www.militaar.net

isikliku söögiriistana oli ainus tuntud ja tunnustatud asi lozka eks lusikas,standardina alumiiniumist kui just sul endal mönd kaasas polnud

parashat ja suppi süüdi alumiiniumkaussidest ,osades kohtades olidka mingid taldrikud alumiiniumist

lobi seisis suure alumiiniumist kausiga laual

sealt seest tõsteti seda alumiiniumist kulbiga

kompoti või tee jaoks olid emailplekist või alumiiniumist kruusid

õppustel oli sul olemas isiklik katelok,taskus lusikas

räägivad et alumiinium pidi tervisele kahjulik olema aga vene sõjaväes oli soldatitest kõigil kama ,söögu oma parasha sisse ja olgu rahul

Õppes olid alumiiniumist lusikas ja samast materjalist ka kauss,mille pesu korralikust pideva koosseisu jorsid kontrollisid kaussi teispidi keerates ja seda siis näppudega tõsta proovides.Kui üritus õnnestus,oli kõik kena,aga kui kauss juhtus näppude vahelt libisema,siis võis varsti jälgida UFO-de grupiviisilist lendu posudamoika luugi suunas.Polügoonil katelok ja fljaga komplektis alumiiniumlusikaga.Siinjuures küsimus suurele ringile-kuidas lugupeetavad härrased autoratta alla jäänud välipudeli õigeks ajasid? Hiljem ,poolteist aastat, sõin nagu valge inime kahvli ja lusikaga valgetest glasuuritud nõudest ja jõin teed klaasist...endises nunnade söögiruumis

elementarno Watson

pudel vett täis,korralik punn ette ja külma

Utsebkas olid alguses alumiiniumnõud, leivataldrikud plastmassist. Siis mingil hetkel vahetati kogu krempel välja ja toodi asemele savinõud ja kruusid. Alles jäid alumiiniumpotid, millega söök lauale pandi, alumiiniumkulbid ja alumiiniumlusikad. Ei mäleta kas nuge ja kahvleid oli??
Väeosas olid samuti savitaldrikud, päris paksud olid võrreldes normaalsete kodus kasutatavate taldrikutega, millegipärast nimetati neid farforovõe, kuigi portselanist oli asi vist ikka väga kaugel (vist armeeportselan). Kruusid olid emaileeritud, potid kulbid alumiiniumist. Lusikad, kahvlid ja noad siis kasutamiseks söömisvahenditena, nendest lusikad ja kahvlid olid läbisegi nii alumiiniumist, kui ka normaalsest metallist (alumiiniumist nuga pole elus veel kohanud).
Lennukis oli igal mehe kohta komplekt - taldrik, tass, kahvel, lusikas, nuga. Lisaks veel söögitegemise vahendid – kohviaparaat, pliit, potid, pann ja ka materjalid, millest süüa teha.

Mina kasutasin lömmis pudeli sirgeks ajamiseks vee teist omadust. Natuke vett sisse, punn ette ja pliitale.
Aga pärast esimest katset sidusin pudeli kinni sest vastavalt isakese Newtoni seadusele kihutas punn ühes suunas....ja pudel teises!
Seda mõlki, mille ta reaktiivjõul vastu seina kihutades sai, lõpuks välja ei saanudki.

Tuletõrje kirves oli ka hea riist leivalõikamiseks, samuti oli temaga mõnus lihakonserve pooleks raiuda.

Külma ja kuumaga oli pikk ja igav lugu,kui tegu ikka päris viga saanud asjaga.Aga automaadist pauguga padruniga pudelisuust sisse lastes sai asja matsuga konditsiooni

Uhh, Visak, sa ajad lausa hirmu peale.........

Oeh, oleks peaaegu uue teema teinud ja kellel siin džunglis veel ühte puud vaja on!
Noorem kaasvõitleja oli oma otsimisaktsiooni käigus ära põlanud sambla alt välja tulnud eseme, mis tema EKV tausta puhul ka mõistetav. Okupatsiooniarmeest läbi käinutele tuleb tuttav ette ja arvatavasti toob kusagilt mälusoppidest esile nii mõndagi - loodetavasti mitte "maitseelamusi"!

Et tegemist ikka "siniverelisega", siis ka markeering:

Peab vist Ahonenile andma Okupatsioonimuuseumisse?

Meenus selline huvitav rats utsebkast-sööklas olid 10-sed lauad ja kõik riistad mis vajalikud ehk 10 alumiinium supilusikat,emailkruskat,alumiinium taldrikut olid kõik suurte haakidega kinni nagu aida võtmed.Peale sööki pidid intstrumendid taas pundis olema.Nõudepesuruumis olid reas tavalised malmvannid umbes 5tk, iga vanni kõrval narjaadis olev ajateenija.Söökla seina sees olevast august loobiti kogu kola esimesse vanni,sealt söötis sõjamees edasi järgmisse vanni jne. viimasest vannist lendas kraam teisest august taas sööklasse, kus järgmine vahetus oma rokka ootas.Tagantjärele huumoriga mõeldes oli süsteem eriti efektiivne,üleliigset liigutust peaaegu ju ei tehtutki.KRIMM-86.KATSA.

lauanõud olid reeglina valmistatud alumiiniumist , kruusid emaileeritud rauglekist või ka alumiiniumist

põhilised atribuudid sõdurisööklas olid

lozka-lusikas

tarelka -taldrik

batsok-suurem alumiiniumis nõu mille sees oli see kogu see parasha iga laua peal

batsokist tõsteri parasha takrikutele alumiiniumist kulbiga

nugasid-kahvleid ei olnud

kompot ehk magustoit oli eraldi batsoki sees ja tarbiti seda vist plekk-kruusidest kui tee oli ära joodud

võid said igal hommikul oma rattakese,seda määriti leivale (utsebkas oli ka beloi hleb) alumiiniumlusikaga

õppuste ajal asendas kogu seda värki alumiiniumist katelok ja lusikas mis oli pidevalt rinnataskus

pühapäeva hommikul said 1 muna ,osad tegid selle puruks ja määrisid leiva peale

Omajagu komandeeringus viibinuna võin märkida, et söögikohti oli tegelikult seinast seinani. Alates sellisest, kus söökla ukse kõrval kümme-viisteist fajansskraanikausse sooja vee ja maasikaseebiga kuni sigalateni, kus kahel jalal liikumine tõsine kunsttükk oli. Kusjuures söögikoha väljanägemise järgi võis pea 100% ulatuses ka toidu kvaliteedi üle otsustada. Aga Kallebil on jäänud üks kohustuslik atribuut üles tähendamata- see va kümneliitrine(??) tšainik, mis oma tilaga tõstetud londiga elevandipoega meenutas ning mille seest nii tee kui ka "kampot" võtta oli. Ja valge leib kuulus ju lausa ratsiooni sisse ning seda mitte ainult utšepkas, vaid hiljem ka vägedes. Ning kui mälu ei peta, siis anti pühapäeva hommikul kaks keedumuna. Mille kollased osised siis pehme valge leiva peale määriti ja ohtra soolaga üle puistati. Mmmmmm......Samuti igapäevaselt näo kohta üks praetud kala, midagi suure räime ja heeringa vahepealset. Meil väeosas õnnistas söögiriistadeks fajansstaldrikud(enamuses kohtades olid kas alumiinium või roostevaba kausid) ning vahepeal isegi samast materjalist kruusid, mis siiski peagi käibelt kõrvaldati zam po tõlu sisendavate hüüdlausete saatel, et kui tema kodus lõhuks kümnendikugi sellest, milleks meie suutelised oleme, oleks ta ammu naise käest peksa saanud. Samas toideti utšepkas meid niipalju räpaselt, et vähemalt üle kahe päeva sõidutas kiirabi rahvast pimesoolelõikusele.

ja tsainik jäi tõesti kahe silma vahele

Aljuminnõi rasnoss tože zabõli (seesama mille peal kartokaid praeti) .

rasnossid olid meil suht haruldased ,eriti alumiiniumist

väeosas hakati aga viimane poolaasta kasutama klaasplastist rasnosse (seal seati sisse komplekslõuna süsteem)

ja meil oli isegi kontrollimise ajavahemikul näha soolatopse laudadel