K-278 "Komsomolets"
Postitatud: 17 Apr, 2011 23:08
Neil päevil täitus 22 aastat allveelaev K-278 "Komsomoletsi" hukust Norra meres. Mõningasele paatosele vaatamata pakub alljärgnev kirjatükk vast siiski kellelegi huvi. Sest ei saa salata- laev käis ikkagi eluga sellel sügavusel ära. Ja on tehnikasaavutusena lugupidamise vast siiski ära teeninud. Lõpus antud viide on filmile, kus räägitakse samuti sellest allveelaevast ning lahatakse tema huku põhjuseid. Mõningaseks mälu värskendamiseks. Viimane lõpp artiklist jäi tõlkimata, kuna allveelaevaga polnud seal enam suurt pistmist, lahati vaid laeva komandöri edasist saatust.
http://topwar.ru/138-xozhdenie-za-tri-glubiny.html
Vaid üks allveelaev maailmas on sukeldunud sügavamale kui 1000 meetrit.
4 august 1984 aasta. Just sel päeval sooritas allveelaev K-278, mis kõigest viie aasta pärast omandas kurva kuulsuse allveelaevana „Komsomolets“, maailma militaarse meresõidu ajaloos seniolematu sukeldumise- osutid tema sügavusmõõtjal tardusid algul 1000 meetrisel sügavusel, seejärel aga ületasid selle näitaja. Mitte ükski maailma sõjalistest allveelaevadest polnud suuteline sukelduma sellisele sügavusele, nad oleksid laiaks litsutud. Kuid K-278 meeskond asus ülivastupidava titaansoomuse kaitse all.
Sellest, mis allveelaevaga oli tegu, jutustab Põhjalaevastiku Tehnilise valitsuse endine ülem, kontra-admiral insener Nikolai Mormul:
„1983 aastal võeti NSVL sõjalaevastiku koosseisu aatomiallveelaev K-278. Sellest laevast, mis jäi seeria ainukeseks, loodi hiljem müüte. Nii näiteks kirjutati lääne pressis, et tegu on maailma kõige suurema allveelaevaga pikkusega 122 meetrit, laiusega 11,5 meetrit ja veeväljasurvega 9700 tonni. Teda peeti kõige kiirekäigulisemaks. Ei esimene ega teine ei vastanud tegelikkusele. Ja sellele vaatamata oli laev tõeline ime. Tema ülivastupidav titaankorpus võimaldas sukeldumist sügavusele, mis oli kättesaamatu ühelegi allveelaevale maailmas- 1000 meetrit.
Meenutame, et alles 1934 aasta 15 augustil suutis inimene jõuda kilomeetri sügavusele. See saavutus kuulub ameerika teadlasele William Beebele ja sügavmere sukeldujale Otis Burtonile, kes sukeldusid Atlandi ookeanis Bermuda saarte lähedal batüskaafis, mille igale illuminaatorile mõjus rõhk 19 tonni…
Kuid see oli teaduslik eksperiment. Meie aga ehitasime sõjalaeva, mis pidi saama ülisuurte sügavuste jaoks ette nähtud allveelaevade perekonna juhtlaevaks, uueks allveelaevade alamklassiks…
Laeva ehitati kaua. Korpus tehti puhtast titaanist ning uue materjali omandamisel tekkis mitmeid raskusi. Titaan on agressiivne teistele metallidele ning titaankonstruktsiooni sobitamine seeriavarustusega nõudis rohkelt uusi tehnilisi lahendusi. Titaani küllastumine vesinikuga tekitab metallis lõhesid, sestap toimus keevitamine erilises gaasikeskkonnas. Vaeva oli palju, kuid kui laev läbis sügavuskatsetused sellises meeletus sügavuses, selgus, et nähtud vaev oli asja eest.
Unikaalne titaanlaev oli võrreldav kosmilise orbitaaljaamaga. Tema põhiline eesmärk oli terve kompleksi teaduslik tehniliste probleemide tundmaõppimine. Laev oli üheaegselt laboratooriumiks, katsestendiks ning tulevase tsiviilallveelaevastiku prototüübiks- kiirema, kui vee peal toimetavad kauba- ja reislaevad, kindlamad kui lennukid, sest allveelaevade ekspluatatsioon ei sõltu päevaajast ja ilmast.
K-278 paardal oli üks tuumaseade ning relvastus-raketid ning torpeedod, millistest kahel oli tuumapea. Siiski polnud laev ette nähtud tuumalöökide andmiseks ranniku pihta, tema lahinguülesanne oli teine- vaenlase tuumalaevade , “ linnade tapjate“ jahtimine.
***
Niisiis, 1984 aasta 4 augustil suundus „Komsomolets“ sukeldumispunkti, mis asus ühes Norra mere suure sügavusega katlas. Laeva käsutas esimese järgu kapten Juri Zelenski, vanemaks pardal oli Nõukogude Liidu Kangelane kontra-admiral Jevgeni Tšernov, aatomiallveelaevade esimese flotilli juhataja. Tema oli ka Riikliku Vastuvõtukomitee esimees. Sektsioonides asusid ka unikaalse laeva peakonstruktorid Juri Kormilitsin ning Dimitri Romanov.
„Enne sukeldumist kontrolliti hoolikalt kõiki süsteeme, millel olid pardatagused avaused- torpeedoaparaadid, relvad…“ jutustab sellest mälestusväärsest päevast Jevgeni Tšernov, „Mõisteti, et sellelt sügavuselt võidakse ka mitte üles tulla.
Sukelduti aeglaselt- harjumatute sajameetriste astmetena, jäädes igale sellisele astmele mõneks ajaks ning kontrollides sektsioone. Katsetuste programm oli laialdane. Kontrolliti mitte ainult survekorpuse hermeetilisust, vaid ka torpeedode tulistamise võimalikust suurest sügavusest, avariitõusu süsteemi „Iriidium“, mis võimaldas allveelaeval püssirohupadrunite põlemisel tekkiva gaasi abil ballasttanke läbi puhuda.
Kilomeetri sügavusele sukeldumine võttis mitu väsitavat tundi. Iga minut võis jääda ekipaažile viimaseks. On üks asi, kui katselendur riskeerib ainuüksi endaga, omades sealjuures langevarju, hoopis teine aga, kui riskeerid pea saja inimese eluga sealjuures mingit päästevahendit omamata.
***
Jutustab K-278 elektrikute vanem erumitšman Venjamin Matvejev:
„Sel päeval rebiti tsentraalpostil asuva sügavusmõõtja skaalalt must paber, mis oli sinna paigutatud salastamaks sellele kantud eeldatavat sukeldumissügavut. Ahhetasime- 900, 1000, 1100 meetrit…Seda oli kaks korda rohkem, kui suutis sukelduda tavaline aatomiallveelaev!“
Istume Matvejeviga Voroneži peatänaval kohvik „Nemo“ vastas. Sissepääsu kohal läigib Jules Verne poolt välja mõeldud „Nautiluse“ pronksmakett. Minu kõrval on fantastilise sündmuse läbi elanud inimene- sukeldumine 1000 m sügavusele, kordades sügavamale kui tavaline aatomiallveelaev. Ja jutustab sellest kui harilikust asjast…
„Kui 800 meetri sügavusel kuulutati välja torpeedohäire,“ meenutab Venjamin Matvejev, „helistas torpeedosektsioonist mulle mu sõber mitšman Solomin, torpeedotehnik. „Venja, tule meie juurde. Kui midagi, siis lähme kõik koos, korraga…“. Läksin ninasektsiooni. Miini-torpeedo lahinguüksuse komandör vanem-leitnant Trušin asus keskpostil.
Seisin sõbra kõrvale…
Kui avati torpeedoaparaatide esimesed luugid, nägin, kuidas liigatasid hiiglaslikust veesurvest tagumised. Liigatasid, kuid pidasid survele vastu. Torpeedo väljus normaalselt. Kuid surve kasvas. Äkki paindusid sõuvõllid ning võtsid seejärel taas õige kuju. Deidvudi saalesid aitasime vasaratega peale. Dekkidel asuv linoleum hakkas punnitama.
K-278 tüürimees, kolmanda järgu kapten Aleksander Borodin:
„ Hüdroakustik, kes jälgis meie sukeldumist pealveelaeval, vangutas hiljem pead: “Ma oleks teie pärast peaaegu halliks läinud. Selline ragin, krigin…“ Aga meie survekorpus pidas vastu. Surve sellele oli nii suur, et minu raudkoiku paindus vibuna.
700-meetrisel töösügavusel viidi reaktor 100% võimsusele. Lõpuks kandis pootsman, kes juhtis horisontaalroole, ette:
„Sügavus 1000 meetrit. Kreen null, diferent null .“
Sügavusmõõtja osuti oli peatunud neljakohalisel numbril- 1000. Sügavus üks kilomeeter.
Kontra-admiral Tšernov võttis lahinguside kaudu ühendust kõigi sektsioonidega ning tõi väriseva häälega kuuldavale surematu fraasi „Peatu, hetk!“. Seejärel õnnitles kõiki ning sektsioonidest kanti läbi laeva lipp. Tšernov tõi välja pudeli konjakit ning valas selle kümnesse topsi, kõik lõid peakonstruktoritega kokku. Joodi põhjani ja emmati teineteist.
Pinnaletõusuga ei kiirustatud.
„Edu tuleb hoida,“ lausus Tšernov ning pöördus keskpostil asuvate peakonstruktorite poole, „Kui veel kakskümmend meetrit sügavamale sukeldume, kas peame vastu?“
„Peaks pidama,“ vastasid titaanist rekordiomaniku loojad. Laeva ehitamise juht Mihail Tšuvakin noogutas samuti peaga, „Ei lagune.“
Ninh nad sukeldusid 1027 meetri sügavusele sinna, kus veel kunagi polnud pöörelnud allveelaeva sõukruvid.
Saatuse kurja vingerpussi tõttu kaob titaanist rekordlaev viis aastat hiljem just sellesama sügaviku kohal Norra mere põhja. Kuid tookord olid nad võidu tipul…
Ülisügava sukeldumise minutid venisid väljakannatamatult. Otsekui oleks tohutu surve mõjunud mitte ainuüksi korpusele, vaid ka aega kokku pressinud. Minuti jooksul tundus läbi elatavat tund. Sektsioonidest saabusid aga ärevakstegevad ettekanded- siin hakkas jooksma flants, seal purunes korpuse läbimõõdu vähenemise tõttu kildudeks seina kattev puupaneel…
Tšernov viivitas käsuga pinnale tõusuks. Kõike tuli katsetada lõpuni. Seejärel hakkasid seinast kuulidena lendama surve poolt maha lõigatud titaanpoldid. Siiski töötasiid kõik mehanismid tõrgeteta, laev oli suurepäraselt juhitav nii vertikaal- kui ka horisontaalsuunas. Ja mis peamine- ta suutis tulistada sellest sügavikust, jäädes sealjuures kättesaamatuks nii vaenlase sügavveepommidele kui ka torpeedodele, mis oleksid lömastunud poolel teel sihtmärgini.
„Ma ei pidanud vastu ja embasin järjest kõiki laevaehitajaid,“ meenutab Tšernov, „aitähh, poisid…Mõelda vaid, nad mõtlesid selle titaanime välja juba 25 aastat tagasi. 1969 aastal…Ja otsekui tellimise peale sukeldusime „Uime“ (laeva tehase koodnimi oli Plavnik (Плавник)-Uim) sünnipäeval. Ausalt öeldes ei tahtnudki lõpuks sellest sügavusest lahkuda. Kes ja millal siia taas jõuab? Keegi enam ei tulnudki…
Sügavusroolide taga istus sel mälestusväärsel päeval laeva pootsman mitšman Vadim Poluhin. Tema käeliigutustele alludes suundus laev rekordsügavusse. Ta kandis kiivrit, et jumala pärast mingi survega mahalõigatud polt vastu pead ei lendaks
Erumitšman Venjamin Matvejev:
Kontrolliti sellel sukeldumisel kõike, mida vähegi kontrollida sai. Sealhulgas ka ballasttankide püssirohugaasidega läbipuhumise süsteemi. Sellisel sügavusel ei puhu ballasttanke mingi kokkusurutud õhuga tühjaks- ainult püssirohugaaside abil. Tõusime pinnale, õigemini kandusime, 800 meetri sügavuselt tõusmine võttis aega 30 sekundit.
Kontra-admiral Tsernov tõstis periskoobi ning sajatas- kõik ümberringi oli läbipaistmatu.
„Tüürimees, mis sul periskoobiga lahti on? Seniitperiskoop üles tõsta!“
Tõsteti seniitperiskoop. Sama pilt, läbitungimatu hallus.
Avati ülemine torniluuk… ja hakati aevastama. Kogu ümbrus oli paksus püssirohusuitsus. Laev tõusis pinnale, ümbritsetuna paksu suitsupilvega. Kuid siiski tõusis. Senini mõeldamatust sügavusest. Uusimate tõususeadmete abil. Kõik sai kinnitust, kõik õigustas end.
Tähtsaimatest katsetustest tuli ette kanda NSVL Sõja-Merelaevastiku Admiralile Nõukogude Liidu kangelasele Sergei Gorškovile ning valitsuseliikmetele. Sellest siiani ületamata rekordist ei kuulutatud ajalehtedes sõnakestki. Teada saadi sellest alles siis, kui aatomiallveelaev K-278 kadus igaveseks Norra mere sügavustesse. Võib-olla täpselt samas kohas, kus rekord püstitati
Salastatus- no olgu... kuid see, et ekipaaži sellise saavutuse eest ei autasustatud- vaat see ei mahu pähe. Mispärast küll?
Erumitšman Venjamin Matvejev.
Enne sukeldumist lubas admiral Tšernov- autasustatakse kas kõiki või mitte kedagi. Ja nii tuligi välja- ei autasustatud mitte kedagi. Asi oli selles, et saime Norra meres raadiogrammi käsuga pöörduda tagasi baasi ning võtta pardale Moskva admiralid. Tšernov ei tahtnud tagasi pöörduda ning kirjutas vahižurnaali:
„Allveelaeva juhtimise võtsin enda peale.“ Ning käskis sukelduda. „Lustisõitjaid pole meile pardale vaja!“ teatas ta.
Tõsi küll, hiljem sai meie komandör esimese järgu kapten Zelenski Punatähe ordeni, Tšernov aga Oktoobrirevolutsiooni oma. Need olid aga astme võrra nõrgemad nendest, milleks neid esitleti. Komandörile arvestati ju kangelast…
Meditsiiniteenistuse polkovnik Jevgeni Nikitin, raamatu „Külmad sügavused“ autor väljendus selle kohta märksa avameelsemalt:
„Katsetustel tagasi jõudnud laeva külastas Põhjalaevastiku juhataja admiral Ivan Matvejevitš Kapitanets. Ta õnnitles kõiki edukalt läbiviidud katsetuste puhul, nimetas meeskonda kogu rivi ees „kangelaste meeskonnaks“ ning käskis kõik osalejad esitada riiklike autasude saamiseks .
Autasustamislehed meeskonna liikmetele täideti ning saadeti laevastiku juhtkonnale. Kuid kangelaste-allveelaevnike autasustamist ei toimunud. Vastu vaidles laevastiku poliitosakond, kes ei näinud 1000 m sügavuspiiri ületamises midagi kangelaslikku. Ilmselt seetõttu, et peale poliittöötaja V. Kondrjukovi ( K-278 sampoliit) polnud autasustamiseks esitatud nimekirjas ühtki poliit-töötajat. Ei mõistnud ideoloogilise rinde võitlejad, et oli sündinud põhimõtteliselt uus allveelaevade alamklass.
Pärast aga ei tahtnud enam keegi autasudest rääkida- „Komsomolets kadus alatiseks sügavikku, kus ta oma rekordi püstitas.
Kahjuks ei teatanud TASS sellest unikaalsest saavutusest. Nii laeva komandöri nimi, ega ka see sukeldumine ise ei jõudnud avalikuse ette.
http://video.yandex.ru/users/murzikh/view/42
http://topwar.ru/138-xozhdenie-za-tri-glubiny.html
Vaid üks allveelaev maailmas on sukeldunud sügavamale kui 1000 meetrit.
4 august 1984 aasta. Just sel päeval sooritas allveelaev K-278, mis kõigest viie aasta pärast omandas kurva kuulsuse allveelaevana „Komsomolets“, maailma militaarse meresõidu ajaloos seniolematu sukeldumise- osutid tema sügavusmõõtjal tardusid algul 1000 meetrisel sügavusel, seejärel aga ületasid selle näitaja. Mitte ükski maailma sõjalistest allveelaevadest polnud suuteline sukelduma sellisele sügavusele, nad oleksid laiaks litsutud. Kuid K-278 meeskond asus ülivastupidava titaansoomuse kaitse all.
Sellest, mis allveelaevaga oli tegu, jutustab Põhjalaevastiku Tehnilise valitsuse endine ülem, kontra-admiral insener Nikolai Mormul:
„1983 aastal võeti NSVL sõjalaevastiku koosseisu aatomiallveelaev K-278. Sellest laevast, mis jäi seeria ainukeseks, loodi hiljem müüte. Nii näiteks kirjutati lääne pressis, et tegu on maailma kõige suurema allveelaevaga pikkusega 122 meetrit, laiusega 11,5 meetrit ja veeväljasurvega 9700 tonni. Teda peeti kõige kiirekäigulisemaks. Ei esimene ega teine ei vastanud tegelikkusele. Ja sellele vaatamata oli laev tõeline ime. Tema ülivastupidav titaankorpus võimaldas sukeldumist sügavusele, mis oli kättesaamatu ühelegi allveelaevale maailmas- 1000 meetrit.
Meenutame, et alles 1934 aasta 15 augustil suutis inimene jõuda kilomeetri sügavusele. See saavutus kuulub ameerika teadlasele William Beebele ja sügavmere sukeldujale Otis Burtonile, kes sukeldusid Atlandi ookeanis Bermuda saarte lähedal batüskaafis, mille igale illuminaatorile mõjus rõhk 19 tonni…
Kuid see oli teaduslik eksperiment. Meie aga ehitasime sõjalaeva, mis pidi saama ülisuurte sügavuste jaoks ette nähtud allveelaevade perekonna juhtlaevaks, uueks allveelaevade alamklassiks…
Laeva ehitati kaua. Korpus tehti puhtast titaanist ning uue materjali omandamisel tekkis mitmeid raskusi. Titaan on agressiivne teistele metallidele ning titaankonstruktsiooni sobitamine seeriavarustusega nõudis rohkelt uusi tehnilisi lahendusi. Titaani küllastumine vesinikuga tekitab metallis lõhesid, sestap toimus keevitamine erilises gaasikeskkonnas. Vaeva oli palju, kuid kui laev läbis sügavuskatsetused sellises meeletus sügavuses, selgus, et nähtud vaev oli asja eest.
Unikaalne titaanlaev oli võrreldav kosmilise orbitaaljaamaga. Tema põhiline eesmärk oli terve kompleksi teaduslik tehniliste probleemide tundmaõppimine. Laev oli üheaegselt laboratooriumiks, katsestendiks ning tulevase tsiviilallveelaevastiku prototüübiks- kiirema, kui vee peal toimetavad kauba- ja reislaevad, kindlamad kui lennukid, sest allveelaevade ekspluatatsioon ei sõltu päevaajast ja ilmast.
K-278 paardal oli üks tuumaseade ning relvastus-raketid ning torpeedod, millistest kahel oli tuumapea. Siiski polnud laev ette nähtud tuumalöökide andmiseks ranniku pihta, tema lahinguülesanne oli teine- vaenlase tuumalaevade , “ linnade tapjate“ jahtimine.
***
Niisiis, 1984 aasta 4 augustil suundus „Komsomolets“ sukeldumispunkti, mis asus ühes Norra mere suure sügavusega katlas. Laeva käsutas esimese järgu kapten Juri Zelenski, vanemaks pardal oli Nõukogude Liidu Kangelane kontra-admiral Jevgeni Tšernov, aatomiallveelaevade esimese flotilli juhataja. Tema oli ka Riikliku Vastuvõtukomitee esimees. Sektsioonides asusid ka unikaalse laeva peakonstruktorid Juri Kormilitsin ning Dimitri Romanov.
„Enne sukeldumist kontrolliti hoolikalt kõiki süsteeme, millel olid pardatagused avaused- torpeedoaparaadid, relvad…“ jutustab sellest mälestusväärsest päevast Jevgeni Tšernov, „Mõisteti, et sellelt sügavuselt võidakse ka mitte üles tulla.
Sukelduti aeglaselt- harjumatute sajameetriste astmetena, jäädes igale sellisele astmele mõneks ajaks ning kontrollides sektsioone. Katsetuste programm oli laialdane. Kontrolliti mitte ainult survekorpuse hermeetilisust, vaid ka torpeedode tulistamise võimalikust suurest sügavusest, avariitõusu süsteemi „Iriidium“, mis võimaldas allveelaeval püssirohupadrunite põlemisel tekkiva gaasi abil ballasttanke läbi puhuda.
Kilomeetri sügavusele sukeldumine võttis mitu väsitavat tundi. Iga minut võis jääda ekipaažile viimaseks. On üks asi, kui katselendur riskeerib ainuüksi endaga, omades sealjuures langevarju, hoopis teine aga, kui riskeerid pea saja inimese eluga sealjuures mingit päästevahendit omamata.
***
Jutustab K-278 elektrikute vanem erumitšman Venjamin Matvejev:
„Sel päeval rebiti tsentraalpostil asuva sügavusmõõtja skaalalt must paber, mis oli sinna paigutatud salastamaks sellele kantud eeldatavat sukeldumissügavut. Ahhetasime- 900, 1000, 1100 meetrit…Seda oli kaks korda rohkem, kui suutis sukelduda tavaline aatomiallveelaev!“
Istume Matvejeviga Voroneži peatänaval kohvik „Nemo“ vastas. Sissepääsu kohal läigib Jules Verne poolt välja mõeldud „Nautiluse“ pronksmakett. Minu kõrval on fantastilise sündmuse läbi elanud inimene- sukeldumine 1000 m sügavusele, kordades sügavamale kui tavaline aatomiallveelaev. Ja jutustab sellest kui harilikust asjast…
„Kui 800 meetri sügavusel kuulutati välja torpeedohäire,“ meenutab Venjamin Matvejev, „helistas torpeedosektsioonist mulle mu sõber mitšman Solomin, torpeedotehnik. „Venja, tule meie juurde. Kui midagi, siis lähme kõik koos, korraga…“. Läksin ninasektsiooni. Miini-torpeedo lahinguüksuse komandör vanem-leitnant Trušin asus keskpostil.
Seisin sõbra kõrvale…
Kui avati torpeedoaparaatide esimesed luugid, nägin, kuidas liigatasid hiiglaslikust veesurvest tagumised. Liigatasid, kuid pidasid survele vastu. Torpeedo väljus normaalselt. Kuid surve kasvas. Äkki paindusid sõuvõllid ning võtsid seejärel taas õige kuju. Deidvudi saalesid aitasime vasaratega peale. Dekkidel asuv linoleum hakkas punnitama.
K-278 tüürimees, kolmanda järgu kapten Aleksander Borodin:
„ Hüdroakustik, kes jälgis meie sukeldumist pealveelaeval, vangutas hiljem pead: “Ma oleks teie pärast peaaegu halliks läinud. Selline ragin, krigin…“ Aga meie survekorpus pidas vastu. Surve sellele oli nii suur, et minu raudkoiku paindus vibuna.
700-meetrisel töösügavusel viidi reaktor 100% võimsusele. Lõpuks kandis pootsman, kes juhtis horisontaalroole, ette:
„Sügavus 1000 meetrit. Kreen null, diferent null .“
Sügavusmõõtja osuti oli peatunud neljakohalisel numbril- 1000. Sügavus üks kilomeeter.
Kontra-admiral Tšernov võttis lahinguside kaudu ühendust kõigi sektsioonidega ning tõi väriseva häälega kuuldavale surematu fraasi „Peatu, hetk!“. Seejärel õnnitles kõiki ning sektsioonidest kanti läbi laeva lipp. Tšernov tõi välja pudeli konjakit ning valas selle kümnesse topsi, kõik lõid peakonstruktoritega kokku. Joodi põhjani ja emmati teineteist.
Pinnaletõusuga ei kiirustatud.
„Edu tuleb hoida,“ lausus Tšernov ning pöördus keskpostil asuvate peakonstruktorite poole, „Kui veel kakskümmend meetrit sügavamale sukeldume, kas peame vastu?“
„Peaks pidama,“ vastasid titaanist rekordiomaniku loojad. Laeva ehitamise juht Mihail Tšuvakin noogutas samuti peaga, „Ei lagune.“
Ninh nad sukeldusid 1027 meetri sügavusele sinna, kus veel kunagi polnud pöörelnud allveelaeva sõukruvid.
Saatuse kurja vingerpussi tõttu kaob titaanist rekordlaev viis aastat hiljem just sellesama sügaviku kohal Norra mere põhja. Kuid tookord olid nad võidu tipul…
Ülisügava sukeldumise minutid venisid väljakannatamatult. Otsekui oleks tohutu surve mõjunud mitte ainuüksi korpusele, vaid ka aega kokku pressinud. Minuti jooksul tundus läbi elatavat tund. Sektsioonidest saabusid aga ärevakstegevad ettekanded- siin hakkas jooksma flants, seal purunes korpuse läbimõõdu vähenemise tõttu kildudeks seina kattev puupaneel…
Tšernov viivitas käsuga pinnale tõusuks. Kõike tuli katsetada lõpuni. Seejärel hakkasid seinast kuulidena lendama surve poolt maha lõigatud titaanpoldid. Siiski töötasiid kõik mehanismid tõrgeteta, laev oli suurepäraselt juhitav nii vertikaal- kui ka horisontaalsuunas. Ja mis peamine- ta suutis tulistada sellest sügavikust, jäädes sealjuures kättesaamatuks nii vaenlase sügavveepommidele kui ka torpeedodele, mis oleksid lömastunud poolel teel sihtmärgini.
„Ma ei pidanud vastu ja embasin järjest kõiki laevaehitajaid,“ meenutab Tšernov, „aitähh, poisid…Mõelda vaid, nad mõtlesid selle titaanime välja juba 25 aastat tagasi. 1969 aastal…Ja otsekui tellimise peale sukeldusime „Uime“ (laeva tehase koodnimi oli Plavnik (Плавник)-Uim) sünnipäeval. Ausalt öeldes ei tahtnudki lõpuks sellest sügavusest lahkuda. Kes ja millal siia taas jõuab? Keegi enam ei tulnudki…
Sügavusroolide taga istus sel mälestusväärsel päeval laeva pootsman mitšman Vadim Poluhin. Tema käeliigutustele alludes suundus laev rekordsügavusse. Ta kandis kiivrit, et jumala pärast mingi survega mahalõigatud polt vastu pead ei lendaks
Erumitšman Venjamin Matvejev:
Kontrolliti sellel sukeldumisel kõike, mida vähegi kontrollida sai. Sealhulgas ka ballasttankide püssirohugaasidega läbipuhumise süsteemi. Sellisel sügavusel ei puhu ballasttanke mingi kokkusurutud õhuga tühjaks- ainult püssirohugaaside abil. Tõusime pinnale, õigemini kandusime, 800 meetri sügavuselt tõusmine võttis aega 30 sekundit.
Kontra-admiral Tsernov tõstis periskoobi ning sajatas- kõik ümberringi oli läbipaistmatu.
„Tüürimees, mis sul periskoobiga lahti on? Seniitperiskoop üles tõsta!“
Tõsteti seniitperiskoop. Sama pilt, läbitungimatu hallus.
Avati ülemine torniluuk… ja hakati aevastama. Kogu ümbrus oli paksus püssirohusuitsus. Laev tõusis pinnale, ümbritsetuna paksu suitsupilvega. Kuid siiski tõusis. Senini mõeldamatust sügavusest. Uusimate tõususeadmete abil. Kõik sai kinnitust, kõik õigustas end.
Tähtsaimatest katsetustest tuli ette kanda NSVL Sõja-Merelaevastiku Admiralile Nõukogude Liidu kangelasele Sergei Gorškovile ning valitsuseliikmetele. Sellest siiani ületamata rekordist ei kuulutatud ajalehtedes sõnakestki. Teada saadi sellest alles siis, kui aatomiallveelaev K-278 kadus igaveseks Norra mere sügavustesse. Võib-olla täpselt samas kohas, kus rekord püstitati
Salastatus- no olgu... kuid see, et ekipaaži sellise saavutuse eest ei autasustatud- vaat see ei mahu pähe. Mispärast küll?
Erumitšman Venjamin Matvejev.
Enne sukeldumist lubas admiral Tšernov- autasustatakse kas kõiki või mitte kedagi. Ja nii tuligi välja- ei autasustatud mitte kedagi. Asi oli selles, et saime Norra meres raadiogrammi käsuga pöörduda tagasi baasi ning võtta pardale Moskva admiralid. Tšernov ei tahtnud tagasi pöörduda ning kirjutas vahižurnaali:
„Allveelaeva juhtimise võtsin enda peale.“ Ning käskis sukelduda. „Lustisõitjaid pole meile pardale vaja!“ teatas ta.
Tõsi küll, hiljem sai meie komandör esimese järgu kapten Zelenski Punatähe ordeni, Tšernov aga Oktoobrirevolutsiooni oma. Need olid aga astme võrra nõrgemad nendest, milleks neid esitleti. Komandörile arvestati ju kangelast…
Meditsiiniteenistuse polkovnik Jevgeni Nikitin, raamatu „Külmad sügavused“ autor väljendus selle kohta märksa avameelsemalt:
„Katsetustel tagasi jõudnud laeva külastas Põhjalaevastiku juhataja admiral Ivan Matvejevitš Kapitanets. Ta õnnitles kõiki edukalt läbiviidud katsetuste puhul, nimetas meeskonda kogu rivi ees „kangelaste meeskonnaks“ ning käskis kõik osalejad esitada riiklike autasude saamiseks .
Autasustamislehed meeskonna liikmetele täideti ning saadeti laevastiku juhtkonnale. Kuid kangelaste-allveelaevnike autasustamist ei toimunud. Vastu vaidles laevastiku poliitosakond, kes ei näinud 1000 m sügavuspiiri ületamises midagi kangelaslikku. Ilmselt seetõttu, et peale poliittöötaja V. Kondrjukovi ( K-278 sampoliit) polnud autasustamiseks esitatud nimekirjas ühtki poliit-töötajat. Ei mõistnud ideoloogilise rinde võitlejad, et oli sündinud põhimõtteliselt uus allveelaevade alamklass.
Pärast aga ei tahtnud enam keegi autasudest rääkida- „Komsomolets kadus alatiseks sügavikku, kus ta oma rekordi püstitas.
Kahjuks ei teatanud TASS sellest unikaalsest saavutusest. Nii laeva komandöri nimi, ega ka see sukeldumine ise ei jõudnud avalikuse ette.
http://video.yandex.ru/users/murzikh/view/42
