Kaks eestlasest kaptenit USA-s
Postitatud: 26 Aug, 2004 18:01
Meremehe elukutse on eestlaste ühiskonnas üsna suure osatähtsusega. Alates legendaarsete viikingiaegsete retkedega, on meremehed olnud meie sidemeesteks kaugete maadega. Nad olid esimesed, kes purjetasid võõrsile, mõned neist sinna elama jäädes ja paljud neist koju tagasi tulles, tuues kodustele mõndagi õpetlikku väljaspool nähtust ja kuuldust. Sajad eestlased on kündnud maailma meresid kaptenitena, tüürimeestena ja mehaanikutena, vast isegi suuremal suhtelisel arvul, kui neid ühegi teise rahva hulgast on sirgunud.
Selles artiklis panen kirja kahe Eestist sirgunud, kuid põhiliselt välislaevadel merd sõitnud kapteni elulood ja nende algatused oma võimaluste piires Eesti riigi abistamiseks välismaal. Kaptenid Konstantin Flink ja J.W.Tiedeberg on jäänud Eesti ajalukku oma julge otsusega kirjutada USA tookordsele presidendile Warren G. Harding-ile petitsioon palvega, et USA tunnustaks vastloodud Eesti Vabariiki. Selleks ettevõtmiseks sai kapten Tiedeberg julgustust oma tuttavalt, tolleaegselt Esindajate koja liikmelt Walter M. Chandlerilt, kes oli 1918. aastal külastanud Eestit ja tutvunud Jaan Poskaga. W.M. Chandler organiseeris ka 29. mail 1921 eestlaste delegatsioonile vastuvõtu Valges Majas. Eelmainitud kuupäeval saabuski Valgesse Majja neljaliikmeline eestlaste delegatsioon, kuhu kuulusid kaptenid J.W. Tiedeberg ja K. Flink, New Yorki Eesti koguduse õpetaja C. Klemmer ja Pärnust pärit jõukas Philadelphia ärimees I. Mikkal. Vastuvõtjateks olid president W.G. Harding, välisminister C.E. Hughes ja senaator R. Smoot. Õp. Klemmer luges presidendile ette palvekirja, milles peale Eesti tunnustamise palve tutvustati ka Eesti ajalugu, eestlaste etnilist pärinevust, majanduslikku- ja poliitilist olukorda, eestlaste osavõttu 1.maailmasõjast ja Vabadussõjast. Oma vastulauses ütles president Harding, et tal on suurim lugupidamine isikute vastu, kes ka võõrsil olles ei unusta oma sünnimaad. Samas lisas ta, et ameeriklastele on Eesti veel võõras ja selle maa tutvustamiseks ameeriklaste hulgas võiksid ettevõtlikud eestlased veel paljugi ära teha. Peale vastuvõttu Valges Majas otsustasid delegatsiooni liikmed asutada fondi Eestit tutvustava brošüüri välja andmiseks ja levitamiseks USA-s. Fondi asutamiseks annetasid kõik delegatsiooni liikmed $100.-, mis tolle aja vääringus oli väga suur raha. Kas just nende meeste presidendi juures käimine tõi Eestile USA tunnustuse on kaheldav, kuid erainitsiatiivina on see tegu märkimist väärt ja suureks eeskujuks kõigile eestlastele.
Teise episoodina tahan ära tuua sündmused Liverpoolis 12.mail 1918, mil professor Ants Piip (tulevane Eesti välisminister, peaminister ja riigivanem ning samas ka endine Kuressaare merekooli õpetaja) oli tulnud Inglismaale eesmärgiga luua vastloodud Eesti riigile saatkond, omamata selleks mingisuguseidki rahalisi vahendeid. A. Piipu abistas selles ettevõtmises Soome meremisjoni õpetaja E. Sjöblom, kes võimaldas Piibul korraldada koosoleku Skandinaavia meremeeste kodus Nelson Street 44. Antud koosolekut kajastas ka 14.mail 1918 ilmunud "Liverpool Express". Oma mälestustes kirjutab A. Piip tollest koosolekust järgmist: Olime just Sjöblomiga läinud oma tuppa, kui teatatakse, et mõned meremehed tahavad minuga veel kõnelda. Tuleb sisse tüürimees Konstantin Flink ja teatab , et mitmed meremehed olevat otsustanud pakkuda mulle saatkonna kuludeks raha laenuks, igaüks oma jõudu mööda. Vastasin, et ma ei või neile ju ühtegi kindlustust anda, et nad raha tagasi saavad. Nagu ühest suust sain tuppa kogunenud meremeestelt vastuse: „Teame kõik, mis ütlete. Kui peaks kaduma meie rahva vabadus- kadugu ka see raha. Nüüd oleme meie siin teie ainuke toetus ja meie anname, mis võime.“ Säärane vaba algatus ja avameelne ohvrimeelsus liigutas mind väga ning on jäänud üheks ilusamaks mälestuseks kogu minu elus. Esimesena pani 100.- naela(tol ajal väga suur raha) lauale tüürimees Konstantin Flink Haapsalust. Temale järgnes kapten Jakob Laredei ja teised. Andsin neile kõigile väikese lihtsa kviitungi. Suurem osa meremehi sai selle kviitungi alusel oma raha riigilt tagasi, kuid mitmed ei ole tagasimaksmist nõudnud - muude seas ka esimene andja K. Flink. Minu väikeses esimeses kviitungiraamatus, mis on õieti esimene Eesti Vabariigi n.ö. „Võlgade raamat“, leiame järgmisi meremeeste nimesid: Nr.1-Konstantin Flink tüürimees-100.- naela; Nr.2- Jakob Laredei kapten-100.-naela; Nr.3 Anton Kuldner kapten-25.-naela; Nr. 4 Kustav Nõu-10.-naela; Nr.5 Mihkel Mälk-5.-naela; Nr.6 August Siiman-50.- naela, neile järgnesid kaptenid A. Jürgenson ja Altenbrun ning veel hulk nimesid.
Konstantin Flink sündis Haapsalus 5. juunil 1887.a.(surn.05.06.1976.a.Kalifornias). Ta isa oli kutseline kapten ja hukkus 1891.a. tormisel Läänemerel söelaadungiga Inglismaalt tulles. 1904.a. läks Flink 17. aastase noorukina merele. Esialgu küll laevapoisina saksa kaubapurjekatele „Hedvig“ ja „Klaus Drier“, seejärel Norra aurulaevale „Hanna“. Viimane omas ta elukäigus tähtsat rolli, sest õppinud ära Norra keele, jäi ta oma noorpõlves aastateks tööle Norra laevadesse. Saanud nõutava eelpraktika astus Flink 1909.a. Paldiski merekooli. Õppetöö kestis 3 aastat ja 1912.a. andis ta tüürimehe eksamid Riia merekooli juures. Juba aprillist 1913 sai ta tüürimehe koha neljamastilisel Norra pargasel „Sondal“. Erinevatel Norra laevadel sõitis ta 1917-nda aastani, mil otsustas oma mereharidust täiendada New Yorkis. Peamiselt laevajuhtidele mõeldud kursus kestis 4 kuud ja on märkimisväärne, et Manhattanil- Brooklin Ferry-l toimunud kursuste õppejõuks oli üks eestlane. Neil kursustel sooritatud eksam andis USA töödiplomi „Master in Sail and Chief Mate in Power“. Seejärel sõitis Flink 2 aastat vanemtüürimehena Belgia reisilaeval „Albert Villel“, mis oli liinil Antverpeni ja Kongo vahel. Saanud täis nõutud kapteni staaži, sai ta 1919.a. oma esimese kapteni koha USA purjelaeval „Santo Domingo“ ja edaspidine töö ja tegevus jätkuski peamiselt USA laevades. 1920.a. abiellus Konstantin Flink Pärnus Elisabet Reinholdiga, kellega asuti elama New Yorki. 1936.a. oli ta kapteniks uurimislaeval, mis uuris lähemalt Vaikse ookeani väikesaari. Selle ekspeditsiooni tulemusena kaardistati üks maanina Howlandi saarel „Flink`s Point“ nime all. 2.Maailmasõja ajal oli K.Flink 6 mastilise USA purjeka „Star of Scotland“ kapten. Oktoobris 1942, olles kaubaveol Lõuna-Atlandil, sai „Star of Scotland“ 800 miili kaugusel Aafrika rannikust tabamuse Saksa allveelaevalt. Laev lahvatas hetkega põlema ja kahte päästepaati jõudsid minna vaid 16 meeskonnaliiget. Peale laeva uppumist tuli päästepaatide juurde saksa allveelaev pääsenuid vangi võtma. Kuid Flinki saksakeelne vestlus allveelaeva juhtkonnaga, milles ta seletas, et eestlasena ei pea ta end Saksamaaga sõdivaks ja on lihtsalt kaubalaeva kapten, veenis sakslasi nad vabadusse jätma. Ära võeti vaid kapteni käsitasku koos laeva ja kapteni dokumentidega. Peale 18 päevast purjetamist jõudsid päästepaadid Angoola randa. Pärast sõda, 1945.a. talvel, sai K. Flink üllatusena kirja kelleltki Helmuth Witte`lt. Kirjas tutvustas ta end selle sama allveelaeva kaptenina. Nüüd istuvat nad Ruhri piirkonnas vangilaagris, kus valitsevat hirmus nälg. K. Flink saatiski saadud aadressil mõned toidupakid. Vastuseks saadud kirjas oli muudele tänusõnadele lisatud, et sain kohe aru, et see eestlasest kapten on heasüdamlik inimene.
Saanud Angoolast tagasi, tuli kohe astuda suure Victory klassi aurulaeva „Vales Farington“ kaptenisilda ja asuda lahinguvarustuse veole Filipiinide ja Uus-Ginea suunas. Sinna ikka sõjamoonaga ja tagasi Austraalia kaudu suhkruga. Suurtel USA kaubalaevadel jätkas ta teenistust kuni pensionini. Kuid aastad ei murra meest! Veel 84 aastasena pikendas ta oma diplomit „Master on Steam and Motor Vessels any gross tons upon any Ocean“ veel 5 aastaks, olles ise kaptenina tegev Newportis meriskautide õppejahil „Argus“. 1923.a sündinud poeg Edward Flink lõpetas New Yorki Kings Point Marine Academy ja juba 23 aastaselt sai ta kapteniks Liberty seeria suurlaevadel. Peale 2. maailmasõda, kui USA-sse hakkas saabuma hulgaliselt immigrante Eestist, seadis nii mõnigi uustulnuk sammud Flinkide kodusse, kust saadi nõu ja julgustust uueks alguseks. Kui 1953.a. algas korjandus Los Angelese Eesti maja ehituseks, siis oli Flink jälle üks esimesi, kes raha lauale pani.
J.W. Tiedeberg (Johan Voldemar Tavet Tiedeberg) sündis 25. mail 1888.a. Tartus (surn. 25. jaan.1976. Fort Lauderdale`is). Kasvades Tartus „sisemaa“ poisina, ei olnud tal merega pistmist. Kuid 1900.a. sattus tema kätte kellegi saarlase poolt kirja pandud autobiograafiline raamat „Meremehe elu ja olu“. See köitis noort Tiedebergi nii, et raamat pärast mitmekordset lugemist lausa pähe kulus. Peale 1905.a. tormilisi sündmusi oli noorel Tiedebergil raske leida Tartus oma kohta ja nii küpseski otsus – merele. 12.aug. 1906 astus ta Tartu raudteejaamas rongile suunaga Riiga. Riias aitas ühes Soome laevas töötav eestlasest madrus, Otto Kadak, ta oma laeva jäneseks ja teekond jätkus, küll söepunkris, aga Antverpeni suunas. Võõralt maalt leitud esimeseks töökohaks juhtus aga Häädemeeste 3 mastiline purjekas „Mats“. Matsilt oli üks mees läinud üle Inglise laeva ja kapten Aleksander Uttopärt oli kohe nõus noort Tiedebergi tööle võtma. Esimene reis Matsiga Antverpenist Paranaguasse Brasiilias kestis 87 päeva. Edasi tuli teenistus Vene, Saksa, Belgia ja Briti laevadel. 1912.a. alustas Tiedeberg tööd USA laevadel. 1913. a. sügisel muretses ta omale elamispinna New Yorki ja tõi sinna ka oma Tartus üksikuna elanud ema. Kohe alustas Tiedeberg õpinguid mereasjanduse alal ja 1917.a. andis ta tüürimehe eksamid. Ühtlasi anti talle ka USA mereväe leitnandi auaste. Vastse tüürimehe töökohaks said United Fruit Co. laevad. Jaanuarist 1920 alustas Tiedeberg tööd kaptenina US Export Lines-i laevadel. Novembris 1920 tuli noorel kaptenil viia last aurulaevaga "Faraby" Prantsusmaalt Sevastoopolisse. Peale lossimist oodati 40 päeva laadungit mis jäigi tulemata. Vahepeal oli sõjaõnn Wrangelile selja pööranud ja Krimmis tekkis suur paanika. Ühelt USA admiralilt tuli käsk võtta peale 900 põgenikku, kellel on USA Punase Risti poolt antud dokument. Tegelikkuses muutus dokumentide kontroll võimatuks, inimesi ronis laeva ka mööda pardaid. Tuldi isegi parvega peale laeva väljumist sadamast. Kapten Tiedeberg andis põgenikud maha Istanbulis. Mustal merel olles selgus, et põgenike hulgas oli ka eestlane, Viljandist pärit kunstnik August Puskar, kes oma jutu järgi olla maalinud ühele Viljandi kirikule altarimaali. 1935.a. läks Tiedeberg tankerikapteniks firmasse Mobil Oil, kuhu ta jäi tööle 20-neks aastaks. 2.maailmasõja ajal sai kapten Tiedebergi juhitud tanker Cheasapeak Bays Saksa allveelaevalt torpeedotabamuse ahtrisse, mis tappis 9 meeskonnaliiget. Õnneks oldi USA rannikust vaid 3 miili kaugusel ja tanker oli tühi. Tühjad terveks jäänud tankid hoidsid laeva uppumast. Järgneva tunni jooksul ründas arvatavasti sama allveelaev samas lahes veel kolme laeva, kes kõik uppusid. Kõik need kolm laeva uppusid ja põlesid Tiedebergi silmade all, kuid teha ei saanud midagi. 1955.a. siirdus J.W. Tiedeberg väljateenitud pensionipõlve pidama, olles veel 2 aastat sadamakapteni ametis.
Kuigi selles artiklis toome kaptenid K. Flink ja J.W. Tiedeberg esile, kui ühed silmapaistvamad isikud eestlastest meremeeste hulgas, on nende saatus sarnane sadade Eestist 20.sajandi esimesel poolel sirgunud meremeeste omaga. Tänaseks on ajaratas teinud täispöörde ja jälle lähevad Eestist sirgunud noored mehed välislaevadele maailma avastama. Antud elulood on õpetlikuks näiteks, et piirid ei ole merel mingiks takistuseks ja visa tööga võib täide viia oma ükskõik millise unistuse. Kuid seejuures ei tohi laias ilmas olles unustada oma kodumaad ja rahvast ning olla kõigis oma tegemistes positiivseks "Eesti märgiks" välismaal.
Selles artiklis panen kirja kahe Eestist sirgunud, kuid põhiliselt välislaevadel merd sõitnud kapteni elulood ja nende algatused oma võimaluste piires Eesti riigi abistamiseks välismaal. Kaptenid Konstantin Flink ja J.W.Tiedeberg on jäänud Eesti ajalukku oma julge otsusega kirjutada USA tookordsele presidendile Warren G. Harding-ile petitsioon palvega, et USA tunnustaks vastloodud Eesti Vabariiki. Selleks ettevõtmiseks sai kapten Tiedeberg julgustust oma tuttavalt, tolleaegselt Esindajate koja liikmelt Walter M. Chandlerilt, kes oli 1918. aastal külastanud Eestit ja tutvunud Jaan Poskaga. W.M. Chandler organiseeris ka 29. mail 1921 eestlaste delegatsioonile vastuvõtu Valges Majas. Eelmainitud kuupäeval saabuski Valgesse Majja neljaliikmeline eestlaste delegatsioon, kuhu kuulusid kaptenid J.W. Tiedeberg ja K. Flink, New Yorki Eesti koguduse õpetaja C. Klemmer ja Pärnust pärit jõukas Philadelphia ärimees I. Mikkal. Vastuvõtjateks olid president W.G. Harding, välisminister C.E. Hughes ja senaator R. Smoot. Õp. Klemmer luges presidendile ette palvekirja, milles peale Eesti tunnustamise palve tutvustati ka Eesti ajalugu, eestlaste etnilist pärinevust, majanduslikku- ja poliitilist olukorda, eestlaste osavõttu 1.maailmasõjast ja Vabadussõjast. Oma vastulauses ütles president Harding, et tal on suurim lugupidamine isikute vastu, kes ka võõrsil olles ei unusta oma sünnimaad. Samas lisas ta, et ameeriklastele on Eesti veel võõras ja selle maa tutvustamiseks ameeriklaste hulgas võiksid ettevõtlikud eestlased veel paljugi ära teha. Peale vastuvõttu Valges Majas otsustasid delegatsiooni liikmed asutada fondi Eestit tutvustava brošüüri välja andmiseks ja levitamiseks USA-s. Fondi asutamiseks annetasid kõik delegatsiooni liikmed $100.-, mis tolle aja vääringus oli väga suur raha. Kas just nende meeste presidendi juures käimine tõi Eestile USA tunnustuse on kaheldav, kuid erainitsiatiivina on see tegu märkimist väärt ja suureks eeskujuks kõigile eestlastele.
Teise episoodina tahan ära tuua sündmused Liverpoolis 12.mail 1918, mil professor Ants Piip (tulevane Eesti välisminister, peaminister ja riigivanem ning samas ka endine Kuressaare merekooli õpetaja) oli tulnud Inglismaale eesmärgiga luua vastloodud Eesti riigile saatkond, omamata selleks mingisuguseidki rahalisi vahendeid. A. Piipu abistas selles ettevõtmises Soome meremisjoni õpetaja E. Sjöblom, kes võimaldas Piibul korraldada koosoleku Skandinaavia meremeeste kodus Nelson Street 44. Antud koosolekut kajastas ka 14.mail 1918 ilmunud "Liverpool Express". Oma mälestustes kirjutab A. Piip tollest koosolekust järgmist: Olime just Sjöblomiga läinud oma tuppa, kui teatatakse, et mõned meremehed tahavad minuga veel kõnelda. Tuleb sisse tüürimees Konstantin Flink ja teatab , et mitmed meremehed olevat otsustanud pakkuda mulle saatkonna kuludeks raha laenuks, igaüks oma jõudu mööda. Vastasin, et ma ei või neile ju ühtegi kindlustust anda, et nad raha tagasi saavad. Nagu ühest suust sain tuppa kogunenud meremeestelt vastuse: „Teame kõik, mis ütlete. Kui peaks kaduma meie rahva vabadus- kadugu ka see raha. Nüüd oleme meie siin teie ainuke toetus ja meie anname, mis võime.“ Säärane vaba algatus ja avameelne ohvrimeelsus liigutas mind väga ning on jäänud üheks ilusamaks mälestuseks kogu minu elus. Esimesena pani 100.- naela(tol ajal väga suur raha) lauale tüürimees Konstantin Flink Haapsalust. Temale järgnes kapten Jakob Laredei ja teised. Andsin neile kõigile väikese lihtsa kviitungi. Suurem osa meremehi sai selle kviitungi alusel oma raha riigilt tagasi, kuid mitmed ei ole tagasimaksmist nõudnud - muude seas ka esimene andja K. Flink. Minu väikeses esimeses kviitungiraamatus, mis on õieti esimene Eesti Vabariigi n.ö. „Võlgade raamat“, leiame järgmisi meremeeste nimesid: Nr.1-Konstantin Flink tüürimees-100.- naela; Nr.2- Jakob Laredei kapten-100.-naela; Nr.3 Anton Kuldner kapten-25.-naela; Nr. 4 Kustav Nõu-10.-naela; Nr.5 Mihkel Mälk-5.-naela; Nr.6 August Siiman-50.- naela, neile järgnesid kaptenid A. Jürgenson ja Altenbrun ning veel hulk nimesid.
Konstantin Flink sündis Haapsalus 5. juunil 1887.a.(surn.05.06.1976.a.Kalifornias). Ta isa oli kutseline kapten ja hukkus 1891.a. tormisel Läänemerel söelaadungiga Inglismaalt tulles. 1904.a. läks Flink 17. aastase noorukina merele. Esialgu küll laevapoisina saksa kaubapurjekatele „Hedvig“ ja „Klaus Drier“, seejärel Norra aurulaevale „Hanna“. Viimane omas ta elukäigus tähtsat rolli, sest õppinud ära Norra keele, jäi ta oma noorpõlves aastateks tööle Norra laevadesse. Saanud nõutava eelpraktika astus Flink 1909.a. Paldiski merekooli. Õppetöö kestis 3 aastat ja 1912.a. andis ta tüürimehe eksamid Riia merekooli juures. Juba aprillist 1913 sai ta tüürimehe koha neljamastilisel Norra pargasel „Sondal“. Erinevatel Norra laevadel sõitis ta 1917-nda aastani, mil otsustas oma mereharidust täiendada New Yorkis. Peamiselt laevajuhtidele mõeldud kursus kestis 4 kuud ja on märkimisväärne, et Manhattanil- Brooklin Ferry-l toimunud kursuste õppejõuks oli üks eestlane. Neil kursustel sooritatud eksam andis USA töödiplomi „Master in Sail and Chief Mate in Power“. Seejärel sõitis Flink 2 aastat vanemtüürimehena Belgia reisilaeval „Albert Villel“, mis oli liinil Antverpeni ja Kongo vahel. Saanud täis nõutud kapteni staaži, sai ta 1919.a. oma esimese kapteni koha USA purjelaeval „Santo Domingo“ ja edaspidine töö ja tegevus jätkuski peamiselt USA laevades. 1920.a. abiellus Konstantin Flink Pärnus Elisabet Reinholdiga, kellega asuti elama New Yorki. 1936.a. oli ta kapteniks uurimislaeval, mis uuris lähemalt Vaikse ookeani väikesaari. Selle ekspeditsiooni tulemusena kaardistati üks maanina Howlandi saarel „Flink`s Point“ nime all. 2.Maailmasõja ajal oli K.Flink 6 mastilise USA purjeka „Star of Scotland“ kapten. Oktoobris 1942, olles kaubaveol Lõuna-Atlandil, sai „Star of Scotland“ 800 miili kaugusel Aafrika rannikust tabamuse Saksa allveelaevalt. Laev lahvatas hetkega põlema ja kahte päästepaati jõudsid minna vaid 16 meeskonnaliiget. Peale laeva uppumist tuli päästepaatide juurde saksa allveelaev pääsenuid vangi võtma. Kuid Flinki saksakeelne vestlus allveelaeva juhtkonnaga, milles ta seletas, et eestlasena ei pea ta end Saksamaaga sõdivaks ja on lihtsalt kaubalaeva kapten, veenis sakslasi nad vabadusse jätma. Ära võeti vaid kapteni käsitasku koos laeva ja kapteni dokumentidega. Peale 18 päevast purjetamist jõudsid päästepaadid Angoola randa. Pärast sõda, 1945.a. talvel, sai K. Flink üllatusena kirja kelleltki Helmuth Witte`lt. Kirjas tutvustas ta end selle sama allveelaeva kaptenina. Nüüd istuvat nad Ruhri piirkonnas vangilaagris, kus valitsevat hirmus nälg. K. Flink saatiski saadud aadressil mõned toidupakid. Vastuseks saadud kirjas oli muudele tänusõnadele lisatud, et sain kohe aru, et see eestlasest kapten on heasüdamlik inimene.
Saanud Angoolast tagasi, tuli kohe astuda suure Victory klassi aurulaeva „Vales Farington“ kaptenisilda ja asuda lahinguvarustuse veole Filipiinide ja Uus-Ginea suunas. Sinna ikka sõjamoonaga ja tagasi Austraalia kaudu suhkruga. Suurtel USA kaubalaevadel jätkas ta teenistust kuni pensionini. Kuid aastad ei murra meest! Veel 84 aastasena pikendas ta oma diplomit „Master on Steam and Motor Vessels any gross tons upon any Ocean“ veel 5 aastaks, olles ise kaptenina tegev Newportis meriskautide õppejahil „Argus“. 1923.a sündinud poeg Edward Flink lõpetas New Yorki Kings Point Marine Academy ja juba 23 aastaselt sai ta kapteniks Liberty seeria suurlaevadel. Peale 2. maailmasõda, kui USA-sse hakkas saabuma hulgaliselt immigrante Eestist, seadis nii mõnigi uustulnuk sammud Flinkide kodusse, kust saadi nõu ja julgustust uueks alguseks. Kui 1953.a. algas korjandus Los Angelese Eesti maja ehituseks, siis oli Flink jälle üks esimesi, kes raha lauale pani.
J.W. Tiedeberg (Johan Voldemar Tavet Tiedeberg) sündis 25. mail 1888.a. Tartus (surn. 25. jaan.1976. Fort Lauderdale`is). Kasvades Tartus „sisemaa“ poisina, ei olnud tal merega pistmist. Kuid 1900.a. sattus tema kätte kellegi saarlase poolt kirja pandud autobiograafiline raamat „Meremehe elu ja olu“. See köitis noort Tiedebergi nii, et raamat pärast mitmekordset lugemist lausa pähe kulus. Peale 1905.a. tormilisi sündmusi oli noorel Tiedebergil raske leida Tartus oma kohta ja nii küpseski otsus – merele. 12.aug. 1906 astus ta Tartu raudteejaamas rongile suunaga Riiga. Riias aitas ühes Soome laevas töötav eestlasest madrus, Otto Kadak, ta oma laeva jäneseks ja teekond jätkus, küll söepunkris, aga Antverpeni suunas. Võõralt maalt leitud esimeseks töökohaks juhtus aga Häädemeeste 3 mastiline purjekas „Mats“. Matsilt oli üks mees läinud üle Inglise laeva ja kapten Aleksander Uttopärt oli kohe nõus noort Tiedebergi tööle võtma. Esimene reis Matsiga Antverpenist Paranaguasse Brasiilias kestis 87 päeva. Edasi tuli teenistus Vene, Saksa, Belgia ja Briti laevadel. 1912.a. alustas Tiedeberg tööd USA laevadel. 1913. a. sügisel muretses ta omale elamispinna New Yorki ja tõi sinna ka oma Tartus üksikuna elanud ema. Kohe alustas Tiedeberg õpinguid mereasjanduse alal ja 1917.a. andis ta tüürimehe eksamid. Ühtlasi anti talle ka USA mereväe leitnandi auaste. Vastse tüürimehe töökohaks said United Fruit Co. laevad. Jaanuarist 1920 alustas Tiedeberg tööd kaptenina US Export Lines-i laevadel. Novembris 1920 tuli noorel kaptenil viia last aurulaevaga "Faraby" Prantsusmaalt Sevastoopolisse. Peale lossimist oodati 40 päeva laadungit mis jäigi tulemata. Vahepeal oli sõjaõnn Wrangelile selja pööranud ja Krimmis tekkis suur paanika. Ühelt USA admiralilt tuli käsk võtta peale 900 põgenikku, kellel on USA Punase Risti poolt antud dokument. Tegelikkuses muutus dokumentide kontroll võimatuks, inimesi ronis laeva ka mööda pardaid. Tuldi isegi parvega peale laeva väljumist sadamast. Kapten Tiedeberg andis põgenikud maha Istanbulis. Mustal merel olles selgus, et põgenike hulgas oli ka eestlane, Viljandist pärit kunstnik August Puskar, kes oma jutu järgi olla maalinud ühele Viljandi kirikule altarimaali. 1935.a. läks Tiedeberg tankerikapteniks firmasse Mobil Oil, kuhu ta jäi tööle 20-neks aastaks. 2.maailmasõja ajal sai kapten Tiedebergi juhitud tanker Cheasapeak Bays Saksa allveelaevalt torpeedotabamuse ahtrisse, mis tappis 9 meeskonnaliiget. Õnneks oldi USA rannikust vaid 3 miili kaugusel ja tanker oli tühi. Tühjad terveks jäänud tankid hoidsid laeva uppumast. Järgneva tunni jooksul ründas arvatavasti sama allveelaev samas lahes veel kolme laeva, kes kõik uppusid. Kõik need kolm laeva uppusid ja põlesid Tiedebergi silmade all, kuid teha ei saanud midagi. 1955.a. siirdus J.W. Tiedeberg väljateenitud pensionipõlve pidama, olles veel 2 aastat sadamakapteni ametis.
Kuigi selles artiklis toome kaptenid K. Flink ja J.W. Tiedeberg esile, kui ühed silmapaistvamad isikud eestlastest meremeeste hulgas, on nende saatus sarnane sadade Eestist 20.sajandi esimesel poolel sirgunud meremeeste omaga. Tänaseks on ajaratas teinud täispöörde ja jälle lähevad Eestist sirgunud noored mehed välislaevadele maailma avastama. Antud elulood on õpetlikuks näiteks, et piirid ei ole merel mingiks takistuseks ja visa tööga võib täide viia oma ükskõik millise unistuse. Kuid seejuures ei tohi laias ilmas olles unustada oma kodumaad ja rahvast ning olla kõigis oma tegemistes positiivseks "Eesti märgiks" välismaal.
