Suurtükivägi

Sõjaväelised erialad. Elutsükkel väljaõppest kuni reservist kustutamiseni. Nii nippidest kui ka relvadest/vahenditest.
Vasta
Kasutaja avatar
Juhani Putkinen
Liige
Postitusi: 2306
Liitunud: 02 Nov, 2007 16:21
Kontakt:

Suurtükivägi

Postitus Postitas Juhani Putkinen »

Suurtükiväel oli väga oluline roll suurepäraste tõrjevõitude saavutamises Jätkusõjas - minu arvates suurtükivägi on ikka veelgi eriti tähtis relvaliik.

Suurtükivägi suutis ja suudab tulevikus juba üksinda tõrjuda kallaletunge - kui suurtükke on sellele lahingualale tulistama suutelistena suur kogus, tulejuhtimine on organiseeritud õieti, side töötab ja suurtükivägi oskab oma töö hästi (meetodid on korras, jne.). See pole suur viga kui suurtükid on vanad - ka vana suurtükiga lennutatud mürsk vaenlase kaelas teeb oma töö ära täpselt sama moodi kui uhiuue suurtükiga lennutatud.

Soomest oleks võtta häid näidiseid hulgaliselt, aga ma võtan selles alustuses mõned numbrid ainult ühest lahingust, mis pole ilmselt Eestis eriti tuntud.

Äyräpää - Vuosalmi aastal 1944

Lahing peeti suhteliselt kitsal alal Vuoksi jõe mõlemal pool Karjala Maakitsusel. Lõunapool jõge oli soomlastel Äyräpää sillapea ja Põhjapool jõge Vuosalmi, milles vene vägede sissetung Soome pidi peatama lõplikult - ja peatati ka.

Lahinguala laius oli ümmarguselt 6 km piki jõge.

Sellel alal venelased püüdsid saada strateegilise läbimurde (Tali-Ihantalas see püüdlus luhtus esiteks ja Venemaa püüdis jätkata teises kohas).

Esiteks Vene 98.AK (korpus) püüdis forsseerida jõe kolme diviisiga (177.D, 281.D ja 381.D, tõetatud väga tugeva suurtükiväe, tankide ja ründelennukitega), aga tehti hakklihaks (muidugi mitte ainult suurtükiväega, aga peamiselt).

Vastas oli soomlaste kulunud 2.D. Aga suhteliselt tugev suurtükivägi. Soomlastel oli ka hulgaliselt häid tulejuhtimispunkte - osa lausa suurepäraseid. Tulejuhid sai korrigeerida tuld nii, et mürsud läksid täpselt vaenlase kaela, mitte sinna ja siia nagu venelaste oluliselt tugevamal suurtükiväel.

Soome patteris (patarei) oli üldiselt 4 suurtükki, patteristossa (pataljon) 12 suurtükki, rykmentissä (rügement) 36 suurtükki. Näiteks I/KTR 15 tähendab Suurtükiväerügement number 15 esimene pataljon.

Alates 21.6.1944 selle Soome 2.D sai kasutada järgmisi tuleüksusi:

Üksuse nime järel ma annan missugune suurtükk. Näiteks 76 K 36 tähendab 76 mm kahuri aastalt 1936 (venelane poolautomaat - trofee). 114 H 18 on 114 mm haubits aastalt 1918 (inglise oma).

I/KTR 15 76 K 36
II/KTR 15 114 H 18
III/KTR 15 75 K 17
Rask.Psto 27 8 tk 155 H 15 ja 4 tk 120 K 78-31
Rask.Psto 12 105 K 29
Rask.Psto 13 150 H 40
Rask.Psto 39 152 H 37 (Allutatud 4.7.)
3./Jär.Psto 4 2 tk 203 H 17 (Allutatud 5.7.)

Lisaks 2.D lahingut sai toetada naaberdiviisi (15.D) suurtükiväest üks pataljon I/KTR 12 millel oli 75 K 17.

Ma arvan, et seda artiklid loevad suurtükiväelased muigavad, et see oli ju suurtükiväe muuseum - mitte suurtükivägi. Jah, oli küll muuseum, aga löi mättasse hulga vaenlasi ja mitu korda ainult suurtükiväe tulega. Tulejuhid nägid, et kusagil kohas vaenlase jalavägi ja tankid valmistusit rünnakuks ja kallasid selle ala üle näiteks kuue suurtükiväepataljoni tulega - ja oligi kõik. Muidugi kui võrdleme Tali-Ihantala lahingut, milles Soome suutis kontsentreerida 250 kpl suurtüki tule sama märki pihta nii see 6 pataljoni ainult 72 suurtükki võib tunduda vähevõitu - aga ei tundunud vaenlastest kelle kaela need mürsut kallati.

Ainuüksi see naaberdivisioona toetav suurtükiväepataljon sai selles ühes lahingus ajavahemikus 20.6.-16.7.1944 kokku 1028 tulekäsku ja kasutas umbes 30 000 mürsku.

98.AK jõudu otsas

Kui see korpus oli löödud mättasse, nii Venemaa viskas tulle järgmise korpuse 115.AK jälle kolme diviisiga.

Nüüd see Soome väsinud ja kulunud 2.D ei suutnud enam hoida sillapead Äyräpääs, vaid vastupidi Venemaa suutis vallutada väikse sillapea teiselt poolt jõge.

Aga ka see korpus ei suutnud täita oma ülesanned sooritada läbimurret ja tungida sügavale Soome. Vastupidi ka see korpus (92.D, 142.D ja 10.D) löödi mättasse suurtükiväe, miinipildujate kuid nüüd ka õhuväe abil. Nüüd abiks oli ka sakslaste Lennugrupp Kuhlmey koos oma Stukade ja Jabodega. Täpseid pommide arvu, millal ja kuhu saab lugeda soome keeles:
http://personal.inet.fi/koti/juhani.put ... ksella.htm




Soome tugevdas veelgi oma suurtükiväge Vuosalmis

Alates 11.7.1944 Vuosalmis oli kasutada ka Tankidiviisi suurtükivägi. Selle 2.D kasutusel oli oma suurtükiväegrupp ja Tankidiviisi kasutusel oma. Aga oli üks mees (kolonelleitnant U.Merenheimo) kellel oli võlitused panna vajadusel mõlemad grupid (ja veel see üks naaberdiviisi suurtükiväepataljon) tulistama sama märki.

2.D grupis olid:
II/KTR 15 114 H 18
III/KTR 15 75 K 17
I/KTR 4 155 H 17 (saabus 14.7.)
Rask.Psto 27 8 tk 155 H 15 ja 4 tk 120 K 78-31
Rask.Psto 13 150 H 40
3./Jär.Psto 4 2 tk 203 H 17
Kev.Psto 16 75 K 17 (saabus 15.7.)

PsD grupis olid:
I/KTR 15 76 K 36
III/KTR 12 (-) 8 tk 122 H 10-30
Rask.Psto 12 105 K 29
Kev.Psto 14 105 H 37 (tuttav eestlastele)
Rask.Psto 39 152 H 37
Rask.Psto 14 150 H 40

15.D toetav pataljon I/KTR 12 millel oli 75 K 17.

Nüüd oli võimalik kontsentreerida umbes 150 suurtüki tuli ühe märgi pihta.

Soome suurükivägi tulistas selles Äyräpää-Vuosalmi lahingus vaenlase kaela umbes 122 000 mürsku ajavahemikus 20.6.-17.7.1944. Miinipildujad lisaks 85 000 mürsku.

Näiteks 5.7. kell 18 kuni 6.7. kell 18 (24 h jooksul) see 2.D suurtükivägi tulistas umbes 12 500 mürsku ja miinipildujad 9 700 mürsku.

