehitama, see oli puhtalt kohaliku uhkuse värk. Sunniviisil kristlasteks tehtud ei teeks seda kunagi (teeks väikese ja puust, et vastikule võõrale feodaalile saaks linnuke kirja). Sama moodi nagu Gotlandil - seal väga tihedalt ebapraktiliselt suuri kivikirikuid. Ehitatud umbkaudu samaaegselt Saaremaa kirikutega. Ränk töö oli see sel ajal, aga peeti oluliseks.
Seni kuni vaidlus käib teema üle on ju kõik korras.
Jah, üht Wrangelit, Helmuthit, kes oli Kolmekümneaastas sõja ajal pms Sileesias üheks Rootsi väepealikuks, kutsuti Hulluks (der tolle) Wrangeliks.
Mis aga Tollide seostamisse Tõlluga puutub, siis seda tegi koduloolane Voldemar Miller kahel põhjusel: mingid talle teada olnud kohalikud pärimused ja asjaolu, et meessoost Tollid olid sageli ebaharilikult pikad, isegi üle seitsme jala (2,13 m). Seetõttu on muidugi võimalik ka vastupidine seos -- et pikkuse pärast hakati neid tagantjärele Tõlluga seostama. Esimene dokumentaalselt teada Toll Saaremaal oli Lucas Toll. Esineb allikais 1544–1575. Väidetavalt Wittenbergist ja samas ka ülikoolis õppinud (teise versiooni kohaselt pärinevad Tollid aga hoopis Madalmaadest, vt Genealogisches Handbuchi). Olevat tulnud 1560 koos hertsog Magnusega Saaremaale ja määratud kohe maakirjutajaks. Abiellus Elisabeth Vietinghoffiga, sai Meedlas 8¾ adramaa suuruse läänistuse ja pani aluse Tollide aadlisuguvõsale. Aga maakirjutajana pidi Lucas arvatavasti vähemalt mingil määral juba eesti keelt valdama. Mida siis arvata?
1. Enne Lucast Tolle Saaremaa läänimeeste seas pole. Samast ajast (1573) leiame Saaremaalt aga veel (ilmselt vaba)talupoeg Hans Tolli, kelle talu suurus v väiksus (1 adramaa) peaks siiski välistama, et tema oleks suutnud oma poega v venda Wittenbergis koolitada. Aga kui on vastupidi -- et tegu Lucase sugulasega, kes nüüd mingeid soodustusi-vabastusi sai? 2. 1558-59 tegi Magnus pikema õppereisi oma õemehe Saksi kuurvürsti manu ja pidi Wittenbergi ülikoolis stuudiumit alustama, isa surm ja väljavaade Saare-Lääne omandamiseks sundisid tagasi pöörduma; ta võis ühesõnaga ühe seal õppinud ja elutseva saar(emaa)lase lihtsalt ühes võtta. Mitmed saar(emaa)lased olid endid aastaid hõõgunud võimuvahetuse ootel juba Taani kuningakoja juures sisse seadnud; Lucas võis kuuluda ka nende kilda. 3. Lucase pärinemine hoopis Madalmaadest ei lähe selle jutuga sugugi vastuollu, sest ta võis olla ju nt friisi v flaami juurtega saar(emaa)lane. Kelle esiisa võis olnud tulnud saarele alles põlvkond v paar varem, aga miks mitte hoopis ammustel aegadel. On muide piisavalt märke, mis osundavad Saaremaa muistse vanemkonna võõrpäritolule.
Tõlluga ei seo see kõik Tolle muidugi mitte kuidagi, see on ikka uskumise asi.
Mis aga Tollide seostamisse Tõlluga puutub, siis seda tegi koduloolane Voldemar Miller kahel põhjusel: mingid talle teada olnud kohalikud pärimused ja asjaolu, et meessoost Tollid olid sageli ebaharilikult pikad, isegi üle seitsme jala (2,13 m). Seetõttu on muidugi võimalik ka vastupidine seos -- et pikkuse pärast hakati neid tagantjärele Tõlluga seostama. Esimene dokumentaalselt teada Toll Saaremaal oli Lucas Toll. Esineb allikais 1544–1575. Väidetavalt Wittenbergist ja samas ka ülikoolis õppinud (teise versiooni kohaselt pärinevad Tollid aga hoopis Madalmaadest, vt Genealogisches Handbuchi). Olevat tulnud 1560 koos hertsog Magnusega Saaremaale ja määratud kohe maakirjutajaks. Abiellus Elisabeth Vietinghoffiga, sai Meedlas 8¾ adramaa suuruse läänistuse ja pani aluse Tollide aadlisuguvõsale. Aga maakirjutajana pidi Lucas arvatavasti vähemalt mingil määral juba eesti keelt valdama. Mida siis arvata?
