Operatsioon "Penitsiliin"
Postitatud: 01 Nov, 2010 18:01
Operatsioon “Penitsiliin”. Ehk kuidas MiG-21 pännu pandi.
Meie (s.o. Venemaa- LEMET) ajaloos on sündmusi, millistest on kombeks vait olla. Aegu tagasi lihtsalt ei teadnud neist mitte keegi mitte midagi. Tänapäeval, kui juhtunust on paljugi avalikuks saanud, meenutatakse neid sündmusi ikkagi vastu tahtmist, kuid juba taktikalistest kaalutlustest lähtudes- ei taheta rikkuda suhteid nendega, keda alles hiljaaegu peeti tinglikuks vastaseks. Tänaseks päevaks on nad üle läinud tinglike sõprade leeri. Kuid kui meie jaoks oli tinglik vastane tinglik, siis sõjaväelendurite jaoks oli ta täiesti reaalne.
Pool sajandit tagasi algas sõda Korea taevas. Vendasid klassivõitluses kutsuti aitama nõukogude vabatahtlikud. Kokku tuli neil minna ameerika ässadega. Aga mitte sellest pole jutustus. Korea taevasse ilmusid toona parimad nõukogude seeriahävitajad MIG-15. Kokkuvõtted näitasid nende masinate olgugi et väikest, aga siiski eksisteerivat üleolekut USA hävitajatest “Sabre”.
Sellest ajast alates on MiGid osalenud kõigis lokaalsetes sõdades ning paljudes konfliktides. Täiesti loomulik, et need masinad said paljude maade luurete pingsa tähelepanu objektiks ning neile peeti jahti. Hankida “MiG” tähendas mitte ainult lahingumasinate saladuste avastamist, vaid riigi luureorganisatsioonide, kes suutsid välja töötada ja teoks teha hiilgava operatsiooni, suutlikkuse demonstreerimist. Tavapäraselt tehti selliste operatsioonide puhul panus ülejooksikutele. Kui kõik kulges edukalt, püüdis “kõrvetada” saanud pool ärandamise kurva fakti maha vaikida. Ja ega ka edukas pool seda väga laialt ei levitanud. Saladust hoiti vastastikku.
Aga nagu öeldakse- kõik salajane saab kunagi avalikuks. Püüdsime paljudest eri aegadel avalikuks saanud faktikildudest panna kokku eriteenistuste operatsioonide detailid hävitaja MiG ärandamiseks. Tegu on ju ikkagi osakesega selle lennukiperekonna ajaloost. Kuigi omapärase vaatenurga alt..
Lennukite jahimehed.
Pärast Korea sõda ei huvitanud MiG-15 enam suurt kedagi. Siiani pole täpset arvestust, palju neid lõpuks ikkagi alla tulistati. Aga ilmselt on see number kuskil kahesaja taga. Lahingud olid julmad, kiired, toimusid kõrgel ja edu, tuleb tunnistada, oli neis väga vahelduv.
Juba sõja algusest jahtis ameerika luure MiG-15. Lenduritel oli antud käsk sundida masin maandumisele. Nõukogude lendurid, mõistes, et nad asendavad Korea piloote ning et kõike seda tuleb hoida saladuses, eelistasid hukkuda taevas, selmet lõpetada kuulsusetu finišiga vaenlase lennuväljal. Kõigil vähegi sobivatel juhustel püüdsid ameeriklased vedada allatulistatud MiGide jupid spetsiaalsesse õhujõudude baasi, kus neid lennunduseksperdid hoolikalt uurisid. Nõukogude lendurite igavates ja sõjaväetsensuuri poolt lakeeritud mälestustest ei räägita sellest, kas ameeriklastel õnnestus toona kätte saada ka terve ja ühes tükis MiG-15, kuid spetsialistidele piisas rusudest, et masina lahinguvõimelisuses selgusele jõuda.
Õnn jõudis ameeriklaste õuele 1956 aastal, mil juudid sõdisid Siinai poolsaarel araablastega. Toona vallutati mitu lennuvälja tervete ja puutumatute MiG-15-ga, ja mis tähtsam, saadi kätte ka MiG-17.
http://www.youtube.com/watch?v=n-_yFydY ... r_embedded
Iisraeli valitsusel oli USA valitsusega “salajased kaubandussidemed”, mille kohaselt ameeriklased tarnisid sõjavarustust vahetuseks luureandmete ja sõjatehnika näidiste eest . Nõukogude MiGid said rahaliseks ekvivalendiks salajases mängus.
Ameeriklased võtsid MiGe hea meelega. Mereväelenduri kapten Frank Aulti poolt organiseeriti United States Navy Strike Fighter Tactics Instructor program, tuntud ka TOPGUN nime all.
Selles koolis toimus viie nädala jooksul maksimaalselt lahingutingimustele lähedastes oludes pilootide intensiivne koolitus. Koolil oli kaks eskadrilli MiG-15, mis tähendab ligi kahtkümmet masinat. (Siinkohal on asi veidi kahtlane, kuskil netiavarustes ei õnnestunud selliste eskadrillide jälgi leida, kõik allikad kõnelevad vaid MiG-17 ja MiG-21 kasutamisest-LEMET)
Samal ajal küpses sõda Lähis-Idas. Egiptus, Süüria ja Iraak, kes ei suutnud leppida Araabia territooriumite kaotusega, mis Iisrael oli enda omadeks kuulutanud, valmistusid sõdima sõjaka Iisraeliga. Noil aastatel eksisteerisid NSVL ja Iisraeli vahel täiemahulised diplomaatilised suhted. Iisraeli juhtkond püüdis läheneda Moskvale, kuid Moskva oli end asetanud Araabia riikide poolele. Enamgi veel, juba olid alanud uusimate hävitajate MiG-21 salajased tarned Egiptusele ja Iraaki. Lennukid olid just-just seeriatootmisse läinud.
Seda, et nõukogudel on ilmunud uus hävitaja, ei teadnud ainult luure, mis oli niipalju laisk, et ei viitsinud ajusid vaevata. Uudise oleks võinud välja tuletada kasvõu ajaleheartiklitest.
60-ndatel ilmus nõukogude ajakirjanduses korduvalt teateid uutest lennundusrekorditest, mida püstitasid markeeringu “E” taha peitunud masinad. Lendurid Georgi Mosolov
ja Konstantin Kokkinaki
küll jõudsid lennukitele saavutamatusse kõrgusesse, küll tormasid mööda suletud maršruuti, pressides masinast välja seninähtamatut kiirust. Nende rekordid ei saanud maailma avalikusele esitletud mitte juhuslikult. Ameeriklaste kõrgluurelennukid U-2 lendasid nõukogude territooriumi kohal. 1960 aasta 1. mail katkestati õhutõrjeraketi abil üks taolistest lendudest. Ameeriklased teadsid, et venelastel puuduvad lennukid, mis oleksid tõusma 20 000 m kõrgusele. Ja siis tuli teade, et E-166 saavutas kõrguse 34 714 meetrit.
Pole vaja olla eriline analüütik, et mõista- kui on olemas sellise võimekusega rekordlennuk, siis võib peagi oodata ligilähedase võimekusega seerialennukit.
Aga Gorki linna kohal võis näha ebatavalise kolmnurkse tiivaga lennukeid. Lennukitehase lennuväljal lõppes mürin vaid halva ilmaga, mil polnud lennuilma. Varsti teadsid kõik poisikesedki uue masina tüüpi- MiG-21. Kas oli linnas toona spioone, on teadmata, kui uue lennuki seeriasseminek ei saanud jääda märkamatuks.
Varsti avastati lennukid Iraagis.
Operatsioon “Penitsiliin”
Iisraeli õhujõudude looja ja juht Dan Tolkovski
lausus noil aastatel:
“Sõjapidamise põhiprintsiip – et võita, selleks on vaja tunda relvi, millega sõdib vastane!”
Iisraeli eriteenistaused võtsid tema sõnu kui tegevusjuhendit. Operatsiooni MiG-21 hankimiseks asus välja töötama ka noor “Luure ja spetsülesannete instituut” , tänasel päeval tuntud kui MOSSAD
Luure leidis päris kiirelt Egiptuse õhujõududes valitsuse tegevusega rahulolematu lenduri, kes nõustus lennukit ärandama. Rahulolematu oli ta Jeemeni pommitamise pärast. Egiptus toetas režiimi, mis püüdis maha suruda mässulist liikumist.
1964 aastal lennuk ärandatagi, kuid paraku polnud see mitte MiG-21, vaid vananenud Jak, mis oleks huvitanud vast ainult muuseume. Lubatud rahasid egiptuse piloot ei saanud, luure aitas tal vaid muuta välimust ning asuda ümber Argentiinasse. Paraku ei suutnud piloot hoida end varjus, vaid saatis juba esimesel päeval emale postkaardi. Postkaart sattus otse loomulikult egiptuse luure kätte, lendur võeti Buenos Aireses kinni, viidi Egipuse saatkonna territooriumile ning sealt omakorda kohtupidamiseks ja hukkamiseks kodumaale.
Aasta hiljem võeti ette järjekordne katse lennuki ärandamiseks, kuid taas tõrge- lendur eeldus otsustaval momendil lennukit ärandama..
Samal ajal kogus MOSSADi sõjaline allüksus üksikasjalikku infot kõigist Süüria, Egiptuse ja Iraagi pilootidest. Jutuajamised lendude ajal eetris, pealtkuulamine ja salvestamine, seejärel aga hoolikas analüüs lingvistide, psühholoogide jtt poolt. Toimikuid täiendasid andmed lendurite karjäärist, nende pereelust, lähikonnast, nõrkustest ja pattudest, mis osutaksid nõrkadele kohtadele. MOSSADi analüütikud jõudsid järeldusele, et operatsioon võib osutuda täiesti edukaks, kui panus teha mittemoslemist lendurile. Värbamiseks sobivate kandidaatide ring vähenes kohe tunduvalt. Araabia pilootide hulgas oli kristlaseid vähe.
Sellesse nimekirja sattus ka hiilgava karjääriga Iraagi lendur, eskadrillikomandör Munir Redfi.
Oma 23 aastase vanuse juures peeti teda Iraagi parimaks piloodiks, lendama oli ta õppinud USAs ja NSVL-us ning oli omandanud mitmeid lahingumasinaid, teiste hulgas ka MiG-21.
Tema värbamislugu pole siiani avalikustatud, kuid eksisteerib kaks versiooni. Ühe kohaselt kallutas teda põgenema vana perekonnateener, kes oli Muniri jaoks vaimseks isaks. Ta sisendas Munirile, et varem või hiljem hakatakse Iraagis kristlasi ahistama. Neid hakati juba tol ajal kõigist riigiteenistustest välja suruma ning isegi areteeriti väljamõeldud põhjustel. Kuni lendur on vajalik, teda ei puudutata, kuid saabub aeg ja teda asendab moslem.
Teise versiooni kohaselt oli mängus kaunis naisterahvas, Iisraeli päritoluga ameeriklanna. Tegu oli MOSSADi agendiga, kes valis värbamisobjektidest ise Munir Redfi välja. Kui jutuajamised nende vahel muutusid avameelsemaks, tunnistas äss, et peab pommitama kurdi külasid. Rahulike elanike tapmine ei andnud talle asu. Teda piinas südametunnistus- ükskõik millist genotsiidi pidas ta raskeimaks kuriteoks.
Kord kutsus ameeriklanna teda reisile Pariisi. Seal saigi Munir naise tõelistest eesmärkidest teadlikuks. Munir Redfi nõustus lennukit ärandama, kuid tingimusel, et tema pere ja kõik sugulased viiakse enne seda Iraagist minema.
Võimalik ka, et käiku läksid mõlemad värbamisversioonid. Teener murdis lenduri vastupanu, ameeriklanna konkretiseeris ülesande.
Pariisist viidi Iraagi äss salaja Iisraeli Hatzori lennuväebaasi,
kus kohtus Iisraeli õhujõudude komanöri Mordechai Hodiga(paremal).
Koos arutasid nad lennuteed. Lennata tuli ligi 900 kilomeetrit, vältides Iraagi ja Jordaania territooriumil asuvaid jälgimisjaamu. 25 minutilise lennu kestel võisid Munir Redfi alla tulistada nii Iraani kui ka Jordaania hävitajad. Ja ka Iisraeli kohal ähvardas oht- operatsiooni range salastatus ei võimaldanud varakult õhukaitset hoiatada.
Lennuväebaasi komandöriga lendas Iraagi piloot läbi Iisraeli kohal kulgva maršruudiosa.
Jutuajamise käigus oli Redfi hämmastunud, kuivõrd hästi olid juudid informeeritud tema kodubaasis valitsevast korrast. Luurele oli teada isegi trreninglendude plaan, kusjuures minutilise täpsusega.
Operatsioon, mis nii edukalt algas, sai meditsiinilise nimetuse- operatsioon “Penitsiliin”. Iisrael eemaldas Iraagist pea kogu oma agentuurvõrgu, mis oma aktiivsusega oleks võinud kahtlust tekitada. Lenduri pere evakueerimise kindlustamiseks saadeti viis operatiivgruppi. Luure pidas läbirääkimisi kurdidega ja need lubasid abi.
Munir Redfi pere saadeti pojale kiire arstiabi osutamise vajaduse varjus Londonisse. 1966 aasta 17 veebruaril tuli MOSSADi ühe Euroopa keskuse aadressil Iraagist postkaart kirjaga “Meil on kõik korras, Varsti võtan penitsiliini. Tervitused uutele tuttavatele. Peatse kohtumiseni!”
Aeg möödus…Kuid lendu lükati järjest edasi. Nõukogude sõjalised spetsialistid, kartes lennuki ärandamist, tankisid masinaid vaid treeninglendude sooritamiseks. Sobiv juhus tekkis alles 14 augustil. Sel päeval pidi toimuma pikema kestvusega lend ning lennukile riputati alla lisapaak. Munir kogus kõrgust ja tundis korraga kabiibis kirbet kõrbehaisu.
Tuli minna maandumisele. Tehnikud avastasid vooluahelas lühise. Alles järgmisel päeval läks kõik edukalt. Startinud lennuväljalt 7.30 hommikul, võttis Munir Redfi kursi itta, seejärel aga pikeeris järsult ja jätkas lendu väikesel kõrgusel. Nagu hiljem selgus, ei avastanud rikkujat ühegi riigi õhutõrje.
Iisraeli kohal ootas teda juba Mirage, mis saatis Redfi MiG-21 Harzori lennuväebaasi. Kell 7.55 puudutasid ärandatud lennuki rattad lennuvälja stardi-maandumisrada.
Varjamaks ärandamisoperatsiooni, valmistasid MOSSADi luurajad ette veel ühe trumbi. Pressikonverentsil demonstreeriti ajakirjanikele Iraagi lenduri kirja, mille see oleks justkui saatnud kümme päeva tagasi. Selles kirjas pihtinud ta kavatsust lahkuda isiklikel põhjustel kodumaalt ja palus teda vastu võtta. Pressil ei tekkinud mingeid küsimusi- kõik oli selge. .
Ainult nõukogude juhtkond, mõistes, et midagi on mäda, oli häälestatud väga otsustavalt. Nad nõudsid lennuki tagastamist. Juudid mängisid aga kõrgemat õiglust ning “ei lasknud isegi ameriklastel lennukit uurida”. Tegelikuses saadeti lennuk küll hiljem USAsse, kus 1968 aasta 23 jaanuarist kuni 8 aprillini toimusid katselennud.
http://www.youtube.com/watch?v=reVZ9aPY ... re=related
Samal ajal lasti Iraagis maha ohvitserid, kelle alluvuses reetur teenis. Mis juhtus vene nõunikega, pole teada. Peagi demonstreeriti MiG-21 Tel-Avivis lennuväeparaadil. Lendur- Iisraeli õhujõudude katselendur- andis masinale kõrge hinnangu.
Kes teab, kuidas oleks 1967 aasta juunis kulgenud Iisraeli sõda Araabia riikidega, kui poleks olnud teada uusima häviataja ja muu sõjatehnika andmed. Aga nii kestis sõda kuus päeva ja lõppes Iisraeli täieliku võiduga.
Reeturite saatus on alati huvitav. Kas jagas Munir Redfi oma hukatud egiptuse kolleegi saatust?
1998 aastal avaldati lääne pressis teadaanne, et 58 aasta vanuses suri südameataki tagajärjel inimene, kes kunagi oli ärandanud Iisraeli hävituslennuki MiG-21 . Ajalehed kirjutasid, et
kõik need aastad elas ta õnnelikult ja muretult, jätkas algul tööd lendurina ühes naftapuurimisega seotud eraettevõttes. 1969 aastal siirdus ta pere survel, kes elas Lääne-Euroopas, samuti sinna ning pidas seal tanklat. Teati ka, et lennuki ärandamise eest oli ta saanud 500 000 Inglise naela (üle miljoni dollari) ning Iisraeli kodakondsuse.
Tõsi küll, tema teenistuse ajal naftafirmas kulgesid tema tema maršruudid enamuses inimtühja kõrbe kohal...
Meie (s.o. Venemaa- LEMET) ajaloos on sündmusi, millistest on kombeks vait olla. Aegu tagasi lihtsalt ei teadnud neist mitte keegi mitte midagi. Tänapäeval, kui juhtunust on paljugi avalikuks saanud, meenutatakse neid sündmusi ikkagi vastu tahtmist, kuid juba taktikalistest kaalutlustest lähtudes- ei taheta rikkuda suhteid nendega, keda alles hiljaaegu peeti tinglikuks vastaseks. Tänaseks päevaks on nad üle läinud tinglike sõprade leeri. Kuid kui meie jaoks oli tinglik vastane tinglik, siis sõjaväelendurite jaoks oli ta täiesti reaalne.
Pool sajandit tagasi algas sõda Korea taevas. Vendasid klassivõitluses kutsuti aitama nõukogude vabatahtlikud. Kokku tuli neil minna ameerika ässadega. Aga mitte sellest pole jutustus. Korea taevasse ilmusid toona parimad nõukogude seeriahävitajad MIG-15. Kokkuvõtted näitasid nende masinate olgugi et väikest, aga siiski eksisteerivat üleolekut USA hävitajatest “Sabre”.
Sellest ajast alates on MiGid osalenud kõigis lokaalsetes sõdades ning paljudes konfliktides. Täiesti loomulik, et need masinad said paljude maade luurete pingsa tähelepanu objektiks ning neile peeti jahti. Hankida “MiG” tähendas mitte ainult lahingumasinate saladuste avastamist, vaid riigi luureorganisatsioonide, kes suutsid välja töötada ja teoks teha hiilgava operatsiooni, suutlikkuse demonstreerimist. Tavapäraselt tehti selliste operatsioonide puhul panus ülejooksikutele. Kui kõik kulges edukalt, püüdis “kõrvetada” saanud pool ärandamise kurva fakti maha vaikida. Ja ega ka edukas pool seda väga laialt ei levitanud. Saladust hoiti vastastikku.
Aga nagu öeldakse- kõik salajane saab kunagi avalikuks. Püüdsime paljudest eri aegadel avalikuks saanud faktikildudest panna kokku eriteenistuste operatsioonide detailid hävitaja MiG ärandamiseks. Tegu on ju ikkagi osakesega selle lennukiperekonna ajaloost. Kuigi omapärase vaatenurga alt..
Lennukite jahimehed.
Pärast Korea sõda ei huvitanud MiG-15 enam suurt kedagi. Siiani pole täpset arvestust, palju neid lõpuks ikkagi alla tulistati. Aga ilmselt on see number kuskil kahesaja taga. Lahingud olid julmad, kiired, toimusid kõrgel ja edu, tuleb tunnistada, oli neis väga vahelduv.
Juba sõja algusest jahtis ameerika luure MiG-15. Lenduritel oli antud käsk sundida masin maandumisele. Nõukogude lendurid, mõistes, et nad asendavad Korea piloote ning et kõike seda tuleb hoida saladuses, eelistasid hukkuda taevas, selmet lõpetada kuulsusetu finišiga vaenlase lennuväljal. Kõigil vähegi sobivatel juhustel püüdsid ameeriklased vedada allatulistatud MiGide jupid spetsiaalsesse õhujõudude baasi, kus neid lennunduseksperdid hoolikalt uurisid. Nõukogude lendurite igavates ja sõjaväetsensuuri poolt lakeeritud mälestustest ei räägita sellest, kas ameeriklastel õnnestus toona kätte saada ka terve ja ühes tükis MiG-15, kuid spetsialistidele piisas rusudest, et masina lahinguvõimelisuses selgusele jõuda.
Õnn jõudis ameeriklaste õuele 1956 aastal, mil juudid sõdisid Siinai poolsaarel araablastega. Toona vallutati mitu lennuvälja tervete ja puutumatute MiG-15-ga, ja mis tähtsam, saadi kätte ka MiG-17.
http://www.youtube.com/watch?v=n-_yFydY ... r_embedded
Iisraeli valitsusel oli USA valitsusega “salajased kaubandussidemed”, mille kohaselt ameeriklased tarnisid sõjavarustust vahetuseks luureandmete ja sõjatehnika näidiste eest . Nõukogude MiGid said rahaliseks ekvivalendiks salajases mängus.
Ameeriklased võtsid MiGe hea meelega. Mereväelenduri kapten Frank Aulti poolt organiseeriti United States Navy Strike Fighter Tactics Instructor program, tuntud ka TOPGUN nime all.
Selles koolis toimus viie nädala jooksul maksimaalselt lahingutingimustele lähedastes oludes pilootide intensiivne koolitus. Koolil oli kaks eskadrilli MiG-15, mis tähendab ligi kahtkümmet masinat. (Siinkohal on asi veidi kahtlane, kuskil netiavarustes ei õnnestunud selliste eskadrillide jälgi leida, kõik allikad kõnelevad vaid MiG-17 ja MiG-21 kasutamisest-LEMET)
Samal ajal küpses sõda Lähis-Idas. Egiptus, Süüria ja Iraak, kes ei suutnud leppida Araabia territooriumite kaotusega, mis Iisrael oli enda omadeks kuulutanud, valmistusid sõdima sõjaka Iisraeliga. Noil aastatel eksisteerisid NSVL ja Iisraeli vahel täiemahulised diplomaatilised suhted. Iisraeli juhtkond püüdis läheneda Moskvale, kuid Moskva oli end asetanud Araabia riikide poolele. Enamgi veel, juba olid alanud uusimate hävitajate MiG-21 salajased tarned Egiptusele ja Iraaki. Lennukid olid just-just seeriatootmisse läinud.
Seda, et nõukogudel on ilmunud uus hävitaja, ei teadnud ainult luure, mis oli niipalju laisk, et ei viitsinud ajusid vaevata. Uudise oleks võinud välja tuletada kasvõu ajaleheartiklitest.
60-ndatel ilmus nõukogude ajakirjanduses korduvalt teateid uutest lennundusrekorditest, mida püstitasid markeeringu “E” taha peitunud masinad. Lendurid Georgi Mosolov
ja Konstantin Kokkinaki
küll jõudsid lennukitele saavutamatusse kõrgusesse, küll tormasid mööda suletud maršruuti, pressides masinast välja seninähtamatut kiirust. Nende rekordid ei saanud maailma avalikusele esitletud mitte juhuslikult. Ameeriklaste kõrgluurelennukid U-2 lendasid nõukogude territooriumi kohal. 1960 aasta 1. mail katkestati õhutõrjeraketi abil üks taolistest lendudest. Ameeriklased teadsid, et venelastel puuduvad lennukid, mis oleksid tõusma 20 000 m kõrgusele. Ja siis tuli teade, et E-166 saavutas kõrguse 34 714 meetrit.
Pole vaja olla eriline analüütik, et mõista- kui on olemas sellise võimekusega rekordlennuk, siis võib peagi oodata ligilähedase võimekusega seerialennukit.
Aga Gorki linna kohal võis näha ebatavalise kolmnurkse tiivaga lennukeid. Lennukitehase lennuväljal lõppes mürin vaid halva ilmaga, mil polnud lennuilma. Varsti teadsid kõik poisikesedki uue masina tüüpi- MiG-21. Kas oli linnas toona spioone, on teadmata, kui uue lennuki seeriasseminek ei saanud jääda märkamatuks.
Varsti avastati lennukid Iraagis.
Operatsioon “Penitsiliin”
Iisraeli õhujõudude looja ja juht Dan Tolkovski
lausus noil aastatel:
“Sõjapidamise põhiprintsiip – et võita, selleks on vaja tunda relvi, millega sõdib vastane!”
Iisraeli eriteenistaused võtsid tema sõnu kui tegevusjuhendit. Operatsiooni MiG-21 hankimiseks asus välja töötama ka noor “Luure ja spetsülesannete instituut” , tänasel päeval tuntud kui MOSSAD
Luure leidis päris kiirelt Egiptuse õhujõududes valitsuse tegevusega rahulolematu lenduri, kes nõustus lennukit ärandama. Rahulolematu oli ta Jeemeni pommitamise pärast. Egiptus toetas režiimi, mis püüdis maha suruda mässulist liikumist.
1964 aastal lennuk ärandatagi, kuid paraku polnud see mitte MiG-21, vaid vananenud Jak, mis oleks huvitanud vast ainult muuseume. Lubatud rahasid egiptuse piloot ei saanud, luure aitas tal vaid muuta välimust ning asuda ümber Argentiinasse. Paraku ei suutnud piloot hoida end varjus, vaid saatis juba esimesel päeval emale postkaardi. Postkaart sattus otse loomulikult egiptuse luure kätte, lendur võeti Buenos Aireses kinni, viidi Egipuse saatkonna territooriumile ning sealt omakorda kohtupidamiseks ja hukkamiseks kodumaale.
Aasta hiljem võeti ette järjekordne katse lennuki ärandamiseks, kuid taas tõrge- lendur eeldus otsustaval momendil lennukit ärandama..
Samal ajal kogus MOSSADi sõjaline allüksus üksikasjalikku infot kõigist Süüria, Egiptuse ja Iraagi pilootidest. Jutuajamised lendude ajal eetris, pealtkuulamine ja salvestamine, seejärel aga hoolikas analüüs lingvistide, psühholoogide jtt poolt. Toimikuid täiendasid andmed lendurite karjäärist, nende pereelust, lähikonnast, nõrkustest ja pattudest, mis osutaksid nõrkadele kohtadele. MOSSADi analüütikud jõudsid järeldusele, et operatsioon võib osutuda täiesti edukaks, kui panus teha mittemoslemist lendurile. Värbamiseks sobivate kandidaatide ring vähenes kohe tunduvalt. Araabia pilootide hulgas oli kristlaseid vähe.
Sellesse nimekirja sattus ka hiilgava karjääriga Iraagi lendur, eskadrillikomandör Munir Redfi.
Oma 23 aastase vanuse juures peeti teda Iraagi parimaks piloodiks, lendama oli ta õppinud USAs ja NSVL-us ning oli omandanud mitmeid lahingumasinaid, teiste hulgas ka MiG-21.
Tema värbamislugu pole siiani avalikustatud, kuid eksisteerib kaks versiooni. Ühe kohaselt kallutas teda põgenema vana perekonnateener, kes oli Muniri jaoks vaimseks isaks. Ta sisendas Munirile, et varem või hiljem hakatakse Iraagis kristlasi ahistama. Neid hakati juba tol ajal kõigist riigiteenistustest välja suruma ning isegi areteeriti väljamõeldud põhjustel. Kuni lendur on vajalik, teda ei puudutata, kuid saabub aeg ja teda asendab moslem.
Teise versiooni kohaselt oli mängus kaunis naisterahvas, Iisraeli päritoluga ameeriklanna. Tegu oli MOSSADi agendiga, kes valis värbamisobjektidest ise Munir Redfi välja. Kui jutuajamised nende vahel muutusid avameelsemaks, tunnistas äss, et peab pommitama kurdi külasid. Rahulike elanike tapmine ei andnud talle asu. Teda piinas südametunnistus- ükskõik millist genotsiidi pidas ta raskeimaks kuriteoks.
Kord kutsus ameeriklanna teda reisile Pariisi. Seal saigi Munir naise tõelistest eesmärkidest teadlikuks. Munir Redfi nõustus lennukit ärandama, kuid tingimusel, et tema pere ja kõik sugulased viiakse enne seda Iraagist minema.
Võimalik ka, et käiku läksid mõlemad värbamisversioonid. Teener murdis lenduri vastupanu, ameeriklanna konkretiseeris ülesande.
Pariisist viidi Iraagi äss salaja Iisraeli Hatzori lennuväebaasi,
kus kohtus Iisraeli õhujõudude komanöri Mordechai Hodiga(paremal).
Koos arutasid nad lennuteed. Lennata tuli ligi 900 kilomeetrit, vältides Iraagi ja Jordaania territooriumil asuvaid jälgimisjaamu. 25 minutilise lennu kestel võisid Munir Redfi alla tulistada nii Iraani kui ka Jordaania hävitajad. Ja ka Iisraeli kohal ähvardas oht- operatsiooni range salastatus ei võimaldanud varakult õhukaitset hoiatada.
Lennuväebaasi komandöriga lendas Iraagi piloot läbi Iisraeli kohal kulgva maršruudiosa.
Jutuajamise käigus oli Redfi hämmastunud, kuivõrd hästi olid juudid informeeritud tema kodubaasis valitsevast korrast. Luurele oli teada isegi trreninglendude plaan, kusjuures minutilise täpsusega.
Operatsioon, mis nii edukalt algas, sai meditsiinilise nimetuse- operatsioon “Penitsiliin”. Iisrael eemaldas Iraagist pea kogu oma agentuurvõrgu, mis oma aktiivsusega oleks võinud kahtlust tekitada. Lenduri pere evakueerimise kindlustamiseks saadeti viis operatiivgruppi. Luure pidas läbirääkimisi kurdidega ja need lubasid abi.
Munir Redfi pere saadeti pojale kiire arstiabi osutamise vajaduse varjus Londonisse. 1966 aasta 17 veebruaril tuli MOSSADi ühe Euroopa keskuse aadressil Iraagist postkaart kirjaga “Meil on kõik korras, Varsti võtan penitsiliini. Tervitused uutele tuttavatele. Peatse kohtumiseni!”
Aeg möödus…Kuid lendu lükati järjest edasi. Nõukogude sõjalised spetsialistid, kartes lennuki ärandamist, tankisid masinaid vaid treeninglendude sooritamiseks. Sobiv juhus tekkis alles 14 augustil. Sel päeval pidi toimuma pikema kestvusega lend ning lennukile riputati alla lisapaak. Munir kogus kõrgust ja tundis korraga kabiibis kirbet kõrbehaisu.
Tuli minna maandumisele. Tehnikud avastasid vooluahelas lühise. Alles järgmisel päeval läks kõik edukalt. Startinud lennuväljalt 7.30 hommikul, võttis Munir Redfi kursi itta, seejärel aga pikeeris järsult ja jätkas lendu väikesel kõrgusel. Nagu hiljem selgus, ei avastanud rikkujat ühegi riigi õhutõrje.
Iisraeli kohal ootas teda juba Mirage, mis saatis Redfi MiG-21 Harzori lennuväebaasi. Kell 7.55 puudutasid ärandatud lennuki rattad lennuvälja stardi-maandumisrada.
Varjamaks ärandamisoperatsiooni, valmistasid MOSSADi luurajad ette veel ühe trumbi. Pressikonverentsil demonstreeriti ajakirjanikele Iraagi lenduri kirja, mille see oleks justkui saatnud kümme päeva tagasi. Selles kirjas pihtinud ta kavatsust lahkuda isiklikel põhjustel kodumaalt ja palus teda vastu võtta. Pressil ei tekkinud mingeid küsimusi- kõik oli selge. .
Ainult nõukogude juhtkond, mõistes, et midagi on mäda, oli häälestatud väga otsustavalt. Nad nõudsid lennuki tagastamist. Juudid mängisid aga kõrgemat õiglust ning “ei lasknud isegi ameriklastel lennukit uurida”. Tegelikuses saadeti lennuk küll hiljem USAsse, kus 1968 aasta 23 jaanuarist kuni 8 aprillini toimusid katselennud.
http://www.youtube.com/watch?v=reVZ9aPY ... re=related
Samal ajal lasti Iraagis maha ohvitserid, kelle alluvuses reetur teenis. Mis juhtus vene nõunikega, pole teada. Peagi demonstreeriti MiG-21 Tel-Avivis lennuväeparaadil. Lendur- Iisraeli õhujõudude katselendur- andis masinale kõrge hinnangu.
Kes teab, kuidas oleks 1967 aasta juunis kulgenud Iisraeli sõda Araabia riikidega, kui poleks olnud teada uusima häviataja ja muu sõjatehnika andmed. Aga nii kestis sõda kuus päeva ja lõppes Iisraeli täieliku võiduga.
Reeturite saatus on alati huvitav. Kas jagas Munir Redfi oma hukatud egiptuse kolleegi saatust?
1998 aastal avaldati lääne pressis teadaanne, et 58 aasta vanuses suri südameataki tagajärjel inimene, kes kunagi oli ärandanud Iisraeli hävituslennuki MiG-21 . Ajalehed kirjutasid, et
kõik need aastad elas ta õnnelikult ja muretult, jätkas algul tööd lendurina ühes naftapuurimisega seotud eraettevõttes. 1969 aastal siirdus ta pere survel, kes elas Lääne-Euroopas, samuti sinna ning pidas seal tanklat. Teati ka, et lennuki ärandamise eest oli ta saanud 500 000 Inglise naela (üle miljoni dollari) ning Iisraeli kodakondsuse.
Tõsi küll, tema teenistuse ajal naftafirmas kulgesid tema tema maršruudid enamuses inimtühja kõrbe kohal...