www.militaar.net

Soome 39-44 aasta üksustest annab ülevaate antud lehekülg: http://www.oocities.org/finnmilpge/fmp_erp4.html Osadest neist retkedest võtsid osa ka eestlased.

Veidi fakte:
- The largest patrol: 1300 men
- The longest time behind enemy lines: 59 days
- The longest travel by foot behind enemy lines: c. 500 km
- The longest distance to friendly troops: c. 300 km


Lisaks infot: http://fi.wikipedia.org/wiki/Suomen_kaukopartiotoiminta

Huviline leiab eestlaste kohta materjali:

Erik Appel
"Med döden i hälarna. Högkvarterets fjärrpatruller 1939-1945."
Schildts, Helsingfors 2005

terv
o

Eks need 1300 mehelised "patrullid" olid tegelikult Soome suuskurüksused, mis Laadogast põhja pool, kus rindejoont tei tekkinud, venelaste kolonne sisse piirasid.

Vaevalt seal 1300 mehega luuret tehti.

Soome keelne partio ja eesti keelne patrull on ainult osaliselt kattuvad möisted-terminid, mitte midagi muud, hoolimata filoloogilisest sarnasusest.

Soome "kindralstaabil" oli kaugluureüksusi lausa pataljonide viisi.

Üldiselt kaugluurepatrull oli midagi jao või kõige rohkem rühma moodi.

On mõni üksik erand, et sügavale vaenlase tagalasse tungiti suuremate jõududega - võeti mehi siint ja sealt näiteks hävitama täielikult mõni vaenlase tähtis logistikabaas.

Üks veteran teise järel rääkis spontaanselt sellest, millest üldiselt on vaikitud, ja sellest moodustus Jaatineni romaan „Kalpeat sotilaat“ („Kaamed sõdurid“).

Kirjanik ei häbene kõva häälega välja öelda: Soome sõdadest naasid koju narkosõltuvuses sõdurid.

„Jatkusõja algusest peale pakuti armee isikkoosseisule võitlusvõimet parandavat ravimit pervitiini,“ ütles Jaatinen.

Pervitiin klassifitseeritakse metamfetamiiniks ehk narkootikumiks. Tihti kasutades võib see põhjustada tugevat sõltuvust. Sõja ajal arvati küll, et pervitiin on ravim ja erguti.

„Kuigi sõdur oli väsinud ja näljane, kirgastas pervitiin meeled ning peletas hirmu ja nälja. Seda anti eriti kaugpatrullimeestele, kes tegid pikki retki vaenlase tagalasse,“ selgitas Jaatinen.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/v ... d=59498658

Juhani, kas oskad lähemalt kommenteerida?

Juhani kommenteerib kindlasti asjatundlikumalt, kuid midagi on ka minul ütelda. Pervitiin ei ole kohe kindlasti narkootikum, vaid ainult erguti. Jaatinen ei ole tõsine uurija-ajaloolane, vaid oma raamatukesega sensatsiooni taotlev kirjatsura. Põhiline erguti, mida kaugluuremeestele kaasa anti, oli "hiina tee", needsamad teelehed, mida vabamüügis ega ka toidukaartidega Soomes saada ei olnud tollal. Ja hommikul lõkke ääres ärajoodud kange ja magus tee on tõsine asi, mida kõik seda joonud vast võivad kinnitada. Teine lugu, et soomlased tegid ka inimkatseid heroiiniga. Kas ka nii palju, et mõned või paljud mehed sealt narkomaanideks jäid, ei tea. Pervitiin nüüd küll mingit sõltuvust ei tekita, see on kerge amfetamiinisisaldusega kama. Sakslased jagasid pidevalt raskevõitluspakkides Schoko-kolat kokaiiniga, aga hoopis vähem oli seal sees kraami, kui tänapäeval ninnatõmbajatel. Ameeriklased andsid ka midagi taolist oma strateegilise lennuväe meestele (täpset ainet ma ei tea, aga arvatavasti ka midagi amfetamiini laadset). Ja anti seda mitte pilootidele, vaid pardalaskuritele - kuidas muidu vastu pidada lahtise luugi servas kuulipilduja taga, tundide kaupa ja kilomeetrite kõrgusel valitsevas temperatuuris?

Soome kaugluurepatrullidel oli kaasas piiritust ja pervitiini. Need mõlemad olid aga viimaseks hädavaraks, mitte nii sama kasutamiseks.

Näiteks ülesanne oli juba täidetud ning oldi tulemas tagaaetuna tagasi pikalt reisilt vaenlase tagalast:
- polnud enam süüa
- polnud võimalust puhata
- oli vaja jätkata sellest sõltumata, et oli täiesti kurnatud ja lõpuni väsinud.

Siis kasutati pervitiini viimaseks oljekorreks pääseda.

Mul pole informatsiooni, et kaugluurepatrullides tõsiselt võidelnud meestel oleks pärast olnud probleeme - narkosõltuvusst.

Seevastu mõnedel väga rängalt haavata saanud meestel oli probleeme, sest narkootikume nagu morfiini kasutati valuvaikistiks. Kui juba pikalt kasutanud, nii kasutamisest oli raskusi lahti saada.

Juhani ja metssiga, tänud seletuste eest! Ma arvan, et võitlusgruppide teemas peaks ka sellest aspektist rohkem rääkima, sest eriti sõjategevuse esimeses faasis, kus tõsist sebimist on 25h ööpäevas võib sõduri kuivmoonapakist ikka väheks jääda.

Näiteks ülesanne oli juba täidetud ning oldi tulemas tagaaetuna tagasi pikalt reisilt vaenlase tagalast:
- polnud enam süüa
- polnud võimalust puhata
- oli vaja jätkata sellest sõltumata, et oli täiesti kurnatud ja lõpuni väsinud.

Mida teeb Eesti sõdur siis? hillart, oled Sa logistikutega sellel teemal mõtteid vahetanud?

Mul on kogemus ühest sõjalissportlikust üritusest.
Kolmanda päeva hommikul panid mehed valuvaigisteid. Ei mäleta milliseid aga üsna tavalisi, mis med.paunas oli. Võrreldes minuga kõndisid nagu loomad. Ei tundnud nad piimhapet ega midagi.
Sama on tegelikult spordis. Jalgpallurid, korvpallurid - kõik võtavad üsna tihti enne mängu valuvaigisteid.
Kaloreid peaks ju tegelikult tagumikus varus ikka olema. Kui ülekoormuse valust jagu saab, siis pane nagu robot.

Eesti militaarsportlased oskavad tarvitada suurepäraselt tavasportlaste tooteid. Igasugused geelid, energiabatoonikesed jne. Lisaks pulbrid jalgade korrashoiuks jne. Need hoiavad riistvara käigus. Sellega tegelevad ka kalorid. Mind hakkas nüüd huvitama just vaimu ärksa hoidmine. Peale 24h ärkvel olekut saabub väidetavalt alkoholijoobele sarnane seisund. Seepärast ei lubata USA's politseinikel mitut vahetust järjekst töötada. Otsustusprotsessid lähevad nii käest ära, et pärast ei jõu kohtukeisse kinni maksta. Seepärast on ka USA sõjaväes kokku tõmmatud nö stressiharjutused, kus sõdureid teadlikult ülikaua ärkvel hoiti. Unevõlast tekkiva joobe vastu aitab magamine. Kui olukord ei luba magada, siis kas farmaatsiatööstus ulatab käe?

Kõik farmakoloogia imed on lühiajaliselt kasutatavad ja ajutised. Nagu Juhani ka kirjutas. Väsimus on kumulatiivne (kogunev), kuid puhkus ja magamine mitte (ette puhata ja magada ei saa). Pikemas plaanis on jätkusuutlik vaid selline sõjaplaan, kus mehed saavad puhata ja kaloreid taastada.

Kaloreid peaks ju tegelikult tagumikus varus ikka olema

Depoorasvaga on selline lugu, et selle muundumine süsivesinikeks ehk usable energiaks on väga vaevaline ja kurnav protsess (sh vedelikumahukas) ning inimese võime seda protsessi läbi viia on piiratud. Sestap pole ka võimalik kiiresti ja ohutult kõhnuda. Ja seepärast ongi energiatoidud-joogid süsivesinikest koosnevad.

Mingis osas aitab taas farmakoloogia, aine nimega L-karnitiin
http://en.wikipedia.org/wiki/Carnitine
Selle aine tabletid võiksid küll igal sõduril kaasas olla. Piltlikult öeldes aitab see saada depoorasvast usable süsivesinikke.

Kapten Trumm kirjutas:Pikemas plaanis on jätkusuutlik vaid selline sõjaplaan, kus mehed saavad puhata ja kaloreid taastada.

Soome kaugluurpatrullid viidi vahepeal sügavale vaenlase alale lennukiga - ja oli ülearuseid seljakotte vajalikke asju peidikutesse panemiseks. Polnud vaja kõike tassida seljas sadu kilomeetreid. Niigi mehed olid kui ülekoormatud kaamelid.

Lisaks pikaajaliseid patrulle hooldati õhu kaudu. Langevarjudel kukutati alla raadiojaamle patareisid, süia, uusi saapaid ja kõike muud mis mehed olid endale raadioteel tellinud - isegi shokolaadi, jms.

Aga tihtipeale juhtus, et kui nad olid näiteks hävitanud ronge Muurmanni raudteel nii varem või hiljem jälitajad leidsid nad üles. Koerte jaoks oli muidugi oma nippe nagu mürgised söödat, jälitäjatele pandi ka lokse (miine).

Ikka olid paljud patrullid lõpuks tagaaetud ja pidid kõike jõudu tulle panema.

-----

Aga võib ainult imestada, et Soome kaugluurepatrullide kaotused olid väga väiksed. Unustamata eestlastest patrulli katastroofi.

Unustamata eestlastest patrulli katastroofi.

Kas sellest asjast kuskilt lähemalt ka lugeda saab?

Ei hakka siin eestlastest patrullist rohkem rääkima.

Aga Soomes õpetatakse ka täna välja kaugluurepatrulle tegutsema sügaval vaenlase (Venemaa) aladel. Tahaks loota, et nii tehakse ka Eestis. No, Luurepataljon on olemas, aga ...