1. Enne Lucast Tolle Saaremaa läänimeeste seas pole. Samast ajast (1573) leiame Saaremaalt aga veel (ilmselt vaba)talupoeg Hans Tolli, kelle talu suurus v väiksus (1 adramaa) peaks siiski välistama, et tema oleks suutnud oma poega v venda Wittenbergis koolitada. Aga kui on vastupidi -- et tegu Lucase sugulasega, kes nüüd mingeid soodustusi-vabastusi sai? 2. 1558-59 tegi Magnus pikema õppereisi oma õemehe Saksi kuurvürsti manu ja pidi Wittenbergi ülikoolis stuudiumit alustama, isa surm ja väljavaade Saare-Lääne omandamiseks sundisid tagasi pöörduma; ta võis ühesõnaga ühe seal õppinud ja elutseva saar(emaa)lase lihtsalt ühes võtta. Mitmed saar(emaa)lased olid endid aastaid hõõgunud võimuvahetuse ootel juba Taani kuningakoja juures sisse seadnud; Lucas võis kuuluda ka nende kilda. 3. Lucase pärinemine hoopis Madalmaadest ei lähe selle jutuga sugugi vastuollu, sest ta võis olla ju nt friisi v flaami juurtega saar(emaa)lane. Kelle esiisa võis olnud tulnud saarele alles põlvkond v paar varem, aga miks mitte hoopis ammustel aegadel. On muide piisavalt märke, mis osundavad Saaremaa muistse vanemkonna võõrpäritolule.
Tõlluga ei seo see kõik Tolle muidugi mitte kuidagi, see on ikka uskumise asi.
Üldiselt ma jagan seisukohta, et rahva ajalooline mälu on KUNI 300 aastat, üldjuhul pigem vähem. 19./20. vahetusel kirja pandud vanimad ajaloolised pärimused on kõik nooremad kui 1601.-1603. a hirmus näljahäda, sest sellest v mõnest muust, veelgi vanemast katastroofist pole neis pärimustes midagi. Kõik need peninukid ja pardiajajad peaksid niisiis pärinema pigem 1656.-58. ja 1700.-1710./21. a sõdadest. Kordan aga, et see käib AJALOOLISE PÄRIMUSE, mingite tegelikult toimunud sündmuste kajastuse kohta. See ei välista nt mingites regilauludes jne palju vanema algmaterjali, motiivide jne olemasolu. Lihtsalt -- midagi sellist seal ei ole, millega ajaloolasel oleks midagi peale hakata. Nagu olen ka öelnud: rahvaluulest võib, võib-olla isegi peab küll ajalootõde otsima, aga seda sealt leida pole lootust.
Seda muidugi. Kuid kui pärimust kinnitavad leiud? Kui muid allikaid pole?Ursus kirjutas:Nagu olen ka öelnud: rahvaluulest võib, võib-olla isegi peab küll ajalootõde otsima, aga seda sealt leida pole lootust.
Ma jään pigem arvamuse juurde, et orjad sellist rahvaluulet ei viljele nagu me näeme Suure Tõllu muistendeis. Liialt selgelt kumab sealt läbi vaba ühiskond.
Näljahäda ei ole kunagi mingi universaalne nähtus, pigem lokaalne. Sama on ka sõjaga. See mis juhtub ühes Eesti kohas ei tähenda, et kõikjal täpselt nii hull oli.1601.-1603. a hirmus näljahäda
Corvus on mainimata jätnud, et von Tollide suguvõsa peetakse ka saksastunud eesti ülikute järglasteks. Ei pea see Toll sugugi saksa päritolu olema.
Aga Tolle on Saaremaal täiesti olemas ja paljudel neil on jõudu mitme mehe eest!
Huvitav on, et lätlaste Lacplesis kirjeldatud Eesti vägilane oli samuti Saaremaalt pärit. Selle eepose lugemisest on küll üksjagu aega mööda läinud, kuid nii seal vististi oli. Eks see ole kunsteepos, kuid sealgi on rahvalaule-muistendeid kasutatud.
See võib nii olla tänu Kuramaa ja Saaremaa sidemetele, kuid loogilisem oleks, et lätis räägitaks Kalevipojast, sest Ida(Lõuna)-Eestiga on Lätil ühispiir. Eriti ei taha uskuda, et millalgil 17. sajandil tekkinud eesti rahvalood Lätis mõjule pääsesid. Sel ajal hakkas juba valgustusaeg koitma ja pigem ahakati loobuma sellistest juttudest ja lauludest. Vaevalt, et Tõllu jutud 16. sajandil alguse said. Me ei tea ühtki nii mõjuvat sündmsut, mis siis oleks aset leidnud. Russow vähemalt ei ole sellisest suursündmusest midagi kuulnud.
Tõenäoliselt oli Tõllu prototüüp muinasaegne Saaremaa ülik, kelle tegudega liideti aja jooksul teisigi sarnaseid lugusid (ülikutest, sõdadest). Kindlasti võis kuni 18. sajandini mingeid Tõllu lugusid juurde tekkida (luulelembeseid inimesi on alati olnud), kuid algpunkt on minu arvates siiski muinasajal. Ehk isegi ajas veel kaugemal. Tõll(u prototüüp) võis ise "puugina" mingile veel vanemale hiiu-muistendile end külge pookida.
Läänemere äärsetes riikides on hiiulugusid teistelgi. Rääkimata muust maailmast. Kõige tuntum on ehk Koljati ja Taaveti lugu.
Kui uskuda seda teooriat, et Soome (Häme) asustati Saaremaalt (mida tõendab kohanimede võrdlus), siis soomlaste Kalevanpoikade ja meie Kalevipoja hiiumüüt võib olla mingi ühine läänemeresoome muistend. Sinna külge on ehk haakunud ka Tõllu lood. Kuid Tõllu lood võivad vabalt olla ka täiesti iseseisvad ja veel vanemad. Nimeliselt sarnast tegelast vähemalt naaberriikides ei teata, erinevalt Kalevipojast-Kalevanpoikast-Kullervo.
