www.militaar.net

http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/ ... 7&l=fplead

Tegelikult polegi artikkel märkimisväärne, tõeliselt õõvastav ja üleolev on aga Mati Raidma kommentaar, tsiteerin siinkohal (artikkel terves mahus on tasuline), rahval on õigus oma kangelasi tunda.


KOMMENTAAR:
Mati Raidma
Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees
Sihtimatult kõigi pihta tulistav brigaadikindral on õnneks reservis.
Urmas Roosimägi kuulub sellesse koolkonda, kes on siiani veendunud, et meie kaitseväelased käivad väljaspool Eestit ainult tapmist harjutamas ja kedagi teenimas ning kui seda on juba parasjagu tehtud, tuleb koju tagasi tulla. Sõjalise hariduse andnud õppeasutus on jätnud mõttelaadi kustumatu jälje.
Kas me võitleme seal demokraatia eest, on demagoogiline küsimus. Kui rääkida sõjalise missiooni poolest — juba ammu ei panusta Eesti arengutesse Afganistanis ainult sõjaliselt –, siis praegune koalitsiooni eesmärk on rahvusvahelise julgeoleku tagamise operatsiooni kõrval valmistada ette riigi
julgeolekut kontrolli all hoida suutvad Afganistani oma julgeolekujõud.
See omakorda peab andma võimaluse alustada järgmisest aastast järkjärgulist provintside üleandmist Afganistani tsiviilvõimude ja julgeolekujõudude kontrolli alla. Aastal 2011 on aga ennatlik seda protsessi oodata Lõuna-Afganistanis ja Helmandis, kus meie kaitseväelased teenivad.
Riigikogu hakkab arutama Eesti kaitseväe osalemise pikendamist NATO ISAFi missioonil Afganistanis lähikuudel. Ei näe küll võimalust, et Eesti keelduks panustamaks praegu suurimasse, rohkem kui 40 riigi osalusega rahvusvahelisse julgeoleku­operatsiooni.

Siit võiks identifitseerida ühe riigikaitse probleemi - poliitiline (ja ametnike) eliit ei tolereeri sõjaväelasi, kellel on kombeks rääkida asjadest õigete nimedega. Paraku näitab tegelik sõdimise ajalugu, et lahinguid ja sõdu võidavad nurgelised kindralid, kes eelistavad lahinguvälja pori kabinettide parketile.

Huvitav on veel märkida, et ka siinsamas foorumis on Kunnase jutte maha tehtud argumendiga, justkui kaasaegse väljaõppekeskuse juhtimiskogemuseta ohvitseri kriitika pole pädev (Kunnase väliteenistuskogemus pärineb 90ndal Lahingukooli ülemana, mis oma suuruselt oli võrreldav Pärnu pataljoniga), siis võrdleme nt praeguse kantsleri/tulevase KVJ ja Roosimäe väljaõppekeskuse juhtimiskogemust (vaatame sealhulgas ka keskuse suurust ja keerukust). Eks näis, mis "argumendiga" seekord peavool välja tuleb.

Raidma jutt on üsna tüüpiline sellel alal ja meenutab hiljutisi vastukajasid Kunnase propagandale. St esitatud probleemidele ja tõsiasjadele ei vastata midagi, vaid süüdistab demagoogias ja tont teab milles. Või räägitakse umbisikuliselt mingist abstaktsest "rahvusvahelisest koostööst". Tegelikult on Raidma jutt isiklik naeruvääristamine ja demagoogia. Ta ei vasta millelegi sisulisele, vaid loobib loosungeid.

Tõeliselt loll on viitamine Roosimägi haridusele, mäletatavasti võitis Eesti Vabadussõja tänu kus koolides koolitatud ohvitseridele? Vene sõjakoolid on läänes samamoodi tunnustatud nagu West Point ja seal omandatud haridus teeb kahtlemata silmad ette suvalisele RK liikmele.

Üks fakt, mis nt Roosimägi välja toob, aga Raidma ignoreerib (ilmselt asjatundmatusest) on tõsiasi, et meie sõdimisoskus on klammerdunud kompanii tasemel (mida on kinnitanud ka siin kirjutavad kaadriväelased), aga reaalses sõjas kompaniiga ei tee midagi. See on hard fact. Parimal juhul saab mõni õnnelik olla kuskil brigaadi staabis mingil teisejärgulisel kohal. Ja ongi kõik. Nagu Kunnas käis omal ajal koos brigaadiülemaga Bagdadis vägesid kontrollimas. Seega oskuste/raha suhte kõver enam ei tõuse. Ja see on probleem.

Selle kohta oli KV-s käibel üks anekdoot tollase kpt Väli arvel (kes ka avaldas meedias arvamust palgaarmee teemal (ja pälvis nn suukorvistamise teema ülestõstmise) - lugege tema paari aasta taguseid artikleid ja näete, et need ennustused on Läti näol tänaseks täitumas).

Kpt Väli: palgaarmee Eestisse ei sobi
Kamin: antud seisukoht väljendab kpt Väli isiklikku arvamust
Kpt Väli: 1+1=2
Kamin: antud arvutus väljendab kpt Väli isiklikku arvamust
(seda tuleb lugeda nii, et kui "pädevad" otsustavad, võrdub vajadusel ja 1+1 näiteks 30ga ja kui ei võrdu, siis on süüdi keegi allpool)

Kahjuks peab tõdema, et Roosimägil on õigus. Ta on kindlasti piisavalt pädev, et teda ei peaks tsivilist Raidma sedasi naeruvääristama. Ta väärib kindlasti respekteerimist ja viisakat RK RKK positsiooni selgitamist, mitte mingeid totraid vihjeid "õnneks see vene kindral enam vägesid ei kamanda".

Kokkuvõtvalt kirjutab asjatundja probleemist ja võhik ei oska (või ei pea vajalikuks) vastata, vaid läheb isiklikuks ja loobib loosungeid.

Antud teemal sõna ei võta, kuna ka selles tasuta lühiversioonis on härra erukindrali jutus juba kolm väga olulist faktiviga, mis ka ülejäänud jutu tõsiselt võetavust minu jaoks kindlasti kahandab, aga see selleks.. vaadake lingil oleva artikli juures olevat pilti - mõni mees ei muutu kunagi. Purjetas ta juba teenistuses olles mööda oma Tapa väeosa ringi - hõlmad eest laiali, müts kuklas ja saapapaelad järgi lohisemas ja nüüd jälle - parem pagun on õlal tagurpidi Ja eruohvitseril peaks pagunil veel ju need lisatriibud ka olema. Jääb üldse arusaamatuks, miks ta esinemise ajaks vormi selga on ajanud.

Asja tasakaalustamise huvides peaks ka mainima tõelaadseid rahvalegende, millises olekus osa rahvast on nähtud ühest teatavast kesklinna keldrikorruse saunast tänavale väljumas, osa lausa neliveolisena

See selleks. Lihtsalt Raidma kommentaar on taaskord ere näide valitsevast mentaliteedist - ma kujutan ette, et nt Soomes oleks selline asi mõeldamatu.
Kuigi ma enne asjast midagi ei arvanud, lasi herr komisjoni esimees sellise verbaalse ejakulatsiooniga minuarust enda margi ikka väga alla. Kui tagurpidi pagunitega Roosimägi ajab vähemalt argumenteeritud juttu, siis teine pool on sedavõrd veendunud oma tarkuses ja lubab endale sellist, mis antud kohal minuarust sobimatu on.

Ameeriklastel on selline mõiste nagu Vietnami sündroom, venelastel Tšetšeenia sündroom. Möödub veel neli-viis aastat ja me hakkame rääkima Afganistani sündroomist, väidab mullu reservi arvatud brigaadikindral Urmas Roosimägi.



Eelmisel nädalal lahkus siit ilmast kaks Afganistanis teeninud noort meest. Aare Viirmaa võttis ise endalt elu, Herdis Sikka langes sõjatandril. Kas teie ise olete pidanud langenu vanematele surmateate viima?

Kui ma olin Hiiumaal riigikaitseosakonna ülem, tuli tuttavale vallavanemale poja surmast teatada. Kõik hüppasid alt ära, mina pidin vallamajja minema. Ostsin poest kolm pudelit viina ja läksin. Terve öö istusin seal. Tõmbasime suitsu ja rääkisime elust. Mina ise viina peaaegu ei joo.
Emaga, kelle poeg sai nädal pärast Afganistani minemist surma, istusime pool päeva koos. Poisil isa ei olnud. Sellise uudise edastamine on kõige raskem.

Seda, et poeg demokraatiat kaitstes surma sai, te vanematele ei räägi?

Seda ma küll ei räägi. Inimene saab aru, et kui sõjaväelane tuleb tema juurde, on midagi juhtunud. Mina pikalt ei venita. Ütlen kurva uudise ära. Kõige raskem on välja kannatada inimese reaktsiooni. Sa ei saa öelda kurba uudist ja siis kohe ära joosta.

Kuidas inimesed reageerivad?

Sõltub nende tugevusest. Mõnikord lähevad nad teate edastajale kallale. Ükskord Ukrainas, kui ma pidin kirstu koju viima, hakkasid poisi omaksed mind tomatitega loopima.

Miks mees, kes Afganistanis mõlemad jalad kaotas, endalt elu võttis?

See poiss, kes end üles poos, tahtis Afganistani tagasi minna. See oli tema unistus.

Teile, sõjaväelastele, see ei sobinud?

Kuidas sa võtad ta tagasi, kui tal pole enam jalgu! Tema aga ei näinud kahjuks olukorrast teist väljapääsu…

Kui riik saatis poisid sõtta, tuleb riigil ka rehabilitatsioonikeskus rajada. Omal ajal pakkusin välja idee teha see Seli sanatooriumisse. Ei tahetud, selleks oli vaja palju raha. Hiljem taheti see Kärdlasse teha. Ameeriklased ehitasid isegi kopteri maandumisplatsi valmis.

Praegu saavad meie poisid taastusravi Inglismaal.

Ja siis vaata ise, kuidas saad?

Praegu on psühholoogid ühes, arstid teises kohas. Tegevus ei ole koordineeritud.

Kuuekümnel-seitsmekümnel protsendil poistest, kes Afganistanist tagasi tulevad, on psüühika paigast ära.

Ameeriklastel on selline mõiste nagu Vietnami sündroom, venelastel Tšetšeenia sündroom. Möödub veel neli-viis aastat ja me hakkame Afganistani sündroomist rääkima. Kvantiteet muutub uueks kvaliteediks.

Mida see tegelikult tähendab?

Näiliselt ohtu ei ole. Tulevad tagasi ja kihutavad autodega. Minul on sel moel poisse nädal pärast tagasitulekut surma saanud.

Õnneks pole meil veel selliseid asju juhtunud nagu ameeriklastel, et mees tuleb Afganistanist tagasi ja laseb naise maha, kui too õiendab liiga palju.

Sa oled seal kogu aeg pinge all, sind saadab kogu aeg kõrgendatud ohutunne. Kõik see mõjub psüühikale. Pane keegi kolmeks päevaks kaevikusse, mille kohal kuulid vihisevad ja vaatame, kui palju kulub aega, enne kui ta taas normaalseks muutub.

Miks Eesti poisid tahavad Afganistani minna?

Kas te usute, et poisid käivad seal demokraatiat kaitsmas? Ärge ajage naerma.

Minnakse kolmel põhjusel. Üks osa kaitseväelasi tahab, et kogu aeg oleks veres adrenaliini.

Teine osa läheb missioonile raha teenima.

Kolmas osa on kaadrikaitseväelased. Nendel on kaks varianti: kas lähed või paned avalduse lauale. Üks poiss keeldus mul minemast, naine ei lasknud. Ja ta pidi kaitseväest lahkumise avalduse lauale panema. Kui sa paned aga majanduskriisi ajal avalduse lauale…

Näiliselt on kõik vabatahtlik. Kolmandik, võib-olla neljandik ei lähe sinna aga vabatahtlikult.

Demokraatiat ei lähe keegi kaitsma?

Kui inimene on korra Afganistanis käinud, ei taha ta enam demokraatia ehitamise peale mõelda. Poiss, kes läheb missioonile, mõtleb pigem sellele, kuidas ta seal hakkama saab.

Herdis Sikka, kes viimati surma sai, mõtles, et soomukijuhina on ta paremini kaitstud.

Ma olen tulnud jahmatavale järeldusele. Kõik juhtumid, kus meie poisid on Afganistanis surma saanud…

???

Ei, ma ei taha sellest rääkida. Poisid on saanud surma. Sügav kaastunne nende lähedastele. Kui ma seda välja ütlen, solvan kõiki neid poisse, kes surma said. Ma ei taha seda teha.

Herdis Sikka oli 20aastane. Kas nii noori mehi on tark sõtta saata?

Kui sa ei ole 21aastane, siis sa kasiinosse minna ei tohi. Aga Eesti riigi huve relvaga kaitsma minna tohid. Kuidagi narr on. Alumine piir, kus poiss võiks missioonile minna, peaks olema 21–22 aastat. Mitte 19 nagu praegu.

Kas Afganistanis surma saanud, käe või jala kaotanud kaitseväelased on ohverdanud end õige asja eest?

Sõjaväelasena on mul sellele väga raske vastata. Kui ma ütlen seda, mida ma arvan, siis öeldakse, et Roosimägi võtab sõduritelt viimase motivatsiooni.

Miks?

Kui alustatakse mingit relvastatud konflikti, ei öelda avalikkusele mitte kunagi selle tegelikke põhjusi.

Samuti nagu oma tegelikke kaotusi.

Jah. Ma rääkisin ühe tuntud poliitikuga. Ta ütles: “Urmas, sa kirjutad väga häid ja teravaid artikleid, aga sa teed valesti.”

Ma küsisin, et miks.

Miks?

Rahvale ei tohi tõde rääkida. Rahvale peab rääkima valget valet.

Mäletate, kuidas hakkas Iraagi sõda? Mida avalikkusele räägiti? Saddamil on tuuma-, keemiline ja bioloogiline relv. Tal on operatiiv-taktikalised raketid ja ta hakkab neid kohe kasutama.

Tegelikult oli see vale?

Jah. Saksamaa, Jaapan ja teised suured riigid ei uskunud seda. USA föderaalreservi juht Alan Greenspan ütles kord: poliitiliselt ei ole nii korrektne öelda, aga me sõdisime seal ju nafta pärast. Põhipõhjus oli võtta Iraagi naftaväljad oma kontrolli alla. Kui Iraaki mindi, siis ÜRO ei andnud selleks mandaati, aga ameeriklased läksid sellegipoolest.

Vaadake, mul on siin naabrid. Väga toredad inimesed. Aga kui nad ei oleks toredad, kui mu naabrimees oleks türann, kes joob ja peksab oma peret ning mina võtan relva ja teen selle mehe maatasa, kelle politsei siis arreteerib? Loomulikult minu. Sest mul ei ole mitte mingisugust õigust minna teise elamisse ja seal korda majja lüüa.

Iraagis oli samamoodi.

Ameeriklased tegid Iraagis samamoodi.

Politseinikku aga ei tulnud?

Sissetungija oli ise politseinik. Muuseas, Iraagi naftavälju ei saadudki kontrolli alla. Hoopis Vene firmad tegid seda.

Miks paljud ameeriklased sealt juba lahkusid? Kas sellepärast, et nad said jagu terrorismist, ehitasid üles demokraatia? Mitte midagi sellist. Kõik strateegilised eesmärgid jäid saavutamata.

Mina nimetan seda katastroofiks hinnaga üks triljon dollarit. Neli tuhat surma saanud ameerika sõjaväelast, kaks miljonit põgenikku. See on türanni mahavõtmise hind.

Ma võin öelda, mis Iraagis juhtub, kui ameeriklased sealt päris ära lähevad. Parim variant on uus türann või kujuneb Iraagist samasugune riik nagu Afganistan või Somaalia, mis polegi aga riigid. Kurdid teevad oma Kurdistani jne.

Mis oli aga Afganistani ründamise põhjus?

New Yorgi kaksiktornide ründamine 11. septembril.

Kas selles osales ükski afgaan? Ei osalenud, kõik olid saudid.

Väidetavalt peitus Afganistanis terroristide peamees Osama bin Laden.

Osama istub kus iganes. Kogu Aafrika rannik on Al Qaeda baase täis. Aga neid keegi ei ründa. Teiseks, pärast seda, kui 11. septembril Ameerika õhuruum kinni pandi, anti luba õhku tõusta ainult ühele lennukile. Selles lennukis olid Osama bin Ladeni sugulased. Nad viidi ilusti minema.

Iga sõda on poliitilise joone jätkamine jõumeetoditega. Kui sa viskad kogu selle pläma — demokraatia, võitlus terrorismi ja narkokaubandusega — minema, jääb järele mingi riigi majanduslik või geopoliitiline huvi.

Milline on Eesti geopoliitiline või majanduslik huvi?

Eestil ei ole Afganistanis mitte mingit geopoliitilist või majanduslikku huvi.

Nii nagu omal ajal ei saanud Nõukogude Liit Afganistani relvadega sotsialismi eksportida, ei saa praegu ka demokraatiat. Rahvas peab selleks valmis olema ja seda tahtma.

Ma rääkisin Afganistanis ühe nende kõrge sõjaväelasega. Istusime, jõime teed. Ta on lõpetanud Moskvas sõjakooli ja juba 30 aastat sõdinud. Ma küsisin, kui kaua on vaja, et teil üles ehitada demokraatia.

Mida kolleeg vastas?

Ta küsis: “Miks meie demokraatia on teie omast halvem? Meil on koraan ja külavanemad. Aga mis on teie väärtused? Prostitutsioon, alkoholism, teksad ja Coca-cola. Püüa aru saada. Kui me oleme harjunud põllu peal asjal käima ja te toote meile poti ja ütlete, et homme hakkate potil käima, siis nii see ei juhtu. Selleks kulub terve põlvkond,
30–40 aastat.”

Ja siis ta küsis minu käest: “Aga kas te olete siin ka 40 aasta pärast? Kas ükski poliitiline võim hakkab nii kaua meile investeerima?”

See tähendab, et…?

Varsti on minek. Ameeriklased juba ütlesid, et 2011 hakkavad vägesid välja tõmbama.

Mis siis tuleb?

Siis tuleb seesama, mis juhtus Mohammad Najibullahga (kunagine Afganistani president —
toim). President Hamid Karzai paneb kas jooksu või tõmmatakse nagu Najibullah telefoniposti otsa.

Minu jaoks ei ole Afganistanil ja Tšetšeenial mitte mingit vahet.

Tšetšeenias andis Moskva ühe klanni juht Ramzan Kadõrovile (Tšetšeenia Vabariigi president — toim) carte blanche’i (vaba voli — toim).

Kui keskmine Vene regioon saab elaniku kohta 8000–9000 rubla, siis Kadõrov 45 000. Ta on Moskvale lojaalne ja võib teha mis tahab, notib maha keda tahab.

Mis on Afganistan? Kas president Karzai on legitiimne? Muidugi ei ole.

Kas see, kui meie poisid sõdivad Afganistanis, tagab Eesti riigi julgeoleku?

See on küsitav.

Miks?

Kompaniiga sõda ei võida. Meie juhtimisahel lõpeb Afganistanis kompanii tasandil. Seda aga juhib juba inglaste või ameeriklaste pataljoni
ülem.

Rohkem oleks vaja väljaõpetatud meeskondi: luuremeeskondi, tulejuhte, demineerijaid. Üks väljaõpetatud meeskond võrdub kompaniiga.

Ja rohkem ohvitsere peaks treenima. Mida kõrgemal tasemel, seda parem. Meil Eestis on kõigest üks brigaad.

Poliitikud peavad vaatama, mis juhtub kümne-viieteist aasta pärast. Kas ka siis on Ameerika Ühendriikidel maailmas juhtiv roll? Või on see hoopis Hiinal ja Indial?

Tahate öelda, et võib-olla me panustame praegu valele kaar­dile?

Jah. See on nii nagu euroga. Kuidas Neivelt ütleski? Et praegu on hea, aga mis saab kümne aasta pärast…

Meie poliitiline eliit võttis omal ajal sellise suuna, et USA on meie ainuke julgeolekugarantii. Kui midagi juhtub, tulevad ameeriklased meile appi. Sellepärast peame täitma ameeriklaste kõik soovid.

Aga ei saa elada ainult tänases päevas. Eesti riik peab suutma ette näha. Kahjuks mõtlevad poliitikud üksnes valimistsükli ulatuses.

Kas kolleegid jagavad teie suhtumist Afganistani sõtta?

Sõjalisest aspektist saavad paljud ohvitserid ja allohvitserid aru, et püstitatud eesmärgid ei ole saavutatavad. Samas on Afganistan meie kaitseväelastele harjutamispolügoon. Iseküsimus, palju see Eesti riigile maksma läheb.

Kui kallis see on?

See on väga kallis treening. Rusikareegel on selline: mees väljas, miljon krooni aastas.

Kui meil on väljas 275 meest, tähendab see 275 miljonit. Siia tulevad juurde teised kulud. Kokku umbes 300 miljonit.

Mida me peaksime tegema?

Kui Riigikogu pikendab Afganistani missiooni, peab seal olema klausel, et 2011. aastal lahkume sealt. Teeme lahinguüksustega veel kaks missiooni ja siis lõpetame.

Sellest tuleb hakata USAga juba nüüd rääkima. Riik peab olema usutav. Kui ma kakluse ajal äkki ringi pööran ja ajama panen, kuidas te mind võtate?

Argpüksi ja reeturina.

Samuti peab käituma ka riik. Kui ta juba astus sõtta, siis lahinguväljalt plehku panna ei saa. Minu meelest tuleb valmistuda selleks, et üksused 2011. aastal Afganistanist koju tuua. Välja tuleks tõmmata lahinguüksused. Staabiohvitserid võivad sinna jääda.

Vastasel juhul tulevad surmad jälle ja jälle. Sellest ei pääse kuidagi.

Miks paljud on Afganistanist juba lahkunud, meie aga mitte?

Mina olen sõjaväelane, kuigi Tapa vallavolikogu esimees. Kohalik tasand ei tee välispoliitikat.

Kui sa alustad sõda, pead endale selgeks tegema, mis on selle eesmärk, veelgi tähtsam on aga see, kuidas sa sõjast välja tuled. Sõda alustavad alati poliitikud, mitte kunagi sõjaväelased. Me teame, kui kole see on.

Teie peate sealt sõjast välja tulema?

Kui sõjaväelased hakkavad rääkima tõde, siis võetakse nad kohe maha.

Kindral Wesley Clark oli NATO vägede ülemjuhataja Euroopas. Kunagi ma rääkisin temaga kaks tundi. Briljantsete ajudega mees. Tal oli oma nägemus Jugoslaavia sõjast. Mis temaga tehti?

Võeti maha?

Võeti maha.

Mis juhtus hiljuti USA Afganistani vägede ülemjuhataja kindral Stanley McChrystaliga? Ka tema ütles, mida ta sellest sõjast arvab. Kus ta nüüd on?

Reservis. Nagu teiegi.

Poliitikud püstitavad sõjaväelastele tihti niisugused ülesanded, et võtke püksid ja tõmmake need endale jalga mitte alt, vaid ülevalt poolt. Nende meelest on see imelihtne. Poed ühest säärest läbi ja…

Te pole ainus noor kindral, kes reservis istub. Peale teie on seal ka brigaadikindral Alar Laneman, aga on veel kolonelleitnant Leo Kunnas.

Selle ainus põhjus on poliitikutega raksuminek. Sa teed küll oma tööd hästi, aga ütled välja oma arvamuse, mis antud hetkel ei ole poliitiliselt õige.

Minu probleem on see, et ma ei taha valget valet rääkida. Ma näen paljusid protsesse ette. Mu naine ütleb mulle: “Sinu mõte liigub umbes aasta ette.”

Kui sa ütled oma arvamuse välja, siis tambitakse sind kohe maatasa, tehakse vaenlaseks.

KOMMENTAAR:
Mati Raidma
Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees

Sihtimatult kõigi pihta tulistav brigaadikindral on õnneks reservis.

Urmas Roosimägi kuulub sellesse koolkonda, kes on siiani veendunud, et meie kaitseväelased käivad väljaspool Eestit ainult tapmist harjutamas ja kedagi teenimas ning kui seda on juba parasjagu tehtud, tuleb koju tagasi tulla. Sõjalise hariduse andnud õppeasutus on jätnud mõttelaadi kustumatu jälje.

Kas me võitleme seal demokraatia eest, on demagoogiline küsimus. Kui rääkida sõjalise missiooni poolest — juba ammu ei panusta Eesti arengutesse Afganistanis ainult sõjaliselt –, siis praegune koalitsiooni eesmärk on rahvusvahelise julgeoleku tagamise operatsiooni kõrval valmistada ette riigi
julgeolekut kontrolli all hoida suutvad Afganistani oma julgeolekujõud.

See omakorda peab andma võimaluse alustada järgmisest aastast järkjärgulist provintside üleandmist Afganistani tsiviilvõimude ja julgeolekujõudude kontrolli alla. Aastal 2011 on aga ennatlik seda protsessi oodata Lõuna-Afganistanis ja Helmandis, kus meie kaitseväelased teenivad.

Riigikogu hakkab arutama Eesti kaitseväe osalemise pikendamist NATO ISAFi missioonil Afganistanis lähikuudel. Ei näe küll võimalust, et Eesti keelduks panustamaks praegu suurimasse, rohkem kui 40 riigi osalusega rahvusvahelisse julgeoleku­operatsiooni.

ELUKÄIK

Urmas Roosimägi

- Sündinud 18. aprillil 1958 Tallinnas
- Abielus, kolme poja isa

Haridus

- Kiievi Kõrgem Õhutõrje Raketiinseneride Sõjakool 1980
- Soome Kaitseväe kõrgeima juhtkonna erikursus 2000
- Erikursused Kanadas, Saksamaal, Rootsis ja Šveitsis

Töö

- Hiiumaa riigikaitseosakonna ülem 1991–1995
- Üksiku Raadiotehnilise Õhukaitsepataljoni (õhutõrjedivisjon) ülem 1995–1998
- Kaitseväe juhataja kohusetäitja 1999–2000
- Kaitsejõudude Peastaabi õhutõrjeinspektor 2000–2003
- Tapa väljaõppekeskuse ja Kirde kaitseringkonna ülem 2004–2008
- Maaväe staabiülem, maaväe ülema kohusetäitja 2008–2009
- Tapa vallavolikogu esimees 2009–

Allikas: ML, Vikipeedia

h2rra Raidma m6tteavaldustele taustaks peaks tedma, et tegemist on ka MTY Mondo juhatuse esimehega. http://mondo.org.ee/www/?page_id=4
millega see MTY tegeleb, v6ib sealtsamast lugeda...

See, mida seal MTÜ vormis tehakse, on ju NSVL okupatsiooni ajal kõik ära proovitud, siis ehitati ka teid, haiglaid, koolitati NSVL ülikoolides spetsialiste - ja lõpuks tõmbas ikka Taliban presidendi laternaposti otsa ja käskis naistel nägu varjata. Umbes sama tegi ka USA dollaritega Vietnamis, Iraanis ja veel paljudes kohtades.

Ei jäänud need vägisi püsti pandud riigid kuskil püsima. Kui riigil puudub sisemine jõud, mis seda raskusest püsti hoiab (nt Iisrael), siis see riik ei püsi.
See, et ei teki ei demokraatlikku Iraaki ega demokraatlikku Afganistani islamivabariiki on sama selge nagu see, et hommikule järgneb õhtu. Selle tõsiasja avalik ignoreerimine ja sel teemal vassimine paistab lihtsalt totter.

See kõik on läbikäidud tee ja see riik lõpeb täpselt siis, kui viimane arvestatav väeüksus riigist lahkub. Seda Afgaani kanepisuitsetajate armeed võib lõputult drillida ja relvastada (mida ka NSVL tegi), kuid tegelikkuses on tegemist ebausaldusväärse ja madala lahinguvõimega kambaga, mida Taliban üks kord juba laiali peksnud on.

Praegu on lihtsalt poliitiliselt moes teha Afganistanis midagi. Lihtsalt võiks omada natuke ettenägemise võimet ja rääkida asjadest õigete nimedega. Väga silmakirjalik on vassida mingist suurest õnnelikult ülesehitustööst (mis kuskile ei vii - ammu teada), vaid räägiks asjadest õigete nimedega - tegemist on reaalpoliitikaga+hangime sõjalisi kogemusi.

Sõjalises mõttes on Raidma täielik diletant ja nendel teemadel iga EKV nooremseersandist kõrgema auastmega isikuga diskuteerimisest võiks ta hoiduda - sedasi paistab soliidsem.

Meenutab kangesti Ligi ja co vs KJPS pujäänikute meediavõitlust mõned aastad tagasi - kus Kunnase argumentidele lasti lihtsalt puusalt poliitilist tatti vastu...

Tooks lihtsalt mõned lihtsad tõsiasjad
-kõrgema sõjakooli lõpetab igal aastal rühmajagu noori ohvitsere-rühmaülemaid.
-lahingukooli lõpetab igal aastal kahe rühma jagu nooremveebleid-jaoülemaid (missiooni kontestis)
-ajateenistuse NAK-ist tuleb igal aastal paarsada nooremseersanti.

Nendes tõenäosus saada sinna on umbes 10%-isegi siis, kui käinuid pidevalt roteeritaks (tegelikult ei roteerita - mis teeb % veel väiksemaks)
Lihtne matemaatika - edasi võtame ette jao, rühma ja kompanii struktuuri ja vaatame, mitu leitnanti või veeblit on tarvis kahele rotatsioonile aastas. See arv on kaduvväike tegelikult. Ja mis kogemusest me räägime? Sõduri, jao ja rühma õpikus on IED ja varitsusvastase drilli (A-stani põhiteema) juttu täpselt samapalju kui 2003. aastal. Täna on 10. sept 2010.

Kui riigi (reziimi) sees puudub see liim, mis hoiab inimmassi teatud reeglite piires koos, siis selliselt tehtud reziim laguneb laiali, mata sinna palju dollareid tahes. Heaks näiteks on Iraani saatus.

Ja Afganistani ühiskonnas (mis on paljuhõimuline ja -rahvuseline) ei ole selleks liimiks naiste õigus käia miniseelikus või tuliuus haigla. Seal on selliseks liimiks, mis selle rahvahulga raamides hoiab, radikaalne islam. Ja see tõstab pead otsekohe, kui liitlased on seal oma kotid kokku pakkinud. Seda on nad varsti sunnitud tegema.

NSVL ja NATO vahe Afganistanis on lihtsalt selles, et NATO on suutnud leida mõnevõrra (aga ainult mõnevõrra) laiema toetusega kohalikud liitlased ja nende legitiimsus on mõnevõrra kõrgem kui NSVL-l ja tema reziimil oli. Ja NATO ei toorutse nagu N.armee omal ajal. Ka NSVL okupatsiooni ajal oli piirkondi, kus oli rahulik. Praegu on neid piirkondi rohkem, kuid rahust ja rahulikust ülesehitustööst on asi veel kaugel. Väga kaugel.

Muide Raidma on reservohvitser. Ma miskipärast usun ,et tema tuleb kohale kui häda käes on. Ja usun ,et härra kindral tuleb ka.

Lupus kirjutas:Muide Raidma on reservohvitser. Ma miskipärast usun ,et tema tuleb kohale kui häda käes on. Ja usun ,et härra kindral tuleb ka.

Eks vist kõik toona kõrgema kooli lõpetanud said reservohvitserideks. Kes läbi sõjalise kateedri, kes poolteiseaastase armeeteenistuse ja ohvitserikursustega.

Lemet kirjutas:

Lupus kirjutas:Muide Raidma on reservohvitser. Ma miskipärast usun ,et tema tuleb kohale kui häda käes on. Ja usun ,et härra kindral tuleb ka.

Eks vist kõik toona kõrgema kooli lõpetanud said reservohvitserideks. Kes läbi sõjalise kateedri, kes poolteiseaastase armeeteenistuse ja ohvitserikursustega.

Pole küll absoluutselt oluline, aga ajaloolise tõe huvides - ei saanud kaugeltki kõik. Ja kaugeltki kõigist NA reservohvitseridest ei saanud EV KV reservohvitsere.

ERKKI ja Konts vast tõesti sõjaväelase pabereid ei andnud, samas teenis mul jaos üks Lvovist pärit kõrgema haridusega kunstnikust kaunishing (tegelikult teenis rohkem kantseleis pintsliga, mina nägin teist suht harva), kes peale poolteist aastat läks ohvitserikursustele. Teemat meil siin juba ka lahatud, tuli ju siiski välja, et ülejäänud koolid andsid ohvitseripaberid. Ja kohe kindlasti sai ohvitseriks kursandid Ленинградского пожарно-технического училища

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... tpi#153528

Kõige idiootsem, mida täna saab teha on anda totaalne taganemissignaal ning tekitada kogu regioonis vaakum, mille täidab jumal-teab-mis seltskond.

http://www.epl.ee/artikkel/583364

Koalitsiooni juhtriigi USA selge seisukoht on olnud, et 2011. aasta jooksul on soov hakata rahvusvahelist väekontingenti vähendama. Millal konkreetselt ja kui palju, sõltub tegelikust olukorrast, mitte meie spekulatsioonidest täna. Anda praegu mingisuguseid lubadusi oleks väga rumal, sest see mängib trumbid vastasele kätte.

Raidma on ikka EKV reservohvitser. Läbinud Meegomäel ROK kursuse.

corvus kirjutas:[
Afganistan nagu ka Iraak vajavad moderniseerumist. Nagu valdav osa islamiriikidest. Paljurahvuseline Iraan, nagu mainitud, moderniseerub sisemaiselt pisitasa juba niikuinii.

Hetkel siis 1431 aasta islamikalendri järgi. Järmise saja aasta jooksul võiks äkki reformatsiooni näha.....