www.militaar.net

Kirjastuses Grenader ilmub lähiajal minu poolt vene keelest tõlgitud Arkadi Babtšenko raamat "Sõda Tšetšeenias: ühe sõduri lugu."




Kirjastuse tutvustus:
"Ühe sõduri lugu" on noore Vene sõduri kogemus kahest Tšetšeenia sõjast 20. sajandi lõpul, mis annab väga hästi edasi tänapäeva sõjaliste konfliktide brutaalsust. 1995. aastal oli Arkadi Babtšenko 18-aastane juuratudeng Moskvas, kui ta võeti Vene armeesse ja saadeti Tšetšeeniasse. See oli ühe piinarikka teekonna algus, mille vältel naiivsest kutsealusest sai lahingutes karastunud sõdur. Ta võitles suurtes linnades ja väikestes asulates, purukspommitatud tänavatel ja kaugetes tundmatutes mägikülades.
Babtšenko avab oma raamatus lugejale harvanähtava siiruse ja tarretamapaneva detailirohkusega sõja koledused. Loo teeb erakordseks asjaolu, et Vene sõdurpoistel tuli Tšetšeenias korraga võidelda justkui kahel rindel. Neid aeti kahuriliha kombel lahingusse ning neid mõnitati ja tapeti omade poolt.
"Meie "tööliste-talupoegade" armee, mis on alatise rahapuudusega meeleheitele viidud, mis on nälginud, ilma korteriteta, paljaks röövitud ja õigusetu - see armee on endasse kogunud kogu halva, mis leidub kurjategijatest lumpenite keskkonnas, ta on täiesti pätistunud ja siin valitsevad hundiseadused." Selline on Babtšenko hinnang Tšetšeenias sõdinud Vene armeele."

352 lk.

Hind | EEK 233.13 | EUR 14.90 |

Millal osta saab?

Venekeelne variant (tänud isand Trollile) oli igal juhul väga loetav. Aga muidugi mitte unelektüür naisterahvastele...

Raamat on haruldaselt hea, täpselt ja hästi kirjutatud lugu, kuid siiski ainult AB isiklikult nähtud ja personaalselt läbielatud lugu, ja mitte kopkatki rohkem. Lugedes hoidke silme ees perspektiivi!

Olen lugenud.

Kummaline, kuid juba mitmendat-setmendat korda nõustun 100% metssea seisu- ja istekohaga.
Minu hinnangul lugemist vääriv!

terv
o

Lemet kirjutas:Venekeelne variant (tänud isand Trollile) oli igal juhul väga loetav. Aga muidugi mitte unelektüür naisterahvastele...

Eeee ... mida ma siis unelektüüriks peaks nüüd lugema hakkama?! Sõjaajalugu jms ei kõlba nagu ma aru saan ... Mida meesterahvad siis nüüd soovitavad?! Eks ma siis võtan nüüd Stpehan Kingi ...

Marissa kirjutas:

Lemet kirjutas:Venekeelne variant (tänud isand Trollile) oli igal juhul väga loetav. Aga muidugi mitte unelektüür naisterahvastele...

Eeee ... mida ma siis unelektüüriks peaks nüüd lugema hakkama?! Sõjaajalugu jms ei kõlba nagu ma aru saan ... Mida meesterahvad siis nüüd soovitavad?! Eks ma siis võtan nüüd Stpehan Kingi ...

Hei-hei, kas oleks pidanud lisama sõnakese "keskmisele" naisterahvale? Siin keskkonnas toimetav naisterahvas on nagunii keskmisest märksa erinev, seega vast ei hakka nüüd tüli üles kiskuma ? Unelektüüriks ei sobi see ka meesterahvale ( selleks loen mina "karm" mehetükk Sipsikut, Naksitralle jne.)

oleeg kirjutas:Kummaline, kuid juba mitmendat-setmendat korda nõustun 100% metssea seisu- ja istekohaga. terv o

Eh-hee, vaadake rohkem metsarahva poole ...

Nüüd on siis raamat väljas: http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/s%C ... ugu/653806

Pean oma sõnu sööma - kui vaatasin nüüd eestikeelset tõlget, siis seal oli kirjutatud ikka sõna otseses mõttes p.ska. Millegi pärast ei mäleta, et vene keeles seda olnuks?? Või ma lihtsalt ise ei mäleta. Aga jah, alapeatükk ristilöömistest ja munade mahalõikamisest on selline va holliwood, et raamat paremini müüks ja mitte midagi muud. Lõppude lõpuks, üks keskmine plära, ei muud. Lugege parem Knezys-Sedlickas "The war in Chenchnya".

metssiga kirjutas: Millegi pärast ei mäleta, et vene keeles seda olnuks??

Noh, ega ma seda omast peast sinna küll ei lisanud!

Kui mulle nüüd Kukust õieti kõrva jäi, siis pidada raamatust olema õige mitu redaktsiooni...

metssiga kirjutas:...alapeatükk ristilöömistest ja munade mahalõikamisest on selline va holliwood, et raamat paremini müüks ja mitte midagi muud. Lõppude lõpuks, üks keskmine plära, ei muud.

Ka hetkel loen seda raamatut. Mind panevad ka mõned asjad pead vangutama. Ka mulle on see ristilöömise ja gastreerimise lugu veidi muinasjutu moodi.

Esiteks see, et juuratudengi kohta pisut naiivne. Ma usun, et venelaste seas levisid paljud hirmust ja õudusest tulenevad legendid tšetšeenidest. Sellest annab näiteks tunnistust, kuidas autor kartis Šamil Bassajevi rünnakut Mozdokile. Iseenesest jabur. Pärast 1996.aasta rahu arutleb aga autor, et eilsed bandiidid olid korraga vabadusvõitlejad.

Ma olin ise selles sõjas tšetšeenide poolel. Nägin hulga vangi langenud venelasi. Magasin nendega näiteks ühes ruumis mitmel ööl. Sageli olid lihtsad vene sõdurid tšetšeeni majapidamistes abiks kus mehed sõdimas käisid. Mina nägin kuidas vangidele esmalt enam-vähem korralikud riided osteti ja kõht täis söödeti. Nägin ka konkreetselt ühe vene sõduri vangi võtmist. See oli Staraja-Atagi külas. Ohvitserid jõid ja saatsid kaks sõdurit külla kanavargile, et sakummi saada.
Tšetšeenid võtsid seisukoha, et kui vene sõdurile ema järele tuleb, saab ta poja kätte. Samas tean ka mitut juhust, kus vangid ei tahtnud enam koju minna ka koos emaga! Seega kõike oli. Ja eks igaüks nägi konkreetselt oma kogemusele tuginevat kitsast pilti. Aga hirmul olid suured silmad ja tšetšeenid tegid ka omalt poolt kõik, et seda süvendada. Ei ole ju ka suurte habemete kasvatamine sõja ajal muud, kui vastasele hirmu tekitamine.

Ja teine sõda erines esimesest oluliselt. Esiteks oli islami moment hoopis olulisemal kohal. Teiseks oli suhtumine teine ja asi palju verisem ja jõhkram ka tšetšeenide poolelt.

Lõpetasin eile õhtul kõnealuse raamatu. Algus meeldis, lõpp ajas oksele. Vastikustunne ei tekkinud mitte sõjakoleduste pärast vaid see tonaalsus millega seda lugu esitati. Tuli meelde kogu punane propaganda II MS kohta, olime vähemuses, kannatasime aga võitsime jne. Mulle käib närvisele see kuidas vene rahvas seda paska talub, millesse nad endid panevad ja jääb mulje, et neil puudub vähimgi soov sellest välja rabeleda. Lasevad ennast võimu poolt mutta suruda, joovad, nälgivad, lasevad ennast peksta ja nii põlvest põlve.
Samuti jäi mulle mulje, et autor ei rääkinud ainult enda lugu seal vaid vahendatud oli ka teiste lugusid.
Kokkuvõttes ei kahetse, et lugesin, sest eesti keeles varasemalt minu teada midagi taolist selle sõja kohta ilmunud ei ole.

alban kirjutas:Samuti jäi mulle mulje, et autor ei rääkinud ainult enda lugu seal vaid vahendatud oli ka teiste lugusid.

See on minu arust väga täpne arusaam. Mulle jäi samasugune mulje. Veelgi enam. Arvan, et autor jutustab palju mujalt kuuldud lugusid.

Ma olen raamatu autori vastaspoolelt e tšetšeenidelt kuulnud samuti hulgaliselt legendaarseid lugusid, mida ikka ja jälle räägiti, kuid mille tõepärasust ei saanud kontrollida. Enamuses olid need lood venelaste metsikustest ja verejanulisusest. Seega sama oli ilmselt ka venelaste poolel, tšetšeenide julmusest tekkisid legendid. Isiklikult olen väga palju kuulnud just gastreerimise lugusid. Ilmselt ükksikjuhtumeid oli, kuid mingit teadlikku gastreerimist kindlasti ei olnud nagu ka esimese sõja ajal ei olnud pidevat venelaste kõride läbilõikamist. Pigem olid ka taolised juhtumid erand kui reegel.

Kuid mida tšetšeenid (snaiprid õelda oleks jälle liialdus) tegid, oli see, et nad jahtisid ohvitsere, keda püüdsid haavata tavaliselt jalgadesse laskmisega. Siis passiti neid kes saadeti haavatud ohvitseri lahinguväljalt ära tooma. Taolisi asju oli veel palju.