Tglt, ma olen aja jooksul järjest enam näinud tõendeid, et see jura vene sõjaväest mida põlvest põlve edasi räägitakse läheb järjest enam lihtsalt folkloori valdkonda ja tegelik teema on midagi muud.
Ja mida aeg edasi, seda fantastilisemaks need jutud lähevad. Ja seda suuremateks joodikuteks, pättideks, idiootideks ja mida kõik veel vene sõjaväelased ning vene armee muutuvad. Kõiketeadjate juttudes muidugi.
Ja noored poisid kuulavad kõrvad kikkis ja silmad lapselikus uskumatuses pärani. Ja usuvad. Muidugi usuvad, kui karmid vanamehed selliseid jutte tõsimeelselt räägivad.
Pidage ikka piiri, vennad!
Ei saa kohe vaiki olla, kui mingid (vabandage väljendust, aga ...)poissinimesed, kes vene kroonust õhkagi ei tea, tõsimeelselt targutavad. Ja mida aeg edasi, seda "targemaks" lähevad.
Ei taha vene kroonust põrmugi pajatada, kui mingist ideaalmaailmast, kuid ... Mis liig, see liig.
Olen seda ka varem välja öelnud, kuid oma teenistuse jooksul ei näinud ma
mitte ühtegi joodikust mittemidagitegevat ohvitseri või lipnikku. Mitte kordagi ei värvinud muru või teinud miskit muud mõtetut, mis seniste enamuse kirjelduste alusel just-kui vene kroonu elunormiks olnud.
Iseasjad olid muidugi ajateenijate omavahelised suhted, mis sagedasti päris-päris karmid olid, kuid - kus need seda pole. Ja polnudki vaja olla, sest ega sõdurit nagu si...a pilpa peal ei kasvata ega kujunda.
Võib öelda, et mõnikord oli ikka selge p...sk, see teenistus seal ja aastaid peale seda võttis lausa judinad ihule ning ärkasid öösel painajatest üles, aga ...
Noh, ühe sõnaga - jätke see iba ajamine vene kroonu ainetel! Tegu on ikkagi väga ja vägagi arvestatavate relvajõududega.
Igatahes tehnikaga osati seal ringi käia ja kui vaja, siis masinad ka liikusid. Ja vägagi hästi liikusid. Täpselt siis kui vaja ja sinna kuhu vaja.
Ja ka sõdurid said hakkama asjadega (nii tehnikaga, kui üksikvõitlejatena), missuguseid ma tänase EKV siidikäppadelt isegi parema tahtmise juures oodata ei loodaks-julgeks.
See armee oli ja ka on praegu vägagi jätkusuutlik ning funktsioonivõimeline süsteem.
Ning olgugi, et tegu võib olla meie tõenäolise vastasega, ei tee nende alavääristamine ja meie enesesisenduse laadne, vaata et nende alaminimesteks pidamine, meid endid põrmugi paremateks-tugevamateks. Pigem vastupidi.
Ja et teemasse minna, siis elamistingimused olid tegelikkuses vägagi talutavad. Ei olnud, jah, ilusat valget pehme prilllauaga vetsupotti ja peenelt lõhnastatud pepupaberit ning süüa tuli alumiiniumkausist, kuid - sõduriks seal saadi. Ja ei tulnud, ega tule mingit võitlejat tüüpidest, kellel metsas ihu kergendamata jääb, kui valget vetsupotti ja pehmet paberit ette näidata pole. (Viitan elust võetud juhtumusele ühe eesti soost ajateenijaga mitte just väga ammusest ajast.)
Ahh, pikk jutt, s... jutt. Aga ei saanud mitte vaiki olla. Nii, et vabandage, kui mu sõnavõtt mingil määral kellegi eneseimetluseseanssi (sest mida muud see idanaabri alavääristamise tulv muud olla saab) häiris.
Eks ta folkloor ole jah, aga igasugusel folklooril on tõetera sees.
Tõetera? Küllap vist.
Teate, mida idapoolses riigis Eesti Kaitseväe kohta räägitakse? S.o. n.ö. idapoolne forlkloor.
Et Eesti Kaitsevägi on võitmatu. Ja võitmatu on seepärast, et selleks, et kedagi võita, tuleb ta kõigepealt kätte saada, kuid need poisid jooksevad nii kiiresti mööda võsa laiali, et kohe kuidagi ei saa neid kätte. (arvatavasti viide imepisikestele üksustele ääretul inimtühjal võsamaal).
Et Eestit tuleb siis võtma tulla, kui õhutemperatuur alla 12 kraadi on, sest siis Eest Kaitsevägi ei sõdi. (Eks ikka õigustatud mõnitamine mõni aasta tagasi ärajäetud aastapäevaparaadi ainetel.)
Jne., jne., jne.
Päris suured "tõeterad", mis?