www.militaar.net

Tuumaplahvatused fotograafias.



Alates 1945 aastast on maailmas toime pandud ligi 2000 tuumaplahvatust ning sooritatud kaks tuumarünnakut. Fotograafid ei jätnud juhitamatut ning õudustäratavat tuumaplahvatuse protsessi tähelepanuta. Järgnevad fotod on võetud Peter Kurana raamatust “Kuidas fotografeerida aatompommi”



1. Just nii näeb välja tohutu koguse kiirgus- ja soojusenergia vabanemine kõrbe kohal õhus toimunud tuumaplahvatuses. On võimalik näha militaartehnikat, mis hetke pärast hävitatakse kroonikujulise lööklainega, mis ümbritseb plahvatuse epitsentrit. On näha, kuidas lööklaine on peegeldunud maapinnalt ja kohe-kohe sulandub tulekerasse

2. Kaitseministeeriumi ja Tuumaenergeetika komisjoni tellimusel tehti California osariigis Lookoutis Mountainis paikneva keskuse spetsialistide poolt tuhandeid tuumaplahvatuste fotosid. Tuumaplahvatuse pildistamine on erakordselt ohtlik, sestap ei saanud ka läbi ilma kaitsekostüümita.


3. Tuumarakettide katsetused Vaiksel ookeanil 1946 aastast 1962 aastani demonstreerisid mitte ainuüksi nende võimalusi võitluses vaenlase laevastikuga, vaid said ka ookeani vee saastumise allikaks.


4.Tohutuks õnnestumiseks võib pidada fotosid tuumaplahvatuse algstaadiumist, mil tema liikumiskiirus on lähedane valguse kiirusele. Kujutised on saadud uskumatult suure katikukiirusega kaamera abil, mis paiknes kolme ja poole kilomeetri kaugusel plahvatuse epitsentrist. .


5. Tuumaplahvatuse helendav sfäär neelab endasse torni koos sellel asuva seadmestikuga.


6.Veel üks pilt tuumaplahvatuse varajasest staadiumist, tehtud spetskaameraga paari kilomeetri kaugusel plahvatuskeskmest.


7. Paremate piltide saamiseks töötavad katsepolügoonidel tihti terved fotograafide meeskonnad. Fotol on katseplahvatus Nevada kõrbes. Paremal on näha rakettide stardilehvikud, mille abil teadlased uurivad lööklaine käitumist.


8. Plahvatus, mille võimsus võrdub ligikaudu poole Hiroshimale heidetud “Little boy” võimsusega, tõstis õhku tuhandeid tonne vett ja kutsus esile grupi laastavaid tsunamisid.



9. Nevada kõrbes asuval katsepolügoonil tehti Lookout Mountaini keskuse spetsialistide poolt foto huvitavast nähtusest (tuumamoonaga tulistava suurtüki mürsu plahvatusel tekkinud tulering tuumaseene ümber), mille olemus vaevas pikalt õpetatud mehi.



10. Lookout Mountaini spetsid pildistamas 1957 aasta tuumakatsetustes osalevat õhulaeva.



11. Tohutu õhulaev paiknes 8 km kaugusel plahvatuse epitsentrist, kuid lööklaine eest ta ei pääsenud.



12. Lookout Mountaini spetsid seisavad vööni tuumaplahvatuse lööklaine poolt üles tõstetud tolmus. (1953 aasta foto)


13. Ahelreaktsiooni käigus toimub tohutu koguse energia äkiline vabanemine, mis kutsub esile hetkelise temperatuuri tõusu, mis ulatub miljonite kraadideni ning kandub edasi ümbritsevale keskkonnale. Fotol on koolibuss, mis peab osalema katsetustel..


14. Pärast plahvatust mullitab bussi värv..


15. Hetke pärast hakkab värv bussi metallkerelt aurustuma.



16. Täielikust mahapõlemisest päästab bussi kohalejõudnud lööklaine, mis tule momentaalselt kustutab.


17. Järgmise plahvatuse ajal põleb kõik, mis vähegi põleda saab, lõpuni…


18. …ja aurustub, jättes järele vaid palja skeleti.



19.Peale määratu soojuskiirguse tekib tuumaplahvatuse käigus ka piirkonna radioaktiivne saastumine.



20. Vaatamata surmatoovale kiirgusele kutsuti 1951 aastal Nevadas toimuvaid katsetusi jälgima paljusid VIP-e ning oli vägagi menukas “tuumaturism” (inimesd püüdsid pääseda tsooni, kus oli jälgitav tuumaseene teke), õppuste “Desert Rock” ajal lasi vägede juhtkond sõjaväelastel joosta otse surmatoova seene all.



21. Muljetavaldav tulekera on resultaat 1956 aastal toimunud vesinikpommi katsetusest Vaiksel ookeanil.




22. Nagasakis asunud katoliku kiriku varemed peale tuumarünnakut. (kivirajatis on ümbruskonnaga võrreldes tuumaplahvatusele päris eduliselt vastu pannud…-LEMET).

http://bigpicture.ru/?p=107266

Peale määratu soojuskiirguse eraldub tuumaplahvatuse käigus ka laias spektris elektromagnetkiirgus, mis kutsub esile piirkonna radioaktiivset saastumist

Tundub, et tegemist on lihtsalt ebaõiget infot sisaldava algallika tsiteerimisega, nõuka keskkooli aegsete tsiviilkaitse kursused läbinu saaks aru selle lause ekslikkusest.

Tekkivad kiirgused ei saasta küll mitte midagi. Kui täpne olla, siis substants (aine) ei muutu kiirguse mõjul radioaktiivseks, radioaktiivseks muudab aine tema segunemine (saastumine) radioaktiivse ainega. Näiteks hermeetilises kilepakis asuv leib ei muutu radioaktiivseks mingi valemiga, kiirita millega tahes. Radiaktiivseks muutuks ta siis, kui ta puutuks kokku radioaktiivse (st radioaktiivseid osakesi sisaldava) tolmu või veega.

Põhimõtteliselt tekib tuumaplahvatuse tagajärjel kahte tüüpi radioaktiivne kiirgus
1. ioniseeriv kiirgus, mis kahjustab rakke ja kudesid neid läbides. Seda kiirgab tulekera ja tulekera kadudes selle mõju kaob.
2. jääkkiirgus, mida tekitavad peale plahvatust alla sadanud radioaktiivsed jääkained, radioaktiivne tom, aur vms. Seda tuntakse läänes nime all fallout.
See kiirgus on nõrgem (põhjustab harva kiireid tagajärgi), kuid pikaajalisem, sõltudes kiirgavate jääkproduktide poolestusajast (kohati 30 aastat).

Jääkkiirgus ehk radioaktiivne saastumine ehk fallout tekib nii, et maapinnalt aurustunud või plahvatusega üles tõstetud pinnas seguneb plahvatuse käigus radioaktiivsete ainetega (tolmu kujul) ja see langeb aegamööda tagasi maapinnale. Selle tekke kogus sõltub eelkõige plahvatuse kõrgusest. Tuumarelv detoneeritakse tavaliselt õhus, maapealset detoneerimist kasutatakse üksnes kõvade sihtmärkide (nt punkrid, stardirajad) vastu.

Piisavalt kõrge toimuva õhuplahvatuse (air burst) korral, kui tulekera maapinnani ei ulatu, märkimisväärset saastumist ei teki. Sellisel juhul piirdub "radioaktiivne efekt" ioniseeriva kiirguse ja suurel alal alla langeva piiratud arvu kilogrammide radioaktiivsete osakestega. Maapealne plahvatus toodab aga tohutu koguse radioaktiivset tolmu. Seetõttu on väga suures ohus inimesed, kes elavad nt raketibaasidest valdavate tuulte suunas allatuult.

Ühesõnaga, asja määrab pinnase kokkupuude radioaktiivsete ainetega. Sõltuvalt plahvatuse iseloomust on ka tuumaseene värv erinev. Tolmuga mitte kokkupuutuvad seened on tavaliselt valged, ka õhuplahvatuse omad - seda põhjustab ülikuumutatud (superheated) vesi või niiskus.

Kuigi põhimõtteliselt saab pehmeid sihtmärke tasandada ka ilma suurema tolmutamiseta, tekitatakse plahvatus siiski piisavalt madalal, sest saastumisel kahjustuv maa-ala on tuhandeid kordi suurem epitsentrist ning efekt kestab kaua. Näiteks lennuvälja tasalülitamiseks ei ole vaja otsetabamust, sama töö teeb ära ka raske fallout, mis ei lase lennukeid teenindada.

Tasub veel teada, et radioaktiivne kiirgus tähendab kolme eri kiirgusvahemikku, alfa, beeta ja gammakiirgus. Materjale läbida suudab ainult gammakiirgus, kahe esimese vastu piisab nt ajalehest. Kaks esimest kahjustavad organismi sattudes (nt sisse hingates alfaosakesi kiirgavat tolmu). Sestap on välja naerdud veneaegne ise kodus kilekotti triigitud vatimarliside üks üsna kuluefektiivne totaalkaitse meede (meie tulevikusõja spetsid nüüd vist naeravad).

Originaaltekstis siis

...при ядерном взрыве выделяется мощное электромагнитное излучение в широком спектре, вызывающее радиоактивное заражения местности...

Aga paneme kiriku keset küla ja et originaaltekstiga mitte väga vastuollu minna, teeme vastava "ümbernurga" kohenduse...Enda jaoks pakkusid huvi just pildid plahvatuse algushetkest, kiirel vaatamisel jäi mulje mingist mikrobioloogia vallas tehtavast uuringust...

Kes Stockholmi satub, siis vähemalt novembri alguses oli sealses Armeemuuseumis väljas mingi rahuvõitluse teemaline väljapanek, kus oli valik suuri tugeva resolutsiooniga fotosid Hiroshimast ja Nagasakist, mida netis pole näha olnud. Oli ka paar eset, mis olid plahvatuse üle elanud.

Kui satute, käige ära.

nendel bussi piltidel on arusaamatu see, et temperatuur pani värvi aurustuma ja põlema jne... kuid piltide järgi ei juhtunud bussi rehvidega suurt midagi

Koolibussil on värv aurustunud aga rehvid terved?

Tegelikult pole ses midagi üllatavat, kuumus tegutseb ilmselt lihtsalt sedavõrra väikse ajaühiku, et vaatamata selle intensiivsusele ei jõua kummiga midagi toimuda. Karikatuuris- proovige kuumaõhu püstoliga max kuumuse juures värvipinda ja seejärel väliskummi tükki. Värv keev juba ammuilma, kummitükiga pole samal ajal suurt midagi veel juhtunud. sõltub muidugi ka suurel määral kaugusest ja plahvatuse võimsusest, epitsentris aurustub ilmselt kõik ja hetkeliselt...

Eks need rehvid ka seal vaikselt põlevad, sellises kuumuses võtavad tuld ained, mis muidu nii lihtsalt ei põlegi.

Nt vene tankidel kadus mingi hetk Christie tankilt päranduseks saanud "kummidega roomikurattad" ja seda asendas rummu ja ratta vaheline kummibandaaz. Tuumakatsetustel selgus, et see väline must kumm põles valguskiirguse toimel lihtsalt suure tossu saatel ära.

Ilmselt põleb selle bussi sisu ka suure leegiga, kiirgus tuleb läbi klaasi tuppa. Kui bussi klaasid värvida valge värviga üle, siis jääb sisu tulest puutumata (kuniks lööklaine tuleb). Süttivate ja läbipaistvate asjade valgeks värvimine on lausa ametlikult heakskiidetud kaitsemeede.