Muide nede Saaremaa kirikute kohta arvatakse, et nende ehitusse läkski kohalik hiigla kogus hõbedat, mis rauatootmisega teeniti. Selleks vastupidiselt ootuistele nii vähe hõbedat leitaksegi. Aga see ei ole muidugi mingi fakt, vaid osade ajaloolaste oletus.
Mis aga vaidlustesse puutub, siis niikaua kui ei vaielda vaidlemise enda pärast, vaid teemast, on kõik kõige paremas korras
* Otsin pilte ja infot Aegna merekindluses teeninutest, eriti aastatest 1930-34 *
* Meie peaülesanne olgu peatada eestlaste väljasuremine. Ukrainlased ei sure välja ka siis, kui nad kotavad (enamasti venelastega asustatud) Ida-Ukraina ja Krimmi! *
* Meie peaülesanne olgu peatada eestlaste väljasuremine. Ukrainlased ei sure välja ka siis, kui nad kotavad (enamasti venelastega asustatud) Ida-Ukraina ja Krimmi! *
Noh igal juhul on muistendikangelane Tõll-Leiger vaba mees. Rahvalaulikud, ei teinud temast võlurit kes mõistab võlusõna või küünekübara kaasabil vastast kavalalt tüssata ja siis isematerdava nuiaga kurja karistada.krizz kirjutas:
Tõenäoliselt oli Tõllu prototüüp muinasaegne Saaremaa ülik, kelle tegudega liideti aja jooksul teisigi sarnaseid lugusid (ülikutest, sõdadest). Kindlasti võis kuni 18. sajandini mingeid Tõllu lugusid juurde tekkida (luulelembeseid inimesi on alati olnud), kuid algpunkt on minu arvates siiski muinasajal...
Ehk küll just sellise sebimise poolest on meie folkloor rikas.
No Kreutzwaldi kogutu näiteks.
Kuid Tõll toimetab ikka talumehele arusaadavates, igapäevastes mastaapides.
No väikeste liialdustega...
Ja toimetab nagu vaba mees.
Veel enam - toimetab nii nagu peremees
Huvitav miks valis rahvassu sellise igava Tõllu?
Võibolla on nendel lugudel tõesti mingi kauge, reaalne prototüüp aluseks?
Edasi muidugi variandid seinast seina.
Jah ja kes ütles, et Tõll isiklikult üldse eestlane olema pidi?
Kui rahva mälu on kolmsada aastat, siis võis see ju ka tõesti olla täiesti reaalne baltisaksa Toll
; kes tegusa mehene teenis ära selle, et kõik varasemad ja hilisemad vägiteod tema arvele said 
Mitte millal vaid miks?
KÕIK KARUKESTEST
KÕIK KARUKESTEST
Rahva mälu
Mina seda ei tea, oli neil 3, 5 või 10 välja süsteem. Mina tean, et lihtsalt ilusate silmade eest siia kanti hõbedapotte ei tassitud. Hakkame siis vaatama, mida ja millal saadi tollal eksportida.
Mitte kunagi pole mitte kusagil fikseeritud, et estide kaubaartiklid – 01.jaaunar 987.a – 15.mai 1025.a. - karusnahk, 16.mai 1025.a. - 10.september 1070.a. - raud, 11.september 1070.a.-01.november 1070.a. - teravili jne.
Vaatame korraks meie kaupmeeste rännulusti. Läksime meie sinna või tulid nemad siia. Olen mõõtnud seda vahemaad, ning tulemus on järgmine: siit sinna ja sealt siia on vahemaa ühesugune. Üldlevinud arvamuse järgi tehti selliseid ülipikki reise suhteliselt harva. Tee oli pikk, ohte palju, Volgal tuli maksta tolli, võidelda röövlitega ja väiksemad kaubakogused ei tasunud ennast ära. Ollakse veendunud, et enamus kaubandusest käis naaberhõimude vahel ning hõbeda sattumine Pärsiast Eestisse, Novgorodi jne võis kesta ainult 10 aastat. Neid järeldusi on tehtud kindlalt dateeritud rahakadumise ajahetkede ja müntide vermimise daatumeid võrreldes. Kuid kindlasti tuldi ka ühe jutiga sealt siia, hõbedakangid seljakotis. Hõbedaga olid üldsegi veidrad lood. Kuid sellest hiljem.
Aga vaatame nüüd kaubaartikleid.
Karusnahad. Ühe tuntud araablase reisumehe, kelle nime ei viitsi ma praegu otsida, reisikirjast Bulgarisse, loeme vepsalaste külaskäikudest Bulgarisse, nende kaupadest ja kommetest. Ta kiidab Varangide mere äärseid kopranahku ja rääkis karusnahakaubandusest laiemalt. Kõige paremad olla olnud tänapäeva piirkondi arvestades Permi kandi nahad, siis vepsalaste ja mordvalaste piirkonnad. Siis tuleme ka meie. Meie osalust karusnaha kaubandusest kinnitavad suur hulk termiliselt töödeldud kopraluud. Ajaloolased on veendunud, et eestlased nüüd nii juhmid ka polnud, et liha tarvitati ise ja nahad visati minema. Kaubandusega on üldsegi imelikud lood. Kord figureerib üks piirkond, siis teine ja kui möödunud on 500 aastat, räägivad kõik kolmandast kaubanduslinnast. Nii on ka meie karusnahakaubandusega. Oletatakse, et hea hulk aega tagasi oli Rõuge kandis tollase tupiktee keskpunkt ja karusnahakaubanduse keskus. Hiljem kandus kogu kauplemine Lätti. Miks? Oli see üleküttimisest tingitud tooraine puudus, või muud tegurid, on raske hinnata. Kuid ühel ilusal hetkel kandus kogu Lõuna-Eesti kaubandus Daugava äärde. Mis sai edasi? Lõuna-Eesti osatähtsus hääbus, kuid põhja meretee töötas endiselt. Eksportides ida kaupasid lääne suunas ja vastupidi. Millal kadusid kaubaartikli hulgast koprasabad, ei tea, kuid need said kaduda koos nahkadega. Kristlik maailm oli võtnud pähe, et kobras on pooleldi loom ja pooleldi kala, seetõttu sai paastu ajal ilma patustama kopra saba vitsutada. Aga miks hinnati siinse piirkonna kopranahku. Kuna nahku pole säilinud, ei osata sellel vastata. Kas oli see põhjuseks veelooma nahk ja naha suurus, mingid piirkondlikud nahaparkimise iseärasused, on raske öelda. Võimalik, et kohtades, kus kobras oli hinnatud, polnud teda kunagi olnud või oli üleküttimisega populatsioon hävitatud.
