Vaatan seda reservväelase pilgu läbi ja võib-olla on mul mõni olulisem infokild puudu, palun siis end lahkelt parandada. Ideaal on tõesti see, et NAKist suudetaks selekteerida parimad ohvitseride omadustega (jätan sisu praegu defineerimata) kursuslased ja nad aspirantuuri saata. Nüüd mõnes mõttes võiks arvata, et loogiline oleks võtta parimad (jällegi milles?) allohvitserid ja määrata nad RVdeks ja kõige ideaalsem oleks, kui kõik NAKi valitud/määratud isikud sõdurid oleksid vaikimisi head lahingulised juhid (jätan selle jällegi defineerimata) .Dnr kirjutas:.. aga mõnda teise rühma sattus RV, kes NAKis leiti, et JÜ-ks ei sobi...
Mina arvan, et võime juhtida vahetut lahingut ei ole kuidagi NAKki pääsenute universaalne omadus või isegi alati ajateenistuse vältel (või üldse) täiel määral treenitav. Kui nüüd NAKi jooksul tegevväelased näevad, et neil on puudu ülemaid, kes hästi vahetult lahingut juhiksid, siis võibki tekkida selline olukord, kus RVks määratakse muidu tubli sõdur, aga JÜks esimeses järjekorras ei paneks. Ta võib saada hakkama kaasnevate tegevuste (rännak, paiknemine jms) planeerimise ja juhtimisega, aga võib-olla mitte nii inimeste vahetu juhtimisega dünaamilise olemusega lahinguväljal.
Ma arvan, et see konkreetne sümptom on meie ajateenistussüsteemi omadus, mis vähemalt osaliselt tuleneb sellest, et RÜ, RV, JÜ on teenistuses sama kaua. Ajateenijast RVl ei ole võimalik olla tervikuna "kogenum" allohvitser kui tema rühma JÜd. Sellisel juhul on nähtusel "töö on tellija materjalist" suurem efekt ja ametikohtadele määramise otsuste tegemisel tuleb mingil määral seda arvestada.