Miks 1944. a. kaitselahinguid pole riiklikult tunnustatud?
Postitatud: 16 Jaan, 2011 11:35
1944. a. kaitselahinguid pole riiklikult tunnustatud
1944. aastal toimunud kaitselahingutest Eesti idapiiril on möödunud rohkem kui kolmveerand sajandit, kuid siiani pole eesti sõjameeste vastupanu Eestit taasokupeerinud Punaarmeele saanud riiklikku tunnustust. Samuti pole Eesti riik pidanud vajalikuks 1944. aasta kaitselahingutes langenud tuhandeid vapraid sõjamehi väärikalt mälestada.
Veelgi enam. Ei Eesti presidendid ega riigi tippjuhid pole oma avalikes sõnavõttudes kunagi meenutanud 1944. aastal Eesti idapiiril toimunud kaitselahinguid. Riiklike tähtpäevade kõnedes räägitakse mõnikord küll Tiefi valitsuse moodustamisest, soomepoistest, Balti ketist ning vene vägede väljaviimisest, kuid tähelepanuta on jäänud sündmused, mis järgnesid 1944. aastal presidendi kohustes Jüri Uluotsa üleskutsele, mille tulemusel lisaks juba varem Idarindel võidelnud eesti üksustele haaras relva järele veel üle poolesaja tuhande mehe.
Tagant järel tarkusena teame nüüd, mis oleks juhtunud siis, kui 1944. aastal oleks loobutud vastupanust Punaarmee sissetungile.
Punaarmee tankid oleks jõudnud Tallinna juba 1944. aasta veebruaris
14. jaanuaril 1944 alustas Punaarmee Leningradi piiramisrõngast läbimurret, eesmärgiga hävitada sakslaste 18. armee ja vallutada Eesti. Kuna Saksa 18. armeel oli väga vähe varusid, oli see hoolimata ägedast vastupanust sunnitud taanduma.
Taganevate saksa väeosade kolonnid jõudsid Narva 20. jaanuaril ja nende pidev liikumine üle Narva jõe kestis kuni 2.veebruarini. Kohatises paanikas jäeti maha relvi ja varustust. Taanduvate sakslaste sooviks oli jõuda võimalikult kaugele lagunevast rindest. Neil päevil oli olukord Narva rindel äärmiselt keeruline ja ohtlik. Eesti seisis täiesti kaitsetult punase laviini ees.
Nende päevade sündmusi on tolleaegne Eesti Omavalitsuse juht dr. H. Mäe ajalehes "Võitleja" nr. 7 1954 kirjeldanud järgmiselt:
"29. jaanuaril 1944 helistas mulle rinde ülemjuhataja, kes teatas, et Punaarmee on murdnud läbi saksa põhjarinde, saksa sõjavägi on taandumas, jättes maha relvi ja sõjavarustust, ning 16. ja 18. armeed ähvardab kottijäämine. Seepärast kavatsetakse kiiresti taanduda Väina jõe taha, mistõttu Eesti satub lähema kahe nädala kestel nõukogude võimu alla...
Palusin seepeale selgitada, kas rinde ülemjuhatus on nõus rinnet meie idapiiril peatama, kui teostan üldmobilisatsiooni ja annan meie uuesti moodustatud väeosad appi. Õhtuks sain vastuse, et järgmisel päeval on selle küsimuse otsustamiseks Riias suur nõupidamine. Palusin kindralinspektor Soodlat koos minuga Riiga sõita...
Riias koosolekul kindral Jeckeln küsis minult, kas saame anda kogu Omakaitse nende käsutusse. Teatasin, et peame õigemaks regulaarse sõjaväe loomist ning teostame selleks üldmobilisatsiooni. Sakslased pidasid nõu ja teatasid, et nad on küll üldmobilisatsiooniga nõus, kuid sellega ei tohi kutsuda kokku enam, kui 12.000 meest... Selle piiritlusega meie ei nõustunud. Nüüd tõstsid sakslased piiri 15.000 mehele. Pidasime Soodlaga nõu ja otsustasime selle kitsendusega nõustuda, kuna sakslased muidu ei annaks üldsegi mobiliseerimiseks luba. Arvasime, et paneme mobilisatsiooni käima ja mobiliseerime tegelikult rohkem, küllap hiljem ikka saame aktsepti. Samal koosolekul langetati ka otsus mobilisatsiooni teostamiseks Lätis.
Edasi on Dr. Mäe toimunut meenutanud alljärgnevalt:
"Nüüd kinnitasid sakslased, et 16. ja 18. armee antakse kiires korras käsk rinde peatamiseks ja teatatakse kindralstaabile, et tänu kokkuleppele meiega on rinnet võimalik stabiliseerida. [...] Ka lätlased tänasid meid nende abistamise eest, mille tulmusel nad saavad oma maa kaitseks juurde vajalikke relvajõude.
Kindralinspektor (kolonel) Soodla alustas otsekohe üldmobilisatsiooni eeltöödega. Kuid juba esimestel päevadel selgus, et saksa tööameti ja mõnede eesti ringkondade vastupropaganda raskendavad mobilisatsiooni läbiviimist. Rääkinud läbi Otto Pukk'iga, lubas viimane aidata ja kutsuda endist peaministrit, prof. Jüri Uluotsa Tallinna Ringhäälingusse mobilisatsiooni läbiviimist toetama.
7. veebruaril 1944 esitas eesti presidendi kohusetäitja professor Jüri Uluots Eesti Ringhäälingus esinedes üleskutse minna kaasa mobilisatsiooniga ja takistada kogu jõuga punavägede uut sissetungi Eestisse. Selle üleskutsega kuulutas presidendi kohustes olnud peaminister Saksa relvajõudude koosseisus võitlevate eesti väeosade tegevuse vabadusvõitluseks ja meeste teenimise eesti väeosades kodanikukohuseks.
Arvestades Eesti idapiiril valitseva olukorra ohtlikkust ja seda, et eesti rahval puudus selge ülevaade tegelikust olukorrast, oli prof. J. Uluotsa üleskutsel otsustav tähtsust. See toodi ära kõikides Eestis ilmuvates ajalehtedes ja sellel oli suur mõjujõud rahva senise suhtumise muutmisel toimuvasse mobilisatsiooni.
Üldmobilisatsiooni toetasid Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee ja paljud tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelased nagu A. Gailit, K. A. Hindrey, A. Kivikas, H. Visnapuu, J. Kõpp ja teised. Mobilisatsiooni edukaks läbiviimiseks moodustati selgitusgrupp, kes kogu maa läbi sõitis ja olukorra tõsidust ning rindele mineku vajadust rahvale selgitas.
Üldmobilisatsioon tõi kokku umbes 50 000 meest. Saksa sõjaväe juhtkond oli sellise tulemuse üle üllatanud ja pidas seda prof. J. Uluotsa teeneks. Samas aga tundus nii suur relvastatud eestlaste hulk sakslastele hirmutavalt kahtlasena ja nad keelasid kõiki mobi- liseerituid väeosadeks formeerida. Alles pika kauplemise peale nõustusid nad 38 000 mehe väeosadesse vastu- võtmisega. Ülejäänud arvati Omakai- tse koosseisu, kuhu oli kutsutud veel ka 22 aastakäiku üle neljakümne eluaasta vanuseid mehi.
Mobiliseeritud meestest formeeriti kuus piirikaitse rügementi. Samuti toodi 1944. aasta alguseks Venemaa rinnetelt Eesti idapiirile kõik varem moodustatud Eesti üksused ja järgnevalt toimunud kaitselahingutes osalenud eesti väeosades oli nüüd kokku ligi 80 000 meest.
Koos taanlaste, norralaste, rootslaste, hollandlaste, belglaste ning saksa väeosadega suudeti 1944. aasta veebruaris Punaarmee sissetung Eestisse peatada. Eesti sõjamees näitas veelkord oma jõudu ja suurt kaitsetahet kodumaa kaitsmisel.
Mis oleks aga juhtunud siis, kui 1944. aasta algul oleks loobutud vastupanust Eesti idapiiril.
1. Kui 1944. aasta jaanuaris poleks eestlased end mobiliseerinud ja sakslased oleksid oma väed Eestist välja viinud, oleksid Vene tankid jõudnud Tallinna mitte septembris 1944, vaid veebruaris 1944.
2. Tänu vastupanule sai võimalikuks Tiefi valitsuse moodustamine ja 80 tuhande eestlase põgenemine läände, kes jätkasid seal võitlust Eesti iseseisvuse taastamise nimel ja andsid oma panuse eesti kultuuri säilimisel. Just tänu 1944. aasta vastupanule sai võimalikuks, et paguluses sündinud Toomas Hendrik Ilvesest sai Eesti president.
3. Kui 1944. aasta veebruaris poleks, valdavalt eesti üksuste toel, pandud Punaarmee edasitung Eesti idapiiril kaheksaks kuuks seisma, poleks moodustatud Tiefi valitsust ja katkenud oleks Eesti riigi järjepidevus.
1944. aastal peetud kaitselahingutega kirjutati eesti lähiajalukku liialdamata veel üks sangarlik lehekülg. Seekord ei andnud võitlus küll ihaldatud tulemust, kuid ta andis vääramatu aluse järgnevale põlvele vabadusvõitluse jätkamiseks.
Vastupanust loobumisel Narva rindel oleks Soome kaotanud iseseisvuse
1944. aasta juulis sattus Soome lootusetusetusse olukorda ja marssal Mannerheim palus päev enne Viiburi linna langemist saksa ülemjuhatuselt sõjalist ja tehnilist abi. Hitler lubas anda Mannerheimile abi vaid tingimusel, kui Soome valitsus ei sõlmi separaatrahu N. Liiduga. Soome president Risto Ryti võttis need tingimused vastu, kinnitades seda 26. juunil 1944 isikliku kirjaga Hitlerile.
Saksa ülemjuhatus võttis Narva rindelt ära ja saatis Soomele appi 122. jalaväediviisi ja ühe lennusalga, mis koosnes 33st Junkers Ju 87D tüüpi sööstpommitajast (stuka) ja 50st hävitajast Fw 190.
1. Kui 1944. aastal oleks loobutud Eesti idapiiril Punaarmeele vastupanust, oleks Narva jõe joonel olnud tohutud Punaarmee väeüksused viidud juba jaanuaris 1944 soomlaste vastu ja kuna marssal Mannerheimil poleks olnud enam kelleltki abi paluda, oleksid Vene tankid juba 1944. aasta jaanuaris (või hiljemalt veebruaris) jõudnud Helsingisse ja Soomest oleks saanud Soome NSV.
2. Seega aitasid eesti sõjamehed kaasa Soome iseseisvuse säilimisele, olles samal ajal sunnitud loovutama oma kodumaa sissetungivale Punaarmeele.
1944. aasta septembris sõlmis Soome N. Liiduga rahulepingu. Soome väljumine sõjast kiirendas ka Narva rinde kokkuvarisemise. Saksa 122. jalaväediviisi ja ühe sööstpommitajate lennusalga viimine Karjala Kannasele nõrgestas oluliselt Narva rinde vastupanuvõimet. Raskeid taandumislahinguid pidades püüdsid 20. Eesti relvagrenaderide diviis, eesti piirikaitse rügemendid, eesti Ida- ja politseipataljonid, Omakaitse lahingpataljonid koos Nordlandi, Nederalndi ja saksa diviisidega küll aeglustada Punaarmee edasitungi, kuid seoses Soome väljumisega sõjast N. Liidu vastu otsustas Saksa väejuhatus oma väed Eestist välja viia, mis viis Eesti rinnetel kogu sõjalise vastupanu kokkuvarisemisele.
1944. aastal Eesti taasokupeerimine Punaarmee poolt naelutas vallutajad häbiposti ja lasub tänaseni raske süüdistusena tookord vallutajat toetanud vaba maailma rahvaste südame- tunnistusel.
1944. aastal toimunud kaitselahingutest Eesti idapiiril on möödunud rohkem kui kolmveerand sajandit, kuid siiani pole eesti sõjameeste vastupanu Eestit taasokupeerinud Punaarmeele saanud riiklikku tunnustust. Samuti pole Eesti riik pidanud vajalikuks 1944. aasta kaitselahingutes langenud tuhandeid vapraid sõjamehi väärikalt mälestada.
Veelgi enam. Ei Eesti presidendid ega riigi tippjuhid pole oma avalikes sõnavõttudes kunagi meenutanud 1944. aastal Eesti idapiiril toimunud kaitselahinguid. Riiklike tähtpäevade kõnedes räägitakse mõnikord küll Tiefi valitsuse moodustamisest, soomepoistest, Balti ketist ning vene vägede väljaviimisest, kuid tähelepanuta on jäänud sündmused, mis järgnesid 1944. aastal presidendi kohustes Jüri Uluotsa üleskutsele, mille tulemusel lisaks juba varem Idarindel võidelnud eesti üksustele haaras relva järele veel üle poolesaja tuhande mehe.
Tagant järel tarkusena teame nüüd, mis oleks juhtunud siis, kui 1944. aastal oleks loobutud vastupanust Punaarmee sissetungile.
Punaarmee tankid oleks jõudnud Tallinna juba 1944. aasta veebruaris
14. jaanuaril 1944 alustas Punaarmee Leningradi piiramisrõngast läbimurret, eesmärgiga hävitada sakslaste 18. armee ja vallutada Eesti. Kuna Saksa 18. armeel oli väga vähe varusid, oli see hoolimata ägedast vastupanust sunnitud taanduma.
Taganevate saksa väeosade kolonnid jõudsid Narva 20. jaanuaril ja nende pidev liikumine üle Narva jõe kestis kuni 2.veebruarini. Kohatises paanikas jäeti maha relvi ja varustust. Taanduvate sakslaste sooviks oli jõuda võimalikult kaugele lagunevast rindest. Neil päevil oli olukord Narva rindel äärmiselt keeruline ja ohtlik. Eesti seisis täiesti kaitsetult punase laviini ees.
Nende päevade sündmusi on tolleaegne Eesti Omavalitsuse juht dr. H. Mäe ajalehes "Võitleja" nr. 7 1954 kirjeldanud järgmiselt:
"29. jaanuaril 1944 helistas mulle rinde ülemjuhataja, kes teatas, et Punaarmee on murdnud läbi saksa põhjarinde, saksa sõjavägi on taandumas, jättes maha relvi ja sõjavarustust, ning 16. ja 18. armeed ähvardab kottijäämine. Seepärast kavatsetakse kiiresti taanduda Väina jõe taha, mistõttu Eesti satub lähema kahe nädala kestel nõukogude võimu alla...
Palusin seepeale selgitada, kas rinde ülemjuhatus on nõus rinnet meie idapiiril peatama, kui teostan üldmobilisatsiooni ja annan meie uuesti moodustatud väeosad appi. Õhtuks sain vastuse, et järgmisel päeval on selle küsimuse otsustamiseks Riias suur nõupidamine. Palusin kindralinspektor Soodlat koos minuga Riiga sõita...
Riias koosolekul kindral Jeckeln küsis minult, kas saame anda kogu Omakaitse nende käsutusse. Teatasin, et peame õigemaks regulaarse sõjaväe loomist ning teostame selleks üldmobilisatsiooni. Sakslased pidasid nõu ja teatasid, et nad on küll üldmobilisatsiooniga nõus, kuid sellega ei tohi kutsuda kokku enam, kui 12.000 meest... Selle piiritlusega meie ei nõustunud. Nüüd tõstsid sakslased piiri 15.000 mehele. Pidasime Soodlaga nõu ja otsustasime selle kitsendusega nõustuda, kuna sakslased muidu ei annaks üldsegi mobiliseerimiseks luba. Arvasime, et paneme mobilisatsiooni käima ja mobiliseerime tegelikult rohkem, küllap hiljem ikka saame aktsepti. Samal koosolekul langetati ka otsus mobilisatsiooni teostamiseks Lätis.
Edasi on Dr. Mäe toimunut meenutanud alljärgnevalt:
"Nüüd kinnitasid sakslased, et 16. ja 18. armee antakse kiires korras käsk rinde peatamiseks ja teatatakse kindralstaabile, et tänu kokkuleppele meiega on rinnet võimalik stabiliseerida. [...] Ka lätlased tänasid meid nende abistamise eest, mille tulmusel nad saavad oma maa kaitseks juurde vajalikke relvajõude.
Kindralinspektor (kolonel) Soodla alustas otsekohe üldmobilisatsiooni eeltöödega. Kuid juba esimestel päevadel selgus, et saksa tööameti ja mõnede eesti ringkondade vastupropaganda raskendavad mobilisatsiooni läbiviimist. Rääkinud läbi Otto Pukk'iga, lubas viimane aidata ja kutsuda endist peaministrit, prof. Jüri Uluotsa Tallinna Ringhäälingusse mobilisatsiooni läbiviimist toetama.
7. veebruaril 1944 esitas eesti presidendi kohusetäitja professor Jüri Uluots Eesti Ringhäälingus esinedes üleskutse minna kaasa mobilisatsiooniga ja takistada kogu jõuga punavägede uut sissetungi Eestisse. Selle üleskutsega kuulutas presidendi kohustes olnud peaminister Saksa relvajõudude koosseisus võitlevate eesti väeosade tegevuse vabadusvõitluseks ja meeste teenimise eesti väeosades kodanikukohuseks.
Arvestades Eesti idapiiril valitseva olukorra ohtlikkust ja seda, et eesti rahval puudus selge ülevaade tegelikust olukorrast, oli prof. J. Uluotsa üleskutsel otsustav tähtsust. See toodi ära kõikides Eestis ilmuvates ajalehtedes ja sellel oli suur mõjujõud rahva senise suhtumise muutmisel toimuvasse mobilisatsiooni.
Üldmobilisatsiooni toetasid Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee ja paljud tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelased nagu A. Gailit, K. A. Hindrey, A. Kivikas, H. Visnapuu, J. Kõpp ja teised. Mobilisatsiooni edukaks läbiviimiseks moodustati selgitusgrupp, kes kogu maa läbi sõitis ja olukorra tõsidust ning rindele mineku vajadust rahvale selgitas.
Üldmobilisatsioon tõi kokku umbes 50 000 meest. Saksa sõjaväe juhtkond oli sellise tulemuse üle üllatanud ja pidas seda prof. J. Uluotsa teeneks. Samas aga tundus nii suur relvastatud eestlaste hulk sakslastele hirmutavalt kahtlasena ja nad keelasid kõiki mobi- liseerituid väeosadeks formeerida. Alles pika kauplemise peale nõustusid nad 38 000 mehe väeosadesse vastu- võtmisega. Ülejäänud arvati Omakai- tse koosseisu, kuhu oli kutsutud veel ka 22 aastakäiku üle neljakümne eluaasta vanuseid mehi.
Mobiliseeritud meestest formeeriti kuus piirikaitse rügementi. Samuti toodi 1944. aasta alguseks Venemaa rinnetelt Eesti idapiirile kõik varem moodustatud Eesti üksused ja järgnevalt toimunud kaitselahingutes osalenud eesti väeosades oli nüüd kokku ligi 80 000 meest.
Koos taanlaste, norralaste, rootslaste, hollandlaste, belglaste ning saksa väeosadega suudeti 1944. aasta veebruaris Punaarmee sissetung Eestisse peatada. Eesti sõjamees näitas veelkord oma jõudu ja suurt kaitsetahet kodumaa kaitsmisel.
Mis oleks aga juhtunud siis, kui 1944. aasta algul oleks loobutud vastupanust Eesti idapiiril.
1. Kui 1944. aasta jaanuaris poleks eestlased end mobiliseerinud ja sakslased oleksid oma väed Eestist välja viinud, oleksid Vene tankid jõudnud Tallinna mitte septembris 1944, vaid veebruaris 1944.
2. Tänu vastupanule sai võimalikuks Tiefi valitsuse moodustamine ja 80 tuhande eestlase põgenemine läände, kes jätkasid seal võitlust Eesti iseseisvuse taastamise nimel ja andsid oma panuse eesti kultuuri säilimisel. Just tänu 1944. aasta vastupanule sai võimalikuks, et paguluses sündinud Toomas Hendrik Ilvesest sai Eesti president.
3. Kui 1944. aasta veebruaris poleks, valdavalt eesti üksuste toel, pandud Punaarmee edasitung Eesti idapiiril kaheksaks kuuks seisma, poleks moodustatud Tiefi valitsust ja katkenud oleks Eesti riigi järjepidevus.
1944. aastal peetud kaitselahingutega kirjutati eesti lähiajalukku liialdamata veel üks sangarlik lehekülg. Seekord ei andnud võitlus küll ihaldatud tulemust, kuid ta andis vääramatu aluse järgnevale põlvele vabadusvõitluse jätkamiseks.
Vastupanust loobumisel Narva rindel oleks Soome kaotanud iseseisvuse
1944. aasta juulis sattus Soome lootusetusetusse olukorda ja marssal Mannerheim palus päev enne Viiburi linna langemist saksa ülemjuhatuselt sõjalist ja tehnilist abi. Hitler lubas anda Mannerheimile abi vaid tingimusel, kui Soome valitsus ei sõlmi separaatrahu N. Liiduga. Soome president Risto Ryti võttis need tingimused vastu, kinnitades seda 26. juunil 1944 isikliku kirjaga Hitlerile.
Saksa ülemjuhatus võttis Narva rindelt ära ja saatis Soomele appi 122. jalaväediviisi ja ühe lennusalga, mis koosnes 33st Junkers Ju 87D tüüpi sööstpommitajast (stuka) ja 50st hävitajast Fw 190.
1. Kui 1944. aastal oleks loobutud Eesti idapiiril Punaarmeele vastupanust, oleks Narva jõe joonel olnud tohutud Punaarmee väeüksused viidud juba jaanuaris 1944 soomlaste vastu ja kuna marssal Mannerheimil poleks olnud enam kelleltki abi paluda, oleksid Vene tankid juba 1944. aasta jaanuaris (või hiljemalt veebruaris) jõudnud Helsingisse ja Soomest oleks saanud Soome NSV.
2. Seega aitasid eesti sõjamehed kaasa Soome iseseisvuse säilimisele, olles samal ajal sunnitud loovutama oma kodumaa sissetungivale Punaarmeele.
1944. aasta septembris sõlmis Soome N. Liiduga rahulepingu. Soome väljumine sõjast kiirendas ka Narva rinde kokkuvarisemise. Saksa 122. jalaväediviisi ja ühe sööstpommitajate lennusalga viimine Karjala Kannasele nõrgestas oluliselt Narva rinde vastupanuvõimet. Raskeid taandumislahinguid pidades püüdsid 20. Eesti relvagrenaderide diviis, eesti piirikaitse rügemendid, eesti Ida- ja politseipataljonid, Omakaitse lahingpataljonid koos Nordlandi, Nederalndi ja saksa diviisidega küll aeglustada Punaarmee edasitungi, kuid seoses Soome väljumisega sõjast N. Liidu vastu otsustas Saksa väejuhatus oma väed Eestist välja viia, mis viis Eesti rinnetel kogu sõjalise vastupanu kokkuvarisemisele.
1944. aastal Eesti taasokupeerimine Punaarmee poolt naelutas vallutajad häbiposti ja lasub tänaseni raske süüdistusena tookord vallutajat toetanud vaba maailma rahvaste südame- tunnistusel.
Aga eks olulisem on nende meeste tegude jäädvustamine ajalooraamatutes ja uurimustes, mida on ju piisava objektiivsusega tehtud. Kindlasti käib ka siseriiklik vastutegevus a´la igasugused kahuriliha jutlustajad, Soodeni ja Jüriado haua pilastajad jne., aga ehk oleksime rahul sellega, mis meil on ja püüame parandada seda, mida on võimalik!?
