Psühholoogid

Sõjaväelised erialad. Elutsükkel väljaõppest kuni reservist kustutamiseni. Nii nippidest kui ka relvadest/vahenditest.
Z03
Liige
Postitusi: 1136
Liitunud: 22 Juul, 2016 10:09

Re:

Postitus Postitas Z03 »

soesilm kirjutas:Jagatud mure pidada olema pool muret, teadis vanarahvaski ... Eelmise aasta Horisont kirjutas ühest uurimusest, mis tõestas osalist vastupidisust. Nimelt on suur protsent (20?)inimesi, kes ei taha ega peagi oma läbielamisi teistele rääkima. Rääkides nad aina kordavad läbielamist ja süvendavad seda oma mälus. Ja aina hullemaks või vähemalt mitte paremaks läheb.
Tõsi. Meenutamine pole vajalik. S.t. mõnel on meenutamisest ja rääkimisest kasu, mõnel mitte. Nii tulekski toimida - kui soov rääkida, siis peab rääkima, kui soov unustada, siis tuleks meenutamist vältida. Alati pole võimalik meenutamist vältida, näiteks PTSD (posttraumaatilise stressihäire) puhul tekivad äkilised mälusähvatused, mille puhul inimene oleks justkui tagasi selles situatsioonis, milles trauma tekkis.

Ma nooremana arvasin, et psühholoogiks võiks õppida inimene, kes on eriliselt empaatiline, läbinägelik, heasoovlik ja mis peamine, psüühiliselt terve. Nüüd, kus natuke juba elu nähtud, võin ütelda, et ükski neist eeldustest ei pea paika. On jäänud mulje, et enamvähem kõik nad vajaks ise korralikku teraapiat. Psühholoog, kes ütleb vähiravi patsiendile, kellel peale 5 aastat kestnud vaikust on tekkinud metastaasid: "Leppige sellega, et te surete." Psühholoog, kes ütleb puudega lapse emale, kes on pöördunud psühholoogi juurde abi küsima lapse käitumishäirete kohta: "Ta ju ongi teil seline puudega, mis temast tahta", nii et ema nuttes kabinetist välja jookseb. Latatarast psühholoog, kes kõikide klientide mured üle linna laiab, kasutades nimesid ja aastaarve, et ikka kõik selge oleks, mis kellelgi millal toimus. Psühholoog, kes kogu vastuvõtuaja kurdab oma peremuresid/seksuaalprobleeme, nii et kliendil piinlik hakkab ja ta ise psühholoogi lohutama asub. Jne. Jne.

Probleem on minu arvates psühholoogide väljaõppes. Psühholoogid peaks õppima arstiteaduskonnas ja siis spetsialiseeruma kliinilisele psühholoogiale, nagu praegu spetsialiseeruvad arstid psühhiaatriale. Arstiteaduskonda siiski eriti palju rumalaid sisse ei saa, kuna sõel on tihe. Inimeste elud on kaalul. Kui ütelda depressioonis inimesele, et "võta ennast kokku" või "ise oled oma elu nii elanud ja selliseid valikuid teinud", siis võivad tulemused olla kurvad.

Ma ka ei saa aru sellest kaplanite teemast Kaitseväes. Eestlased pole kristlased, vaid valdavalt ateistid. Või siis äärmisel juhul agnostikud. Ateiste ei aita jumalasõna, nad ei võta seda tõsisel. Mida ütleb kaplan ajateenijale, kes läheb kurtma ajateenistusega seotud stressi, kaaslaste kiusamise, ülemapoolse psüühilise vägivalla vms üle? Palveta, jumal on sinuga! Jah, ma tean seda, aga kuidas Te mind aidata saaksite, kaplan? Selles on probleem. Sellega on veel teema, et kelle leiba sööd, selle laulu laulad. Psühholoogilist abi võiks sõjaväelastele anda väljaspool süsteemi. See tagaks konfidentsiaalsuse. Aga ma arvan, et sõjaväelased, kes psüühikahäirete tõttu arsti poole pöörduvad, võivad oma edasisele karjäärile kriipsu peale tõmmata nagunii. Selles süsteemis pole psüühiliselt nõrkadele kohta. Või vähemalt sellist kohta, kus oleks ligipääs relvadele. Isegi kui süsteem väidab vastupidist.

Kui on ikka väga-väga halb olla, siis soovitaks pöörduda psühhiaatri poole. Ravimite tõttu, mida psühhiaater saab välja kirjutada, aga psühholoog mitte. Ravimid võivad aidata, vahel olla vägagi tõhusad. Sest teate, mitte keegi võõras inimene ei saa teile õpetada, kuidas peaksite oma elu paremini elama. Igaüks on omaenda elu ekspert ja tegelikult teab küsimustele vastuseid. Lihtsalt vahel on vaja enne välja magada või rahuneda või meeleolu paremaks, kui hakata oma elus uusi valikuid tegema. Ja selles osas võib (aga ei pruugi) aidata keemia toime tulla (legaalne siiski, soovitatavalt). Psühhiaatrid reeglina ka väga palju ei targuta, kuidas patsient oma elu elama peaks, neil pole selleks aega lihtsalt, järjekord on ukse taga pikk.
mart2
Liige
Postitusi: 5127
Liitunud: 22 Juun, 2014 19:52
Kontakt:

Re: Psühholoogid

Postitus Postitas mart2 »

Lugupeetud Z03, eks see lähenemine ongi individuaalne ja sellepärast polegi mõtet rõhutada, et parem on kaplan, psühholoog või psühhiaater. Tegelikult on vaja neid kõiki. Probleem on pigem selles, et sageli -
a) ei osata valida kellest rohkem abi, või (hullem veel)
b) ükski neist, nähes oma profiili sobimatust, ei taha saata teise juurde ...

Aga selle õpetamise jutu juures tuleb meelde doktori kraadiga lähisugulasest psühholoogi jutt, et seda ala ei tohiks õppida need, kes otsivad selle õpingu käigus lahendusi omaenda probleemidele. :evil:
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36425
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Re:

Postitus Postitas Kriku »

Z03 kirjutas:Ma nooremana arvasin, et psühholoogiks võiks õppida inimene, kes on eriliselt empaatiline, läbinägelik, heasoovlik ja mis peamine, psüühiliselt terve. Nüüd, kus natuke juba elu nähtud, võin ütelda, et ükski neist eeldustest ei pea paika.
Sama käib ka arstide kohta. Suur hulk inimesi ei lähe arstiteaduskonda õppima teps mitte suurest empaatiavõimest või inimeste aitamise soovist.
Z03 kirjutas:On jäänud mulje, et enamvähem kõik nad vajaks ise korralikku teraapiat. Psühholoog, kes ütleb vähiravi patsiendile, kellel peale 5 aastat kestnud vaikust on tekkinud metastaasid: "Leppige sellega, et te surete." Psühholoog, kes ütleb puudega lapse emale, kes on pöördunud psühholoogi juurde abi küsima lapse käitumishäirete kohta: "Ta ju ongi teil seline puudega, mis temast tahta", nii et ema nuttes kabinetist välja jookseb. Latatarast psühholoog, kes kõikide klientide mured üle linna laiab, kasutades nimesid ja aastaarve, et ikka kõik selge oleks, mis kellelgi millal toimus. Psühholoog, kes kogu vastuvõtuaja kurdab oma peremuresid/seksuaalprobleeme, nii et kliendil piinlik hakkab ja ta ise psühholoogi lohutama asub. Jne. Jne.
Kahjuks jah selliseid näiteid on omajagu. Ma ei taha üldistada, aga neid on. Põhjuseks tõenäoliselt asjaolu, et tegevuse edukust on raske mõõta.
Z03 kirjutas:Ma ka ei saa aru sellest kaplanite teemast Kaitseväes. Eestlased pole kristlased, vaid valdavalt ateistid. Või siis äärmisel juhul agnostikud. Ateiste ei aita jumalasõna, nad ei võta seda tõsiselt.
Ma arvan, et probleem on jällegi keerulisem. See nüüd läheb otsapidi kõrvalteemasse http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 41#p526341 , aga siiski asjakohane tsitaat:
Planeetide seisu mõju inimsaatusele tema sünnihetkel uskus 55% kõigist vastanuist, mingit energiat või kõrgemat eluvormi 61%, inimeste ettenägemisvõimet 81%, sensitiivide ravivõimeid 78% ja inglite olemasolu 48%. Omamoodi naljakaski on see, et kui inimhinge olemasolu uskus 47% vastanuist, siis taimede hinge puhul oli protsent 61 ja loomade puhul koguni 78! Üllatuslikult ei erinenud end ateistide või ateismi kaldujatena määratlenute vastused paljudel juhtudel märkimisväärselt üldisest keskmisest – planeetide mõju uskus neist 43%, sensitiivide ravivõimeid 72%, kõrgemat eluvormi või energiat täpselt pooled, taimede hinge 55% ja loomade hinge isegi 75% jne. Kõige tipuks oli Eesti ateistide ja ateismi kaldujate seas ligi 10% neid, kes uskusid isikulise jumala olemasolu!
On õige, et kristlus on Eestis vähemuses ja Piiblist lähtudes jutlustamisega võib aidata vähemust, kuid see ei tähenda, et suurem osa eestlastest oleks ateistid (jumalaeitajad) või sootuks uskmatud. Seda fakti võiks üritada rohkem kasutada, aga paraku on konfessionaalsed vaimulikud selleks oma religiooni dogmaatikas tihtipeale liiga kinni.
Z03 kirjutas:Mida ütleb kaplan ajateenijale, kes läheb kurtma ajateenistusega seotud stressi, kaaslaste kiusamise, ülemapoolse psüühilise vägivalla vms üle? Palveta, jumal on sinuga! Jah, ma tean seda, aga kuidas Te mind aidata saaksite, kaplan? Selles on probleem.
Selles on probleem ka tsiviilis ja psühholoogidega. Tihti on neil vaja olla ka sotsiaaltöötaja või konsultant muudes valdkondades. Kuhu pöörduda ja mida teha, kui mees sõimab ja peksta ähvardab?
Z03 kirjutas:Aga ma arvan, et sõjaväelased, kes psüühikahäirete tõttu arsti poole pöörduvad, võivad oma edasisele karjäärile kriipsu peale tõmmata nagunii.
Suurel osa missioonil käinutest on mingi aja jooksul unehäired, posttraumaatiline stress, suhtlemisraskused jne. Psüühikahäireid on väga erinevaid ja erineva raskusastmega, täpselt nagu jalatraumasid on lihasevenitusest amputeerimist nõudvateni.
Z03 kirjutas:Kui on ikka väga-väga halb olla, siis soovitaks pöörduda psühhiaatri poole.
Üks psühholoogi olulisemaid funktsioone peakski IMHO olema ära tunda juhud, mil tuleb psühhiaatri poole pöörduda.
Z03 kirjutas:Sest teate, mitte keegi võõras inimene ei saa teile õpetada, kuidas peaksite oma elu paremini elama. Igaüks on omaenda elu ekspert ja tegelikult teab küsimustele vastuseid. Lihtsalt vahel on vaja enne välja magada või rahuneda või meeleolu paremaks, kui hakata oma elus uusi valikuid tegema.
See, et inimesel on vaja välja magada või rahuneda enne probleemiga uuesti tegelemist, võib mõnikord olla juba väga pädev psühholoogiline nõuanne, milleni inimene ise ei jõua. Üldiselt, saab ikka küll mõnele õpetada, kuidas oma elu paremini elada. On hulk ilmselgelt tervistkahjustavaid või ebaefektviiseid käitumisi, millest inimene ise aru saada ei pruugi.

Igaks juhuks - mina ei ole karvavõrdki psühholoog ega psühhiaater ja minu teadmine kõigest sellest piirdub õigusteaduskonna üliõpilastele loetud sissejuhatava psühhiaatriakursusega, mille õppejõud paistab nüüd ajakirjanduse andmetel olevat ise akf-i poolt nimetatud abivajavate konsultantide hulka jõudnud :) Paar korda elus olen osanud küsijale head nõu anda, sest ma kuulasin nad ära, mõtlesin probleemi läbi ja suutsin produtseerida mingi vaatenurga, mille peale nad ise ei tulnud. "Jagatud mure on pool muret" tähendab muuhulgas ka seda, et võõras inimene vaatab asjale värske pilguga. See jällegi on psühholoogias hästi tuntud fenomen, mis kehtib ka näiteks matemaatikaülesande lahendamisel ja mida illustreerib internetist kergesti leitav klipp, mille vaataja ei pruugi tähele panna, kuidas ahvikostüümis mees mängu ajal üle kossuväljaku jookseb.
mart2
Liige
Postitusi: 5127
Liitunud: 22 Juun, 2014 19:52
Kontakt:

Re: Psühholoogid

Postitus Postitas mart2 »

Sobiks rohkem naljanurka, kuid tegeliku elu kajastamise ja antud teema tõttu panen siia.

Mille poolest erinevad psühholoog, psühhiaater ja psühhopaat?
Psühholoog ehitab õhulosse, mida siis psühhiaatrid hea raha eest psühhopaatidele välja rendivad ...

Kunagi aastaid tagasi KV arstlikus komisjonis oli selline juhus - läksin psühholoogi vestlusele allkirja järele. Esimene küsimus oli kohe: Mida sellest visiidist mõtlete? Tuli meelde see ülaltoodud nali ja rääkisin doktori-härrale ära. Viimane vaatas mulle sügavalt silma, kirjutas paberile oma konksu ja soovis head teed. Nii oligi.
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
Z03
Liige
Postitusi: 1136
Liitunud: 22 Juul, 2016 10:09

Re: Psühholoogid

Postitus Postitas Z03 »

Aitäh, akf Kriku, viidatud essee "Usu ja uskmatuse piiril" on väga huvitav.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36425
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Psühholoogid

Postitus Postitas Kriku »

Kaitsevägi püüab teha kõik, et sõduritel sõjas paratamatult tekkivaid psühholoogilisi probleeme vältida, ja sellega tegelevad süsteemid on ajapikku oluliselt paranenud. Esimene Eesti Vabariigi kaitseväe välismissioon algas 1999. aastal Kosovos, verisesse Afganistani jõudsid Eesti sõdurid juba 2003. aastal. Toonast ja praegust tugisüsteemide olukorda ei saa võrrelda. Samuti on muutunud ühiskondlikud hoiakud. Ehkki negatiivne stereotüüp, et igaüks – eriti mehed – peab endaga ise hakkama saama ja vaimset nõrkust ei tohi välja näidata, on visa, vabaneme siiski aegamisi nõukogudeaegsest vaimse tervise probleemide vaiba alla pühkimise ja halvustamise taagast.

Seda on näha ka sõdurite pealt, kinnitab [kaitseväe peapsühholoog Kaidi] Kiis. Psühholoogilist abi otsitakse üha rohkem, praegu on kaitseväe toetusteenuste keskuses aastas ligi 50 esmapöördumist. Paljud küsivad nõu juba enne probleemide suureks paisumist ja vajavad ainult mõnda konsultatsiooni, teised aga jõuavad kaitseväe psühholoogide vahendusel ravile.

Selle kohta, kui palju on veteranidel erinevaid psühholoogilisi ja psühhiaatrilisi diagnoose, pole Eesti-spetsiifilist statistikat – diagnoose toetuskeskus ei pane. Hinnanguline protsent tugineb Põhjamaade kogemusele: eri häirete all kannatab tõenäoliselt 4–5% veterane. Ent väiksemaid probleeme on kindlasti rohkem. Suitsiidistatistika pärineb surmapõhjuste registrist.

Kiisi kinnitusel ei närita tähte, kas aastaid pärast missiooni endalt elu võtnud veterani surma saab ikka teenistuskogemusega seostada. Enesetapu taga on hulk mõjutajaid ja sõjakogemust ei saa kõrvaliseks pidada. Kui palju on suitsiidikatseid, ei tea keegi. Küll aga ütleb statistika, et veteranide seas on enesetappude osakaal väiksem kui üldpopulatsioonis ja võrreldav teiste põhjamaade veteranide suitsiidistatistikaga.

Toetusteenuste keskus tegeleb nii sotsiaalse, psühholoogilise kui ka usulise abiga. Samuti püüab keskus missioonile minevaid sõdureid probleemideks võimalikult hästi ette valmistada – õpetada neid nägema iseenda ja kaaslaste kulumismärke ning nendega tegelema. Samuti juhendatakse, kuidas tulla toime sellega, mis toimub eemaloleku ajal kodus. Praegustel Liibanoni missioonidel on juba katsetatud sedagi, et kuu aega enne sõdurite naasmist liitub nendega psühholoog ja aitab kohapeal. Kiisi sõnul pöörduti Liibanonis psühholoogi poole üllatavalt palju – ka see on hea märk.
Abi otsivale veteranile aegumistähtaega ei panda. „Kõikidele veteranidele on uks lahti igavesti,” kinnitab Kiis. „Kõik on alati teretulnud.” Sealjuures ei pea tulija olema veteran, ka tema lähedased võivad kaitseväe psühholoogidelt, kaplanitelt ja sotsiaaltöötajatelt nõu saada.
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/liisa- ... d=79965338
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist