Vene eriüksused kasutavad Lääne snaipripüsse

[Leo]

Venelased on hankinud oma eriüksustele Austria Steyri snaipripüsse kaliibris 308, lisaks ka Lõuna-Aafrika Truvelod 50 BMG kaliibriga. Hetkel on olnud juttu dessantvägede 7. mägidiviisist ja Spetsnazi 22. eriotstarbelisest brigaadist, nii et peamiselt Kaukaasia suund. Tavaliselt on vene uutes brigaadides snaiprirühm, milles on 16-24 snaiprit, sisuliselt 8-12 SN paari. Spetsnazi brigaad on muidugi erinev teema, sest neil on väike koosseis ja peamiselt tegutsetaksegi jagude ja rühmade kaupa, kuid relvastus on palju mitmekülgsem kui teistes üksustes.

Pakun et luurekompanii snaiprid ja muud üksused põrkavad jätkuvalt ringi SVD erinevate modifikatsioonidega ja brigaadi juurest antakse neile vajadusel paremaid snaipreid juurde koos 308 ja 50 BMG relvadega.

Laskemoon on 308 puhul Norma ja 50 BMG on aafriklastelt ostetud. Eriti kummaline on see, et mõlemad tehased valmistavad mõlemaid kaliibreid, kuid ikkagi osteti eri kohtadest? Lääne laskemoon ja venelastele võõras kaliiber tekitavad kindlasti palju logistilisi probleeme. Miks valiti just sellised kaliibrid, sest 308 ei anna ju mingit olulist eelist 7,62x54R võrreldes? Mina oleksin pigem valinud 300 Win Magi või 338 Lapua Magnumi. Samuti ei ole 50 BMG mingi snaipimise imekaliiber, Truvelo teeb ka 14,5 mm relvi ja oleks kindlasti teinud ka 12,7x108, mis on Vene standardid, kas probleemid on Vene laskemoona kvaliteedis? Pika maa laskmiseks oleks mõistlikum hankida 406 Barrett või 408 Cheytac hoopis, kuid neid 2 kilomeetri kaliibreid on veelgi.

Igatahes on venelastel mingi bardakk selle snaipripüsside reformiga. Kuigi kodumaal valmistatakse häid relvi, on vene relvatehastel probleeme toodangu kvaliteedi tagamisega, seega üksused eelistavad lääne relvi ja laskemoona. Lisavarustus on korralik, Leica laserid ja vaatluspikksilmad ja tuulemõõdikud jne sellele kõrgema snaiprite rühmale. Kõik läänest hangitud.

Tegelikult on see Eesti relvastuse ja väljaõppe planeerijatele tõsine järelemõtlemise koht, sest sõjaliste probleemide korral on just nimetatud tasemel üksused meie peamised vastased. Keegi ei hakka Baltikumis sigatsemiseks Siberist reservväelasi kokku kutsuma ja rongidega kohale sõidutama. Asi püütakse ära teha Leningradi ringkonna ja teiste ringkondade paremate üksustega, sama toimus näiteks Gruusias.

Kui snaiprivõimekus tõuseb ka teistes venelaste ründeüksustes nimetatud tasemele, siis ei ole Eestil midagi vastavat ette näidata. Käputäis korralikke Sako TRG 42 ja PGM Hecate II snaipripüsse Eesti kaadrikaitseväelaste käes on tilk meres, sest nendega varustatakse 1 pataljoni snaiprid ja KV eriüksus. Kogu ülejäänud reserv ja Kaitseliit on varustatud Galil Snaiprite ja M14 TP2dega, mis ei ole võrreldavad Steyri ja Truvelo toodanguga. Eesti snaiprite väljaõpe on kahtlemata hea, kuid kui relvasüsteemide praktiline laskekaugus on 500, kuid vastastel vähemalt 800 ja 50 BMGga 1500 m, oleme halvemas seisus.

Sellises olukorras oleks väga mõistlik hankida Eestisse arvestatav kogus snaipripüsse kaliibrites, mis ületavad oma võimekuselt idanaabrit, sest kaugemalt lastes on suurem võimalus ise tabamatuks jääda.

[kaur3]

Leo snaipriteema osas pole midagi vastu vaielda, kuid lihtsalt kommentaariks.

Keegi ei hakka Baltikumis sigatsemiseks Siberist reservväelasi kokku kutsuma ja rongidega kohale sõidutama. Asi püütakse ära teha Leningradi ringkonna ja teiste ringkondade paremate üksustega, sama toimus näiteks Gruusias.

Külma sõja ajal oli üheks hirmuks asjaolu, et Nõukogude kavalpead pakivad ešelonid kokku kusagil geograafilises sügavuses ja saadavad nad siis õigel ajal sealt kohale. NATO'l olid närvid läbi Ida-Saksas asuvate üksuste pärast, jälgiti baase ja lennuvälju, kuid mida geograafiliselt kaugemale minna, seda vähem nad pilti tabasid. Kui meelde tuletada, siis tulid ka Gruusias mõned õhudessantväelased kohale rongidega. Ka meie ei tohiks seda asjaolu unustada.

[Larry]

No jah, mastaabiefekt toimib siinkohal täielikult - nende mõned eliitväeosad ja meie mõned eliitväeosad... Massiga me neid igatahes ei suuda lüüa, see on kindel. Oleks juba kõva sõna, kui meie väike kaitsevägi jõuaks lõpuks poltlukkude ajastusse, nii et jätkuks kõigile ajateenijatest TLEKimeestele pihku pista. See oleks juba pikk samm edasi õiges suunas, võiksid olla kasvõi 308 kaliibris. Siis ei oleks me vähemasti kehvemate relvadega. Mitte parematega, aga ka mitte halvematega. Praegusi arenguid jälgides kipume teiseks jääma...
Erik - kui t...ad peaksid rongiga Viljandi poole kolistama, siis on asjad juba ilmselgelt pekkis, sest Viljandisse saab sõita vaid Tallinna poolt...

[kaur3]

Ответ #224 : Июня 29, 2011, 02:30:42 pm

В учебном центре Западного военного округа создается новое подразделение - школа снайперов

В учебном центре Западного военного округа создается новое подразделение - школа снайперов. В штат подразделения войдут специально подготовленные офицеры и сержанты: командиры взводов, инструкторы – командиры отделений, а также преподаватели по технике стрельбы.

В учебное подразделение снайперов будут отобраны военнослужащие, проходящие военную службу по призыву и контракту, имеющие соответствующую физическую подготовку и отличившиеся в ходе боевой учебы. Будут учтены и другие качества военнослужащих: характер будущего снайпера, его умение метко стрелять из различных видов оружия, реакция и способность быстро принимать решения. Немаловажным критерием для будущих снайперов станет усидчивость.

Срок обучения специалистов - 2-3 месяца. Всего в подразделении планируется готовить до 150 человек каждый учебный период.

Выпускниками школы будут комплектоваться вновь создаваемые специальные подразделения в бригадах.

http://www.function.mil.ru/news_page/co ... ачкаegNews, 29.06.2011 (14:02)

В каком УЦ и что это за специальные подразделения в бригадах ?

http://www.ryadovoy.ru/forum/index.php/ ... l#msg59493

[Kapten Trumm]

Sellises olukorras oleks väga mõistlik hankida Eestisse arvestatav kogus snaipripüsse kaliibrites, mis ületavad oma võimekuselt idanaabrit, sest kaugemalt lastes on suurem võimalus ise tabamatuks jääda

See pole ainult SN/TL-ga nii, vaid laiem teema. Kokkuvõtvalt
1. meie tegutseme nii, nagu oleks sõda A-stanis, koju kõlbab teiste vana kah ("ajateenijad nagunii lõhuvad ära").
2. koduses relvastuses pole näha, et eriti taotletaks kvalitatiivset ülekaalu põhivastasest.

Täna on EKV põhiüksus jalaväepataljon brigaadi või KRK koosseisus (ok, mis on ka nagu brigaadi poole).

Täna on EKV ainus käegakatsutav kvalitatiivne üleolek võimsama laskemoona kasutamine üksikmehe relvastuses (7,62x51, vähem 5.56x45), täiskuulipilduja olemasolu jaos (mida kaalub muidugi üles vastase 2 kerget KP-d jaos) ning AT-4 kasutamine RPG-7 asemel.

Kustist alates ei näe, et meil oleks mingit käegakatsutavat paremust. Idanaabril on nt (ok, BMP-ga üksustel) TT raketi ja kahuri võimekus (mõlemad 2000 m klassi relvad) jao tasemel (igal jao soomukil on need ju küljes, nt BMP-2-l on ka ilma snaipripüssidetagi võimalus avastatud laskureid kaugelt tülitada).

[kaur3]

Brigaadi snaiprirühma väidetav struktuur.

В начале 2010 на форуме обсуждалась тема «Альтернотивная ОШС МСБ» ,там говорилось что не плохо было бы ввести в штат бригады(полка) роту снайперов. Видно и правда кто то из ГШ читает этот форум или мыслит в том же направлении что и мы с вами.

С 1 июля 2011 в штат 59 ОМСБр 5 ОА ВВО введена СТРЕЛКОВАЯ РОТА:
Управление :
КР(капитан)
СТАРШИНА(ст.с-т)
МСВ(снайперов,специальный)БМП-1- 3 шт.
управление:
КВ(ст.л-т)
1 МСО,2 МСО,3МСО
ЗКВ-КО,КО-2,КО-3(с-т)
СТ.МВ(ефр.),МВ-2(ряд.),МВ-3(ряд.)
НО(ефр.)
СТ.СТР-СН(ефр.)
СТ.СТР-СН(ефр.)
СН(ряд.)
СН(ряд.)
СН(ряд.)
1 СВ,2 СВ,3 СВ(снайперов)КАМАЗ -3 шт.
управление:
КВ (ст.с-т)
ВОД-РТФЛ(ряд.)
1 СО,2 СО,3 СО(снайперов)
ЗКВ-КО,КО-2,КО-3(с-т)
СТ.СТР-СН(ефр.)
СН(ряд.)
СН(ряд.)
СН(ряд.)

http://www.ryadovoy.ru/forum/index.php/ ... 286.0.html

[Leo]

Kaur3, palun tõlgi oma venekeelsed materjalid ära, sest paljudel ei piisa keeleoskusest venekeelsete militaarlühendite mõistmiseks.

Lugesin äsja Ronnie Barretti intervjuud ja sealt tuli mõte, et Eestis peaks pigem panustama just rasketele snaipripüssidele, kaliibritega 50 BMG, 408 Chetytac, 406 Barrett jne. Näiteks Barretti poolautomaat ei ole väga täpne, kui võrrelda sama kaliibri poltlukkudega, kuid on piisavalt täpne, et kergematele soomukitele väga vastik olla laskurile suhteliselt ohutult kauguselt. Accuracy Internationalil on ka poolauto SN relv olemas, sest kliendid nõudsid relvasüsteemi, mis oleks nii täpne kui ka suure laskekiirusega. Mastaabiefekti saavutamiseks ja vastase moraali õõnestamiseks peab relvasüsteeme olema kolmekohaline number ja AP ning API moon kasutuses, et üheski soomusmasinas ei saaks vastane ennast lõdvaks lasta, sest alati on võimalus läbi soomuse pihta saada.

Teised nimetatud kaliibrid on sellepärast huvitavad, et need on tehtud eriti kaugele laskmiseks, üle 2 kilomeetri relvad. Laskemoona valik on muidugi kitsam, kuid vasesulamist treitud kuul on iseenesest päris tõhus kuulivesti ja kergema soomusplaadi läbistaja. Teadmine, et 2 kilomeetri kauguselt võib tulla nähtamatu laskuri kuul, närib kindlasti tõhusalt vastase võitlusmoraali.

Nagu teised on märkinud, on vastasel vähemalt raskekuulipilduja, pigem isegi kiirlaskekahur soomusmasina peal ja sellele relvale meie kergeid üksuseid sihtmärgiks anda ei tohi. Seega tuleb rünnata nii, et vastasel ei ole midagi lasta.

Reaalsuses, kus 2 nädalat teeninud noorsõdureid saadetakse nädalavahetuseks koju 10 € toiduraha säästmiseks kaitseväele, ei näe mina niipea mingeid suuremaid täpsusrelvahankeid ette. Täna on kaitseväelastel ja kaitseliitlastest reservväelastel isiklike jahi- või sportrelvadega rohkem snaipripüsse, kui kogu kaitseväes ja see olukord lähitulevikus ei muutu. Hea seegi, et kaadriüksused soodsate asjaolude kokkulangemisel endale väikese koguse korralikke snaiprirelvi said, nüüd on vähemalt võimalik näha, mis nende relvasüsteemide võimekus on.

Kaitseliidu ametliku snaiprivõimekuse tipp on M14 TP2 ja nii see jääb ka nähtavaks tulevikuks. M14 ei ole ehitatud täpsuspüssiks, vaid ainult selleks kohandatud parema puudumisel. Sellega oleme maha jäänud kõikidest naaberriikidest, sest meie otsustajad ei pea snaiprivõimekuse loomist oluliseks, nagu ei ole ka peetud 20 a jooksul paljude muude võimekuste loomist. Sellises olukorras oleks igasugune paremate snaipripüsside hange oluline samm edasi. Larry mainitud 308 poltlukkusid ei tasu alahinnata, nendega saab korralikult lasta kuni 800 m kaugusele, seegi on oluliselt rohkem kui M14 tänane 500 m. Kuigi kaliiber on sama, tuleneb vahe sellest, et M14 läheb osa püssirohugaase relva ümberlaadimisel kaduma. Lisaks on korralike poltlukkude tehniline hajuvus kusagil 0,5 MOA juures, kui M14 on tavaliselt 1,5-2. Näiteks 500 m pealt on Tikka T3 Tacticali hajuvus snaiprimoonaga hea laskuri käes 7-8 senti, kuid M14 puhul 20 senti. See võib tähendada möödalasku ainult suure hajuvuse tõttu.

[sammal.habe]

offtopic:
vaat sellest ma tunnengi puudust. et keegi õpetaks, kuidas ma oma 308 kaliibrisest Sako Varmindist vajaduse korral 800 m kaugusele lasta saaks.

paraku pole üle 100m tiirugi kusagilt võtta ja jahis üle 200 m lasud on üliharvad. mõni jahimehest laskmisefänn on lõunaosariikides korraldanud üksikuid 300m tiirupäevi, kuid nendele ei pruugi tööinimene pihta saada.

küllap liiguvad samasugused ideed ka teiste kaitseliitlastest jahimeeste peades. KL korraldas koostöös EJS-iga aastakese eest jahimeestele täpse laskmise päeva Männikul, kuid sealgi oli mäletamist mööda 100m maksimum, mida lasta sai.

... Larry mainitud 308 poltlukkusid ei tasu alahinnata, nendega saab korralikult lasta kuni 800 m kaugusele, seegi on oluliselt rohkem kui M14 tänane 500 m. ...

[Leo]

308 jämeda rauaga Sako Varmint on täiesti sobiv snaipripüssiks, eriti mildot sihikuga. Punatäpi ja tavalise jahioptikaga on keeruline ennakuid võtta.

Männiku sisetiirus saab lasta kuni 300 m ja see on kaitseliitlastele tasuta. Igas Eesti piirkonnas on kohti, kus saab täiesti ametlikult lasta oluliselt kaugemale. Laskepäevi viiakse läbi peamiselt kaitseliitlastele, kes on täpsuslaskuri või snaipri ametikohtadel ja vastava koolitusega, lisaks vahel näidislaskmised, mida aja kokkuhoiuks korraldatakse tavaliselt lühematel distantsidel.

Olles näinud paljude jahimeeste laskeoskust ja aidates neil relvi sisse lasta, on 100 m enamikule piisav, sest 300 m sihtmärki ei suudeta reeglina tabada. Ja polegi vaja, sest jahil lastakse üliharva üle 100 m. Tavaliselt on karabiin sisse lastud 50 või 100 m peale ja siis sihtimispunkti tõstetakse või langetatakse mõned sentimeetrid, sõltuvalt looma kaugusest.

Oluliselt aitab ka see, kui laskur mõõdab ära oma kuulide algkiiruse ja teades nende ballistilist koefitsenti, arvestab välja sihikuparandused vajalikele kaugustele. Paljud Kaitseliidu snaiprid on jahimehed või sportlaskurid, kuid on pidanud palju juurde õppima.

Snaipri eriala kursuseid korraldatakse igal aastal ja need toimuvad nädalavahetustel. Kursusele kandideerimiseks on vaja esitada taotlus läbi oma Kaitseliidu maleva KL Peastaapi. Eelduseks on eriala ametikoht. Erandina võib kursusele kandideerida politseiametnik või piirivalvur, kes ei ole kaitseliitlane, kuid oma struktuuris snaiper. Võetakse vastu juhul, kui mõni koht jääb täitmata. Eraisikuid kursusele ei võeta, ainult kaitseliitlaseid ja kaitseväelaseid, sest see on sõjaline koolitus. Snaipri kursus on vaimselt ja füüsiliselt raske ja kõik harjutused on hindelised. Juhuslikud huvilised lähevad ise ära või saadetakse liiga halbade tulemuste tõttu üksusse tagasi.

[alban]

Kodulehe andmetel on Männiku tiirus võimalik ka 300 meetri peale lasta aga pole ise üle 100 m tiirus lasknud.

http://www.hot.ee/malklaskurklubi/lasketiir.html

[Leo]

Pikkade lasketiirudega on Eestis üldiselt kehvasti, mõned kohad on, kuid sinna on järjekord, sest soovijaid on rohkem kui võimalusi. Kui on mitu bronni, siis jagatakse laskepäevi prioriteetide alusel. Esimene on missiooniväljaõpe, seejärel ajateenijate ja kordusõppuste suuremad laskeharjutused, siis tuleb KL kompaniid ja rühmad ning alles peale seda täpsuslaskurid ning muud erialalaskmised, näiteks on ka TTrelvadel ja MPdel probleeme leida laskevõimalusi. Õnneks teevad malevad koostööd, nii saavad mitme maleva snaiprid korraga lasta. Samuti korraldatakse rühma ja kompanii laskelaagris tavaliselt kõikide struktuuris olevate relvade laskeharjutusi, k.a. snaipripüssid. See on üks snaipri peamiseid erialaseid oskuseid lasta igal aastaajal ja igasuguse ilmaga nõutud täpsusega. Selleks peab ka harjutama aastaringselt, paar päeva aastas või kordusõppuse ajal ei ole piisav. Pideva harjutamise vajaduse tõttu saab snaipreid koolitada ainult kaadrikaitseväelastest ja aktiivsetest kaitseliitlastest.

[vetewana]

Eesti Venemaa vahelise võimaliku konflikti saatuse otsustaks ära raskerelvad. Siin pole erilist vahet, mis kaliibris meil need käsirelvad on või kui täpselt nad lasevad. Kuna meil raskerelvi praktiliselt pole siis EKV ülesanne nähtavasti pole klassikalises mõttes riiki kaitsta. See eest on meil ekspeditsiooniüksus, mille abil kaitseme EV iseseisvust Afganistaanis, Iraagis või kus iganes.

Põhimõtteliselt toodavad venelased korralikke snaiperrelvi ka lääne kaliibritele. .408 Chey Tac- Lobejev SVL, .338 Lobajev-OVL, väidetava täpsusega 0.2-.03 MOA. Lisaks veel Tula MC-116R kaliibris .338.

Lisaks vene siseministeeriumi eriüksused kes on palju mitmekülgsemalt, paremate lääne snaiperrelvadega varustatud kui need seni veel üksikud armee omad kaliibris .308 ja .50BMG. Tõenäoliselt leiab nende arsenalist lääne snaiperrelvade paremiku.

Tegelikult siin ei olegi midagi eriti võrrelda, venelased on snaipri asjanduses nagu paljudes teisteski asjades lihtsalt mäe kõrguselt Eestist üle.

[Leo]

Eelnevas postituses on päris hästi kokku võetud tänane olukord, sest klassikalise sõja võidab reeglina see pool, kellel on rohkem rasketehnikat ja oskust seda kasutada. Eks seetõttu ei võtagi idanaabet meie sõjalist võimekust tõsiselt, sest haubitsate ja soomuse arvestuses on meie tase 2 suurtükiväepataljoni (1 155mm ja 1 122 mm) ja 1 pataljon soomukitel.

Mind isiklikult häirib see, et on teada, milline on vastasele kõige ebamugavam võitlusviis - väikesed liikuvad üksused, kellel on miinid, täpsusrelvad ja miinipildujad, sest seda on näidanud nii venelaste enda kui teiste riikide analüüsid. Seda võimekust ei viitsita arendada, selle asemel taotakse miljardeid kroone igasugu ulmeprojektidesse, mille kasu riigikaitsele on küsitav, näiteks transpordilennuki osakud ja miljon krooni aastas iga missioonil oleva mehe peale.

Venelased toodavad tõesti erinevatel kaliibrites täpsusrelvi, kuid need ei ole isegi Venemaal väga levinud. Kas probleemiks on pisikesed tootmismahud või kõikuv kvaliteet ja kõrge hind, kuid venelased ise eelistavad lääne relvi. Suuremal hulgal hakkas lääne snaipripüsse üksustesse tulema läbi Tsetseeni sõdade kogemusega (tsetseenide jaosuurused võitlusgrupid koosnesid TTrelvast, KPst, snaiprist, pioneerist ja mõnest pakikandjast-automaaturist) endiste võitlejate, kes olid erasektoris kõrgema palga peale läinud ja endisi võitluskaaslasi ja üksuseid toetasid. Pilt on kirju, tõesti on esindatud enamik lääne relvatootjaid, k.a. Accuracy ja Sako. MVD üksused on lihtsalt armeest rohkem pildil ja osalevad enamikes konfliktides võrdsetel alustel. Vene siseministeerium ei ole ainult AKSUga relvastatud miilitsad, vaid ka hulk raskerelvastusega pataljone ja brigaade, mis omavad maaväega võrreldavat relvastust.

Snaipri eriala on üks väheseid sõjalisi erialasid, millel väikeriik suudaks suurtega võistelda, kui on piisavalt panustatud väljaõppesse ja relvastusse. Ma ei tea, miks seda ei tehta, sest kasu kaitsevõimele võrreldes kuludega oleks märgatav. Ma ei ütleks, et erinevus on mäekõrgune idanaabri kasuks, kuid nad on oma sõdadest teinud olulised järeldused, näiteks snaipreid koolitatakse ühtse programmi järgi selleks loodud koolituskeskuses ja panustatakse vanadest relvasüsteemidest täpsematesse ja pikema laskekaugusega snaipripüssidesse, selle asemel, et kasvõi SVDd edasi tuunida (see on 1950ndate mudel). SVDl saaks ju ka sihikuid uuendada vms, kuid põhiomadustelt on ta ikka sama 1963ndast aastast relvastuses olnud poolautomaat lasketäpsusega 1,5-2 MOA.

[vetewana]

Eks seetõttu ei võtagi idanaaber meie sõjalist võimekust tõsiselt...

Vaevalt, et meie poliitikud ja kaitseplaneerijad seda meie sõjalist võimekust tõsisemalt võtavad kui meie idanaaber. Senine meie kaitsepoliitika põhineb nähtavasti suuresti sellel, et võtame oma väikeste ekspeditsiooniüksustega osa Washingtoni-Moskva avantüüridest Iraagis, Afganistaanis ja mujal maailmas ehk sisuliselt parim riigikaitse on riigi eksistents lähtuvalt Washingtoni-Moskva huvidest.

[kaur3]

Армия РФ начинает массовую подготовку снайперов, способных убивать врага с расстояния в 1,5 километра

19.10.2011

С 1 декабря в четырех российских военных округах начнется массовая подготовка строевых снайперов. До 2016 года во все мотострелковые и танковые бригады должны поступить в общей сложности около 1 тысячи хорошо подготовленных стрелков, способных поражать противника с расстояния в 1-2 км. Военные объясняют, что снайперы необходимы для высокоточного поражения целей противника, пишут "Известия".

http://www.newsru.com/russia/19oct2011/snaiper.html