300-400 km on vist hobuveoga üksuse tegevusraadius, mille läbimisel hobune sööb ära sama palju, kui ise vedada jõuab. Või oli see veohärgadega nii. "kohapealtankimist" võimaldavad ainult üksikud vähenõudlikud hobusetõud, aga ka nende toidulauda mitmekesistati sõjasaagiks saadud toiduga. Igatahes, raudtee laialdase kasutusele võtmisega suurenes armeede tegevusulatus ja ka päevateekond hüppeliselt. Suurte armeede ja suurte sõjatandrite kontekstis rääkides on mehhaniseeritud armee järelveost suuremas sõltuvuses, kui kergejalavägi või ka hobuveol armee. Arvestades, et ilmasõdades osalenud keskmine jalaväelane oli vähenõudlik ja vajas igapäevaselt väheseid varustusekilosid järel vedada, on tänapäevane logistika kõigi oma patareide, määrete, kütuste, eritüüpi laskemoonade, varuosade ja miljoni muu kaubaartikliga väge oluliselt rohkem pidurdav, kui omal ajal hobusesööda järelevedu.
Tommy pole muidugi "tänapäevaste" ja "ümberpaigutatavate" jms moodsate sõnadega iseloomustatud armeede ulmadest võimeline vabanema, olgugi et adekvaatne võitlusvõime
tsiviliseeritud armee vastu ei käi sellega väga kokku. Saagu siinkohal selgitatud ka termin "päris" sõda- see on sõda, kus võideldakse tehnoloogiliselt samal/sarnasel tasemel, organiseeritud ja riiklikult tagatud armee vastu. Ehk siis konventsionaalne sõda. Mittekonventsionaalne sõda on sedavõrd erinev, et seal kasutatavad asjad on suurelt jaolt "päris" sõjas sobimatud, kuna vastasel on neile olemas adekvaatsed vastumeetmed.
Pöördudes tagasi algse teema juurde, olen ma siiralt õnnelik meie puuduva LI ja LL süsteemi üle, mis on hoidnud ära missioonikogemuste liiglaia juurutamise kaitseväes. Ehk siis arengu puudumine on olnud meie arengu alus
