www.militaar.net

Head foorumlased seletage lahti, mida selle all mõeldi. Ma ei ole täpselt pihta saanud, kas see tähendas, et (no prikaase anti ja avaldati ajalehes vist ju märtsi ja septembri lõpus). Et kas see sto dnei sündmus, mida siis rihmadest mahalaotatult 100 moodustati ja pilti tehti, tähendas seda, et 100 päeva pärast peaks ilmuma alles prikaas või, et prikaas ilmus nüüd just ja 100 päeva jääb sellega umbes koju minekuni aega?

See tähendas ikka 100 päeva prikaasi väljatulekuni. Sellega kaasnesid igatsugu rituaalid. Meil lõikasid demblid sel päeval end kiilakaks (selle mõtet ei oska kahjuks öelda) ja sellest päevast anti võiports noortele.

Aastal 1977 toimus see Bakuus raudteevägede autoroodus.Pead paljaks,aga võid oli veel vara ära kinkida.Ülemustele see eriti ei meeldinud,lubati 3 päeva kartsa anda,aga jäi ära.

See on üks "tähtpäev" demobiliseerumise reas.
Sel päeval aeti ennast nulliga kiilaks, kingiti ära nahkvöö, painutatud bljahaga. Hakati kandma papist vööd täpselt stantsi alt tulnud bjahaga, saapad võeti ka uued, kes said. Ühesõnaga, tehti end nii duhi moodi kui vähegi sai. Sest oldi ikka juba väga kõva mees. Ja see kontrast pidi siis seda kõvadust veelgi esile tõstma. Muidugi oldi selliste asjade vastu, ülevalt poolt. Ja seda sai just praktiseerida niipaljut kui ohvitserkond lubas.

Küllap detailides väeositi erinev,kuid"1oo päeva prikaasini" oli töesti üks väga oluline tärmin köigile.Köige ebasobivam aeg juukselöikuseks-sellal ärritas kiilaspää ohvesi...deduskate soeng oli erilise tähelepanu all.Ja noored pidid edaspidi unepealt teadma öiget vastust vanakeste küsimusele: Mitu päeva prikaasini on?
Mille järgi see aeg täpselt paika pandi-pole aimu.Välja anti käskkiri tavaliselt 25 kuupäeva paiku(septembris ja märtsis),paar päeva hiljem ilmus ka ajalehtedes.
Pärast prikaasi sai deduskast dembel(ka noorematel vahetus staatus).Vb olla mäletan valesti...aga alles nüüd hakati võiportsu jagama ning üksikud veel allesolevad nahkrihmad vahetasid omanikku.Möni mees tuunis ka paguneid: SAst tehti SL(svobodnie ljudi e. vabad inimesed)...kuid see tegu ei löppenud hästi

kiilaks ajamise eest pandi pogrisse seda mäletan küll
lubatud oli mõõdukalt pügatud soeng poluboks, isegi 1cm ei lubatud ajada selle eest pisteti jälle gubasse

oli 85-l sama jama, ohved käisid joonlauaga demblite soenguid mõõtmas. Üks armenjan ikka lasi kiilaks see sai kohe kaks nädalat kubu, sellepeale ülejäänud loobusid. Naljapärast sai siis oma rühmal pead paljaks tõmmatud, kuigi demblini veel pool aastat. Kus läks jamaks, ülekuulamised, ähvardused kubuga jne aga oma asi mis ja millal oma juustega teen, igal juhul kõigil nalja kui palju

Väga huvitav see juuste värk. Aga ikkagi, seletage selles armees mitteteeninule ära, MIKS ei lubatud juukseid lühikeseks ajada kui armeesse minnes on see kohustuslik ja siis järsku seal olles ei võinud??

Kusjuures näiteks minul ja mitmel kaasteenistujal ei õnnestunudki piljardimunana ringi käia, algul utšepkas ei pöetud ja hiljem ei pidanud ise vajalikuks...

Vat seda nad(tärnidega pagunikandjad) pidasid varjatud vastupanuks.Kustotsast nad selle võtsid,seda ei saanudki teada.Igatahes teistest erinevust ei sallitud ja jokk.

dude kirjutas:Väga huvitav see juuste värk. Aga ikkagi, seletage selles armees mitteteeninule ära, MIKS ei lubatud juukseid lühikeseks ajada kui armeesse minnes on see kohustuslik ja siis järsku seal olles ei võinud??

Minumeelest polnudki niisugust soengut nagu "piljardimuna" ette nähtud. Määrustikupäraseid soenguid võis igaüks bõtovkas (kus triikrauad ja käärid olid) seina pealt plakatitelt vaadata. Üleüldiselt ikka kõrvad väljas ja tagant randiga, no häda pärast võis "poluboks vperjodt" ka olla.
Sealt edasi polnud enam mingit vahet, kas ajada ennast kiilaks, punkarihari üles kammida või kuklasse "Nike" sirp lõigata.

Alguses kiilakasajamine oli pigem hügieeniküsimus - vanad harjased koos täide ja satikatega lendasid ahju, vana ise sauna ja sealtmaalt algas uus ja täivaba elu.
Kui partii noori tsiviliseeritud kohast tuli, ei viitsitud vahel juuste kallale minnagi. Või kui siis ainult põhimõtte pärast.

siin tehnilise patarei hohollid ennast kiilaks ajamas

Seda ei mäleta kustmaalt seda sadat päeva lugema hakati,aga kui see aeg kätte jõudis,oli noore kohustus kleepida dembli voodi ülemise nari ääre sisemisele poolele pikk sajast üheni nummerdatud paberi riba.
Iga päev pidi noor siis ühe numbri maha kriipsutama ja seda tuli teha märkamatult.Tavaliselt tegelesid sellega kasarmu korrapidajad hommikusöögi ajal , siis käidi dembli magamiskohad läbi .Selline riba asukoht oli valitud seepärast,kui dembel ärkas või voodil istus,oli tal täpne ülevaade palju veel kodaniku ajani jäänud.
Jama noore jaoks oli siis,kui oli mõni päev jäänud kriipsutamata,et mida asja,teistel demblini 72 päeva,mul 73, ja läks lahti ustaavi järgi füüsiline trenn.

meie divisjoni tsurkad Kaliningradis korraldanud illegaalse pildistamise pargis





eksponeeritud salajane lahingutehnika

aga ju oli siis 100 päeva prikaasini