www.militaar.net

Andreo Hvostovi arutelu Sirbis "Sõja ja rahu vahel II" üle. Ojalo raamatu üle on vist vaidlus lõppenud, eks siit ole uut ainest. Aga praegu küll olen autori suuresti nõus.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com ... issue=3317

Samast lehest ka teine hea lugemine - Olaf Mertelsmanni lugu elatustaseme langusest 1940-50-tel aastatel. Mälestustest on see ju välja tulnud, et elati viletsasti ja pahatihti töötati endale ainult söök välja (ja seegi oli kehvakene), aga nüüd on natuke arve ka juurde toodud. OM-i järeldus - 1940 kukkus elatustase Eestis järsult ja alles kahekümne aasta pärast taastus samal tasemele.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com ... issue=3317

Eks ole, ja jätkame edasi...
Tsiteerides klassikuid:"Mina oma arvamust ei muuda..." St. EV ainuke valik 39ndal oli viivitada võimalikult kaua, karjuda appi ning valmistuda halvimaks ehk sõjaks. Viivitamist polnud, appi karjumise asemel sosistati siin ja seal ning piirikindlustuste puhul leiti, et raha vähe ja visati kohe labidas ning saag nurka...

Vaat piirikindlustiste puhul on küll nii, et tööd tehti hoolega. Nagu eestlaste puhul ikka, algul ei saa käima jne...Vaadates ehituskava, oleks kaks aastat jäänud puudu kõige selle jaoks, mida veel 1939. aastal kavandati.

Paraku pidama saadi väga kiiresti. 28. septembri kokkuleppega kohustus Eesti kõik piirikindlustustööd lõpetama, nagu 1-2. okt ka tehti. Järgmise kuu aja jooksul tehti veel kokkutoodud materjali korrastustöid jms abitöid. Nt lõhkusid eestlased 1920-te algul spetsiaalselt 3 km ulatuses piiri äärest Pihkva - Riia kiviteed, et punaste edasitungi pidurdada. Nüüd kohustus Eesti sama tee taastama, seda tehti just kindlustustööde jaoks kogutud materjalidega.

Nii et 1939. aastal polnud raha enam väga suur probleem - võrdlemine muidugi varasemate aastatega.

Ei näe selles Hvostovi kolumnis küll midagi asjalikku. Tavaline emotsionaalne-asjatundmatu ärapanemine. Hvostov küll vaevalt põdevat koolkonda esindab, ilmselt on tal artikli kirjutamise juures südames olnud muud probleemid (kodakondsuse ja tsiviilokupantide teema). "Sõja ja rahu vahest" on välja nopitud mitmesugused väited, mida siis võidukalt esitatakse. Artikkel on äärmiselt tendentslik, "tõestuseks" kõlba kõik, ka kontekstist väljarebitud väited ning liialdused. Ei arvestata tollast konteksti, vaid kogu jutt on esitatud tavalises võtmes: "Vaata, mis nad tegid! Mina ei saa aru, miks nad nii tegid, aga seda ma ütlen, et valesti tegid ja reeturid olid!"

Artikkel algab fantaasiaga sellest, kuidas Saksa poliitika Eesti suhtes 1941-1944 võis põhineda põlgusel alistujate suhtes. Võtmesõna on siin "võis". Sellele järgneb pärl:

Pole vist meelevaldne väita, et natside ajalookäsitlus 1940. aasta hindamisel kattub Nõukogude Liidu ja ka praeguse Venemaa ametliku ajalookäsitlusega, mille kohaselt Eesti koos ülejäänud Balti riikidega astus NSV Liidu koosseisu valitsustevaheliste lepingute alusel.

Millistest valitsusvahelistest lepingutest käib jutt? Täiendav NL vägede sisselaskmine 1940? Millised valitsustevahelised lepingud sellele järgnesid? Hvostov ilmselt ei tea (või eirab teadlikult - Sõja ja rahu vahel oli sellest minu mäletamist mööda juttu), et NL ajalookäsitluse kohaselt astus Eesti NL koosseisus nn "revolutsiooni" tagajärjel. Mitte mingisusgustest valitsustevahelistest lepingutest juttu polnud!

Noh ja siis see asi:

Laidoner ise oli jaanuaris rääkinud sellest, kuidas sõja puhkedes on ta valmis esimesena lööma, kandes vaenutegevuse üle vastase territooriumile (lk 30)

Hvostov vist ei saa aru, et see oli nö ametlik doktriin juhuks kui sõda tõepoolest puhkeb. Mitte kinnitus sellele, et Laidoner põlgas alistujaid. Iseasi on veel, kuivõrd Laidoner ise uskus sellise doktriini võimalikkusse, ja kui palju oli see välja öeldud lihtsalt sõjaväe moraali mõjutamiseks.

Seejärel üritatakse tõestada, et keegi on kellegile pärandanud "igavese kahemõttelisuse". Tõestuseks tuuakse asjaolu, et "Päts kirjutas alla kõigele". See on tavaline mäng emotsioonidel. Küsimusele, miks ta seda tegi, tähelepanu ei pöörata. Kui jutt läheb 1940. aasta juuli valimistele, siis kuuleme Hvostovuilt järgmist:

Siin olla Päts hakanud vabariiki päästma. Paavle kirjutab, et Päts õhutas Ühinenud Põllumeeste erakonna juhtivaid tegelasi üles seadma vastaskandidaate punastele (lk 131). Paavle: „Opositsioonikandidaatide ülesseadmine oli suurim rahvusliku vastupanu aktsioon esimesel Nõukogude aastal” (lk 132). Veretu vastupanu Mahatma Gandhi ning rahvuskaardi püssitorudesse lilli toppivate hipide vaimus.

Tuleb välja, et kui Päts kirjutab alla - on halb. Kui püüab vastu töötada - on ka halb. Nojah, tõsi, dogma, mida artiklis on vaja tõestada, nõuab sellist lähenemist. Dogma ise kõlab:

Esimene punane aasta” pole kirjeldatud ühtegi tegevust või otsust, mille üle võiks tagantjärele uhkust tunda.

Veretut vastupanu Hvostov naervuvääristab. Alternatiiv on verega vastupanu. Kuid põhjused, miks 1940. verega vastupanu otsustati mitte osutada, Hvostovi ei huvita, sest vastasel juhul poleks pilt rahvareeturitest niivõrd ühemõtteline.

Artikkel lõpeb targutusega, milles loogikat asendab paraku emotsioon:

Järjekordne rahvuslik skisofreenia: kiruda 1940. aasta okupatsiooni ning samal ajal pooljumalikustada Pätsi ja Laidoneri. Kui meil on oma okupatsiooni-teooriaga tõsi taga, siis oleks võib-olla ülim aeg kuulutada Päts ja Laidoner postuumselt reeturiteks.

Vaat siis, millistest teguritest sõltub, kas oli okupatsioon või mitte! Kui me hindame nende tegevust reeturlikkusena siis oli okupatsioon, aga kui me seda niiviisi ei hinda, siis ei olnud okupatsioon! Muud tegurid on siin vähetähtsad! Tegelikult on muidugi nii, et sellisest hinnagust ei sõltu absoluutselt, kas meil on selle "teooriaga" tõsi taga või mitte, sest faktiks jääb, et võimust kommunistide kasuks ei loobunud Päts ja Laidoner mitte vabatahtlikult vaid jõu ähvardusel.

Poleks sõjaga ähvardatud, siis poleks nad ka Punaarmeed sisse lasknud. Poleks Punaarmeed sees olnud, poleks ka "revolutsioon" võimalik olnud. Miks sõda 1939 vastu ei võtnud? Kartsid lüüa saada ja Eesti Vabariigist ilma jääda. Miks 1940 sõda vastu ei võetud? Sõdimises ei nähtud mingit mõtet, vaid selles nähti ainult kahju.

Siinkohal peab tunnistama, kui oleks tahtnud sõdida, oleks pidanud seda tegema ikkagi 1939. a sügisel, mitte 1940. aasta suvel, kus vastane oli juba paigutatud strateegiliselt soodsatesse kohtadesse. Milleks omakorda oleks pidanud hakkama valmistuma varem kui ultimaatum esitati.

1939. sügisel olid sõjalised võimalused kaugelt paremad.

1939. aastal ei teadnud keegi ette, kas 1940. a on võimalused paremad või halvemad. Küll aga hinnati 1939. a võimalusi väga halbadeks. Kui 1940. oleks NL sattunud sõtta nt Saksamaaga, siis poleks Eesti ja NL vahelises sõjas need baasid omanud niivõrd suurt tähtsust. Baasid oleks olnud vallutatavad kui NL oleks olnud mujal seotud.

Hvostovit, Stadnikovi,Stalnuhhinit lugedes pidagi meeles, et neid kui hilismigranti vaevab tõeline identiteedikriis - mille tulemusel hakatakse alateadlikult idealiseerima endist kodumaad - nõukogude liit? venemaa? eesti? ja ideaalpildi tulemusel on vajadus igatepidi õigustada isegi kaugele ajalukku jäävaid endise kodumaa tegemisi.

Ei aita ka see kui sul on kõrge IQ - viimane ei takista identiteedikriisis egiptoloogi ilkumast Eesti Ekspressis Ukraina kallal, kui viimase juba algusest peale hambutud katsed "läände pöörata" lõpplikult läbikukkunuks tuli tunnistada.

Hvostov küll ei taha kiita endastunustavalt Stalinit aga mingisuguse õigustuse ta tegemistele peab siin seal ikka leidma: kui mitte niivõrd stalini enda õigustamiseks, siis näitamaks kui lollid need eestlased ikkagi on.

Ühest küljest tahetakse näha oma endist kodumaad roosamates värvides ja samas "allaandmise teema" annab võimaluse ära panna ka Eesti Vabariigilie - nii et Hvostov tahab tabada 2 kärbest ühe hoobiga.

Miks Hvostovis, Stadnikovis,Stalnuhhinis põleb iha Eestile, läänele, USAle, NATOle ära panna: need sfäärid ei tunnista Nõukogude Liidu/Venmaa vägevust nii nagu nad oma identiteedikriisis sisemises ideaalmaailmas seda näha tahaks

Kusjuures Stadnikov (Stalnuhhinist ma ei räägigi) põeb deržaava pärast rohkem, Hvostovit närib rohkem see et Eestis ei tunnustatavat "vähemusrahvuste olulisust Eestis"- nii on Hvostov ise öelnud.

Castellum kirjutas:Vaat piirikindlustiste puhul on küll nii, et tööd tehti hoolega. Nagu eestlaste puhul ikka, algul ei saa käima jne...Vaadates ehituskava, oleks kaks aastat jäänud puudu kõige selle jaoks, mida veel 1939. aastal kavandati.

Paraku pidama saadi väga kiiresti. 28. septembri kokkuleppega kohustus Eesti kõik piirikindlustustööd lõpetama, nagu 1-2. okt ka tehti. Järgmise kuu aja jooksul tehti veel kokkutoodud materjali korrastustöid jms abitöid. Nt lõhkusid eestlased 1920-te algul spetsiaalselt 3 km ulatuses piiri äärest Pihkva - Riia kiviteed, et punaste edasitungi pidurdada. Nüüd kohustus Eesti sama tee taastama, seda tehti just kindlustustööde jaoks kogutud materjalidega.

Nii et 1939. aastal polnud raha enam väga suur probleem - võrdlemine muidugi varasemate aastatega.

Rõhk sõnal kavandati. Vaevalt, et Eestis ei teatud soomlaste vastavatest ettevalmistustest kannasel. Kui ise ei tea mida teha, siis võinuks kasvõi naabri eeskujul jalad kõhu alt välja võtta ning kasvõi samuti vabatahtlike abil töid läbi viia. Kas labidaid ja saage oli vähe või? Selle asemel aga imetleti vägevaid plaane paberil...

esiteks, sõja ja rahu seeria jaoks on teema olemas: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=18460
teiseks, kellel midagi uut öelda ei ole, need võiks suu kinni hoida.

mul tekkisid arvustuse kohta mõned küsitavused, panen kirja, osaliselt kattuvad eelpostitajate omadega.

1. raamatu arvustaja paistab ära unustama, et see perioodideks jagamine on koostajate meelevald, tol ajal elanud inimesed tajusid sündmusi ühe pideva protsessina. Seega, arvustades raamatut 1940-41.a. sündmusest, tasub mõelda varasemate sündmuste peale, et üritada mõista isikute käitumise motiive.

2. Natsidest kaevikuromantikud, kes põlgasid alistujaid.
Selline lähenemine on nii tavaline meie Eesti kolkas - selle asemel, et näha vaeva ja uurida, kuidas toimis Saksamaal tol ajal välispoliitika ja mis olid selle mõjutajad, aetakse näpp ninna ja tõmmatakse sealt järjekordne lihtne teooria, mis taskupsühholoogia abil kõike "ammendavalt" seletab.

3. See et sakslased ei tõtanud nõukogude korra ajal kehtinud omandisuhet muutma - peaks olema ju teada, nende et eesmärk oli ruttu olemasolevad resursid oma kätte kahmata, mitte mingit õiglust maksma panna. Loomulikult oli seda kõige lihtsam teha olemasolevat riiklikku süsteemi üle võttes, mitte ennast mingisse segasesse omandisuhte jamasse mässides.

4. Hitleri ja tema lähikondsete siiras Soome imetlemine
1939.a. sügisel, kui Saksamaal oli vaja ettekäändeid, et Soomest distantsi hoidmist põhjendada, siis neid loomulikult ka leiti, ei aidanud midagi Jäägripataljon ja 1918.a. relvavendlus. Talvesõja mõjul tekkinud imetlemist ei kinnita aga omakorda 1944.a. sündmused. Järjekordne näpu otsast nokitud teooria.

5. Kaval Ždanov.
Kui ma olen kaardilauas ja keset mängu ütlen, et nüüd on ässa asemel 6 kõige tugevamam ja selle kinnituseks partnerite suunas nagaaniga vehin, kas ma olen siis kaval? Ainuke kavalus, mis võiks jutuks tulla, on see, et meelitasin partnerid endaga kaardilaua taha. Päriselus toimus seegi muuseas nagaaniga ähvardades ja mitte Ždanovi poolt. Ja valimistel kaasalöömine on minu arvates oluline, sest see rikkus nõukogude nukujuhtide stsenaariumi ja sundis neid kiirustades vigu tegema.

Castellum kirjutas: Nt lõhkusid eestlased 1920-te algul spetsiaalselt 3 km ulatuses piiri äärest Pihkva - Riia kiviteed, et punaste edasitungi pidurdada. Nüüd kohustus Eesti sama tee taastama, seda tehti just kindlustustööde jaoks kogutud materjalidega.

Ja miks kohustus Eesti pool selle tee taastama? Seetõttu, et sealtkaudu pidi toimuma (ja ka toimus) Punaarmee ühe osa üksuste sissemarss Eestisse. Ja juhtus see täna, 71 aastat tagasi.

Minuarust on Eesti ajaloomaastikult puudu selline tõsiteaduslik analüüs, kui kui need "oleksid" oleks täidetud, siis millised reaalsed sõjalised võimalused olid 1939 ja 1940.

Ojala on seda osaliselt täitnud, aga tuleb tunnistada seda, et vastav raamatu peatükk on üsna pealiskaudne. Tänapäeval on igasugu taktikalised simulaatorid ja asjad leiutatud ja sõja käiku on võimalik küllalt täpselt prognoosida. Mulle isiklikult tundub, et Ojalo on Eesti võitlusvõimet mõnevõrra alla hinnanud ja vastupanu on seepärast lühike.

Igal juhul intrigeeriv teema ja eks ka sellest lõputud arutelud.

1939 ütles Laidoner, et Eesti võib vastu panna "võib-olla mõni kuu või kauem". Mannerheim arvas samal sügisel, et Soome peab vastu kolm nädalat. Nii et meie juhid olid isegi optimistlikumad. 23.09.1939 teatas raadios Laidoner: „Kui meie rahvale peaks kallale tungitama, siis on sõda! Siis kaitseme end niisama kindlalt …nagu… Vabadussõja päevadel.“

Küsime nüüd, miks siis Soome sellises lootusetus ja enesehävituslikus situatsioonis vastu otsustas hakata? Neil polnud mingeid illusioone. Mingit läbitungimatut "Mannerheimi liini" polnud ka olemas. See oli suuresti propaganda.

Ka Eesti polnud muidugi valmis ees ootavaks sõjaks N Liidu vastu. Kaitserajatisi oli aga väha. Väljaõpe oli ka ajast-arust. Suuremat rõhku oleks pidanud panema sissisõjale. Aga selleks polnud mingisugustki valmisolekut.

Soomlased lihtsalt otsustasid käituda vastavalt oma sõdurivandele ja vastu hakata. Sõda võideti ennekõige otsustava (viimse-meheni) vastupanu ja ka välisabiga. Oleks Eesti koos Soomega sõdinud, oleks tõenäoliselt rahu sõlmitud ka meiega. Kui me eelnevalt oleks saanud ka välisabi, siis miks mitte ei oleks me võinud pikemalt vastu seista. Soome laht oleks koos Soomega suletud (nagu rahuajal harjutati). Selge see, et võitu N Liidu üle ei lootnud keegi. Pigem oleks koos vastast rohkem heidutatud ja oodatud Saksamaa rünnakut N Liidu vastu.

Igatahes oleks pidanud vastu hakkama. Kuidas sa muidu vaatad hiljem oma rahvale silma, kui sa vannet ei täida ja kaitsetut osa rahvast ei kaitse ehk siis ei tee seda, mislleks oled välja õpetatud ja mis on sinu kohus? Tänu tollastele otsustele ja rahva pettumusele on eesti rahval siiani hinges haav. Eriti võigas on see, kui selle haava lööjaid tänaseni veel õigustada püütakse. Aga noh, teatud osa rahvast on selline, kes laseks või oma naise-lapsed pätil vaeseomaks peksta, peaasi, et oma käsi määrima ei peaks, sest siis võiks suure tõenäosusega peksa sada. Vaat kus kole lugu küll! Parem siis muidugi naiset-lapsed-vanurid pätile sülle lükata. Täpselt nii käitus ka Eesti juhtkond 1939-40. Ja mida me võitsime? Suhtarvult olid Eesti inimkaotused II maailmasõjas suuremad kui Soomel!

Huvitav, et Soome vastuhakust rääkides hakatakse kohe tooma mingeid argumente Soome paremast ettevalmistusest, tingimustest jne. Aga olgem realistid. See Soome maksimaalselt 340 000 sõjaväelast polnud mingi näitaja Nõukogude Liidu vägedele.

Laias-laastus vaadates polnud Soomel ja Balti riikidel N Liidu silmis mingit otsustavat vahet. Sooviti hirmutamistaktikaga neist kõigist jagu saada. Vahe tuligi sisse siis, kui Soome vastu hakkas. On selge, et N Liit oleks tahtmise korral Soomest jagu saanud. Iseasi, kas see oligi tema eesmärk. Teatavasti sai N Liit Talvesõjaga Soomelt kõik selle, mida ta oli nõudnud enne sõda, ja sai veel rohkemgi. Aga Soomet okupeerida ei õnnestunud. Baasidelepingud olidki just selleks "trooja hobusteks".


Tegelikult saab 1939-40 Eestis juhtunule otsustava hinnangu anda paari küsimuse esitamisega. Kas president ja kaitsevägi käitusid vastavalt nende antud vannetele? Vastus on EI! Ongi kogu lugu ja rohkem pole sellistest rahva ohverdajatest midagi rääkida. Üritada musta valgeks rääkida muidugi võib, see pole keelatud. Samuti pole ka peaga vastu seina jooksmine keelatud. Iseasi, kas see midagi muudab...

Corvus, vast kerid ise kuhugi... või palud isal endale õigel ajal saamata jäänud triibulised küpses eas kätte anda. Sinu matslikkus hakkab tõsiselt häirima.

Corvus, vast kerid ise kuhugi...

Vaevalt! Ülejäänud on oodatud mudelite sektsiooni!
Seal on selles mõttes hea, et kui pole miskit kärbsepesast suuremat teinud, siis saab rahulikult teiste tegemisi vaadata