www.militaar.net

Lemeti tõlkes tuli see jutuks, tekkis mõte oma mäletamised kirja panna, järjest rohkem hakkavad need meelest minema. Hiljem või endalgi hea lugedes vanade juhtumite nüansse kusagilt üles korjata.
Ei kavatse memuaare kirjutada, mis käigult ette tulevad, need laon välja, st. kronoloogiat ei tasu siit otsida .
Millest siis kõik algas?
Algas sellest, et 1988 aasta sügisel olin sunnitud minema vahvasse ning võitmatusse. Ausalt öeldes ma sellest viilida ei üritanud, tol hetkel vähemalt tundus, et sellest pääsu pole, ning militaarhuvidega poisike nagu ma tollal olin, siis plaanisin sellest pigem maksimumi võtta.
Peale korduvat komissariaadis käimist küsiti minult, mis väeliigis ja kus ma tahaksin teenida? (tegelikult senini on see minu jaoks uskumatu)
Vastasin, et dessandis ja sõbralikes sotsriikides.
Seepeale saadeti mind langevarjurite kursustele läbi ALMAVü (DOSAAF).
Siitpeale hakkas minu kokkupuude langevarjudega (mis pole küll tänapäeval jätkunud).
Kui ma vähegi õieti mäletan, siis kestsid kursused 2 nädalat. Tegevus toimus Tallinnas, ööbisime mingis koolimajas, mille võimlas tegelesime langevarjude pakkimisõppega. Kuna ma savisaare etsi linnast senini midagi ei tea, siis võin meie toonast asupaika vaid umbkaudselt määratleda, olime kusagil Lauluväljaku ligiduses, sest esimene RockSummer oli just alanud ja meie vaatasime-kuulasime seda plangu tagant. Algus on tehtud, üritan natuke rohkemat meelde tuletada ning jupikeste haaval lisada (ka mõned suhteliselt kehva kvaliteediga fotod on alles, proovin need skännida ja siia riputada). Ema ja isa polnud muidugi eriti vaimustatud minu valikust. Siinkohal polegi see eriti oluline, pigem prooviksin dessantvarjude D-5 ja D-6-ga seotud hirme ja rõõme seletada .
Kui langen ebatäpsustesse, siis kamraad Telc vast parandab mind.
Edaspidi proovin ümarat juttu rohkem mitte ajada, vaid rohkem kribada tehnilist poolt erinevatel hüpetel (aga kindlasti ka psühholoogilist aspekti endasuguse jaoks).

Üldjoontes olid need 2 nädalat üsnagi sisutihedad. Langevarjude pakkimine, kuiv trenn õige asendi sisse võtmisel peale lennuvahendist lahkumist ja langevarju avamine. Tegevused ja käsklused juhuks kui peaksid teise varjuri suunas liikuma või tema kohale sattuma. Ettevalmistused maandumiseks, maandumine ja tegevused peale maandumist.
Pakkimine siis: minu mäletamist mööda omab D-5 30 troppi, D-6 32 (punaste pöördetroppide võrra rohkem). Ärge näkku lööge, 22 aastat ikkagi möödas sellest. Pakkimine käis vist kuues järgus (jällegi üsna ähmane mälestus, Telc vast kinnitab või lükkab ümber). Iga järku kontrollitakse. Vabandust, et laskun tehnilistesse detailidesse, kuid nendel on väga suur osa selles, mis edaspidi jutuks tuleb. Et te ära ei tüdineks, siis luban, et edaspidi tuleb ka verd, higi ja pisaraid .
Pakitakse varju kahekesi (saab ka üksinda, kuid see on ikka tõsine keberniit ). Raudne reegel oli, et hüppad ainult varjuga mille ise oled pakkinud, tänapäeval on see natuke teistmoodi, ka hüppasid suures ja võitmatus ohvitserid sõdurite pakitud varjudega, muidugi kontrollisid nad ise pakkimist. Minu jaoks on müstiline see, et vzvoduka varju pakkisime ALATI mina ja üks leedukas (krt. sa neid fashiste tead ).
Enne avamisautomaadi vinnastamist ja selle lukku sulgemist kontrollitakse vedrusplindi korrasolekut (näpuga painutades ja lihtsalt visuaalselt). Üldiselt ei välista kontroll, et tõrkeid ette ei tuleks või inimliku lolluse faktor ei saaks oma osa etendada. Küll on dessantvari ikkagi praktiliselt lollikindel, seda eriti sportvarjudega võrreldes (muidugi sportvarje ekspluateeritakse ka hoopis karmimalt).
Ühesõnaga, pakkida saime neid varje piisavalt, nii piisavalt, et see tüütuks muutuks. Samuti kogu ülejäänud kuiva trenni, tegelikult on see täiesti eesmärgipärane, kui algajal peaks midagi ebastandartset juhuma, siis võib ta väga lihtsalt paanikasse sattuda, valede otsuste vältimiseks üritati õiged otsused automaatseks muuta.
Seletan natuke ka hüppamistehnikat.
Hüppad välja, loed: kukun üks, kukun kaks, kukun kolm ja rebid rõnga vasakult õlalt parema kanna juurde. Väljahüppamisel on parem käsi vasakul õlal asuva rõnga küljes, vasak aga varuvarju paremal küljel asuva rõnga küljes. Peale väljahüppamist pakid end tihedalt kokku, praktiliselt pea vastu põlvi ja jalad koos, nagu mõni kombitsatest peaks ripakile jääma, hakkad kohe keerlema.
Kui kõik läheb normaalselt, ning tunned ropsakut mille põhjustab peavarju avanemine, siis kontrollid üles vaadates kupli korrapärasust (on juhtumeid, kus mõni tropp jookseb üle kupli, teeb kupli ühe külje väiksemaks ja vari hakkab selle väiksema külje suunas liikuma, seda liikumist on suht raske kompenseerida ja nii võib sattuda metsa või näiteks paneelmaja vastu ).
Maandumine: pilk hoitakse horisondil, otse alla vaadates ei jaga sa kõrgusest muhvigi ning oma põlvedega väljalöödud hambad pole vist vahvaim perspektiiv . Enne maandumist tuleb end keerata näoga alla tuult, ehk siis sinna kuhu kavatsed oma tagumised jalad maandudes toetada . D-5 puhul on see tunduvalt suurem ettevõtmine kui D-6 puhul, nagu mainitud, siis on D-6 pööratav vastavate troppide abil, D-5 pole pööratav ja enne maandumist oled sunnitud end õiges suunas hoidma väänates rihmasid mille külge kinnituvad tropid. See pole kõige kergem tegevus (eriti algajale, kes üritab maandumiseks varakult ette valmistuda). Peale maandumist soovitatakse üle õla kukerpall teha (üliharv on täielik tuulevaikus, kus peale maandumist jalgadele jääd), kohe on vaja langevarju "kustutamisega" tegelema hakata, kui õnnestub küljele joosta, siis kustub see ise, kui aga ei õnnestu, siis tuleb alumisi, ehk siis maa poole jäävaid troppe enda alla sikutada, niikaua kuni kuppel vormist välja läheb ja kokku kukub. Olen ise mõni 400 meetrit varju taga lohisenud tugeva tuulega, enne väsivad käed ära kui kuplile piisavalt lähedale jõuad, et see ära kustuks ja iga katsega läheb kustutamine raskemaks.
Tänaseks on vist kõik, tehnilisi nüansse tuleb ainult meelde, eks järgmises postis proovin hüpetest endist kah kribada .

Sula tõsi kõik, mis kirja pandud. Ega ma vaevalt sinust targem olen, samas siin kolistab ka praegu hüpetega tegelevat ja minust pädevamat rahvast.

Niipalju veel - etappe on tõesti kuus.
D-5 on iseenesest mul proovimata riistapuu, aga vähemalt D-6 pakkimine valdavalt üksi ei olegi teab mis piin. Vaid troppide lahutamine on kahe mehega mugav.

Lohistamise juurde tuleks ka ehk ära mainida, et osadel D-5tel olla olnud parema vabaotsa juures OSK-D (kirillitsa) lukk, millega saab ühe poole lahti lasta ja vari vajub tühjaks. Kuuel on selle tarbeks nn "punane padi".

Telc kirjutas: Niipalju veel - etappe on tõesti kuus.
D-5 on iseenesest mul proovimata riistapuu, aga vähemalt D-6 pakkimine valdavalt üksi ei olegi teab mis piin. Vaid troppide lahutamine on kahe mehega mugav.

Lohistamise juurde tuleks ka ehk ära mainida, et osadel D-5tel olla olnud parema vabaotsa juures OSK-D (kirillitsa) lukk, millega saab ühe poole lahti lasta ja vari vajub tühjaks. Kuuel on selle tarbeks nn "punane padi".

See troppide lahutamine ongi ju see keberniit, nühid edasi-tagasi nagu ahv käia seljas , ka polnud see suure ja võitmatu puhul ette nähtud, just selle ohutuse pärast. Sulle pole vaja seletada, kuid mõlemas tropiotsas tegelev kodanik pmst välistab, et need omavahel keerdu saaks minna pakkimisel (inimfaktor siiski jääb).
Telc, oled kindel, et need olid D-5 küljes? Mäletan, et nägin neid kusagil, kuid kas need polnud siiski "räbalapundil" nagu mina neid kutsusin (õiget markeeringut ei tea, sama 80 ruutu kuppel, kuid küllaltki hõre, mitte täiskuppel, kasutati üleminekul sportvarjudele ja kroonus luure kasutas kah neid). Maandumiskiirus umbes nagu varuvarjul ja pmst. peaaegu täisjuhitav. Kroonu kuuel pole punast patja. Ainuke, mida D-6-l sai teha juhitavuse parandamiseks, see oli kahel pool troppidele mineva rihma pandlalt kontreeringu eemaldamine (meil üks väeosas proovis, ega ta pärast väga õnnelik polnud ).

Nonii, hakkame hüppama .
Peale arvatavalt kümnepäevast kuiva trenni anti meile kirsasaapad. kombinesoon, kiiver ja kobisime GAZ 66-e kasti. Sõit läks Rapla poole (senini nuputan, oli see Rapla või Rakvere, kuid peaks olema siiski Rapla).
Esimene mulje, rihveldatud raudplaatidest lennurada (sellest tahaks maandudes sutsu kaugemale hoida ) ja AN-2 sellel. Rivistus, jagatakse varjud, nende selga panemine ja rihmade parajaks timmimine (minu jaoks on need rakmed siiski liiga suured, ka siis kui rihmad kõige lühemaks teha). Rivvi pannakse pikkuse järgi, ehk raskemad hüppavad enne, muidu võib raskem mees õhus kergemale lihtsalt järele jõuda, pole eriti meeldiv perspektiiv (sellisest juhtumist kriban hiljem). Kontroll ja viimane, meeldetuletav instruktaaz. Aeg läheb, vari juba seljas, siis istuda ei tohi (mingi sodi võib kuhugi vahele sattuda), aga vari on raske (võin puusse panna, aga koos zapaskaga vist 27 või 28 kilo).
Aeg muudkui kulub ja kulub, selg ja jalad on juba väsinud, ärevus hakkab vaikselt lahtuma (kas taotluslik?). Siis prahvatab AN käima, no raisk, külma mootoriga käivitamist ei tasuks algajast varjurile demoda, turtsub ja paugub, väljalaskest pillub tulelonte nagu dragster . Peas liigub, krt. millesse ma end seekord olen mässinud, samas on hea meel et langevari on seljas, sest tagasiteed nagu poleks (ise olen oma saatuse valinud ). Viimane kontroll, instruktor vaatab kõik üle, mina olen rivis eelviimane, instruktor vaatab varustuse üle ja küsib:"kardad?". Vastan ausalt:"kardan". "Õieti teed, ainult idioodid ei karda". "Kõik lennukisse!"

Rapla, täpsemalt Kuusiku oli see koht, kus DOSAAF oma seltskonda alla loopis...

Tänud Lemet täpsustuse eest, midagi on mu sõel ikkagi suutnud kinni pidada .
Lennukis: mugavusi pole mingisuguseid, ainult profileeritud alu ja needid vahivad vastu. Hirm on vist kadunud, adrekas taob väiksest varbast kuni näpuotsteni, mõtlemine on suhteliselt selge, üritan õpitut meelde tuletada. Marru ajab see, et "metsavaht" venib kildi kõrgusele pikalt-pikalt, läbi mitme tiiru lennuvälja kohal. Peas keerleb: käsklus "läks", teen 3 sammu, vasaku jalaga taban ukse äärt ja tõukan jõuliselt ära, kohe hakkan lugema:"kukun 1, kukun 2, kukun 3", seejärel tõmban rõngast.
Raisk, lennuk ei unda enam niimoodi ja põrand keeras horisontaali, nüüd on kellad! Kabinetis süttivad tuled, instruktor näitab käega "püsti!". Jalad tudisevad all, pea on ikkagi suhteliselt selge, näed läbi ukseava seda kaunist Kodumaa pinnast (see vaade on viimase peal ilus) ja siis lähevad esimesed välja, ise lähed nende järel, mõelda nagu ei jõuagi, õnneks on see hästi pähe taotud. Tabasin vasaku jalaga lävepakku ja läksiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiin.

99,9% sulgesin esimesel hüppel esimeseks sekundiks silmad. Vuhin, kaugeneva lennuki müra ja kõik, millel võimalik, see laperdab ümber sinu, kiivri rihma vaba ots, mille on mööduva õhu kiirus kusagilt välja sikutanud, see taob üle terve silmnäo. Kuid see tuleb alles hiljem meelde, maa peal . Loed oma kukun 1 jne. peale kolme rabad rõnga välja, ropsatus, peavari avanes. Vaatad kähku üles, kõik tundub korras olema, siis vaatad ringi, ok. kedagi ligiduses pole. Kõrvad on lukus, kuid siiski on lähima varjuriga hõigeldes võimalik vabalt suhelda. Ei tohi unustada, et ka varuvarjul on automaat (väeosades seda pole), punane stoppertropp tuleb välja sikutada (see automaat oli seatud vist 5 sekundi peale), kui seda ei tee, siis läheb ka varuvari lahti, ning võivad probleemid tekkida, varuvarju tropid võivad mähkuda ümber peavarju troppide ja tulemusena ei pruugi kumbki korralikult toimida. Tavaliselt küll midagi ei juhtu. Telci postitatud http://www.youtube.com/watch?v=JgEMKwriSxU
adre 6.10-st edasi on näha, kuidas kodanik kahe korraga avatud varjuga maandub. Vari maapinnal näitab seda eriti selgesti. Õhus on vahva, avatud varjuga tuled kilomeetri kõrguselt 2+ minutit maapinnale, avamata varjuga umbes 20 sekundit . Kui kuppel lahti ja kõik toimib, siis jääb üle ainult minutikene kaifida, peale selle pead vaikselt maandumisele mõtlema hakkama.

http://www.youtube.com/watch?v=Nt1pszGV ... re=related

Siin sama hüpe otsast lõpuni kodaniku enda kiivrikaamera läbi. Nimelt varemmainitud probleem troppide kontrollimise-lahutamisega.
Ja varuvarjuga on tegelikult kõik ok. Kui põhikuppel kannab, siis tulebki Z-5-te sellisel moel kloppida ja sakutada, et too ka luhvti sisse saaks.

Kui põhikuppel lahti, siis on ju peaaegu võimatu zapaskat korralikult lahti saada, kiirus on ju nii väike. Kui stabika all vuhiseda, viskad zapaska ranitsast välja ja siis on küll kiirus piisavalt suur, et see kupli moodustaks.

Vaatasin korduvalt seda videot, ta oleks pidanud eeskirjade kohaselt peavarju tropid läbi lõikama. Kuidas krt. see niimoodi pakitud ja kontrollitud oli? Tundub, et üksinda pakitud, kahekesi seda teha on pmst. võimatu.

Mälestused?

Vägev oli. Eriti esimestest. Emotsiooni ja adrenaliinitaseme tõusu veres jätkus kohe paariks päevaks.
Nagu topokaardile hüppamine.

Hea teema,olin isegi tol 88-nda aasta Rock Summeri ajal DOSAAFI keskuses,seal Lauluväljaku üleval langevarju koolitusel,kõik toimus nii nagu Jackpuuk rääkis,alates komisariaadist kuni hüpeteni,ära saadeti meid koos nii 50-ne eestlase ja venelasega novembris, Vitebskisse.

4x4garage, viska privasse kuskohas pesitsed, saaks kunagi kokku ja muljetaks . Olen ainult ühe poisiga Tartust hiljem kokku saanud, kuid see vennike jõi ennast põhja ja nüüd ei tea temast enam midagi.

Nonii, lennukist välja saime, proovime siis viisakalt maapeale tagasi kah jõuda . Pilku horisondil hoides hakkab tunduma, et maa on suht lähedal, väänan troppe, et näoga allatuult olla. Tundub, et tegin seda liiga vara, käed väsivad ära, kuid maani pole veel jõudnud. Lasen hetkeks rihmadelt pinge maha ja mõne hetke pärast keeran end uuesti õigesse suunda. Maa, ropsakas on üsna tugev, tugevam kui arvasin ja pühib mul jalad üsna korralikult alt. Kähku püsti ja jooksen küljele, õnneks pole tuul tugev ja kuppel kustub kiiresti. Ranits seljast ja hakkan varjusid kaasasolevasse kotti toppima. Ise ikka üles vahtides, kuidas teistel läheb? Võin öelda, et vaatepilt on küllaltki uhke ka maapealt vaadata. Ok, kott selga ja silm punni, ning tagasi stardi poole marssima (suurematel vendadel on see eelis, et reeglina hüppavad nad stardile lähemal välja).
Nüüd on jälle suht ähmane mälestus, esimesel päeval tegime vist 2 hüpet ja teisel ühe. Kahe hüppe vahepeal siis loomulikult varjude pakkimine, juttu jätkub seejuures muidugi kauemaks . Kokku tegime 3 hüpet.
Siit järgmine kogemus varjudega on juba sõjaväest. Seal sain üsnagi valusaid kogemusi ja ka ehmatused ei puudunud. Sõjaväes nimelt hüpatakse igasugu ilmaga ja ka maastikuks pole alati laudsile lennuväli. Aga sellest järgmises postis.