Siinkohal peaks natuke ilmakaartest rääkima. Araablaste mainitud Varangide meri või maa tähendas kõiki põhja poole jäävaid alasid. Kuna reisti pikki Kaspiat ja Volgat, olid kõik need maad, kuhu sõideti läbi Bulgari, põhjapoolsed maad, mõistetakse selle nimetusega nii meid, karjalasi, saame, kui ka Moskva piirkonda. Meie kaubateed läksid lõunasse. Olgu see Poola, Krimm või Hispaania. Ikkagi mindi lõunasse. Ainult Ojamaa jäi läände.
Mitte kunagi pole mitte kusagil fikseeritud, et estide kaubaartiklid – 01.jaaunar 987.a – 15.mai 1025.a. - karusnahk, 16.mai 1025.a. - 10.september 1070.a. - raud, 11.september 1070.a.-01.november 1070.a. - teravili jne.
Vaatame korraks meie kaupmeeste rännulusti. Läksime meie sinna või tulid nemad siia. Olen mõõtnud seda vahemaad, ning tulemus on järgmine: siit sinna ja sealt siia on vahemaa ühesugune. Üldlevinud arvamuse järgi tehti selliseid ülipikki reise suhteliselt harva. Tee oli pikk, ohte palju, Volgal tuli maksta tolli, võidelda röövlitega ja väiksemad kaubakogused ei tasunud ennast ära. Ollakse veendunud, et enamus kaubandusest käis naaberhõimude vahel ning hõbeda sattumine Pärsiast Eestisse, Novgorodi jne võis kesta ainult 10 aastat. Neid järeldusi on tehtud kindlalt dateeritud rahakadumise ajahetkede ja müntide vermimise daatumeid võrreldes. Kuid kindlasti tuldi ka ühe jutiga sealt siia, hõbedakangid seljakotis. Hõbedaga olid üldsegi veidrad lood. Kuid sellest hiljem.
Aga vaatame nüüd kaubaartikleid.
Karusnahad. Ühe tuntud araablase reisumehe, kelle nime ei viitsi ma praegu otsida, reisikirjast Bulgarisse, loeme vepsalaste külaskäikudest Bulgarisse, nende kaupadest ja kommetest. Ta kiidab Varangide mere äärseid kopranahku ja rääkis karusnahakaubandusest laiemalt. Kõige paremad olla olnud tänapäeva piirkondi arvestades Permi kandi nahad, siis vepsalaste ja mordvalaste piirkonnad. Siis tuleme ka meie. Meie osalust karusnaha kaubandusest kinnitavad suur hulk termiliselt töödeldud kopraluud. Ajaloolased on veendunud, et eestlased nüüd nii juhmid ka polnud, et liha tarvitati ise ja nahad visati minema. Kaubandusega on üldsegi imelikud lood. Kord figureerib üks piirkond, siis teine ja kui möödunud on 500 aastat, räägivad kõik kolmandast kaubanduslinnast. Nii on ka meie karusnahakaubandusega. Oletatakse, et hea hulk aega tagasi oli Rõuge kandis tollase tupiktee keskpunkt ja karusnahakaubanduse keskus. Hiljem kandus kogu kauplemine Lätti. Miks? Oli see üleküttimisest tingitud tooraine puudus, või muud tegurid, on raske hinnata. Kuid ühel ilusal hetkel kandus kogu Lõuna-Eesti kaubandus Daugava äärde. Mis sai edasi? Lõuna-Eesti osatähtsus hääbus, kuid põhja meretee töötas endiselt. Eksportides ida kaupasid lääne suunas ja vastupidi. Millal kadusid kaubaartikli hulgast koprasabad, ei tea, kuid need said kaduda koos nahkadega. Kristlik maailm oli võtnud pähe, et kobras on pooleldi loom ja pooleldi kala, seetõttu sai paastu ajal ilma patustama kopra saba vitsutada. Aga miks hinnati siinse piirkonna kopranahku. Kuna nahku pole säilinud, ei osata sellel vastata. Kas oli see põhjuseks veelooma nahk ja naha suurus, mingid piirkondlikud nahaparkimise iseärasused, on raske öelda. Võimalik, et kohtades, kus kobras oli hinnatud, polnud teda kunagi olnud või oli üleküttimisega populatsioon hävitatud.
