Kosmilised märklauad.
Postitatud: 30 Jaan, 2011 23:31
Kosmilised märklauad.
Nagu üldiselt teada, on lõhkumine ehitamisest märksa kergem tegevus. Paraku pole see rahvatarkuse näidis alati universaalse tõena käsitletav. Igal juhul pole kosmilise aparaadi rivist välja viimine põrmugi kergem kui selle ehitamine ja orbiidile viimine.
Lõhkuda taheti loomulikult vaenulikke satelliite, kuid vajaduse korral ka enda omi, mis juhtimise kaotanud. Teoorias on võimalusi vaenlase kosmoseaparaatide rivist väljaviimiseks mitmeid ning piiramatu eelarve korral on neist ka mitmed realiseeritavad..
Külma sõja aastatel uurisid spetsialistid siin ja sealpool raudset eesriiet erinevaid meetodeid kosmoseaparaatide rivist väljaviimiseks nii otseste kui „distantstegevuse“meetoditega. Nii näiteks eksperimenteeriti happepiisakeste pilvega, tindiga, tillukese metallpuruga, grafiidiga, uuriti võimalusi sputnikute optiliste andurite laseriga pimestamiseks. Siiski olid need vahendid põhiliselt sobivad optika kahjustamiseks. Sputnikute radarsüsteeme tindid ja laserid ei sega. Elektromagnetimpulsi abil vaenulike aparaatide rivist väljaviimise eksootilist varianti kosmilise tuumaplahvatuse abil ei kaalutud, kuna 1963 aasta rahvusvahelise kokkuleppe alusel olid tuumaplahvatused kosmoses keelatud. Pealegi toimiks impulss vaid neile kosmilistele aparaatidele, mis asuvad madalal orbiidil, kus maa magnetvälja tugevus on piisav piisava võimsusega impulsi genereerimiseks. Juba radiatsioonivööndite kohal (kõrgemal kui 3000 km maapinnast) on kõige magusamad palad (navigatsiooni-, raadio-elektroonilise võitluse, side jmt satelliidid) löögi alt väljas
Kui aga eelarve on piiratud, jääb ainsaks vastuvõetavaks meetodiks madalaltlendavate sihtmärkide tabamiseks kineetika- otsene sihtmärgist sputniku tabamine või selle purustamine plahvatavate elementide pilvega. Aga pool sajandit tagasi polnud selline meetod realiseeritav ning konstruktorid mõtlesid ainult sellest, kuidas parimal viisil korraldada ühe sputniku duelli teise sputnikuga.
Orbitaalne duell.
Piloteeritavate lendude koidikul arutati OKB-1s S.P. Korolevi juhtimisel piloteeritavate kosmoselaevade-hävitajate loomist, mis pidid vaenlase sputnikuid inspekteerima ning vajaduse korral neid rakettidega hävitama. Toona töötati ka lennundus-kosmilise projekti „Spiral“ raames OKB-155 A.I. Mikojani juhtimise all välja üheistmeline kosmiline lennuk-püüdur sputnikute jahtimiseks. Mõnevõrra varem uuris seesama kollektiiv võimalusi automaatse püüdursputniku projekteerimiseks. Lõppes see asi sellega, et 1978 aastal võeti relvastusse piloodita sputnikuhävitajate süsteem, mille oli välja töötanud V.N. Tšelomei. Lahinguvalves seisis see süsteem 1993 aastani. Sputnikuhävitaja viidi orbiidile kanderakett „Tsüklon-2“ abil, see kindlustas märgi tabamise juba teisel või kolmandal tiirul ning hävitas vaenuliku kosmoseaparaadi lõhkevate elementide suunatud vooluga.
Vaenulike aparaatide hävitamisel püüdursputniku abil on oma plussid ja miinused. Faktiliselt on sellise asja organiseerimine sarnane klassikalise kohtumis ja põkkumisülesandega, sestap on selle põhilisteks eelisteks mitte kõige kõrgemad nõudmised püüduri orbiidileviimise täpsuse ja ülikiirete pardaarvutite osas. Pole vaja oodata, kuniks vaenlase sputnik ligineb „laskekaugusele“, püüduri võib sobival ajal orbiidile lasta (näiteks kosmodroomilt), seejärel vajalikul momendil järjestikuste korrigeerivate impulssidega suunata täpselt vajalikku kohta. Teoreetiliselt võib püüdursputnikute abil hävitada objekte ükskõik kui kõrgetel orbiitidel.
Kuid süsteemil on ka oma miinused. Tabamine on võimalik vaid juhul, kui püüduri ja sihtmärgi orbiiditasandid kattuvad. Muidugi võib püüduri viia mingile vaheorbiidile, kuid taoline kohale“komberdamine“ võtab päris omajagu aega- mõnest tunnist mõne ööpäevani. Kusjuures arvatava (või juba faktilise) vaenlase silma all. Mitte mingit varjatust ja operatiivsust- märklaud jõuab muuta orbiiti või muutub püüdur ise märklauaks. Kiirekäiguliste konfliktide käigus pole taoline satelliitide jahtimine just väga efektiivne. Ja lõppude lõpuks võib püüdursputnikute abil lühikese aja jooksul hävitada kümmekond kosmoseaparaati. Aga kui vaenlase grupeering koosneb sadadest sputnikutest? Kanderaketid ja orbitaalpüüdurid on väga kallid, paljudeks sellisteks püüduriteks ei jätku mingitest ressurssidest.
Tulistame alt.
Teine meetod kineetiliseks rünnakuks, suborbitaalne, kasvas välja raketitõrjesüsteemidest. Sellise meetodi puudused on silmaga nähtavad. „Tabada raketiga raketti on sama keerukas kui kuuliga kuuli tabada“ veensid „akadeemikud juhtimissüsteemide valdkonnas“. Probleem oli aga püstitatud ning lõppude-lõpuks ka edukalt lahendatud. Tõsi küll, toona, 60-ndate algul, ei püstitatud ülesannet otseseks tabamiseks, arvati, et vaenulikku lõhkepead võib ära küpsetada ka läheduses toimuva väiksema võimsusega tuumaplahvatuse abil või augustada kild-fugass lõhkepea, millega tõrjerakett varustatud oli, kildude abil.
Nii omas näiteks nõukogude „Süsteemi A“ osaks olev püüdurrakett V-1000 omas väga keerukat kild-fugass lõhkepead. Algul oletati, et vahetult enne kohtumist on vaja puistata perpendikulaarselt raketi trajektoorile hävitavate elementide (volframkuubikute) paarikümne meetri suurune lameda pannkoogi kujuline pilv. Kui toimus esimene reaalne rünnak, tuli välja, et mõned elemendid lõid tõepoolest vaenuliku lõhkepea korpusest läbi, kuid see ei lagune, vaid jätkab lendu. Seepärast tuli modifitseerida selle elemente- iga elemendi sisemusse paigutati plaat lõhkeainest, mis detoneerus kokkupõrkel ning muutis volframkuubiku (või kera) suureks hulgaks tillukesteks tükkideks, mis muutis küllaltki suures raadiuses kõik räbalateks. Peale seda lagunes lõhkepea õhuvoolus juba garanteeritult.
Kuid sputnikute vastu see süsteem ei töötanud. Orbiidil õhku pole, see aga tähendab, et et tehiskaaslase kokkupõrge ühe-kahe lõhkeelemendiga garanteeritult probleemi ei lahenda, vajalik on otsetabamus. Otsetabamus sai võimalikuks aga alles siis, kui arvuti paiknes maapinnalt ümber sputnikutõrje raketi lahingupeasse. Enne tegi raadiosignaalide hilinemine suunamisparameetrite edasiandmisel ülesande lahendamatuks. Nüüd ei pidanud tõrjerakett enam lahingusektsioonis lõhkeainet kandma, lagunemise saavutamiseks sputniku enda kineetilisest energiast. Omamoodi orbitaalne Kung-Fu.
Kuid üks probleem jäi veel. Märklaua ja püüdursputniku kohtumiskiirus on liig suur ning selleks, et piisav osa energiast läheks aparaadi konstruktsiooni purustamiseks, tuli võtta kasutusele spetsiaalsed vahendid. Sest enamus kaasaegsetest kosmoseaparaatidest omavad suhteliselt rabedat konstruktsiooni ja vaba paigutust. Mürsk läbistab märklaua läbinisti, ei plahvatust, ei purustusi ega isegi mitte kilde. Juba 1950-ndate lõpust viidi USAs läbi töid sputnikutõrje relvadega. Juba 1964 aasta oktoobris kuulutas president Lyndon Johnson, et Johnstoni atollil pandi lahinguvalvesse ballistilistel rakettidel Thor baseeruv süsteem.
Paraku ei paistnud need püüdurid silma erilise efektiivsusega- mitteametliku informatsiooni kohaselt, mis massiteabesse sattus, tabasid kuueteistkümnest katsetusest ainult kolm raketti märki. Sellele vaatamata olid Thorid valves 1975 aastani.
Möödunud aastatel ei seisnud tehnoloogia paigal. Täiustusid raketid, sihtimissüsteemid, ja lahingulise kasutamise meetodid.
2008 aasta 21 veebruaril, kui Moskvas oli veel varajane hommik, vajutas Vaikses ookeanis ujuva USA mereväe ristlejal „Lake Erie“ õhutõrje-raketikompleksi „Aegis“ operaator stardinuppu ning rakett SM-3 sööstis üles. Selle sihtmärgiks oli luuresatelliit USA-193, mis oli kaotanud juhitavuse ning kavatses ettemääramata kohas maapinnale prantsatada.
Mõne minuti pärast oli aparaat, mis asus orbiidil kõrgusega üle 200 kilomeetri, raketi lahinguosa poolt hävitatud. SM-3 lendu filmiv seade jäädvustas, kuidas tuline juga läbistas sputniku ning see lendas tükkideks. Suurem osa neist, nagu kosmilise tulevärgi korraldajate poolt lubatud, põles peagi atmosfääris ära. Mõned rusud aga paiknesid kõrgemale orbiidile. Tundub, et otsustavat rolli sputniku lagunemises mängis toksilise hüdrosiiniga täidetud kütusepaagi detonatsioon, mille olemasolu USA-193 pardal oligi formaalseks ettekäändeks efektiivse esinemise toimetamiseks. USA teatas juba ette maailmale USA-193 hävitamise plaanidest, mille taustal ameeriklaste aktsiad muu maailma jaoks 2007 aasta 12 jaanuaril ootamatult toimunud hiinlastepoolse vana meteosputniku hävitamise taustal taas tõusid.
Hiinlased tunnistasid toimunut alles 23 jaanuaril, saates oma avaldust kinnitustega „eksperimendi rahumeelsest olemusest“. Ekspluatatsioonist väljaviidud sputnik FY-1C tiirles ümber maa ringorbiidil ligi 850 km kõrgusel. Selle ründamiseks kasutati tahkekütuselise ballistilise raketi modifikatsiooni, mis startis Xichangi kosmodroomilt. See musklinäitamine kutsus esile nii USA, Jaapani ning Lõuna-Korea hukkamõistva reaktsiooni. Kuid kõige suuremaks ebameeldivuseks kõikide kosmoseriikide jaoks olid kurikuulsa satelliidi hävitamisel tekkinud tagajärjed. (Muideks, täpselt sama juhtus ka USA satelliidi hävitamisel). Pärast intsidenti tekkis ligi 2600 suurt rusu, 150 000 keskmist tükki mõõtmetega sentimeetrist kuni kümneni ning üle kahe miljoni kuni sentimeetrise tüki. Need fragmendid lendasid laiali erinevatele orbiitidele, ning kujutavad nüüd suure kiirusega ümber maa tiireldes suurt ohtu tegutsevatele sputnikutele, mis reeglina ei oma mingit kaitset kosmoseprügi vastu. Nimelt seetõttu ongi kineetiline rünnak ja vastase sputnikute lõhkumine vastuvõetav vaid sõjatingimustes, ning igal juhul on tegu kaheteralise mõõgaga.
Raketitõrje ja selliste sputnikuvastaste süsteemide sarnasust demonstreeriti täie avameelsusega- „Aegise“ põhiline otstarve on võitlus kõrglennukitega ning ballistiliste rakettidega kaugusega kuni 4000 kilomeetrit. Nagu nüüd näeme, on see raketikompleks suuteline tabama mitte ainult ballistilisi, vaid ka globaalseid rakette nagu vene R-36. Globaalne rakett erineb põhimõtteliselt ballistilisest- tema lõhkepea viiakse orbiidile, teeb seal 1-2 tiiru, ning omaenda mootori abil siseneb väljavalitud punktis atmosfääri. Eelis pole mitte ainuüksi piiramatus tegutsemiskauguses, vaid ka võimaluses valida suvalist suunda- globaalraketi lõhkepea võib ligeneda objektile suvalisest suunast, mitte ainult lühimat teed pidi. Kusjuures seniitraketi SM-3 maksumus ületab vaevu kümme miljonit dollarit. (keskpärase luuresatelliidi orbiidilesaatmine läheb märksa kallimaks).
Laevadel baseerumine teeb Aegise erakordsekt mobiilseks. Selle suhteliselt odava ja erakordselt efektiivse süsteemi abil on võimalik ära nagistada lühikese aja jooksul ükskõik millise suvalise vaenlase kõik madalaltlendavad aparaadid, sest isegi Venemaa sputnikugrupeering, teistest rääkimata, on võrreldes SM-3 arvukusega võrreldes äärmiselt väike. Kuid mida teha sputnikutega, mis paiknevad kõrgematel orbiitidel kui „Aegisele“ kättesaadav?
Mida kõrgemal, seda ohutum.
Rahuldavat võimalust pole siiani. Orbiitidel juba üle 6000 kilomeetri muutub püüdur-raketi energeetika (aga järelikult ka stardikaal ning stardiks ettevalmistamise aeg) eristamatuks hariliku kosmoseraketi energeetikast. Kõige „huvitavamad“ märklauad, navigatsioonisputnikud, tiirlevad orbiitidel kõrgusega ligikaudu 20 000 kilomeetrit. Siin sobivad vaid distantsvahendid. Esmalt maapealse baseerumisega, aga veel parem õhus asuvad keemilised laserid. Millegi sellise katsetused toimuvad praegu „Boeing 747“ paikneva kompleksi baasil. Ballistilise raketi hävitamiseks selle võimsusest vaevalt et piisaks, kuid keskkõrgetel orbiitidel paiknevaid sputnikuid rivist välja viima on ta täiesti suuteline. Asi on selles, et sellisel orbiidil olev sputnik liigub suhteliselt aeglaselt, seda saab suhteliselt pikalt maalt laseriga valgustada ning üle kuumendada. Mitte süüdata, vaid lihtsalt kuumutada, võimaldamata radiaatoritel soojust hajutada, mille tulemusena põletab sputnik end ise läbi. Ning õhus paiknevast keemilisest laserist on selleks rohkem kui küll- kuigi tema kiir hajub teekonnal (20 000 kilomeetri kaugusel on kiire diameeter meetrit viiskümmend) kuid energiatihedus jääb piisavalt suureks, et ületada päikesekiirguse oma. Operatsiooni saab läbi viia varjatult, seal, kus sputnik on väljaspool maapealsete kontroll ja juhtimisstruktuuride vaatevälja. See tähendab et satelliit lendab nähtavustsoonist välja elusana, kui aga peremehed teda uuesti näevad, on see juba kosmiline, signaalidele mittereageeriv praht.
Geostatsionaarse orbiidini, millel tegutsevad enamus sidesatelliite, ei küüni ka see laser- vahemaa on kaks korda suurem, kiire hajuvus neli korda tugevam. Ning ka retranslatsiooni sputnikud on maapealsete vaatluspunktide poolt pidevalt vaadeldavad. Seega on igasugused satelliitide vastu ette võetud tegevused ka viivitamatult operaatorite poolt märgatavad.
Röntgenlaserid võtavad selle kauguseni küll, kuid omavad märksa suuremat külghajuvust, see tähendab märksa suuremat energiavajadust ning ka sellise relva ekspluateerimine ei jää märkamata, mis on aga juba üleminek avalikule vaenutegevusele. Nii et geostatsionaarsel orbiidil asuvaid sputnikuid võib tinglikult pidada puutumatuteks. Ja ka madalamate orbiitide puhul võib jutuks tulla vaid üksikute aparaatide hävitamine. Totaalse kosmilise sõja plaanid kipuvad endiselt ebareaalseks jääma.
Автор Игорь Афанасьев, Андрей Суворов
http://topwar.ru/3148-kosmicheskie-misheni.html
Nagu üldiselt teada, on lõhkumine ehitamisest märksa kergem tegevus. Paraku pole see rahvatarkuse näidis alati universaalse tõena käsitletav. Igal juhul pole kosmilise aparaadi rivist välja viimine põrmugi kergem kui selle ehitamine ja orbiidile viimine.
Lõhkuda taheti loomulikult vaenulikke satelliite, kuid vajaduse korral ka enda omi, mis juhtimise kaotanud. Teoorias on võimalusi vaenlase kosmoseaparaatide rivist väljaviimiseks mitmeid ning piiramatu eelarve korral on neist ka mitmed realiseeritavad..
Külma sõja aastatel uurisid spetsialistid siin ja sealpool raudset eesriiet erinevaid meetodeid kosmoseaparaatide rivist väljaviimiseks nii otseste kui „distantstegevuse“meetoditega. Nii näiteks eksperimenteeriti happepiisakeste pilvega, tindiga, tillukese metallpuruga, grafiidiga, uuriti võimalusi sputnikute optiliste andurite laseriga pimestamiseks. Siiski olid need vahendid põhiliselt sobivad optika kahjustamiseks. Sputnikute radarsüsteeme tindid ja laserid ei sega. Elektromagnetimpulsi abil vaenulike aparaatide rivist väljaviimise eksootilist varianti kosmilise tuumaplahvatuse abil ei kaalutud, kuna 1963 aasta rahvusvahelise kokkuleppe alusel olid tuumaplahvatused kosmoses keelatud. Pealegi toimiks impulss vaid neile kosmilistele aparaatidele, mis asuvad madalal orbiidil, kus maa magnetvälja tugevus on piisav piisava võimsusega impulsi genereerimiseks. Juba radiatsioonivööndite kohal (kõrgemal kui 3000 km maapinnast) on kõige magusamad palad (navigatsiooni-, raadio-elektroonilise võitluse, side jmt satelliidid) löögi alt väljas
Kui aga eelarve on piiratud, jääb ainsaks vastuvõetavaks meetodiks madalaltlendavate sihtmärkide tabamiseks kineetika- otsene sihtmärgist sputniku tabamine või selle purustamine plahvatavate elementide pilvega. Aga pool sajandit tagasi polnud selline meetod realiseeritav ning konstruktorid mõtlesid ainult sellest, kuidas parimal viisil korraldada ühe sputniku duelli teise sputnikuga.
Orbitaalne duell.
Piloteeritavate lendude koidikul arutati OKB-1s S.P. Korolevi juhtimisel piloteeritavate kosmoselaevade-hävitajate loomist, mis pidid vaenlase sputnikuid inspekteerima ning vajaduse korral neid rakettidega hävitama. Toona töötati ka lennundus-kosmilise projekti „Spiral“ raames OKB-155 A.I. Mikojani juhtimise all välja üheistmeline kosmiline lennuk-püüdur sputnikute jahtimiseks. Mõnevõrra varem uuris seesama kollektiiv võimalusi automaatse püüdursputniku projekteerimiseks. Lõppes see asi sellega, et 1978 aastal võeti relvastusse piloodita sputnikuhävitajate süsteem, mille oli välja töötanud V.N. Tšelomei. Lahinguvalves seisis see süsteem 1993 aastani. Sputnikuhävitaja viidi orbiidile kanderakett „Tsüklon-2“ abil, see kindlustas märgi tabamise juba teisel või kolmandal tiirul ning hävitas vaenuliku kosmoseaparaadi lõhkevate elementide suunatud vooluga.
Vaenulike aparaatide hävitamisel püüdursputniku abil on oma plussid ja miinused. Faktiliselt on sellise asja organiseerimine sarnane klassikalise kohtumis ja põkkumisülesandega, sestap on selle põhilisteks eelisteks mitte kõige kõrgemad nõudmised püüduri orbiidileviimise täpsuse ja ülikiirete pardaarvutite osas. Pole vaja oodata, kuniks vaenlase sputnik ligineb „laskekaugusele“, püüduri võib sobival ajal orbiidile lasta (näiteks kosmodroomilt), seejärel vajalikul momendil järjestikuste korrigeerivate impulssidega suunata täpselt vajalikku kohta. Teoreetiliselt võib püüdursputnikute abil hävitada objekte ükskõik kui kõrgetel orbiitidel.
Kuid süsteemil on ka oma miinused. Tabamine on võimalik vaid juhul, kui püüduri ja sihtmärgi orbiiditasandid kattuvad. Muidugi võib püüduri viia mingile vaheorbiidile, kuid taoline kohale“komberdamine“ võtab päris omajagu aega- mõnest tunnist mõne ööpäevani. Kusjuures arvatava (või juba faktilise) vaenlase silma all. Mitte mingit varjatust ja operatiivsust- märklaud jõuab muuta orbiiti või muutub püüdur ise märklauaks. Kiirekäiguliste konfliktide käigus pole taoline satelliitide jahtimine just väga efektiivne. Ja lõppude lõpuks võib püüdursputnikute abil lühikese aja jooksul hävitada kümmekond kosmoseaparaati. Aga kui vaenlase grupeering koosneb sadadest sputnikutest? Kanderaketid ja orbitaalpüüdurid on väga kallid, paljudeks sellisteks püüduriteks ei jätku mingitest ressurssidest.
Tulistame alt.
Teine meetod kineetiliseks rünnakuks, suborbitaalne, kasvas välja raketitõrjesüsteemidest. Sellise meetodi puudused on silmaga nähtavad. „Tabada raketiga raketti on sama keerukas kui kuuliga kuuli tabada“ veensid „akadeemikud juhtimissüsteemide valdkonnas“. Probleem oli aga püstitatud ning lõppude-lõpuks ka edukalt lahendatud. Tõsi küll, toona, 60-ndate algul, ei püstitatud ülesannet otseseks tabamiseks, arvati, et vaenulikku lõhkepead võib ära küpsetada ka läheduses toimuva väiksema võimsusega tuumaplahvatuse abil või augustada kild-fugass lõhkepea, millega tõrjerakett varustatud oli, kildude abil.
Nii omas näiteks nõukogude „Süsteemi A“ osaks olev püüdurrakett V-1000 omas väga keerukat kild-fugass lõhkepead. Algul oletati, et vahetult enne kohtumist on vaja puistata perpendikulaarselt raketi trajektoorile hävitavate elementide (volframkuubikute) paarikümne meetri suurune lameda pannkoogi kujuline pilv. Kui toimus esimene reaalne rünnak, tuli välja, et mõned elemendid lõid tõepoolest vaenuliku lõhkepea korpusest läbi, kuid see ei lagune, vaid jätkab lendu. Seepärast tuli modifitseerida selle elemente- iga elemendi sisemusse paigutati plaat lõhkeainest, mis detoneerus kokkupõrkel ning muutis volframkuubiku (või kera) suureks hulgaks tillukesteks tükkideks, mis muutis küllaltki suures raadiuses kõik räbalateks. Peale seda lagunes lõhkepea õhuvoolus juba garanteeritult.
Kuid sputnikute vastu see süsteem ei töötanud. Orbiidil õhku pole, see aga tähendab, et et tehiskaaslase kokkupõrge ühe-kahe lõhkeelemendiga garanteeritult probleemi ei lahenda, vajalik on otsetabamus. Otsetabamus sai võimalikuks aga alles siis, kui arvuti paiknes maapinnalt ümber sputnikutõrje raketi lahingupeasse. Enne tegi raadiosignaalide hilinemine suunamisparameetrite edasiandmisel ülesande lahendamatuks. Nüüd ei pidanud tõrjerakett enam lahingusektsioonis lõhkeainet kandma, lagunemise saavutamiseks sputniku enda kineetilisest energiast. Omamoodi orbitaalne Kung-Fu.
Kuid üks probleem jäi veel. Märklaua ja püüdursputniku kohtumiskiirus on liig suur ning selleks, et piisav osa energiast läheks aparaadi konstruktsiooni purustamiseks, tuli võtta kasutusele spetsiaalsed vahendid. Sest enamus kaasaegsetest kosmoseaparaatidest omavad suhteliselt rabedat konstruktsiooni ja vaba paigutust. Mürsk läbistab märklaua läbinisti, ei plahvatust, ei purustusi ega isegi mitte kilde. Juba 1950-ndate lõpust viidi USAs läbi töid sputnikutõrje relvadega. Juba 1964 aasta oktoobris kuulutas president Lyndon Johnson, et Johnstoni atollil pandi lahinguvalvesse ballistilistel rakettidel Thor baseeruv süsteem.
Paraku ei paistnud need püüdurid silma erilise efektiivsusega- mitteametliku informatsiooni kohaselt, mis massiteabesse sattus, tabasid kuueteistkümnest katsetusest ainult kolm raketti märki. Sellele vaatamata olid Thorid valves 1975 aastani.
Möödunud aastatel ei seisnud tehnoloogia paigal. Täiustusid raketid, sihtimissüsteemid, ja lahingulise kasutamise meetodid.
2008 aasta 21 veebruaril, kui Moskvas oli veel varajane hommik, vajutas Vaikses ookeanis ujuva USA mereväe ristlejal „Lake Erie“ õhutõrje-raketikompleksi „Aegis“ operaator stardinuppu ning rakett SM-3 sööstis üles. Selle sihtmärgiks oli luuresatelliit USA-193, mis oli kaotanud juhitavuse ning kavatses ettemääramata kohas maapinnale prantsatada.
Mõne minuti pärast oli aparaat, mis asus orbiidil kõrgusega üle 200 kilomeetri, raketi lahinguosa poolt hävitatud. SM-3 lendu filmiv seade jäädvustas, kuidas tuline juga läbistas sputniku ning see lendas tükkideks. Suurem osa neist, nagu kosmilise tulevärgi korraldajate poolt lubatud, põles peagi atmosfääris ära. Mõned rusud aga paiknesid kõrgemale orbiidile. Tundub, et otsustavat rolli sputniku lagunemises mängis toksilise hüdrosiiniga täidetud kütusepaagi detonatsioon, mille olemasolu USA-193 pardal oligi formaalseks ettekäändeks efektiivse esinemise toimetamiseks. USA teatas juba ette maailmale USA-193 hävitamise plaanidest, mille taustal ameeriklaste aktsiad muu maailma jaoks 2007 aasta 12 jaanuaril ootamatult toimunud hiinlastepoolse vana meteosputniku hävitamise taustal taas tõusid.
Hiinlased tunnistasid toimunut alles 23 jaanuaril, saates oma avaldust kinnitustega „eksperimendi rahumeelsest olemusest“. Ekspluatatsioonist väljaviidud sputnik FY-1C tiirles ümber maa ringorbiidil ligi 850 km kõrgusel. Selle ründamiseks kasutati tahkekütuselise ballistilise raketi modifikatsiooni, mis startis Xichangi kosmodroomilt. See musklinäitamine kutsus esile nii USA, Jaapani ning Lõuna-Korea hukkamõistva reaktsiooni. Kuid kõige suuremaks ebameeldivuseks kõikide kosmoseriikide jaoks olid kurikuulsa satelliidi hävitamisel tekkinud tagajärjed. (Muideks, täpselt sama juhtus ka USA satelliidi hävitamisel). Pärast intsidenti tekkis ligi 2600 suurt rusu, 150 000 keskmist tükki mõõtmetega sentimeetrist kuni kümneni ning üle kahe miljoni kuni sentimeetrise tüki. Need fragmendid lendasid laiali erinevatele orbiitidele, ning kujutavad nüüd suure kiirusega ümber maa tiireldes suurt ohtu tegutsevatele sputnikutele, mis reeglina ei oma mingit kaitset kosmoseprügi vastu. Nimelt seetõttu ongi kineetiline rünnak ja vastase sputnikute lõhkumine vastuvõetav vaid sõjatingimustes, ning igal juhul on tegu kaheteralise mõõgaga.
Raketitõrje ja selliste sputnikuvastaste süsteemide sarnasust demonstreeriti täie avameelsusega- „Aegise“ põhiline otstarve on võitlus kõrglennukitega ning ballistiliste rakettidega kaugusega kuni 4000 kilomeetrit. Nagu nüüd näeme, on see raketikompleks suuteline tabama mitte ainult ballistilisi, vaid ka globaalseid rakette nagu vene R-36. Globaalne rakett erineb põhimõtteliselt ballistilisest- tema lõhkepea viiakse orbiidile, teeb seal 1-2 tiiru, ning omaenda mootori abil siseneb väljavalitud punktis atmosfääri. Eelis pole mitte ainuüksi piiramatus tegutsemiskauguses, vaid ka võimaluses valida suvalist suunda- globaalraketi lõhkepea võib ligeneda objektile suvalisest suunast, mitte ainult lühimat teed pidi. Kusjuures seniitraketi SM-3 maksumus ületab vaevu kümme miljonit dollarit. (keskpärase luuresatelliidi orbiidilesaatmine läheb märksa kallimaks).
Laevadel baseerumine teeb Aegise erakordsekt mobiilseks. Selle suhteliselt odava ja erakordselt efektiivse süsteemi abil on võimalik ära nagistada lühikese aja jooksul ükskõik millise suvalise vaenlase kõik madalaltlendavad aparaadid, sest isegi Venemaa sputnikugrupeering, teistest rääkimata, on võrreldes SM-3 arvukusega võrreldes äärmiselt väike. Kuid mida teha sputnikutega, mis paiknevad kõrgematel orbiitidel kui „Aegisele“ kättesaadav?
Mida kõrgemal, seda ohutum.
Rahuldavat võimalust pole siiani. Orbiitidel juba üle 6000 kilomeetri muutub püüdur-raketi energeetika (aga järelikult ka stardikaal ning stardiks ettevalmistamise aeg) eristamatuks hariliku kosmoseraketi energeetikast. Kõige „huvitavamad“ märklauad, navigatsioonisputnikud, tiirlevad orbiitidel kõrgusega ligikaudu 20 000 kilomeetrit. Siin sobivad vaid distantsvahendid. Esmalt maapealse baseerumisega, aga veel parem õhus asuvad keemilised laserid. Millegi sellise katsetused toimuvad praegu „Boeing 747“ paikneva kompleksi baasil. Ballistilise raketi hävitamiseks selle võimsusest vaevalt et piisaks, kuid keskkõrgetel orbiitidel paiknevaid sputnikuid rivist välja viima on ta täiesti suuteline. Asi on selles, et sellisel orbiidil olev sputnik liigub suhteliselt aeglaselt, seda saab suhteliselt pikalt maalt laseriga valgustada ning üle kuumendada. Mitte süüdata, vaid lihtsalt kuumutada, võimaldamata radiaatoritel soojust hajutada, mille tulemusena põletab sputnik end ise läbi. Ning õhus paiknevast keemilisest laserist on selleks rohkem kui küll- kuigi tema kiir hajub teekonnal (20 000 kilomeetri kaugusel on kiire diameeter meetrit viiskümmend) kuid energiatihedus jääb piisavalt suureks, et ületada päikesekiirguse oma. Operatsiooni saab läbi viia varjatult, seal, kus sputnik on väljaspool maapealsete kontroll ja juhtimisstruktuuride vaatevälja. See tähendab et satelliit lendab nähtavustsoonist välja elusana, kui aga peremehed teda uuesti näevad, on see juba kosmiline, signaalidele mittereageeriv praht.
Geostatsionaarse orbiidini, millel tegutsevad enamus sidesatelliite, ei küüni ka see laser- vahemaa on kaks korda suurem, kiire hajuvus neli korda tugevam. Ning ka retranslatsiooni sputnikud on maapealsete vaatluspunktide poolt pidevalt vaadeldavad. Seega on igasugused satelliitide vastu ette võetud tegevused ka viivitamatult operaatorite poolt märgatavad.
Röntgenlaserid võtavad selle kauguseni küll, kuid omavad märksa suuremat külghajuvust, see tähendab märksa suuremat energiavajadust ning ka sellise relva ekspluateerimine ei jää märkamata, mis on aga juba üleminek avalikule vaenutegevusele. Nii et geostatsionaarsel orbiidil asuvaid sputnikuid võib tinglikult pidada puutumatuteks. Ja ka madalamate orbiitide puhul võib jutuks tulla vaid üksikute aparaatide hävitamine. Totaalse kosmilise sõja plaanid kipuvad endiselt ebareaalseks jääma.
Автор Игорь Афанасьев, Андрей Суворов
http://topwar.ru/3148-kosmicheskie-misheni.html