Soome ainuke väga kulunud Tankidiviis pandi viskama vaenlased jõkke - aga see vastupealetungi luhtus, sest Venemaa viskas samaaegselt jälle uue korpuse (6.AK) kolme diviisiga (327.D, 13.D ja 382.D) tulle. Venelased ei saanud edasi, aga ka soomlased ei suutnud visata seda korpust jõkke. Hakkas jälle positsioonisõda.

Selle "vanarauaga" pandi 9 vene diviisi toppama kitsal alal. No, said ikka 2 km sügava sillapea jõe põhjakaldale, aga sellest mitte enam edasi. Selles tõrjevõidus oli väga suur osa suurtükiväel.
Viimati muutis Juhani Putkinen, 28 Juul, 2010 20:23, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
Juhani Putkinen
Liige
Postitusi: 2306
Liitunud: 02 Nov, 2007 16:21
Kontakt:

Postitus Postitas Juhani Putkinen »

Jätkan veel natukese.

Pärast Jätkusõda Soome saabus vene sõjaväelaste delegatsioon. Delegatsiooni oli vastas Soome kolonel Adolf Ehrnrooth, kes oli olnud selle Soome 2.D ühe jalaväerügementi (JR 7) komandör Äyräpää - Vuosalmi lahingu ajal.

Vene kindral uhkustas Ehrnroothile, et tema väed olid saanud nende lahingute jooksul mõned haavata saanud JR 7 võitleja vangiks.

Adolf vastas kindralile, et temal oli nende lahingute ajal sõjavange üheteistkümnest vene jalaväerügemendist (laskur).

Vene kindral oli pika aja vait - ja vastas: Teil oli kõva rügement.

Just need soomlaste võetud sõjavangid räägisid õudusjutte Soome suurtükiväe võimsusest nendes lahingudes. Vangid imestasid väga, et kuidas see oli võimalik Soome suurtükiväe tulistada täpselt sinna kus nende väed koondusid rünnakule - ja täpselt õigel ajal kui nad olid kõige haavatavamad.

Eel pool ma juba ütlesin headest tulejuhtide positsioonidest, aga pean ausalt tunnistama üles, et oma osa oli ka Soome suurepärasel raadioluurel. Nad tegid lahti vaenlase shifreeritud sõnumid ja andsid need üle näiteks 2.D ülema kätte.

Soomlased tegid ka luurekallaletunge - võtsid vange ja kuulasid need vangid üle. Kui oli võetud näiteks kolm vangi ja kõik olid eri diviisidest ja "laulsid" - oligi jälle info mille abil teha õigeid otsuseid.

Selle looga ma tahtsin lihtsalt ütelda, et ainult hea suurtükivägi pole piisavalt. Peab olema tasemel luure, töötav side, otsustusvöimeline juht, staap, mis töötab nagu kellavärk - ja suurtükivägi mis teeb korralikult oma musta töö ära. Selle ühe lahingu jooksul tulistati hulga vanu suurtükke otsa - näiteks torud lihtsalt kulusid läbi. Aga meil oli seda "vanarauda" anda kohe asemele - las kulusid, jätkame järgmistega.

Tagala (logistika) peab ka töötama laitmatult - tulepositsioonidel PEAB alati olema täpselt õigesugust laskemoona piisavalt. Kui tulekäsk antakse ei tohi juhtuda, et pole laskemoona. Selle Äyräpää - Vuosalmi lahingu puhul tagala töötas laitmatult. Polnud mingid vajadust piirata tule kasutamist.

Kui keegi tulejuht leidis magusa koha, nii see lihtsalt kallati mürskudega üle. See tulejuht ei isegi esitanud soovi mitu suurtükiväepataljoni tule ta tahab, räägis ainult koha ja milline märk. Üleval siis otsustati väga ruttu kas kontsentreerida selle märgi pihta näiteks 10 suurtükiväe pataljoni tuli.

Need tollased tulejuhid ja jalaväepataljoni ülemad on kirjutanud oma mälestustes imetluse kui kiiresti, täpselt ja väga suure mahuga seda palutud tuld ikka tuli.

Tahan pöörata tähelepanu sellele, et Eestil pole sugugi piisavat kogust suurtükke, ega laskemoona.

Soome suurtükiväe sõjaveteranid ja jalaväe juhid on mitu korda tõdenud, et kui sõjas kasutatakse suurtükituld, nii see peab olema tõesti suures koguses, ja mürsud peavad tabama märki samaaegselt - mitte nii, et esiteks proovitakse mõne mürsuga kas saa pihta või on vaja korrigeerida. Tuld on vaja tulla korraga suures mahus pihta enne kui vaenlane saa aru mis toimub.
Kasutaja avatar
Juhani Putkinen
Liige
Postitusi: 2306
Liitunud: 02 Nov, 2007 16:21
Kontakt:

Postitus Postitas Juhani Putkinen »

Jätkan logistika tähtsusest.

Venemaa alustas IV strateegilise pealetungi Soome vastu 9.6.1944 Valkeasaares. Soome 10.D suurtükivägi kasutas suure osa tulepositsioonidel olnud laskemoonast ära selle päeva jooksul.

http://personal.inet.fi/koti/juhani.put ... aressa.htm

Soome oli aga käinud positsioonisõda juba alates 1941 detsembrist - seega bürokraatia oli võtnud võidu mõistlikust asjaajamisest.

Suurtükivägi püüdis muretseda öösel endale laskemoona juurde, aga oleks olnud vaja teatud spetsiifiline luba tagalakolonnil ületada piir rindelt tagalasse. Sõjaväepolitseid ei lubanud kolonni laskemoona järele, sest see teatud luba oli puudu - laskemoona ei saadud juurde.

Seega kui Venemaa jätkas 10.6. oma suurpealetungi nii suurtükiväel nappis laskemoona.

Vahepeal oli laskemoona saamisega veel probleeme, sest laskemoonatellimust polnud tehtud täpselt õigele blanketile või oli mõnda alkirja või templid puudu - jälle suurtükiväel polnud laskemoona.

Aga selle Äyräpää - Vuosalmi lahingu puhul polnud enam neid probleeme - bürokraadid said aru, et kui suurtükiväel napib laskemoona, nii nendel on kaks variandi, kas kuul kuklasse või leiavad ennast Siberist vangilaagrist. Enam polnud probleeme laskemoona saamises ladudest.
Kasutaja avatar
kaur3
Liige
Postitusi: 6208
Liitunud: 26 Juul, 2005 12:09
Kontakt:

Postitus Postitas kaur3 »

Kasutaja avatar
Juhani Putkinen
Liige
Postitusi: 2306
Liitunud: 02 Nov, 2007 16:21
Kontakt:

Postitus Postitas Juhani Putkinen »

Võib-olla keegi imestab kuidas Soomel oli kasutada 203 mm haubitsaid.

Soome ostis seda vanarauda Talvesõja ajal USAst, praktiliselt võileiva hinnaga.

Need haubitsad olid inglise omad Esimese Maailmasõja ajalt.

203 H 17 tulistas maksimaalselt 9,5 km kaugusele. Mürsk kaalus 90 kg ja haubits kaalus 8,7 tonni. Soomel oli neid kokku 32 tk.

Talvesõtta need ei jõudnud, aga Jätkusõjas neid kasutadi laialdaselt - tulistati ka õiged Mainila lasud, mis olid jäänud Talvesõja eel tulistamata.

Pilt sellest haubitsast on selles artiklis:
http://jussina.blogit.uusisuomi.fi/2009 ... aukaukset/
Lupus
Liige
Postitusi: 872
Liitunud: 02 Juun, 2005 12:44

Postitus Postitas Lupus »

Kas kusagil webis võiks veel olla pilte Soome suurtükiväest Talve ja Jätkusõjas?
Kasutaja avatar
Juhani Putkinen
Liige
Postitusi: 2306
Liitunud: 02 Nov, 2007 16:21
Kontakt:

Postitus Postitas Juhani Putkinen »

Lupus kirjutas:Kas kusagil webis võiks veel olla pilte Soome suurtükiväest Talve ja Jätkusõjas?
Ma tegin uue artikli Soome Suurtükkidest Jätkusõjas. See on soomekeelne, aga tabelidest on näha milliseid suurtükke Soomel oli Jätkusõja alus, milliseid võeti trofeeks ja milline olukord oli sõja lõpus. Ma lisasin artiklisse ka mõned pildid - arvan, et on huvitavaid:
http://personal.inet.fi/koti/juhani.put ... atykit.htm
Lupus
Liige
Postitusi: 872
Liitunud: 02 Juun, 2005 12:44

Postitus Postitas Lupus »

Tänud Juhani ,et võtsid vaevaks!
Kasutaja avatar
Juhani Putkinen
Liige
Postitusi: 2306
Liitunud: 02 Nov, 2007 16:21
Kontakt:

Postitus Postitas Juhani Putkinen »

Pole tänu väärt - ka soomlastel on vaja seda infot interneti. Paljud noored ei üldse loe sõjaajalugu raamatutest vaid otsivat tõde internetist.
Kasutaja avatar
Juhani Putkinen
Liige
Postitusi: 2306
Liitunud: 02 Nov, 2007 16:21
Kontakt:

Postitus Postitas Juhani Putkinen »

Pööraks tähelepanu veel sellele, et Jätkusõja lõpu suurtes lahingutes, millest siin räägitakse, tasub märkida, et suurtükivägi polnud allutatud jalaväele.

Kas või jalaväediviisile allutati näiteks üksik jalaväepataljon või pioneerkompanii - aga mitte suurtükiväe üksusi.

Suurtükivägi oli "riik riigis".

Muidugi suurtükivägi tegi tõhusat koostöö jalaväega, aga polnud allutatud jalaväele.

Nendes lahingudes, mis ma siin kuvastasin (normaalne) oli diviisiülemaga koos suurtükiväerügemendiülem - koos mõtlesid kuidas oleks kasulik. Jalaväerügemendiülemaga samas koopas (punkris, vms.) oli suurtükiväepataljoni (patteristo) ülem. Nad arutasid koos kas või seda kuidas peab vastupealetungioperatsioon läbi viima. Jalaväe komandöril polnud õigust kamandada suurtükiväelast, vaid nad pidid kokku leppima.

Vastavalt oli üldiselt jalaväepataljoni juhtimispunktis suurtükiväe patareiülem. Nad jalaväepataljoni ja suurtükiväe patarei ülem tegid omavahel koostöö, jälle jalaväelasel polnud käsuõigust suurtükiväe üle, vaid ta pidi paluma viisakalt - kokku leppima. Selleks on ka loogiline põhjus olemas - ainult suurtükiväelane suutis teada millise vanarauaga ta pidi jalaväge toetama. Kas torud olid juba lõpuni kulunud (ebatäpsed) - või oli neil vöimalik tulistada oma vägede lähedale.

Paljudel kordadel oli vaja tulistada oma vägede väga lähedal olnud vaenlaste pihta. Ainult sellel suurtükiväelasel oli teada mis üksus võiks selle ülesande täita - võimalikult ohutult - aga veelgi omad peavad "maa sisse vajuma".

Vahepeal juhtus, et mõni vana pataljoniülem tahtis käsutada noort suurtükiväe leitnanti tulistama väga lähedale oma vägesid juba lõpuni kulutatud torudega. See lõppes sellega, et suurtükiväelane üks kord lõpuks tellis löögi tahetud koordinaatidesse ja ütles käskjale: Tuli tellitud, korjage laibad (omade) ära. Pärast seda enam ei juhtunud.

Aga eriti oluline oli, et sellel tööviisil ka side oli dubleeritud. Kui sõnum ei ühel või teisel põhjusel läinud läbi jalaväe sidevõrkudes nii läks suurtükiväe sidevõrkudes või vastupidi - oluline oli, et ülemused olid olukorrast teadlikud (üks puha mille sidevõrkude läbi) ja said oma käsud edasi antud (üks puha mille sidevõrkude läbi).
Kasutaja avatar
Juhani Putkinen
Liige
Postitusi: 2306
Liitunud: 02 Nov, 2007 16:21
Kontakt:

Postitus Postitas Juhani Putkinen »

Logistika peab töötama laitmatult, et suurtükiväel ei hakka puudus laskemoonast.

Soomel oli Jätkusõja algusel suurtükiväe laskemoona kokku umbes 2 760 755 lasku. Jätkusõja ajal Soome suurtükivägi tulistas umbes 4,5 miljonit mürsku ryssädele kaela. Jätkusõja lõpus suurtükiväel oli laskemoona järel umbes 2 122 346 lasku.

http://personal.inet.fi/koti/juhani.put ... mukset.htm
A4
Liige
Postitusi: 1832
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Postitus Postitas A4 »

Ma loodan, et kaasfoorumlane Putkinen ei taha selle jutuga öelda, et ka Eesti kaitsevägi peaks Soome 70 aasta taguse kogemuse najal iga hinna eest hakkama massiliselt kokku krabama suvalise kaliibri, päritolu ja korrasoleku astmega järeleveetavat, „odavat“ suurtükiväge. Ajaloost tuleb kindlasti õppida, aga Soome Talvesõja kogemuste fetišeerimine on küll asi, millest tuleks heaga loobuda. Antud juhul ei käi jutt mitte valmistumisest isegi mitte eelmiseks, vaid suurtükiväe arengut arvestades üle-eelmiseks või isegi üle-üle-eelmiseks sõjaks.

Asi on ju selles, et võrreldes tollase ajaga on kogu lahingutegevus muutunud tunduvalt liikuvamaks ning igal vähegi arvestataval armeel on tekkinud efektiivne counter-battery-fire võimekus. Tollal oli asi lihtne – kui taganev jalavägi suutis vastase edasiliikumise vähegi seisma panna (nagu Tali-Ihanatala lahingutes), võttis hobustega veetav suurtükivägi jalaväe seljataga positsioonid sisse, korraldas side tulejuhtidega ja laskemoona pideva juurdeveo ning muudkui andis nendelt samadelt positsioonidelt päevade ja nädalate kaupa vastase pihta turmtuld.

Täna aga on suurtükiväepatarei, kes kavatseb samalt tulepositsioonilt anda rohkem kui ühe tulelöögi (või ei suuda pärast tulelööki senistelt positsioonidelt piisavalt kiiresti lahkuda) suure tõenäosusega hävingule määratud, kuna vastane peilib tema asukoha pärast esimesi pauke üsna kiiresti välja ja suunab sinna oma suurtükiväe ja raketipatareide tule. Kui me tahame oma kaitseväele luua suurtükiväge, mis elaks üle ka esimese lahingu, tuleb koguda kannatust ja raha ning hankida maksimaalselt mobiilsed suurtükiväesüsteemid, ideaalis iseliikuvad ja soomustatud platvormid. Loomulikult on kiusatus hankida esialgu „odavaid“, eelmise põlvkonna suurtükisüsteeme nagu D-30. Aga see on pigem enesepettus, kuna sellised süsteemid kujutavad oma kasutajatele suuremat ohtu, kui vastasele.

Kui vaadata Putkineni viidatud pilte Tolvajärvi lahinglaskmistelt, siis tundub mulle, et ka soome suurtükiväelased õpivad pigem USA Lahesõja kogemustest, mitte Tali-Ihantala lahingust. Viidatud piltidel nägin mina ainult ühte järeleveetavat süsteemi (vist soomlaste endi kodumaine toodang), küll aga kolme iseliikuvat süsteemi (AMOS, MLRS ja Gvozdika), pluss Bandvageni kasti paigaldatud 120-mm miinipildujat, samuti kaasaegset tulejuhtimisradarit, millesarnast ei osatud 1944. aastal ilmselt isegi ette kujutada.

Mis puudutab väidet, et „Soome suurtükiväe sõjaveteranid ja jalaväe juhid on mitu korda tõdenud, et kui sõjas kasutatakse suurtükituld, nii see peab olema tõesti suures koguses, ja mürsud peavad tabama märki samaaegselt - mitte nii, et esiteks proovitakse mõne mürsuga kas saa pihta või on vaja korrigeerida. Tuld on vaja tulla korraga suures mahus pihta enne kui vaenlane saa aru mis toimub.“ Esiteks ei vasta selline väide alati tõele. Teise maailmasõja ajal oli just Punaarmeel kõikide oma vastastega võrreldes masendav ülekaal nii suurtükkide kvaliteedis kui ka kvantiteedis. Kui soomlased kasutasid tollal osaliselt koguni 19. sajandist pärit torusid, kõik Nõukogude välisuurtükid olid konstrueeritud 1930. aastate teisel poolel ja seetõttu artileeria viimane sõna. Kvantiteedi poolest – kui soomlastel tulistasid Tali-Ihanata lahingus eelkõige ikkagi diviiside orgaanilised suurtükiväerügemendid, siis Punaarmees tugevdati laskurdiviiside ja –korpuste orgaanilisi suurtükiväepolke pealetungi korral alati suure hulga ülemjuhatuse reservi kuuluvate suure võimsusega polkude jms. Sellest kõigest venelastele tavaliselt siiski kasu ei olnud, kuna tulejuhtimise tase oli madal – tavaliselt ei tulistatud mitte konkreetseid sihtmärke, vaid laiemaid maa-alasid. Selline tuli andis tihti küll nii oma kui vastase vägedele võimsa moraalse efekti, kuid sisulist kasu sellest nii palju ei olnud. Kokkuvõttes loeb ikka täpsus ja tulemused, mitte massilisus.

Teiseks tuleks samuti natukene vaadata, mis suurtükiväe arengus Tali-Ihanatala lahignule järgnenud 70-l aastal on toimunud. Esiteks on kaasaegne suurtükiväe laskemoon alates 1960.-1970. aastatest muutunud kordadeks efektiivsemaks oma kassettlaengute, sensorsütikite jms. St. sihtmärgi hävitamiseks piisab väiksemast arvust mürskudest, kuna mürskude efektiivsus on suurenenud. Jah, see arenenud moon on küll traditsioonilisest tunduvalt kallim, aga kui suurtükivägi peab võimalikult lühikese ajaga andma maksimaalselt hävitava tulelöögi (et ühele tulepositsioonile mitte liiga kauaks paugutama jääda), siis on kokkuvõttes odavam ja eriti just inimeste ja tehnika suhtes säästlikum kasutada kallimat ja kaasaegsemat moona. Ja ega vintraudade elueale vähesema moona kasutamine kah halvemalt ei mõju.

Kolmandaks on vahepealsete aastakümnetega paranenud suurtükiväetule täpsus. GPS-seadmed, laserkaugusmõõdikud ning juhitavad mürsud ja raketid tähendavad taaskord seda, et sihtmärgile saadakse pihta kiiremini ja täpsemalt, mis tähendab seda, et tingimata ei ole vaja kokku koguda nii palju torusid ja raisata nii palju laskemoona sama tulemuse saavutamiseks. Soomlaste edu võtmeks 1944. aastal ei olnud mitte ainult suurtükiväetule massilisus, vaid ka esmaklassiline täpsus ning uudsed ja kodumaised lahendused suurtükiväetule juhtimisel, mis võimaldasid ühelainsal tulejuhil koondada ühe sihtmärgi pihta ka nende patareide tule, millede asukohta ta kaardil ei teadnud. Ma sügavalt kahtlen, kas ilma sellise tulejuhtimiseta me täna üldse räägiks Soome suurtükiväe vägitegudest Tali-Ihantala lahingus.

Ühesõnaga – suure arvu erineva kaliibri, päritolu ja vähemobiilsete suurtükkide kasutamine oli edukas seni, kuni vastasel polnud arvestatavat countre-battery võimekust. Tänapäeval on märksõnadeks mobiilsus ja kaitstus, suurtükkide ja kasutatava moona väiksemat arvu kompenseerib tule täpsus ja moona suurem efektiivsus.
Kasutaja avatar
Juhani Putkinen
Liige
Postitusi: 2306
Liitunud: 02 Nov, 2007 16:21
Kontakt:

Postitus Postitas Juhani Putkinen »

Mu kindel veendumus on, et on parem olla suur kogus korralikke vanu suurtükke (näiteks D-30) kui jäädagi unistama piisavast kogusest moodsaid liikursuurtükke (mida nagu nii ei saa).

Muidugi neid vanu järelveetavaid suurtükke on vaja nutikalt - targalt - kasutada, aga see pole ju probleem.

Meie (Eesti ja Soome) eelis on, et meie ei pea lahinguid lööma USA vastu - vaid vaenlane on Venemaa.

Suurtükipatarei suurtükke ei tohi seada üks teise kõrvale ritta keset suurt väljakut (nagu USA, Venemaa ja Georgia). Nad on vaja "pilduda" sinna ja siia nii, et suurtükid on vähemalt 100 m kaugusel üks teisest. Need on vaja ka vähemalt moondada - võiks ka olla osaliselt maa sisse kaevatud. Peibutis suurtükke on vaja olla hulgaliselt, jne.

Suurtükke on vaja olla suures koguses, et jätkub alati tulepositsioonidel valmis olevaid tükke toetama jalaväge või vajadusel iseseisvalt avada tule vaenlase pihta. Osa tükkidest valmistub ette uuel positsioonil, osa on liigumas uutele positsioonidele.

Väike D-30 taoline suurtükk on ka hulga lihtsam moondada korralikult - võrreldes suure iseliikuva suurtüki jurakaga.

Minu kindel soovitus on, et tuleb kasutada ka vanu järelveetavaid suurtükke - muidugi mitte enam hobustega veetavaid. Eestlased ise otsustavad kas nad tahavad minna lahingusse vene soomusvägedega ainult kergejalaväega ilma suurtükiväe toetuseta - või kasutavad kõiki võimalusi vaenlase hävitamiseks, ka vanarauda nagu soomlased.
Kasutaja avatar
Juhani Putkinen
Liige
Postitusi: 2306
Liitunud: 02 Nov, 2007 16:21
Kontakt:

Postitus Postitas Juhani Putkinen »

Aastal 1940 Soome hankis Saksamaalt 150 mm haubitsaid "15 cm sFH 18" nelja suurtükiväepataljoni jagu (48 tk) ja võttis need kasutusele enne Jätkusõda omal tüübil 150 H 40. Neid kasutati edukalt Jätkusõjas - kallati venelastele kraesse 136 286 mürsku.

Aastal 1988 need moderniseeriti Soomes uuele tüübile 152 H 88-40 ja on veelgi Soome Kaitseväe relvastuses - vanema tüübi brigaadi suurtükkideks.

Seega nad on olnud Soome teenistuses 70 aastat ja on ikka veel täitsa head suurtükid. Laskekaugus on 16 km ja relv kaalub 6800 kg, saa vedada tee peal 80 km/h.

Muidugi on ka uuemaid, paremad, ja kallimaid - aga raha ei jätku osda neid piisavalt.
Kasutaja avatar
kala
Liige
Postitusi: 497
Liitunud: 25 Apr, 2005 16:50
Kontakt:

Postitus Postitas kala »

Natuke vaheldust siia teemasse...
Igasugustest relvadest on siin foorumis kõvatatud, aga Serbia omad pole vist kordagi läbi käinud? Serbias töötatakse erinevaid liikurssuurtükke välja päris palju.
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist