Hm-mm. Tegelikult oli Wehrmacht´i (Saksamaa relvajõud) rügementide ja nendega samaväärsete üksuste staapide koosseisus selline ohvitseriauastmes sõjaväeametnik, nagu ZAHLMEISTER (auastmed siis vastavalt - Zahlmeister, Oberzahlmeister, Stabszahlmeister ja Oberstabszahlmeister ning laevadel Schiffszahlmeister), kelle kamandada oli siis selle konkreetse üksuse kassa ja kes tegeleski konkreetsete summade väljamaksmisega. Muidugi ei teinud ta seda ainuisikuliselt igale sõdurile (seda asja toimeteti ikkagi kompaniide kaupa kompaniiveebli ettevõtmisel), kuid tema oli see mees, kes vastavalt üksusele eelarved planeeris, konkreetsed summad vastavalt rüg. ülema käsule väljastas ja ka rügemendi kassa hoidja oli.
Rechnungsführer on aga peaaegu samade ülesannetega ametimees tänapäeva Bundeswehr´is. Seekord aga mitte ohvitseriauastmes ametnik, vaid portupee-allohvitser ja ka ülesanded on tunduvalt kitsapiirilisemad, kui Wehrmacht´i Zahlmeister´il. Põhiliselt tegeleb ta palgaarvestuse ja selliste pisiarvetega, nagu näiteks sõidurahade kompenseerimine jne. Viimasel ajal aga on Bundeswehr´is mindud seda teed, et seda ametikohta on aina enam ja enam püütud tsiviilseks teha ja vastavalt ka sellele kohale üha enam tsiviliste värvata. Väidetavalt tulevat selliselt odavam (sama argument, nagu meilgi EKV-s). Kes teab? Rahu ajal nüüd küll, kuid kas ka siis, kui asjad kibedaks lähevad ja kogu see tsivilistide seltskond üksuste võtmekohtadelt ühemomentselt ära langeb?
Noh, väljamakstava summa suurus sõltus peamiselt auastmest ja ametikohast. Kusagil on neist asjadest ka juttu olnud (kuid ei tule kohe lambist meelde, kus nimelt), kuid tegevteenistuses olijale kuus väljamakstava summa suurus sõltus tegelikult veel vägagi mitmetest teguritest. Üks näteks oli ka laste arv perekonnas, sai lisatasu. Siis haridustase, sõjaväeline väljaõpe jne. Neid kriteeriume oli veel mitmeid. Selle süsteemi kohta oli olemas ka vastav normatiivdokument ning rügemendi staabis siis vastavalt isikuandmetele jne. see konkreetne summa ka konkreetsele sõdurile määrati. Mingit lambist kellegi suvast lähtuvat määramist nüüd küll ei olnud.
Idapataljonides olid asjad pisut teisiti. Ehk küll, mitte väga, sest süsteem üldiselt oli sama, kuid summad olid teised. Asi selles, et idapataljonidesse olid värvatud mehed vabatahtlikult ja lepingu (esialgi 1 aasta) alusel. Nii oli see vähemalt nende esialgsete lepingutega.
Kindlasti oli rügemendi eelarves mingi varulahter (stimuleerimisfond), millisest siis võis ka sellel või teisel puhul ühte või teist sõdurit premeerida ning see tegevus toimus tõenäoliselt (mis "tõenäoliselt", ikka kindlasti) üksuse vastutava ohvitseri (rüg. ülem) loal ja otsuse alusel. Olen kuulnud, et seda tehti mõnikord ühekordselt näiteks lapse sünni korral (või oli see lihtsalt see lisatasu, mis oli niigi sõdurile iga üksiku lapse pealt kuus ette nähtud?).
Ühe sõnaga - mobiliseerimine ei tähendanud mehele (vähemalt Wehrmacht´is mitte) põrmugi orjaseisundit, vaid ikka väga konkreetsel ametikohal olemist ja sõduristaatust koos kindlate kohustuste, õiguste ja sellele vastava kuutasuga. Veel kaasnesid teatavad õigused mobiliseeritu pereliikmetele.
Aga need täpsed palgatabelid ja erinevad motiveerimis-stimuleerimissüsteemid Wehrmacht´is on üks kangesti keeruline ja infomahukas teema ning ei viitsiks seda siinjuures küll käsile võtta. Omaaegsest vastavast süsteemist annab aga aimu ka tänapäeva Bundeswehr´i analoog, mis ikka üks väga peen, üksikasjalik ja hästi väljatöötatud dokument on.
P.S. Kui jutt juba BW motivatsiooni ja stimuleerimissüsteemile läks. Oleks vaid meilgi EKV-s midagi sarnast. Motivatsioon teenistuse edendamiseks kasvaks kaadri hulgas mis kole, eeldusel muidugi, et see süsteem ka asjatundlikult juhitud ning kontrollitud on. Meil aga hoopis vastupidi, nn. makstava summa läbipaistvuse (üks äraarvamata populistlik väljend) sildi all tegeldakse tegelikult palgasüsteemi võimalikult maksimaalse primitiiviseerimisega. Noh, palgamaksjale (-arvestajale) saab kõik loomulikult kangesti lihtne ja elementaarne olema. Ametikoht 1 - see summa, ametikoht 2 - teine summa jne. Pole vaja arvestada ei mingeid teenistusstaaže, läbitud väljaõppeid, haridustasemeid jne., jne.
See viimane jutt tuleneb muidugi mu isiklikust kibestumisest (kuna näen küll asja laita, kuid ei saa aitamiseks mitte miskit teha) ja pole teemaga üldse mitte seotud.