Siinkohal peaks natuke ilmakaartest rääkima. Araablaste mainitud Varangide meri või maa tähendas kõiki põhja poole jäävaid alasid. Kuna reisti pikki Kaspiat ja Volgat, olid kõik need maad, kuhu sõideti läbi Bulgari, põhjapoolsed maad, mõistetakse selle nimetusega nii meid, karjalasi, saame, kui ka Moskva piirkonda. Meie kaubateed läksid lõunasse. Olgu see Poola, Krimm või Hispaania. Ikkagi mindi lõunasse. Ainult Ojamaa jäi läände.
Rahva mälu
Raud. Väidetakse, et raua tootmine algas Eestis umbes 2000 aastat tagasi ning kestis kusagil Poola-Rootsi sõdadeni. Kahjuks pole võimalik öelda, mis kuupäeval ja kell avati ja suleti viimane sulatusahi. Ajaloolased, sealhulgas ka hr Leimus on veendunud, et ka kõige tagasihoidlikema arvestuste järgi oli muinasjal ületootmine alates 3000 tonnist. Jääme selle numbri juurde. Seega eksporditi Eestist vähemalt 3000 tonni rauda. Järjest arenevate eurooa riikide rauavajadus polnud väike. Näiteks tunduvalt hilisemal perioodil, kui osa Eestist oli poolakate valduses, viidi linnustes läbi revisionid. Viljandi linnuses polnud põhirõhk mitte kaitselementide olukorrale, vaid rauast detailide olemasolu ja vajakajäämised. Kõik hinged ja trellid olid ära märgitud.
See, et teistest piirkondadest pärit raud oli meie omast parema kvaliteediga ja hinnatum, pole mingi näitaja. Eurooplased hindasid ka ise ülekõige damaskuse terast, kuigi kaevandasid rauda ja valmistasid relvi. See, et damaskuse terast ei toodetud Damaskuses, pole oluline. Ka araabia numbrid pole pärit araabiast. Lihtsalt meie kultuuriruumis tuntakse neid damaskuse terase ja araabia numbrite nimega.
Eesti kõige rikkmad aardeleidude piirkonnad jäävad täpselt rauatootmise ehk metalllurgia tehaste piirkonda ja seda nii Saaremaal kui ka Virumaal. Lisaks on sealkandis ka rohkesti muistiseid, seda nii kivikalmete, asulakohtade ja linnuste näol.
Eesti raua vähene osatähtsus tuleneb nii tootmisvõimsuse väiksusest, kulukusest kui ka transpordi kuludest. Kui Eesti raud oleks Euroopa ainuke, oleks ka osatähtsus suurem. Kusagilt jäi kõrvu, et rauatootmine võis alguse saada ajal kui nn Lääne-Euroopa pani meile peale strateegiliste kaubaartiklite emabargo. Ma nime ei mäleta, kuid üks ajaloolane pakkus välja, et meie sõjakatele hõimudele ei tahetud müüa ei relvi ega tooret, mistõttu arenes oma metallurgia. Aga miks ta hääbus? Väidate, et katk tegi oma laastavat tööd. Võimalik. Kuigi katks laastas nii siin kui seal ja kumbki maa ei jäänud inimtühjaks. Ellujäänutel oli vaja nii raha kui rauda ja tark ostab sealt, kus sodosam. Aja möödudes avastati uusi leiukohti, arenes maagi töötlemise tehnoloogia ja sealne odavam raud lõpetas sooraua tootmise ja ekspordi. Näiteid saab tuua kaasjajast, kus väike tootmismaht ja kõrge omahind lõpetab nii mõnegi ettevõtte tegevused.
See, et teistest piirkondadest pärit raud oli meie omast parema kvaliteediga ja hinnatum, pole mingi näitaja. Eurooplased hindasid ka ise ülekõige damaskuse terast, kuigi kaevandasid rauda ja valmistasid relvi. See, et damaskuse terast ei toodetud Damaskuses, pole oluline. Ka araabia numbrid pole pärit araabiast. Lihtsalt meie kultuuriruumis tuntakse neid damaskuse terase ja araabia numbrite nimega.
Eesti kõige rikkmad aardeleidude piirkonnad jäävad täpselt rauatootmise ehk metalllurgia tehaste piirkonda ja seda nii Saaremaal kui ka Virumaal. Lisaks on sealkandis ka rohkesti muistiseid, seda nii kivikalmete, asulakohtade ja linnuste näol.
Eesti raua vähene osatähtsus tuleneb nii tootmisvõimsuse väiksusest, kulukusest kui ka transpordi kuludest. Kui Eesti raud oleks Euroopa ainuke, oleks ka osatähtsus suurem. Kusagilt jäi kõrvu, et rauatootmine võis alguse saada ajal kui nn Lääne-Euroopa pani meile peale strateegiliste kaubaartiklite emabargo. Ma nime ei mäleta, kuid üks ajaloolane pakkus välja, et meie sõjakatele hõimudele ei tahetud müüa ei relvi ega tooret, mistõttu arenes oma metallurgia. Aga miks ta hääbus? Väidate, et katk tegi oma laastavat tööd. Võimalik. Kuigi katks laastas nii siin kui seal ja kumbki maa ei jäänud inimtühjaks. Ellujäänutel oli vaja nii raha kui rauda ja tark ostab sealt, kus sodosam. Aja möödudes avastati uusi leiukohti, arenes maagi töötlemise tehnoloogia ja sealne odavam raud lõpetas sooraua tootmise ja ekspordi. Näiteid saab tuua kaasjajast, kus väike tootmismaht ja kõrge omahind lõpetab nii mõnegi ettevõtte tegevused.
Rahva mälu
Vaha. Vaha on mesinduses mee kõrval teiseks saaduseks. Kus ja millal tekkis vajadus vaha järele? Üheks näitajaks on ristiusk. Need loendamatud kirikud nõudsid vahaküünlaid ja veel kord vahaküünlaid. Rasvaküünlad ja õlilambid olid vaesuse tundemärk, ei andnud nad valgust ja haisesid jäledalt.
Seega kasvas vaha osatähtssus koos kristluse levikuga.
Vili. Süüa tahetakse alati ja meie kõrgkvaliteedilisel viljal oli hea minek. Nimelt meite viljakuivatus toimus rehealustes ja on öeldud, et suits hävitas haigused ja tegi vilja vastupidavaks. Millal seda tehnoloogiat kasutama hakti? Arvestades meie kliimat, siis tõenäoliselt peale esimese viljatera koristamist tekkisid esimesed rehealused.
Kui Henrik oli Eestis oma järjekordsel missioonil, kiitis ta Virumaa ja Järvamaa rikkaid külasid ja ilusaid põlde. Ju siis olid vilja korralik ja saak rikkalik. Omaette teema on vilja eksport. Arvestatava koguseline eksport, mis alandas lõpptarbijale hioda, sai toimuda kogedega, aga neid tekkisid suhteliselt hiljuti. Randlaste madalad laevad polnud nii mahukad ja vilja kui niiskust kartva artikli vedu ei saanud olla kõige turvalisem. Kindel on see, et ülejääkide korral müüdi vili maha ja puudujäägi korral imeti pöialt.
Viienda kaubartiklina võiks mainida eluskaupa. Orjakaubandusega me rikkaks ei saanud ja hobuste veoks polnud korralikke alevu. Vähemalt ei räägi ükski kroonika, et eastide maal on kõige paremad orjad ja nende riikus põhineb orjadel.
Rohkem ei oska pakkuda ühtegi kaubaartiklit, millega rikastuda. Sellge on ka see, et erinevad artiklid olid vahelduva eduga enimnõutavad erinevatel perioodel. Kuid kindlasti eksiteerisid nad kõrvuti ja kord oli Vestman peal ja Piibeleht all, siis Piibeleht peal ja Vestman all.
Väidate, et rikkaks said vahendajad, mitte meie. Vahendajad on alati tootjast rikkamad, kuid millised pidid olema need hõbedakogused, et ainuüksi aardeleidudena siis palju maha jäi.
Vaatame nüüd seda, mida meie selle hõbedaga tegime. Hr Leimus on öelnud, et me ei teinud sellega midagi. Järelikult me läinud sinna hõbedat tooma. Me kas läksime sinna kaubaga ja tõime kaupa või läksime hõbedaga ja tõime kaupa. Suur hulk aardeleide ongi pärit nii, et hõbedapotid kaevati toanurgas maasse, et nad ees poleks. Muinasajal meil hõbe rahana käibel polnud. Hõbedat polnud mõtet korjata lihtsalt korjamise pärast ja lootuses, et ehk tuleb mõni lõunamaa kaupmees, kellelt saaks nätsu ja värvilist traati osta. Küllap käidi hõbedaga kaubareisidel, sest hõbenõu kaasavõtmine on lihtsam ja turvalisem kui laevatäis orje või hobuseid. Arheoloogiliste leide põhjal on järeldatud, et riikdes, kus vermiti münte, inimsed hõbedat maha ei matnud. Raha oli ringluses, rikkus pankades ja kõik leiud pärinevad juhuleidudest. Täpselt nagu meie praegu, kaotasid ka tolla inimsed metallraha. Raha kadus, vermiti ümber ja nii need väga vanad rahad on kadunudki. Uus valitseja tegi oma näopildiga raha ja vanad mündid vermiti ümber. See on ka põhjuseks, miks on siinses regioonis on niipalju aardeleide, mis koosnevad eriperioodide müntidest ja võrudest.
Viikingitel oli kombeks, et kui mehel oli 10 000 münti, sai naine kaelavõru. Ja nii toimus see iga kord. Rikkal mehe naisel oli hulga kaelavõrusid.
Eesti aardeleiud lõppevad koos raha vermimisega. See, et leidub ka üksikuid keskaegseid rahapotte ei muuda üldpilti.
Rahavermimise piirkondade suuremad aardleiud koosnevad valdavas enamuses ühe rahapaja hetke toodangust. Üks aastakäik, üks valitseja, üks vermija.
Seega kasvas vaha osatähtssus koos kristluse levikuga.
Vili. Süüa tahetakse alati ja meie kõrgkvaliteedilisel viljal oli hea minek. Nimelt meite viljakuivatus toimus rehealustes ja on öeldud, et suits hävitas haigused ja tegi vilja vastupidavaks. Millal seda tehnoloogiat kasutama hakti? Arvestades meie kliimat, siis tõenäoliselt peale esimese viljatera koristamist tekkisid esimesed rehealused.
Kui Henrik oli Eestis oma järjekordsel missioonil, kiitis ta Virumaa ja Järvamaa rikkaid külasid ja ilusaid põlde. Ju siis olid vilja korralik ja saak rikkalik. Omaette teema on vilja eksport. Arvestatava koguseline eksport, mis alandas lõpptarbijale hioda, sai toimuda kogedega, aga neid tekkisid suhteliselt hiljuti. Randlaste madalad laevad polnud nii mahukad ja vilja kui niiskust kartva artikli vedu ei saanud olla kõige turvalisem. Kindel on see, et ülejääkide korral müüdi vili maha ja puudujäägi korral imeti pöialt.
Viienda kaubartiklina võiks mainida eluskaupa. Orjakaubandusega me rikkaks ei saanud ja hobuste veoks polnud korralikke alevu. Vähemalt ei räägi ükski kroonika, et eastide maal on kõige paremad orjad ja nende riikus põhineb orjadel.
Rohkem ei oska pakkuda ühtegi kaubaartiklit, millega rikastuda. Sellge on ka see, et erinevad artiklid olid vahelduva eduga enimnõutavad erinevatel perioodel. Kuid kindlasti eksiteerisid nad kõrvuti ja kord oli Vestman peal ja Piibeleht all, siis Piibeleht peal ja Vestman all.
Väidate, et rikkaks said vahendajad, mitte meie. Vahendajad on alati tootjast rikkamad, kuid millised pidid olema need hõbedakogused, et ainuüksi aardeleidudena siis palju maha jäi.
Vaatame nüüd seda, mida meie selle hõbedaga tegime. Hr Leimus on öelnud, et me ei teinud sellega midagi. Järelikult me läinud sinna hõbedat tooma. Me kas läksime sinna kaubaga ja tõime kaupa või läksime hõbedaga ja tõime kaupa. Suur hulk aardeleide ongi pärit nii, et hõbedapotid kaevati toanurgas maasse, et nad ees poleks. Muinasajal meil hõbe rahana käibel polnud. Hõbedat polnud mõtet korjata lihtsalt korjamise pärast ja lootuses, et ehk tuleb mõni lõunamaa kaupmees, kellelt saaks nätsu ja värvilist traati osta. Küllap käidi hõbedaga kaubareisidel, sest hõbenõu kaasavõtmine on lihtsam ja turvalisem kui laevatäis orje või hobuseid. Arheoloogiliste leide põhjal on järeldatud, et riikdes, kus vermiti münte, inimsed hõbedat maha ei matnud. Raha oli ringluses, rikkus pankades ja kõik leiud pärinevad juhuleidudest. Täpselt nagu meie praegu, kaotasid ka tolla inimsed metallraha. Raha kadus, vermiti ümber ja nii need väga vanad rahad on kadunudki. Uus valitseja tegi oma näopildiga raha ja vanad mündid vermiti ümber. See on ka põhjuseks, miks on siinses regioonis on niipalju aardeleide, mis koosnevad eriperioodide müntidest ja võrudest.
Viikingitel oli kombeks, et kui mehel oli 10 000 münti, sai naine kaelavõru. Ja nii toimus see iga kord. Rikkal mehe naisel oli hulga kaelavõrusid.
Eesti aardeleiud lõppevad koos raha vermimisega. See, et leidub ka üksikuid keskaegseid rahapotte ei muuda üldpilti.
Rahavermimise piirkondade suuremad aardleiud koosnevad valdavas enamuses ühe rahapaja hetke toodangust. Üks aastakäik, üks valitseja, üks vermija.
Rahva mälu
Aga vaatame nüüd Saaremaa alandlikkust. Antud teooria, hoolimata Henriku poolsest saarlaste sõjakuse mainimisest ja faktist, et Läänemere viikingid hoidsid oma terrori all Taani ja Rootsi rannikuid, on väärt tõsist teaduspreemiat. Koheselt meenub üks Kasahhis elav eestlane, kes käis, kui ma mälu mind ei peta, viiekümnendatel Tartus doktoritööd kaitsmas. Teemaks oli kreeka keele põlvnemine eesti keelest. Mäletan, et üheks argumendiks paljudest oli kohanimi Mükenee, mis tänu ü tähele on eesti keelse päritoluga laensõna.
Kui sakslased 1227.a. Saaremaale jõudsid, oli neil kogutud hiigelarmee. Minu mäletamist mööda kusagil 10-12 000 meest. Ning kõik talvised retked olid tingitud strateegiast ehk lahingujuhtimise kunstist. Isegi piisava hulga kogede olemasolul pole võimalik teha Saaremaale dessanti. Esiteks kaob ära üllatusmoment. Teiseks pole Saaremaa ranikul just palju kohti kuhu kogedega rannani jõuks. See eeldaks korralikku luuret. Kolmandaks kulub laevade lossimiseks ja meeste ning hobuste maale saatmiseks niipalju aega, et selleks ajaks kui veerand meestest ja hobustest on maas, on rahvas peitnud end koos varandusega linnustesse, malev on koos ja kui pool väest on maabunud, lüüakse see puruks ja ülejäänud poolel pole muud teha kui kurvalt koju sõita. Alandliku rahva ristimiseks ja alistamiseks oleks piisanud ühest preestrist. Siin te räägite endale vastu. Kord on sõjakad, peavad edukaid lahinguid, kuid samas pole nad sõjaliselt võimsad ja paistavd silma oma alandlikkusega.
Teie loogikast lähtudes oli tereve Eesti ja Liivimaa täis alandlikke tölle. Kõikjal kuhu sakslased kohale jõudsid, alistuti pea-aegu alati peale suuremat või vähemat lahingut. Oli juhtumeid, kus linnusesse lubati vaid preestreid, kes ristisid rahva ja lahkusid koos pantvangidega. Näiteks Eesti kuulsaim pealik Lembitu oli tõsine argpüks. Isegi Henrik imestab kui lihsalt, ilma rasketehnikat kasutamata, langes Lõhavere linnus.
Selle kobrulehe teema algatasite Teie. Vaadake oma eelmisi postitusi. Väidate, et siinse elanikonnal oli kolm muret. Et kauss oleks putru täis, et pere oleks terve ja loomulike vaajaduiste rahuldamine.
Väga õpetelik ja tervitav on kritiseerida 800 aastat tagasi elanud inimesi nende vaadate ja tõekspidamiste eest. Ainult meie, 21 sajandil elavad inimesed, teame mis oli ja on õige.
Nüüd tuleme taas rahva mälu ja kirjapandud ajaloo juurde. Viljandis on viidud läbi arheoloogilisi kaevamisi, leidmaks viiteid muinaslinnusele. On leitud viikingiaegne asulakiht, kuid puuduvad andmed 13.sajandi muinaslinnuse kohta. Ajaloolaste hinnagul, et praeguse ordulinnuse asukohal oli muinaslinnus, saab järeldada kaudsete viidete põhjal. Need põhinevad Henriku kroonikal ja kõrvalkünka väljakaevamistel. Ümera lahing asukoht põhineb kirjapandul. Kanavere lahingu (1343.a.) asukoht põhineb muistenditel ja kohanimedel, kuigi raba, kuhu eestlased taganesid sai ümberpiirata vaid 200 000 mehelise armee korral. Rahva mälu pole ainult folkloor. Rahva mälu on ka sajandeid püsinud kohanimed. Ajalugu ei panda kirja muistendite põhjal. Legendid on abiks ajaloo tundmaõppisel. Nii mõnedki legendid on leidnud kinnitust väljakaevamistel ja mõned lükatakse ümber. Ajalooõpikuid ei saa teha ainult muistendite põhjal. Selleks on tarvis ürikuid. Kuid nii mõnigi kroonikas mainitud fakt on osutunud legendiks.
Kui sakslased 1227.a. Saaremaale jõudsid, oli neil kogutud hiigelarmee. Minu mäletamist mööda kusagil 10-12 000 meest. Ning kõik talvised retked olid tingitud strateegiast ehk lahingujuhtimise kunstist. Isegi piisava hulga kogede olemasolul pole võimalik teha Saaremaale dessanti. Esiteks kaob ära üllatusmoment. Teiseks pole Saaremaa ranikul just palju kohti kuhu kogedega rannani jõuks. See eeldaks korralikku luuret. Kolmandaks kulub laevade lossimiseks ja meeste ning hobuste maale saatmiseks niipalju aega, et selleks ajaks kui veerand meestest ja hobustest on maas, on rahvas peitnud end koos varandusega linnustesse, malev on koos ja kui pool väest on maabunud, lüüakse see puruks ja ülejäänud poolel pole muud teha kui kurvalt koju sõita. Alandliku rahva ristimiseks ja alistamiseks oleks piisanud ühest preestrist. Siin te räägite endale vastu. Kord on sõjakad, peavad edukaid lahinguid, kuid samas pole nad sõjaliselt võimsad ja paistavd silma oma alandlikkusega.
Teie loogikast lähtudes oli tereve Eesti ja Liivimaa täis alandlikke tölle. Kõikjal kuhu sakslased kohale jõudsid, alistuti pea-aegu alati peale suuremat või vähemat lahingut. Oli juhtumeid, kus linnusesse lubati vaid preestreid, kes ristisid rahva ja lahkusid koos pantvangidega. Näiteks Eesti kuulsaim pealik Lembitu oli tõsine argpüks. Isegi Henrik imestab kui lihsalt, ilma rasketehnikat kasutamata, langes Lõhavere linnus.
Selle kobrulehe teema algatasite Teie. Vaadake oma eelmisi postitusi. Väidate, et siinse elanikonnal oli kolm muret. Et kauss oleks putru täis, et pere oleks terve ja loomulike vaajaduiste rahuldamine.
Väga õpetelik ja tervitav on kritiseerida 800 aastat tagasi elanud inimesi nende vaadate ja tõekspidamiste eest. Ainult meie, 21 sajandil elavad inimesed, teame mis oli ja on õige.
Nüüd tuleme taas rahva mälu ja kirjapandud ajaloo juurde. Viljandis on viidud läbi arheoloogilisi kaevamisi, leidmaks viiteid muinaslinnusele. On leitud viikingiaegne asulakiht, kuid puuduvad andmed 13.sajandi muinaslinnuse kohta. Ajaloolaste hinnagul, et praeguse ordulinnuse asukohal oli muinaslinnus, saab järeldada kaudsete viidete põhjal. Need põhinevad Henriku kroonikal ja kõrvalkünka väljakaevamistel. Ümera lahing asukoht põhineb kirjapandul. Kanavere lahingu (1343.a.) asukoht põhineb muistenditel ja kohanimedel, kuigi raba, kuhu eestlased taganesid sai ümberpiirata vaid 200 000 mehelise armee korral. Rahva mälu pole ainult folkloor. Rahva mälu on ka sajandeid püsinud kohanimed. Ajalugu ei panda kirja muistendite põhjal. Legendid on abiks ajaloo tundmaõppisel. Nii mõnedki legendid on leidnud kinnitust väljakaevamistel ja mõned lükatakse ümber. Ajalooõpikuid ei saa teha ainult muistendite põhjal. Selleks on tarvis ürikuid. Kuid nii mõnigi kroonikas mainitud fakt on osutunud legendiks.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist