Kuramaa "kotist" polaarjoone taha III

Sõjavangilaagrid nii siin kui seal, vangide kohtlemine jne.
Vasta
Vaikal
Liige
Postitusi: 147
Liitunud: 17 Okt, 2004 10:19
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Kuramaa "kotist" polaarjoone taha III

Postitus Postitas Vaikal »

Raudteeplatvormil läbi tundra
Mehed laagriväravas tammusid külma tõttu jalalt jalale ja kirusid konvoisoldateid ning väravavahtkonda, kellel polnud kiiret meie väljalaskmisega. Kõik ootasid, et saaks vaid rutem liikuma. Kuhu, sellel polnud meie jaoks enam mingit tähtsust. Olime juba nakatatud vangipsühholoogiast, mille järgi vangi kodu on seal, kus on tema magamisase.
Kui olime niiviisi ligi paar tundi väravas tammunud, võtsid pikkades ja soojades lambanahksetes kasukates konvoisoldatid lõpuks väljaspool traataeda kohad sisse ja mehi hakati brigaadide kaupa väravast välja laskma, kusjuures meid loeti viiemeheliste viirgudena üle. Sageli läks aga vahtkonna soldatitel lugemini segamini ja siis tuli üleloendust jälle otsast alata. Meeste arv brigaadis pidi täpselt vastama kirjapandule. Vangi nimi siin kedagi ei huvitanud, tähtis oli arv.
Pika ootamise peale olid kõik laagrist väljunud brigaadid üle loetud ja vangidekolonn hakkas liikuma. Teekond läks läbi Dudinka asula ja lõpuks jõudsime raudteejaama. Jaamas seisis juba ootevalmis palgiveoplatvormi-dest koosnev rong, mille ühes otsas pahvis auru välja väike vedur.
See oli kitsarööpmeline raudtee. Täpselt samasugune, nagu see, millel ma aasta tagasi Massiaru jaamast oma praegust teekonda alustasin. Selliseid metsamaterjali platvormvaguneid olin ma varem näinud Pärnu-Ikla kitsarööpmelisel raudteel, ainult et siin veeti samasugustel platvormidel külmast lõdisevaid vange.
Ronisime üksteist aidates ühele platvormile. Selle külgedele ja otstele olid tehtud laudadest kõrgendused. Platvormi nurkades võtsid kohad sisse neli automaatidega ja lambanahkses kasukas konvoisoldatit, kes käsutasid meid vaguni põrandale istuma. Veel tunnike ootamist ja siis hakkas rong liikuma. Rataste ja puhvrite kolksudes võttis see kiirust juurde ning rongi ees tossutav vedur andis pikalt vilet. See oli just nagu hüvastijätt üha kaugeneva koduga.
Rong liikus aeglaselt läbi asustamata lageda tundra, rutates igikeltsal kasvavate samblike ja kidurate põõsaspajude ning üksikute siberi lehiste vahel edasi. Aeg-ajalt ilmus vaatevälja mõni väike järvesilm, mille pakane oli jõudnud juba kinni kaanetada.
Dudinka laagris olnud eestlastelt kuulsime, et raudteeühendus on siin vaid Dudinka sadama ja Norilski tööstusasula vahel. Niisiis olime me teel Norilskisse, mis asus Dudinkast umbes sada kolmkümmend kilomeetrit kirdes.
Jõudsime juba esimesel sõidutunnil korralikult läbi külmuda. Seda enam, et me ei tohtinud platvormil püsti tõusta, ega oma külmunud ja kangeks jäänud liikmeid sirutada. Istudes liikumatult platvormil, hakkasid jalad külmetama. Et külmavalu peletada tagusid mehed külmetavaid jalgu teineteise vastu ning vastu vagunipõrandat. Kuid see ei meeldinud konvoisoldatitele ja vene kolmekordseid ladudes ning automaadilukke lõgistades nõudsid nad jalgadega müdistamise lõpetamist.
Vinge sõidutuul lõikas nagu noaga läbi õhukeste sõduririiete. Või mis külmapidaja see sakslaste ersatsriidest vormiriie või sinel oligi. Õnneks olid meil alles kiivrisukad, mida kasutasime nüüd kõrvade kaitseks pakase eest. Kuid kindaid meil polnud ja seepärast pidime külmetavaid käsi soojendama hingeõhuga.
Kuna Harri oli sinelita, võtsime ta kohe sõidu alguses endi vahele. Surusime seljad tugevasti kokku ja laotasime üle peade Arseni teki, et sõidutuul Harrile ligi ei pääseks.
Konvoisoldatite nõue, mis sundis meid liikumatult platvormvaguni põrandal istuma, oli arusaamatu. Muidugi oli see tingitud kartusest, et keegi meist võib platvormilt maha hüpata ja põgeneda. Kuid see olnuks selge enesetapp.
Kui põgenik olekski automaatide valangutest pääsenud, poleks tal olnud mingit pääsemislootust. Ümberringi laius tuhandete kilomeetrite ulatuses inimtühi ja elutu tundra. Ainukesed lähimad asulad olid meist maha jäänud Dudinka ja Norilsk, kuhu me teel olime. Neis tingimustes oleks isegi nende asulateni jõudmine enam kui küsitav.
Rong aga ruttas aina edasi. Üha kaugemale maha jäi Jenissei sadam Dudinka, mis oli siin ainukeseks ühendusteeks muu maailmaga. Kaugele tuhandete kilomeetrite kaugusele jäid maha ka meie kodud.
Maale oli laskunud polaaröö pimedus. Kõrgel põhjataevas vilkusid tuhanded tähed ja neid tundus olevat siin palju rohkem kui Eestimaa taevas. Otsisin silmadega nende hulgast alati külmalt helkivat Põhjatähte. Leidsin selle üles, kui olin Suure Vankri tagumist telge pikendanud viis korda. Silmitsedes selle vilkumist, tabasin end mõttelt, et võib-olla just praegu vaatab kaugel Eestimaal keegi minu kallitest kodustest sedasama tähte ja meie pilgud kohtuvad tuhandete kilomeetrite tagant.
Siis ilmus pimedas tundras nähtavale raudteest kaugel eemal elektrituledest valgustatud asula, mis aga peagi pimedusse haihtus. Arvatavasti oli see kaevandus, või sunnitöölaager. Kaugel eespool aga helendas taevas veel mingi asula tuledest. Sinnapoole liikus läbi külmunud tundra koos platvormvagunitel külmavaludes vaevlevate vangidega ka meie rong.

Norilskis – inimluudele rajatud linnas
Norilskisse jõudsime veidi enne keskööd. See teadaolevalt Venemaa kõige põhjapoolsem tööstus- ja sunnitöölaagrite linn võttis meid vastu läbi pakaselise vaikuse kostvate tööhäälte, tehasevilede ja vedurihuigetega. Ümbrust valgustasid sajad elektrilambid, mis pakasest karges ning suitsust ja keemiaaurudest küllastunud õhus näisid kui väikesed kollased jaaniussid. Need kollased tulukesed vilkusid nii asulaga piirneva mäeaheliku külgedel kui ka selle taga tundralagendikul. Olime saabunud polaarvöötme alale, kus suurem osa aastast elati tehisvalguse all.
Konvoisoldatid käsutasid meid platvormvagunitelt maha. Pikast sõidust kangeks jäänud ning läbi külmunud ihuliikmetega polnud seda aga lihtne teha. Võttis tublisti aega, enne kui rongitäis mehi konvoisoldatite räige vandumise saatel end kolonni sättis.
Laager, kuhu meid viidi, asus üsna raudteejaama lähedal. Kuid enne kui laagriväravad meie jaoks avati – mida me nüüd igatsusega ootasime –, toimus traditsiooniline loendus, mille lõppu me kuidagi ei jõudnud ära oodata. Alles siis, kui kõik vangiühikud olid laagrivalvele ilma puudujääkideta üle antud, hakati meid laagrisse laskma.
Kui väravad meie järel sulgusid, läbis mind mõte, et sellesse laagrisse jääme me arvatavasti kauaks. Võib-olla isegi väga kauaks. Vastasel korral poleks meid ju nii kaugele polaaralale toodud.
Sellele mõeldes tundsin, kuidas mind valdas ängistav lootusetuse tunne.
Loodetud sooja baraki asemel viidi meid hoopis laagri sauna. Olime oma brigaadiga õnneks esimeste saunaminejate hulgas. Kõik teised pidid jääma veel tundideks pakase kätte järge ootama.
Saunaruum oli suur ja mahutas korraga sadakond meest. Sauna eesruumis pidime ära andma oma seljariided, sinelid, jalanõud ja tekid. Ära võeti ka seljakotid koos asjadega. Alles jäeti vaid toidunõud, kellel need veel olemas olid. Riiete ja asjade äravõtjaiks ei olnud mitte valvurid, vaid samasugused vangid nagu meie. Ilmselt olid need kriminaalvangid, keda laagri juhtkond oli selle töö peale pannud.
Seejärel tuli minna habemeajaja juurde, kes lõikas ära juuksed ja ajas habemenoaga maha kõik ihukarvad. Enne pesuruumi sisenemist pintseldas üks saunatöötajast vang mingisse valgesse lahusesse kastetud suure pintsliga üle kõik raseeritud kehaosad, mis pani ihu tugevasti kipitama. Pesemiseks anti igaühele killuke seepi.
See oli taevalikult mõnus ja õnnis tunne, kui me läbikülmunuina ja mitu kuud korralikult pesemata võisime end lõpuks kuumas saunas veega üle valada. Mehed kilkasid kui väikesed lapsed, keda esimest korda on veega mängima lastud. Kuigi kuuma vett anti jaopärast, polnud sellest lugu, sest ainuüksi soojas saunas viibimine oli suur nauding. Kehast kadusid külmavärinad ja hakkas meeldivalt soe.
Pärast pesemist sai iga mees selga pesu, mis lõhnas meeldivalt seebi järele. Kuigi pesupaar polnud uus ja mõnele särgile või aluspükstele olid peale õmmeldud suured paigad, olid need puhtad. Pealisriieteks anti kantud vatiülikond. Kuna nende suuruste vahel polnud valikut, jäid mõnel pikemal mehel jäsemed osaliselt katmata. Hiljem kombineerisid nad kättejuhtuvatest riidetükkidest püksisäärtele ja kuuevarrukatele otsa pikendused. Jalavarjudeks olid lubjavildid. Jalarätte ei antud ja vildid tuli tõmmata palja jala otsa. Mina sain viltide asemel hoopis burkad ehk vatiriidest säärte ja presendist taldadega tossud, mis hiljem osutusid etemaks kui lubjavildid. Selliseid jalanõusid kandsid siin põhjas jakuudid. Peakatteks oli vatiriidest kõrvik. Saime ka paari kindaid, kuid need olid kootud jämedast puuvillanöörist ja seetõttu hõredad kui kalavõrk ja kätele külmakaitset ei pakkunud.
Kui kõik mehed olid endale uue vormi selga tõmmanud, oli nende välimus täiesti muutunud. Endiste sõjaväevormis ja veel üsnagi rühikate meeste asemel oli nüüd ruum täis haletsusväärse väljanägemisega nõukogude vange. Kui me hiljem endale veel ka nöörijupi ümber vatijopi sidusime, oli meie väline ümberkehastumine täielik.
Siinsed saunatöötajad olid samuti vangid, kes polnud aga oma ülesannete kõrgusel, mistõttu paljudel meestel õnnestus mõned oma sõduririided tagasi saada. Nii sain ka mina, kui riideid valvanud saunatöötaja oli momendiks ruumist lahkunud, oma vormipluusi ja püksid vatikuue hõlma alla poetada. Ainult seljakotist oli kahju, see oli saunatöötajate hulgast endale juba uue omaniku leidnud.
Pärast sauna viidi kõik uustulnukad brigaadide kaupa mööda laagrit laiali. Meie brigaadiga tuli kaasa laagri staršina 1), kes oli samuti vang ja kes meid mööda pikka valgustatud laagritänavat ühe baraki juurde viis, mis nüüdsest peale meie uueks koduks sai.
* * *
Barakk oli madal puust hoone, mis oli nii seest kui väljast üle krohvitud ja lubjaga valgeks võõbatud. Selles oli kaks suurt ruumi, mis asusid mõlemal pool baraki keskel olnud kitsast koridori. Koridor oli ühtlasi ka pesuruumiks. Selle seina ääres seisis pikk plekist veetiladega küna.
Meie ruumi ühes otsas oli tilluke nelja ruuduga aken, mis oli kaetud paksu valge jääkorraga. Ruumi teises otsas oli koridori viiv uks. Ruumi keskel oli ümmargune laeni ulatuv raudahi, mille külge oli ehitatud pliit. Mõlemal pool seina ääres olid üle ruumi ulatuvad kahekordsed puunarid.
Ühte ruumi oli mahutatud kaks brigaadi, kummaski umbes 30 meest. Meie ruumi teise poole olid hõivanud Kesk-Aasia ja Kaukaasia rahvastest koosnev brigaad.
Valisime poistega endale kohad nari ülemisele korrusele. Küllap ajendas meid sellist valikut tegema laevatrümmis saadud kogemus. Pealegi oli ülemisel korrusel soojem kui alumisel, seda enam, et mingeid voodiriideid ega madratseid meile ei antud. Magada tuli paljastel laudadel, kus nii küljealuseks kui padjaks olid vaid enda seljariided. Magamise ajal polnud end millegagi katta. Neil aastatel olid nõukogude vangi pärisomandiks vaid talle selga antud vatiriided ja elamiseks nari, mille suuruseks oli vaid 0,6 x 2 meetrit.
Meie ruumi vastasseinas olnud naabrid magasid juba. Ainult nende päevnik oli ärkvel ja kühveldas aeg-ajalt süsi ahju. Ruumis oli mõnusalt soe. Varsti jäi ruumis vaikseks ja pikast laevareisist vintsutatud mehed vajusid une hõlma.
Lamasin lahtisilmi oma vatiriietest asemel. Harri minu kõrval nägi vist juba und ja tema suu rääkis midagi sõnatult. Mind ei lasknud peas keerlevad mõtted veel uinuda.
Kas võisin ma aasta tagasi kodulinnas Pärnus arvata, et aasta pärast olen ma kodust ja kodumaast tuhandete kilomeetrite kaugusel. Et ma laman siin oma vangikaltsudest asemel ega tea, mida toob homne päev. Kui pikaks ajaks meid siia toodi ja kas me üldse kunagi veel oma kodumaad näeme?
Need mõtted keerlesid kui tüütud kuradikesed peas. Kuid millalgi oli uni minu üle võimust võtnud ja kogu ümbritsev vajus uttu.
Hommikul kell kuus oli äratus. Laagriväravas taoti raudteerelsist äratuskella ja selle hele heli kajas üle hommikuse vaikuse.
“Maast lahti! Üles!” kõlasid päevnike hüüded üle baraki. Hetk hiljem täitis ruumi meeste sagimine ja jutukõmin. Meie naabrid asutasid end tööle minema. Päevnikud olid kuivatist ära toonud õhtul sinna viidud vildipaarid ja viskasid need metallrõngastesse lükituna baraki põrandale. Akna all väikesel laual auras ämbris köögist toodud supp ja mehed sättisid end toidujagaja juurde järjekorda. Nende brigadir jagas laagri leivakarnis küpsetatud leivapaikasid, kutsudes mehi ükshaaval välja. Kogu ruumi täitis paljukeelne jutuvada, käratsemine ja vandumine, nagu oleks seal kakelnud näljane seakari, kes korraga söögiküna juurde ära ei mahu.
Toidu ja leiva jagamine on vangi elus alati olnud üks tähtsamaid toiminguid ja sellega kaasnevad peaaegu alati rahulolematute õiendamised ja nurin. Vangi egoism seisnebki selles, et tema arvates on kaasvangi supiports alati suurem ja leivatükk raskem kui tema enda oma.
Kui toit oli jagatud, vaibus lärm ja mehed asusid vaikides igaüks oma naril istudes toidu kallale. Kui vilkalt toidunõu ja suu vahet käinud lusikate klõbin lõpuks vaibus, sättisid mehed end väljaminekuks valmis ja jäid värava juurde minekuks käsku ootama. Kui väravast hakkas taas kostma hele raudteerelsi helin, väljus brigaad barakist. Kell oli seitse hommikul.
See kõik kordus samamoodi kõigil järgnevatel päevadel. Nii oli see olnud enne meie tulekut ja nii toimus see ka edaspidi. Kogu laagrielu oli kindlate rituaalide jada, kus iga tegevuse aeg oli täpselt määratletud. Meil tuli sellesse kõigesse veel sisse elada.
Meid sel hommikul veel tööle ei aetud. Meie brigadir Schmidt oli läinud juba enne äratust laagrikontorisse meid toidule vormistama ja peagi jõudsid supiämbrite ja leivakastiga barakki ka meie toidutoojad. Meie esimene vangielu päev Norilski 7. laagripunktis oli alanud.

Norilski vangilaagrite sünnilugu
Kaugel polaarjoone taga asuvast Norilski tööstusasulast polnud me varem kuulnud. Ajalooürikud räägivad, et selle rajamist alustati 1935. aastal ja selle põhjuseks oli Norilski ümbruse rikas maapõu.
Esimesed andmed Norilski kohta pärinevad 1921. aastast, mil tolleaegne Põhja Mereteede Valitsus rajas Šmiti 1) mäe jalamile väikese söekaevanduse. Seal kaevandatud kivisüsi veeti mööda jõgesid ja järvi Põhja-Jäämere äärde. Norilski asulat polnud siis veel olemas.
1935. aastal avastasid geoloogid Norilskit ümbritsevatelt aladelt rikkalikud polümetallimaakide leiukohad. Avastatud metallimaakide kontsentratsioon oli väga kõrge ja neis leidus peaaegu kogu Mendelejevi tabelis loetletu. Eriti rikkalikud olid vase ja nikli leiukohad. Kuna nimetatud maakide kontsentratsioon võimaldas neid metalle toota väga madala omahinnaga, oli see ka põhjuseks, miks, vaatamata suurtele kaugustele ja väga karmidele kliimatingimustele, hakati sinna suurt metallurgiakombinaati rajama. Kogu ehitustegevus allutati NKVD-le, kelle ülesandeks oli rajatava tööstuse ja kaevanduste varustamine odava tööjõuga. Selleks kõlbasid kõige paremini igasugustest õigustest ilma jäetud vangid.
Esimesed 1500 vangi toodi Norilskisse 1935. aasta suvel. Vangid laaditi Krasnojarskis jõepraamile ja toodi mööda Jenissei jõge Dudinka sadamani. Umbes paarsada vangi jäeti Dudinka ja Norilski vahele kitsarööpmelist raudteed ehitama, ülejäänud viidi mööda Kara merd ja Põhja-Siberi jõgesid ning järvi praeguse Valjoki asulani. Seal pandi osa vange tellisetehast ehitama, teine osa aga hakkas Valjoki ja Norilski vahelist raudteeharu rajama. Kõik ehitustöödeks vajalikud materjalid ja seadmed veeti Dudinka sadamast Valjokini (umbes 90 km) mööda tundrat traktorikelkudel.
Vangid pandi elama riidest telkidesse. Rohkem kui pooled neist surid juba esimesel talvel külma, nälja, ränkraske töö ja haiguste kätte. Kehv toit ja vilets vangiriietus põhjustasid haiguste levikut. Paljud külmusid kuni 60 külmakraadini ulatuvas pakases või hukkusid lumetormides. Selliseid 7-8 palli tugevuse tuulega lumetorme koos 20-30kraadise pakasega kutsuti mustaks rajuks ja lagedas tundras selle kätte sattunuil oli vähe lootust eluga pääseda.
Vangide tööpäev oli kuni 18 tundi pikk. Kõik tööd tehti käsitsi, kuna ehitustel polnud mingisuguseid mehhanisme. Seetõttu esines väga palju tööõnnetusi. Kõik tehasehoonete ehituseks ja kommunikatsioonide paigaldamiseks vajalikud kraavid ja süvendid raiuti igikeltsa käsitsi kirka ja labidaga. Töömahu hindamisel kehtis nn kümnendsüsteem: kümme labidatäit = üks kanderaamitäis, kümme kanderaamitäit = üks kantmeeter, kümme kantmeetrit = ühe vangi päevanorm.
Kui aastatel 1941-1950 hakati Norilski laagritesse viima meie kaasmaalasi, ei olnud seal midagi muutunud. Kõik kaevamised ja rasked laadimistööd tehti endiselt käsitsi. Telkide asemel olid siis küll juba barakid, kuid nagu mulle rääkisid Norilski laagrites viibinud eesti sõjaväelased, pidid nad esimese talve 1941. aastal üle elama riidetelkides. Tööpäeva pikkuseks oli siis küll "vaid" 10-12 tundi. Vangide toit ja riietus olid aga endiselt viletsad.
Esimesed majad ehitati Norilski asulasse lehisepalkidest. Alates 1937. aastast, kui valmis tellisetehas, hakati ehitama kivimaju, kuhu asusid elama kombinaadi juhtkond ja tsiviilspetsialistid oma perekondadega.
Tol ajal laagrites olnud vangid on rääkinud esimeste laste ilmumisest Norilski asula tänavatele. See olnud sedavõrd ebaharilik sündmus, et lapsi kohates jäänud meesvangid tänava äärde seisma ja võtnud mütsid peast. Naisvangide põskedel aga veerenud pisarad.
1939. aastal oli Norilski asulas juba viis tänavat umbes poolesaja ühe- ja kahekorruselise kivimajaga. Kõik need olid vangide ehitatud. Samal ajal alustati võimsa soojuselektrijaama rajamist. Aasta hiljem aga hakati suurt metallurgiatehast ehitama. Selleks toodi Norilskisse kõigist Nõukogude Liidu piirkondadest teadlasi, insenere ja ehitusspetsialiste, kelle ajupotentsiaal oli vajalik giganttehase projekteerimisel ja ehitamisel. Kõik nad olid arreteeritud ja suleti Norilskis sunnitöölaagritesse.
1941. aastal alanud sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel kiirendas oluliselt tehase ehitamist, kuna rinne ja sõjatööstus vajasid värvilisi metalle. Metallurgiatehas ehitati ja anti käiku 264 päevaga ja selle põhitoodanguks oli nikkel. Vähesel määral hakati tootma ka teisi väärismetalle.
Väljapaistvaks tegelaseks Norilski sunnitöölaagrite ja metallurgiakombinaadi rajamisel oli selle tolleaegne direktor Avrami Zavenjagin, kes oli Norilski kombinaadi direktoriks 1938. aastast kuni 1941. aastani. 1945. aastal sai temast NKVD peamehe Lavrenti Beria asetäitja.
Zavenjagin on maetud Kremli müüri äärde. Tema elutööks olid sajad tuhanded vaevatud ja surnuks piinatud vangid, kes nüüd puhkavad kusagil igikeltsas või tühjadesse kaevandusšahtidesse heidetuna oma viimast und.
Kui palju NORILLAGis kokku sunnitöö- ja erilaagreid oli, pole kahjuks teada. Ametlikud andmed selle kohta puuduvad. Samuti võib ainult oletada, palju inimesi neist laagritest vangidena aastate jooksul läbi käis. Vene Föderatsiooni Riiklikust arhiivist leitud Taimõri okrug’i (vn ringkonna) Norilski Metallurgiakombinaadi erifondi dokumentidest nähtub, et seisuga 1. jaanuar 1953 oli NORILLAGi nn paranduslikes töölaagrites kokku 75 055 vangi ning erilaagrites, kus hoiti kinni riiklikke kurjategijaid, kokku 18 592 vangi. Seega oli Norilski laagrites üheaegselt kokku umbes 95 000 vangi. Kuid laagrid olid veel Dudinkas ja Norilskist 140 km kaugusel Lama järve ääres. Vangide kaoprotsent neis laagrites oli umbes 18-20 000 vangi aastas.

Tutvumine uue “koduga”
Kuna meid järgmisel päeval pärast laagrisse saabumist veel tööle ei aetud, otsustasime Harri ja Arseeniga minna peale hommikusööki laagriga lähemalt tutvuma. 7. laager asus Šmiti mäe jalamil, Norilski asulast kolm kilomeetrit lõuna pool. Laager paiknes umbes poole ruutkilomeetri suurusel maa-alal, mida läbisid neli pikka tänavat. Mõlemal pool tänavat olid pikad barakkideread. Barakid oli samasugused lubjaga valgeks võõbatud ja täidisega puusõrestikehitised nagu seegi, kus elasime meie. Laagri idapoolset serva läbis väike oja, mis kandis nimetust Medvežja rutšei 1). Selle ääres asusid põhiliselt laagri majandushooned, mis koosnesid köögiplokist, leivavabrikust, mitmesugustest töökodadest, ambulantsist ja laagri kontorist. Laagri keskel oli asutus, mille kasutamisest ei saanud mööda mitte ükski laagriasukas. See oli suur välikäimla, mis kujutas endast maasse kaevatud kraavile ehitatud laudadest kuuri. Kuuri põrandas olid väikesed nelinurksed augud, mille kohal vangid kükitamas käisid.
Kõigis laagriasutustes töötasid ja nende tööd korraldasid vangid. Väljastpoolt korraldas ja juhtis laagri tegevust laagrivalitsus, kellele allusid nende poolt määratud vangidest teenistusülemad.
Kogu elamine oli piiratud kahekordse okastraataiaga, mille vahel oli rehitsetud maariba. Ümber laagri olid umbes sajameetriste vahedega kõrged vahitornid, kus asusid relvastatud valvurid. Kahe traataia vahel olevat umbes viie meetri laiust maariba valgustasid pimedal ajal vahitornide küljes olnud prožektorid.
Laagrist läks mööda mäkke viiv tee, millest teisel pool oli veel kaks laagrit. Nagu me hiljem teada saime, oli üks neist naistelaager ja teine poliitiliste vangide laager, kus oli palju eestlasi.
Teinud koos poistega laagrile tiiru peale, hakkasime tagasi oma baraki poole minema. Enne sinna jõudmist sain ma aga kätte oma teise õppetunni.
Möödudes laagri köögiplokist, märkasin ma selle taga Karuoja jääle kuhjatud suures prügihunnikus kahte tühja ameerika konservipurki. Kuna olin Dudinka laagris oma toidunõust ilma jäänud, pidin ma nüüd iga söögikorra ajal kasutama oma kaaslaste nõusid. Konservipurk aga oli laagri oludes suurepärane toidunõu.
Tõin konservipurgid prahihunniku otsast ära ja hakkasin nendega baraki poole minema. Minu kaaslased olid juba ees ära läinud. Teel sattusin ma mingisuguste kuurilobudikkude ja putkade labürinti.
Äkki haaras keegi mind õlast ja hoidis kinni. Pöörasin end ringi ja mu ees seisis kaks räbaldunud vatiriietes meest. Üks neist haaras kinni mu vatikõrvikust ja rebis selle mul peast.
Vatiriidest mütsi all oli mul veel puuvillane kootud kiivrisukk, mida kanti Saksa sõjaväes kiivri all. Üks meestest rebis ka selle mul peast ja lõi sealjuures mulle põlvega tugeva hoobi kõhtu, nii et ma hingetult ninali lumme kukkusin. Olin maas ainult hetke ja tõusin kohe püsti. Mehed aga tegid irvitades minekut.
Olin palja peaga ja see sundis mind tegutsema. Teadsin, et uut peakatet pole siin kusagilt võtta. Olin näinud laagris ringi liikumas mehi, kellel asendasid peakatet riideräbalad.
Jooksin meestele järele ja palusin neid oma viletsas vene keeles, et nad mulle mu peakatte tagasi annaksid. Üks meestest tahtis mind jalaga lüüa, aga teine hoidis teda tagasi ning küsis aktsendiga vene keeles, mis rahvusest ma olen. Minu mittekuulumist slaavi rahvaste perre oli reetnud minu puudulik vene keel. Ütlesin neile, et olen estonets. Mehed vaatasid üksteisele otsa ja rääkisid midagi omavahel, kuid mitte vene keeles. Nende keele järgi otsustades olid nad kas itaallased või hispaanlased. Nüüd tõmbas üks meestest oma vatikuue põuest välja minu kõrviku ja viskas selle mu jalge ette maha. Kahmasin oma mütsi ja panin jooksuga minema. Kuigi jäin oma kiivrisukast ilma, olin siiski õnnelik, et kõrviku tagasi sain.
Olin teinud taas vea ja jäänud oma kaaslastest maha üksinda laagri territooriumile, mille eest olid meid hoiatanud Dudikas kohatud eestlased.

Esimene tööpäev
Järgmisel hommikul algas meie brigaadi esimene tööpäev selles laagris. Kella seitsmeks hommikul kogunes väravasse viivale tänavale tuhandeid vange, keda väravavahtkonna valvurid hakkasid brigaadide kaupa väravast välja laskma.
Igale brigaadile oli antud oma järjekorranumber ja selles järjekorras seisid brigaadid pikas kolonnis, mis nüüd aeglaselt värava poole liikus. Meie brigaad kandis numbrit viiskümmend ehk valvurite keeles polusotnja ja seetõttu olime üsna kolonni eesotsas. Väravas rivistati brigaad viirgudena üles, igasse viirgu viis meest ja loeti viirud üle.
“Pervaja pjatjorka …, vtoraja pjatjorka …” 1) luges vahtkonnavanem viirge ükshaaval ja kirjutas seejärel saadud arvu kriidiga vineertahvlile. Kui valvurite vanem oli viirud üle lugenud, hakati mehi viirgude kaupa laagriväravast välja laskma.
Õhtul, kui brigaad laagrisse tagasi tuli, pidi meeste arv selles hommikuse arvuga klappima. Seejuures polnud tähtis, et brigaad koosneks samadest meestest, kes hommikul laagrist välja läksid.
Väljaspool väravat ootasid laagrist väljunud brigaade konvoisoldatid, kes nad kolonnina töötsooni viis. Kuigi vahemaa laagrist töötsooni oli vaevalt pool kilomeetrit, oli konvoisoldateid mõlemal pool kolonni iga paarikümne meetri järel, kusjuures kaasas olid ka valvekoerad. Samal ajal täitsid valvurid oma ülesannet hästi kohusetruult ja karistasid sõnakuulmatuid vange, kes kolonnis aeglaselt liikusid või sellest kõrvale kaldusid, püssi- või automaadipära löökidega selga ja pähe.
Töötsoonis, mis samuti oli piiratud tiheda okastraataia ja vahitornidega, oli tohutu suur, umbes kümmekond ruutkilomeetrit. Selle territooriumile jäid nii töötavad kui ka alles rajatavad tehased ning kaevandused ja siin töötas ööpäev läbi kümneid tuhandeid vange. Samuti käisid siin tööl kohalikud elanikud Norilski asulast. Siin töötas ka palju laagritest vabanenud vange, kes olid jäetud Norilskisse asumisele. Nad olid rajanud endale töötsooni elamiseks onni või punkri.
Neist onnidest oli saanud omapärane linnaosa, mida kutsuti balok’iks. See oli lauajuppidest, plekijäätmetest, tellistest ja muudest kõikvõimalikest ehitusjäätmetest ning isegi mullast rajatud putkade ja punkrite asum.
Vabaks lastud vangid saadeti laagrist minema tühjade kätega ja siitpeale pidid nad ise endale eluaseme muretsema ja ülalpidamist hankima. Tavaliselt mindi esialgu elama mõne varem laagrist vabanenud tuttava juurde ja hakati seejärel kohe endale eluaset rajama. Sageli kasutati oma onni rajamisel ära juba teiste onnide või putkade ühte või kahte seina ja nii laienes see balok’iks hüütud asula nagu mesilase kärg igasse suunda. See oli tõeline labürint, kus võõras sai liikuda vaid teejuhi abiga.
Meie brigaadi esimeseks tööks sel päeval oli alles ehitusjärgus niklitehase juurde rajatava elektrialajaama vundamendikraavi kaevamine. Koht asus lagedal tundraalal ja seal puudus elektrivalgustus. Kuna kätte oli jõudnud polaaröö, näitas päike end sel aastaajal keskpäeval vaid kümmekond minutit ja meie töökohal valitses Eesti suveööle sarnane hall hämarus. Samal ajal oli külma paarikümne kraadi ringis.
Seniks, kuni brigadir läks oma abilistega tööks vajalikke riistu muretsema, läksime ühte suurde ehitatavasse tehasehoonesse külma eest varjule. Vaatamata sadadele kollakat valgust andvatele elektripirnidele, oli tohutu suur tsehhiruum vaid hämaralt valgustatud. Mitmel pool muldpõrandal küdesid raudahjud, mille ümber oli kogunenud gruppidena mees- ja naisvange, kes käratsesid ja ropendasid. Sageli täitis ruumi naiste hele kiljumine ja naer, kui nad võrdselt meestega roppe ja rõvedaid anekdoote rääkisid. Meie jaoks oli see algul uudne ja võõrastav. Kuna meie vene keele oskus oli siis veel puudulik, jäi meile enamus vangižargoonis räägitust arusaamatuks. Hiljem nägime ja kuulsime siinses vangielus veel palju sellist, mida isegi paber ei kannata.
Lõkete ümber kogunenud brigaadide brigadirid jooksid mööda tsooni ringi, et võtta töödejuhatajatelt ja meistritelt vastu uue tööpäeva ülesandeid ja korraldusi. Seejärel viisid brigadirid oma brigaadid ettenähtud töökohtadele ja siitpeale täitsid suurt tehasehoonet mitmesused tööhääled, mehhanismide undamine ja töömeeste hõiked.
Tööpäev tsoonis oli alanud.
Peagi tuli tagasi ka meie brigadir ja viis meid ühe tehasehoone riistakambri juurde, kus igale brigaadiliikmele anti välja labidas ja kirka. Seejärel viis keegi vangidest meister meid tehasehoonest tükk maad eemale lagedale väljale ja mõõtis brigaadile välja kaevatava süvendi piirid. Nagu selgus, pidi sellele kohale ehitatama tehase elektrialajaam. Töönormiks määrati iga brigaadiliikme kohta välja kaevata kaks kantmeetrit külmunud igikeltsa.
Esimesed kirkahoobid vastu õhukese lumekorraga kaetud igikeltsa paiskasid üles vaid külmunud pinnase pritsmeid, mis näole sattudes üles sulasid ja näo nagu pruuni šokolaadiga kokku määrisid. Tagudes kirkaga kivikõva igikeltsa, edenes meie töö väga vaevaliselt, mistõttu olime peagi veendunud, et päevanormi me täita ei suuda.
Kui elektrijaama pikk ja kaeblik vile kuulutas keskpäeva saabumist, oli igal meist välja kaevatud vaevalt kümnendik nõutud päevanormist. Kuna laagris lõuna ajal süüa ei antud, korjasime oma tööriistad kokku ja läksime lubatud pooleks tunniks juba tuttavasse tehaseruumi nina soojendama.
Peale puhkepausi alustasime uue hooga. Ootamatult sai Arseeni kätte õige töövõtte, kuidas igikeltsast jagu saada.
Asi oli tegelikult üsna lihtne. Kõigepealt tuli igikeltsa raiuda umbes kanapesa suurune lohk. See oli kõige raskem tegevus. Seejärel tuli raiuda kirkaga nii, et kirka teravik tungiks lohu serva horisontaalselt. Kui niiviisi palju kordi ühte ja samasse kohta lüüa, murdus külmunud pinnasest nagu kihilise vahvli küljest lahti suur lahmaks igikeltsa. Selle murdumine oli jälgitav ka kirka löökide heli järgi, mis iga löögiga aina tumedamaks muutus ja lõpuks nagu ohates lahti murdus.
Nüüd käisid kõik brigaadiliikmed Arseni töövõtet vaatamas ja tööpäeva lõpuks oli brigaadile ette nähtud töönorm täidetud. Ka järgmistel päevadel täitis brigaad kuni süvendi valmimiseni talle pandud töönormi, mis kindlustas kogu selle aja jooksul tavalisest suurema leivanormi.
Leib oli laagris töökoguse näitaja, aga ka laagri valuuta. Tööpanuse hindamiseks oli kehtestatud mitu erinevat leivanormi. Haiged ja laagri sisetöödel olijad said kuussada grammi leiba päevas. Tsoonis tööl käijatel olenes leivanormi suurus tehtud töö kogusest ja võis ulatuda seitsmesaja viiekümnest grammist kuni kilo kahesaja grammini. Brigaadile jagati erineva suurusega leivapaikasid 1), mis brigadir jagas meestele vastavalt nende tööpanusele. Tavaliselt käisid erinevate suurustega leivapaikad brigaadis nädalase perioodiga ringi.
Kilo ja kakssada grammi leiba tundub eraelus olevat väga suur kogus. Laagris oli leib põhitoiduks ja pealegi oli laagrileib vesine ja tänkjas ning kaalus seetõttu palju rohkem kui see leib, mida väljaspool traataeda süüakse. Kuigi hommikul jagatud leivatükk oli ette nähtud terveks päevaks, söödi see tavaliselt ära juba hommikul.

Laagri „sanatooriumis”
Kui olime töötsoonis käinud veidi üle nädala, käsutati ühel õhtul kogu meie brigaad ambulantsi. Vastuvõturuumis istusid laua taga kolm tohtrit, kaks sama laagri vangi ja Norilski linnahaiglast pärit naisarst.
Meid käsutati täiesti alasti ja seejärel astusime ükshaaval kõrge komisjoni ette. Tohtrid kompasid sõrmedega liha paksust meie roietel ja kõhul, vaatasid suhu ning naistohter uuris meeste taguotsi. Sellega oli kogu protseduur lõppenud.
Seejärel tegi arstidest komisjon meile teatavaks igaühele omistatud töövõime kategooria. Esimesse ja teise kategooriasse kuulujatel oli lubatud käia välitöödel kuni 55 külmakraadiga. Kolmandasse kategooriasse kuulunuil lubatud käia välitöödel kuni 45 külmakraadiga, kusjuures neile oli mõni välitöö keelatud. Neljanda kategooria mehed aga kuulutati invaliidideks ja nad saadeti laagri ambulantsi juurde tervenduspunkti - OPsse 1) tervist parandama. Eesti poistest kuulutati invaliidideks Voldemar Ailiste, Reinhold Jürgenson, Harri Saartson ja mina. Ilmselt olime me Molotovski laagris antud nõgesesupist sedavõrd lahjaks muutunud, et meid ei usaldatud siinsesse suurde tööprotsessi saata. Kes julgeb veel kahelda, et töörahva riik ei hoolitsenud oma töölisklassi eest.
Tegelikkuses aga kujunes olukord nii, et keegi ei hoolinud, millisesse kategooriasse vang oli määratud ja kõik pidid käima tsoonis tööl igasuguse ilmaga. Erandiks olid vaid invaliidid, kes oli määratud OPsse nuumale.
Järgmisel hommikul seadsime sammud ambulantsi poole, et lubatud terviseparandusega alustada. Meid paigutati ruumi, kus olid isegi raudvoodid, millel madratsiks saepuruga täidetud kott. Samuti oli igaühe jaoks tekk ja padi. Toas oli kümme voodit, mis olid nii tihedalt üksteise vastas, et nende vahele jäi vaid paarkümmend sentimeetrit liikumisruumi.
Raviprotseduurid algasid hommikul kehatemperatuuri mõõtmisega. Süüa saime siin kolm korda päevas, lisaks kolm vitamiinidražeed. Ülejäänud aja pidime lamama voodis, kuna mingit muud tegevust meil esimesel kahel päeval polnud.
Kuid lasta nii suurel tööväel lihtsalt logelda, olnuks töörahva riigis tööjõu raiskamine. Kolmanda puhkepäeva hommikul tuli meie ruumi keegi laagri asjamees ja nõudis seitset meest mingile kergele majandustööle. Saime asjamehe jutust aru, et see töö ootab meid laagri toitlustusteenistuse juures ja varsti oli vajalik hulk mehi leitud.
Asjamees viis meid laagriväravast välja, kus ootas juba GAZ-AA auto. Ronisime autokasti ja sõitsime mitu kilomeetrit laagrist eemale põllule. Imestama pani, et meiega polnud kaasas ühtegi valvurit.
Nagu selgus, oli meid toodud kapsapõllule, mis oli kaetud õhukese lumekorraga ja kapsaste asukohti tähistasid vaid madalad valged mügarikud lumel. Pidime kapsad maast üles võtma ja autole laadima. Selleks sai iga mees labida, millega tuli kapsapea (õigemini küll kapsalehed, sest sealses kliimas ei jõudnud kapsad valmida) juurika juurest maa küljest lahti lüüa ja autole laadida. Kuid häda oli selles, et meil puudusid kindaid ja pidime töötama paljakäsi. Väljas aga oli umbes 10-15 kraadi külma.
Kui auto veokast oli lume- ja mullaseguseid kapsalehti täis saanud, tuli need laagrisse sõidutada. Sõitsime nelja mehega autoga kaasa, et kapsad laagris maha laadida. Ülemus jäi osa meestega põllule.
Puutünn, kuhu pidime kapsalehed panema, oli oma mõõtmetelt üsna aukartustäratav. Selle läbimõõt oli umbes viis ja kõrgus kolm meetrit. Kapsalehtede mahalaadimist juhendas üks laagriköögi kokkadest. Ta käsutas kaks meest tünni, kes pidid kapsalehed jalgadega kinni tallama, kuna teised kaks hakkasid lehti autolt tünni pilduma. Mulla- ja lumeseguste kapsalehtede vahele tuli visata soola, et vangide toiduks mõeldud produkt ikka korralikult maitsestatud saaks. Küllap lisasid sinna üht-teist ka tünnis olnud mehed.
Ka kõigil järgnevatel päevadel käis too laagri asjamees meie invaliidide barakis endale tööjõudu värbamas. Nii käisime me kõik ravil oldud päevadel laagris mitmesugustel abitöödel.
Kokku kestis meie “ravipuhkus” kümme päeva. Kas nende päevade jooksul meile ka rammu ja kaalu juurde tuli, seda ei kontrollinud enam keegi. Tagasi brigaadi minnes öeldi meile vaid, et võime brigaadis töötada vastavalt kolmanda kategooria tingimustele. Tegelikult töötasime võrdselt kõigi teiste brigaadiliikmetega.

Päevnik
Tagasi brigaadis, läks Reinhold teistega välitöödele. Harri määrati tööle kipsipõletusahjude juurde, kus olid üsna rasked töötingimused. Mind aga määras brigadir Schmidt nädalaks baraki päevnikuks. Seda ametit peeti brigaadis kordamööda.
Päevnik oli barakis see mees, kes pesi baraki põranda, hoolitses, et eesruumis oleks pesunõu veega täidetud, korjas õhtul kokku meeste jalanõud ja, lükkinud need suurde metallrõngasse, viis kuivatisse kuivama. Ööseks jäi terve baraki peale vaid paar paari avariijalatseid, milleks olid vanad lubjavildid öösel kempsus käimiseks. Hommikul, enne äratust tõi päevnik leivamajast ära brigaadile ettenähtud leivapaikad ja kuivatist õhtul kuivama viidud jalanõud ning rätsepate juurest remonti viidud seljariided.
Riideid parandasid ja lappisid laagri rätsepad öösel. Riiete omanik aga pidi samal ajal magama pesuväel paljastel narilaudadel, sest mingisuguseid magamisriideid ega madratseid neil aastatel stalinlikes laagrites ei tuntud. Ühtede ja samade vatiriietega tuli tööl käia ja magada aastaid.
Ühe ruumi peale oli kaks päevnikku, kummastki brigaadist üks. Koos minuga oli selle ameti peal meie barakinaabrite brigaadist Georgi-nimeline grusiin.
Georgil oli aastaid kakskümmend viis või kuus. Ta oli temperamentne ja alati lõbus, nagu see ühele džigitile omane. Ta oli 1940. aastal mobiliseeritud Punaarmeesse. Pärast 1940. aastal Eestis toimunud juunipööret oli ta toodud Eestisse, kus ta oli tutvunud ühe Linda-nimelise tütarlapsega. Too oli õpetanud talle mõned sõnad eesti keelt ja tollal populaarse laulu “Läänemere lained” sõnad. Sõja viimasel aastal oli langenud sakslaste kätte vangi ja toodud lõpuks läbi mitme laagri Norilskisse.
Päevnike tööpäev algas hommikul vara. Kella neljaks oli vaja viia leivakastid leivamaja juurde järjekorda ja tuua kuivatist ära meeste lubjavildid. Vahepeal kandsime ämbritega veemajast keeva vett joogi- ja pesunõusse. Seejärel tuli minna leivamajja leiva järele. Samal ajal tuli jälgida, et küdevale ahjule jätkuks kivisütt ja viia tuhk šlakihunnikusse.
Kõik need tööd tuli teha ajal, mil laagris valitses öörahu. Väljas paukus pakane ja veemaja seinas olnud kraanist voolanud keev vesi jahtus kiiresti maha ning lubjaviltidele loksunud vesi muutis need momentaalselt jääpangaks. Kivisöehunnik oli üks suur jääkamakaks, kust sütt tuli tükkhaaval kangiga lahti raiuda.
Üheks suuremaks ja vaevanõudvamaks tööks oli pärast brigaadide tööleminekut baraki põranda pesemine. Baraki puhtust käisid sageli kontrollimas laagriülemad.
Põranda pesemine oli lausa omaette kunst ja seda tuli teha kõigi laagris kehtinud reeglite järgi. Kõigepealt valati ruumi põrandale paar ämbritäit vett. See tegevus tuletas kangesti meelde Oskar Lutsu Paunvere poiste klassipõranda pesemise lugu. Ainult et siin polnud Tõnissoni oma luuakontsuga, selle asemel kasutati laagris hoopis moodsamat tööriista, mida nimetati švaabriks. Peale švaabri kasutati veel kahte traatvõrgu tükki.
Švaaber kujutas endast varre otsa kinnitatud lauatükki, mille vahel oli paksust kummist riba. Üks põrandapesijaist kinnitas tihedast traatvõrgust ribad oma lubjaviltide pöidade ümber ja hakkas uisutades jalgadega põrandat nühkima. Teine lükkas lahti hõõrutud kõntsa švaabriga kokku ja tõstis ämbrisse. Seejärel valati põrandale veel kord ämbrist vett ja lükati põrand švaabriga kuivaks. Pestud laudpõrand pidi olema nii valge ja puhas, et kui laagri komandant oma kirsasaapa kontsaga põrandale joone tõmbas, ei tohtinud see olla heledam kui pestud põrand. Muidu tuli kogu protseduuri korrata.
Ma ei tea, kas ka teistes laagrites puhtuse suhtes nii range distsipliin oli, kuid meie laagripunktis nr 7 oli komandandiks endine ROA (Vene Vabastus Armee) ohvitser ja on võimalik, et Saksa poolel teenides omandas ta seal ka sellise preisi korra.
Ühel õhtul, kui brigaadid olid juba õhtust söönud ja valmistusid magama heitma, sisenes barakki laagri režiimiülem koos ühe ametimehega ja hakkas kontrollima ruumis valitsevat korda. Meie kui päevnike õnnetuseks oli keegi meestest pannud oma kindad ahjumüürile kuivama, mis oli laagri kodukorra järgi rangelt keelatud ja seda pidid jälgima päevnikud. Kõrge ülemus kukkus meiega kärkima ja määras minule ja Georgile tööülesannete lohaka täitmise eest kuus tundi külma kartserit.
Pärast režiimiülema lahkumist tegi Georgi kinnaste omanikule küll kõva peapesu, kuid see oli vaid oma südame rahustamiseks, sest karistus tuli ju ikkagi meil ära kanda.
Viskasime ahju kivisütt täis ja hakkasime Georgiga arestimaja poole sammuma. See asus laagri majandustsoonis ja meenutas väliselt maa sisse kaevatud punkrit. Siia toodi karistust kandma kõik laagri sisekorra rikkujad ja ülemustele vastuhakkajad.
Arestimajas selgus, et selle ülemat polnud kohal ja tema kohustusi täitis arestimaja päevnik, juba aastates venelasest vang. See hallipäine vanapapi pani meie nimed ühte kortsunud vihikusse kirja ja juhatas seejärel meid arestikambrisse. Samal ajal oli vanapapi näol rõõmus ja rahulolev naeratus, nagu osutaks ta meile meeldiva teene. Kartser oli ehitatud tellistest ja selle seinu ning lage kattis paks härmatis. Ruumi oli umbes 2 x 2 meetrit ja selles polnud ühtegi eset. Siis sulges papi meie järel raske raudukse ja lükkas riivi raginal ette. Ukse sulgemise järel olime Georgiga kottpimedas ja jääkülmas ruumis.
Seisime mõne aja vaikides. Siis hakkasime arvutama, millal meid välja lastakse. Meile oli määratud karistusajaks kuus tundi ja kartserisse sisenesime umbes kell kümme. Järelikult pidime vabanema kell neli hommikul.
Pimedas ruumis kaob ajataju kiiresti. Jõudsime Georgiga rääkida nii oma perest, rahvustraditsioonidest ja kommetest ning paljust muust. Teemad vaheldusid pidevalt. Kogu jutt käis saksa keeles, mida me mõlemad veidi oskasime.
Siis hakkasime laulma. Laulsime “Läänemere laineid”, mida Linda oli Georgile õpetanud. Georgil olid sõnad veel meeles ja tal oli ilus lauluhääl. Seejärel laulsime Gruusia rahvalaulu “Suliko”. Ka see tuli meil kenasti välja, ainult et kumbki laulis seda omas keeles. Proovisime ka laulu “Lepalind”, aga Georgil tuli eestikeelsetest sõnadest puudu. Gruusias seda laulu ei tuntud.
Olime seisnud kambris juba mitu tundi ja meid hakkas näpistama ruumis valitsenud pakane. Püüdsime käsi vehkides ja hüpates veidigi sooja saada. Meie ajataju oli täielikult kadunud. Äkki avanes kambri uks ja naerul näoga vanapapi kutsus meid oma ruumi sooja. Lõdisesime mõlemad Georgiga külmast ja olime papile ettepaneku eest tänulikud. Papi tööruumis, mis oli ühtlasi tema eluruum, oli mõnusalt soe. Peale meie oli seal veel teisigi patuseid, kes olid oma karistuse kartseris juba ära kandnud.
Kuid peale lühiajaliste karistuste kandjate hoiti neis külmakambrites ka vange, kes pidid istuma järjest päevi. Ainult üks kord päevas, kui neile süüa anti, toodi nad kambrist välja. Nendega tegeles laagrivalve.
Istusime veel pool tunnikest soojas ruumis. Kell oli pool neli ja me ruttasime Georgiga oma barakki, et hakata täitma ettenähtud kohustusi. Norilski elektrijaama viled kuulutasid neljandat öötundi.

Järgmine, IV osa http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 727#263727
Võitjal on alati õigus?
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist