www.militaar.net

Loonud sõjaeelsetel aastatel erakordselt õnnestunud amfiibi J2F Duck, tootis firma Grumman üksi ja koos selleks otstarbeks asutatud firmaga Columbia Aircraft Corp tervelt 584 sellist mitmeotstarbelist lennukit-vähe, kui võrrelda seda hävitajate seeriaarvuga, kuid ka kaotused transportamfiibide seas olid märksa väiksemad.


J2F Duck


Teise Maailmasõja aastatel olid need masinad erakordselt nõutud. Mitte eriti suured, kuid piisavalt mahukad lennukikesed vedasid haavatuid, posti, lahingumoona, tegutsesid ookeani kohal allatulistatud pilootide otsingutel ning jahtisid isegi allveelaevu. Loomulikult, õhulahingus viiranguid keerutada oli neil raskevõitu, sellise „saapaga“ kõrgema pilotaaži trikke ei tee, kuid kõige muuga said nad hakkama hindele „5+“.



Kusjuures tundub mulle, et kui mitte Columbia Aircrafti nigelad tootmisvõimsused poleks asja pidurdanud, oleks noidsamu „pardikesi“ toodetud märksa rohkem, kuid paraku siiski nii ei juhtunud. Kuid edu jäi meelde ja kui sõda lõppes, tekkis terve idee- korrata kerge mitmeotstarbelise amfiibi edu. Ja et mitte palju uuesti välja mõelda, mindi väiksema vastupanu teed. Grummani ja Columbia ühise töö tulemus, XJL-1 kujutas endast sedasama „pardikest“ J2F Duck, kuid juba monoplaanina ja märksa võimsama mootoriga, tänu millele loodeti saavutada märksa suurem kiirus ja paremad ökonoomsusnäitajad.



Aeg aga läks omasoodu ja uus lennuk Wright R-1820-56 1350-hobujõulise mootoriga (900 hj „pardikese“ mootori asemel) ja kohtade arvuga juba kuuele inimesele jõudis katsetuste staadiumi alles 1946 aastal, kui kaks masinat (esimene lennuk lammutati tükkideks juba maal toimunud staatiliste katsetuste käigus) toimetati laevastiku katsebaasi, kus katsetati kõiki hüdroplaane. Masina katsetused, millest tõotas tulla merelennuväe uus „tööhobune“, kestsid kuni 1948 aasta septembrini- kõigile üllatuseks ilmnes masinal rohkearvuliselt lastehaigusi. Sõlmede defektid, probleemid plaaneriga- kõik see nõudis aega parandusteks, kuid sõda oli juba lõppenud.



Pinnale ujus veel üks iseärasus- oodatavat võitu kiiruses ei tulnud. Sellise paadiga integreeritud plaaneri kuju juures võitis masin vaatamata võimsuse märgatavale suurendamisele kiiruses vaid mingi nigela 20 km/h. Nii et tegelikuses jäi eeliseks vaid nelja inimese(ülekoormatud variandis kuue inimese) transportimise võime. Vähevõitu kuidagi, eriti teiste lendavate paatide progressi taustal, olgugi et kahemootoriliste, aga selliste, millistele ei käinud üle jõu ka tosina reisija vedu. Ja üleüldse- mere kohal edestavad kaks mootorit ühtainust mäekõrguselt.



Üldiselt lõppes asi sellega, et sõjaväelased lõid sellele „vildile“ käega, firmad viimistlesid masina lõpuni oma kulu ja kirjadega, müües lennuki kolmanda, juba enam-vähem korralikult lendava eksemplari erakätesse. Ja uskuge või mitte- see lendab edukalt tänase päevani. Ja on praegu müügiks.
http://www.warbirdconnection.com/forsal ... umbia.html

http://strangernn.livejournal.com/411114.html