www.militaar.net

1991
■20. augustil taastatakse Eesti Vabariigi iseseisvus
■3. septembril otsustab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu moodustada kaitsejõud
■Sügisel kehtestatakse Eestis kohustuslik ajateenistus. 31. oktoobril luuakse kaitsejõudude peastaap, mille ülemaks määratakse Ants Laaneots
■Detsembris algavad peastaabi juures esimesed ohvitseride kursused

1992
■Jaanuaris kutsutakse esimesele kahekuulisele allohvitseride õppekogunemisele 100 reservväelast. Ülemnõukogu sätestab ajateenistuse pikkuseks 18 kuud
■24. veebruaril on Tallinnas esimene Eesti kaitsejõudude paraad pärast Teist maailmasõda
■Märtsis külastab Eestit NATO peasekretär Manfred Wörner
■Märtsis taasluuakse Kuperjanovi ning Kalevi pataljon
■Aprillis asutatakse kaitseministeerium, juunis saab esimeseks sõjajärgseks kaitseministriks Ülo Uluots
■Juunis alustatakse Eesti kaadrikaitseväelaste koolitamist Soomes. Soomlased kingivad eestlastele ühtlasi vintpüsse Sky
■Oktoobris alustatakse Riigikaitseakadeemia Kaitsekolledžis ohvitseride ettevalmistamisega, detsembris asutatakse Kaitseväe Lahingukool

1993
■Jaanuaris sõlmitakse relvatehing, millega Eesti riik ostab Iisraeli riigifirmalt TAAS suurema portsu relvastust ja varustust (Galil-tüüpi automaate, kergekuulipildujaid, miinipildujaid, tankitõrjerakette MAPATS, granaadiheitjaid, raadiojaamu, õhutõrjekahureid) ligi 800 miljoni krooni eest.
■Saksamaalt saabuvad kingitusena esimesed sõidukid IFA, Robur ja Iltis
■Mais kinnitab Riigikogu kaitseväe juhatajaks Aleksander Einselni
■Juulis luuakse Tartu üksik-jalaväekompanii, Pärnu üksik-jalaväekompanii ning Põhja üksik-jalaväekompanii, oktoobris taasluuakse Sidepataljon

1994
■Veebruaris saavad alguse töötasandi suhted Eesti ja NATO vahel, kui Eesti liitub programmiga “Partnerlus rahu nimel”
■Märtsis võtab Riigikogu vastu “Kaitseväeteenistuse seaduse”, millega muu hulgas lühendatakse ajateenistust 12 kuuni
■31. augustil lahkuvad Paldiski kaudu Eestist viimased vene väed
■Septembris otsustatakse luua kolme Balti riigi ühine jalaväepataljon BALTBAT ning Riigikogu võtab vastu “Sõjaaja riigikaitse seaduse”
■Taani kingib Eestile kaks abilaeva — Ahti ja Laine — ning Saksamaa kaks laeva

1995
■Veebruaris võtab Riigikogu vastu “Rahuaja riigikaitse seaduse” ning Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks “Kaitseväe kasutamise seaduse”
■Märtsis osaleb jalaväerühm Estpla-1 Eesti kaitseväe esimesel välisoperatsioonil Horvaatias
■Mais sooritab õhuväe ülem Vello Loemaa kingitud kopteriga Mi 2 esmalennu
■Juulis taastatakse kaitseväe kaplaniteenistus, septembris luuakse Kaitsejõudude Väljaõppekeskus

1996
■Mais kiidab Riigikogu heaks Eesti kaitsepoliitika põhisuunad, mis on esimene kontseptuaalne riigikaitset suunav dokument. Seal sõnastatakse strateegiline eesmärk ühineda NATOga ning esitatakse riigikaitse ülesehituse kaks omavahel seotud põhimõtet: iseseisva kaitsevõime arendamine ja rahvusvaheline kaitsealane koostöö
■Novembris suundub kompanii ESTCOY-1 välisoperatsioonile Liibanoni, üks rühm on teisel välisoperatsioonil Bosnias ja Hertsegoviinas
■USA kingib Eestile maastikuautosid Chevrolet ning Eesti alustab NATOga läbirääkimisi liitumise ettevalmistamiseks

1997
■Märtsis sõidavad Eesti kaitseväelased ÜRO vaatlusmissioonile (UNTSO) Lähis-Itta
■Juulis toimub Pakri poolsaarel ja Ämari lennuväljal esimene suurem rahvusvaheline õppus Baltic Challenge
■Septembris leiab aset Kurkse tragöödia, kus väina ületamisel hukkub 14 kaitseväelast
■USA kingib Eestile püstoleid Colt ja automaate M16, Saksamaalt saame miinitraalerid Kalev ja Olev (Frauenlob-klass) ning Šveitsilt saabuvad kingitusena esimesed Unimogi ja Saureri sõidukid ning pioneertehnikat
■Eesti kaitseväelased osalevad esmakordselt rahvusvahelisel sideõppusel Combined Endeavor Saksamaal

1998
■Märtsis moodustatakse kaitseringkonnad ja nende staabid ning asutatakse Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused
■Augustis luuakse koostöös Läti ja Leeduga rahvusvaheline eskaader BALTRON
■Eestlased osalevad esimest korda Põhjamaade ühisõppusel Nordic Peace
■Soome kingib Eestile 105 mm haubitsaid

1999
■Veebruaris asutatakse Balti Kaitsekolledž
■Märtsis seab valitsus peamiseks eesmärgiks NATOsse saamise ning kaitsekulutuste suurendamise tasemeni kaks protsenti SKTst
■Septembris kiidab valitsus heaks Eesti NATO liikmelisuse saavutamise aastaprogrammi, millega mõtestatakse esimest korda riigikaitset palju laiemalt kui pelgalt sõjalisest aspektist
■Novembris suundub esimene üksus ESTPATROL-1 NATO operatsioonile Kosovosse
■Šveitsilt saame abina veoautosid Saurer, USA-lt poolautomaatseid vintpüsse M14, Rootsilt automaadid AK4, kuulipildujad KSP-58, tankitõrjegranaadiheitjad Carl Gustav ning tagasilöögita tankitõrjekahurid. Soomelt veel lisaks kaks patrull-laeva — Ristna ja Suurop

2000
■Märtsis võtab Riigikogu vastu “Kaitseväeteenistuse seaduse”. Saksamaal Wilhelmshavenis heisatakse Eesti lipp mereväele kingitud miinijahtijal Wambola. Samal aastal saame Saksamaalt ka miinijahtija Sulev (Lindau-klass)
■Juulis sätestatakse ajateenistuse pikkuseks 8 ja 11 kuud
■Oktoobris toimub Lätis esimene Balti pataljoni (BALTBAT) suurõppus Baltic Eagle
■Novembris saabub Eestisse Taani kingitud mereväe lipulaev Admiral Pitka
■Saksamaa kinkis Eestile suure hulga kuulipildujaid MG-3

2001
■Märtsis luuakse Scoutspataljon
■Oktoobris alustatakse Klooga laskevälja arendust, Rootsi kingib kaitseväele terve brigaadi täisvarustuse ja relvastuse. Samas luuakse kaitseväe keskpolügoon
■Detsembris lõpetavad õpingud esimesed Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli kadetid

2002
■Veebruaris avatakse kaitsejõudude peastaabi uus hoone Juhkentali tänaval
■Augustis esitleb õhuvägi USA-lt kingituseks saadud koptereid Robinson R44
■Novembris saab Eesti NATO-lt ametliku liitumiskutse

2003
■Veebruaris heisatakse Saksamaal Rendsburgis Eesti lipp miinitraaleril Vaindlo. Riigikogu võtab vastu “Rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse”
■Märtsis lendab Eesti esimene demineerijate (EOD) meeskond operatsioonile Afganistani
■Mais korraldatakse esimest korda pataljoni õppus Kevadtorm
■Juunis lendab esimene üksus (ESTPLA-7) operatsioonile Iraaki
■Septembris lõpeb piduliku rivistusega Balti pataljoni (BALTBAT) tegevus
■Kaitseväele hangitakse Saksamaalt tankitõrje raketisüsteem MILAN ning 155 mm haubitsad

2004
■Veebruaris langeb esimese Eesti kaitseväelasena välisoperatsioonil Iraagis nooremseersant Andres Nuiamäe
■29. märtsil saab Eesti NATO liikmeks. Belgia hävitajad teevad Eesti kohal tutvumislennu

2005
■Aprillis jõuavad Eestisse esimesed Soomest hangitud soomukid Sisu XA-180
■Mais sõidab Admiral Pitka esimese Eesti üksusena teenistusele NATO reageerimisjõudude koosseisus
■Juunis osaleb Eesti rahvusvahelisel õppusel Amber Hope Leedus, novembris korraldab Scoutspataljon Lätis õppuse Teraskilp

2006
■Veebruaris osaleb jalaväeüksus ESTCOY-2 missioonieelsel õppusel Herrick Eagle koos brittidega. Mais suundub ESTCOY-2 operatsioonile Lõuna-Afganistani Helmandi provintsi
■Aprillis asub teenistusse Taanilt saadud tuukri- ja toetuslaev Tasuja
■Kaitseministeerium hangib Suurbritannialt kolm uut Sandown-klassi miinijahtijat. Samuti tehakse 12,7 mm kuulipildujate hange
■Oktoobris kohtub Tallinnas Afganistanis teeninud Eesti kaitseväelastega kuninganna Elizabeth II

2007
■Kaitseministeerium sõlmib Eesti seni suurima kaitsehanke, millega ostetakse 56 miljoni euro eest lühimaa-õhutõrjesüsteem Mistral
■Juulis sildub miinisadamas esimene Sandown-klassi miinijahtija Admiral Cowan
■Kaitsevägi hangib püstoleid H&K USP

2008
■Jaanuaris asub valmisolekusse esimene kaitseväe üksus Põhjala lahingugrupis
■Mais kirjutatakse Brüsselis alla NATO kooperatiivse küberkaitsekeskuse loomisele Tallinna
■Juunis võtab Riigikogu vastu “Kaitseväe korralduse seaduse”
■Oktoobris toimub reservõppekogunemise Siil 2008 põhiosa ning esimene Balti õhuturbeharjutus
■Algab Ämari lennubaasi renoveerimine
■Detsembris jõuab koju viimane Iraagis teeninud jalaväerühm, ESTPLA-17
■Kaitsevägi saab Hollandist transpordivahendeid ning moodsad snaiperrelvad

2009
■Jaanuaris kiidab valitsus heaks sõjalise kaitse arengukava 2009–2018, mis paneb paika prioriteedid ja investeeringud järgmiseks kümnendiks
■Augustis on Eesti esimest korda juhtriigiks rahvusvahelisel õppusel Open Spirit

2010
■Veebruaris jõuab Kosovost koju viimane Eesti rühm ESTRIF-6
■USA kingib Eestile 81 mm miinipildujad
■Novembris asub operatsioonipiirkonda Adeni lahes teele Eesti esimene laevakaitsemeeskond. Kaitsevägi esitleb Hollandist ostetud soomukeid Sisu XA-188
■Detsembris kinnitab valitsus riigikaitse strateegia


http://www.ekspress.ee/news/paevauudise ... d=61186316

Artikli pealkiri on tegelikult küsimus:

20 aastat Eesti riigikaitset: millised on tähtsamad sündmused?

Lugesin esimest korda-pole paha, keegi on pisut tööd teinud...
Lugesin teist korda-midagi on nagu väga viltu...
Lugesin kolmandat korda-tekkis tahtmine autorilt küsida:

MILLEST KOOSNEB RIIGIKAITSE ?

Kaitseväest?

Igal juhul on artiklis esitatud materjal valikuline ja kallutatud.


terv
o

Puuduvad olulised sündmused nagu

1. Hiina relvade ostmine
2. BTRi-de rekvireerimine (millega üks vene sõjaväepenskar aastaid kohut käis)

Mööda pandud:
1. Rootsi ei kinkinud mitte üksikuid relvi, vaid terve sõjaväeringkonna varustuskomplekti - alustades vormiriietest kuni Bandwagenitel 120 mm miinipildujapatareideni (kokku oli vist 176 relva kui Janes'i uskuda). Ja suure koguse laskemoona kah.

1994 Märtsis võtab Riigikogu vastu “Kaitseväeteenistuse seaduse”, millega muu hulgas lühendatakse ajateenistust 12 kuuni

Kas mitte ei mindud 12 kuulisele ajateenistusele üle juba 1992 aastal?

wudu kirjutas:

1994 Märtsis võtab Riigikogu vastu “Kaitseväeteenistuse seaduse”, millega muu hulgas lühendatakse ajateenistust 12 kuuni

Kas mitte ei mindud 12 kuulisele ajateenistusele üle juba 1992 aastal?

Täpselt nii! 1992a. Viru patis ja 12 kuud.

Pisut veel juttu sama kandi pealt- EKV tarbeks relvaostud ajas. Kirjutanud Toe Nõmm.

Aastal 1991 poleks peaaegu relvitu Eesti riik suutnud end kaitsta isegi väljastpoolt toetatud riigivaenlaste eest. Enese kaitsmata jätmist poleks samas vabandanud miski.

Maailma suurimale relvatäikale, Ida-Saksa rahvaarmee pärandusetombu laiali­jagamisele 1990. aastate algul, polnud eestlastel asja. Sealt saime küll vorme, saapaid ja paar vanemat lennukit (L-410), nagu ka Läti, Leedu, Angola ja Sierra Leone, kuid mitte relvi. NATO riikidelt saime esimesed relvad alles 1997. aastal.

Eesti esimeseks relvaostuks pärast 52aastast vaheaega sai Rumeenia AK-tüüpi automaatide hange suvel 1992, millele järgnes mitu Hiina automaatide, tankitõrjerelvade ja padrunite ostu. Edasi toimus relvastusläbimurre läände, kui sõlmiti kurikuulus Iisraeli relvatehing.

Pärast läbirääkimisi jäi kauba hinnaks 49 miljonit dollarit pluss 11,4 miljonit dollarit intresse pikast, kaheksa-aastasest maksegraafikust tulenevalt. Kaup tuli Eestile tarnida kolme aastaga (1993-1995). Leping allkirjastati jaanuaris 1993 ja see oli kahtlemata risk ka müüjale. Kes tasunuks kauba eest, kui Eestis oleksid asjad “nihusti” läinud?

Kokku saime varustust 12 000 sõduri jaoks harvaesinevalt laias nomenklatuuris, alates 5,56 mm automaatidest Galil, kuuli- ja miinipildujatetest ning kolme eri tasandi tankitõrjerelvadest, lõpetades varuosade, öösihikute, soomusvestide ja sadade väliraadiojaamadega. Seejuures ületas laskemoona maksumus mõnel juhul mitu korda relvade hinda.

Kahetsusväärselt sattus Iisraeli relvatehing päevapoliitilistel põhjustel terava kriitika alla ning sellel on siiani halb maine küljes. Kuid sellele hankele tagantjärele kainelt ja emotsioonitult vaadates oli tegu õnnestunud tehinguga ning seda peamiselt kolmel põhjusel.

Esimene põhjus on see, et Eesti sai kvaliteetsed relvad. Lisaks tavalistele käsitulirelvadele hangiti ka miinipildujaid, tankitõrjerelvi ja sideseadmeid, mis võimaldas meie noorel kaitseväel alustada ka nende relvaliikide väljaõppega. Suurem osa Iisraelist hangitud relvadest on kaitseväes edukalt kasutusel tänaseni. Meie Galili automaate on välismissioonidel kadestanud nii mõnegi meist palju rikkama liitlasriigi sõdurid.

Relvade pikk kasutusaeg näitab, et “kõrberelvad” kõlbavad hästi ka meie kodutanuma lompi ja lumehange ning hädad, mis nendega alguses olid, tulenesid meie endi teadmatusest — valest määrdest jms. Esimene partii tellitud ­ 23 mm õhutõrjekahureid osutus vananenud ja rikkis suurtükkideks. Kuid need asendati müüja poolt hiljem uute ja korras suurtükkidega, kusjuures Eestile jäi tasuta alles ka esimene partii.

Teine Iisraeli tehingu pluss oli maksetingimustelt ja isegi hinnalt soodne leping. Hankel oli pikk, kaheksa-aastane maksegraafik ning kui enamik tellitust oli juba käes, tasusime selle eest jupiti veel aastaid. Defektsed või puudulikud relvad ja nende osad vahetati müüja kulul välja (vigade esinemine nii suure partii puhul on täiesti normaalne). Kui kanda hangitud relvade hulk, kvaliteet ja hind üle tänapäeva, poleks samaväärset relvastust selle raha eest praegu saada võimalik. Toonased hinnad tundusid ülemäära kõrged võrdluses Hiina või Rumeenia kaubaga, mitte aga Lääne-Euroopa toodanguga.

Iisraeli tehing oli kasulik ka heade alternatiivide puudumise tõttu. NATO riikidelt me enne 1997. aastat relvi ei saanud. Me oleks võinud osta massiliselt relvi Hiinast, kuid need oleksime ilmselt varem või hiljem pidanud välja vahetama NATO standardkaliibritega laskemoona kasutatavate relvade vastu.

1990. aastate kasinad kaitse-eelarved ja Iisraeli relvaost viisid selleni, et aastatel 1997-2002 ei teinud Eesti ühtegi suuremat relvastushanget. Samas algasid meil 1997. aastal eelläbirääkimised NATOga liitumiseks, mis tõi kaasa mahuka relvastusabi lääneriikidelt.

Esimene lääne relvasaadetis jõudis Tallinna aprillis 1997 ning sisaldas vanemat tüüpi USA automaate M16A1 ja püstoleid, hiljem ka poolautomaatpüsse M14. Järgnesid Soome haubitsad, Saksa kuulipildujad, Norra miinipildujad ja laevad Saksamaalt, Soomest ning Taanist. Aastatel 1999-2002 jõudis Eestisse massiivne Rootsi abipakett, millega kaeti suur osa Eesti relvavajadusest.

Rootsist tulid automaadid AK4, kuulipildujad Ksp-58 ning tankitõrjegranaadiheitjad Carl-Gustaf. Neid on tänaseks kasutanud kümned tuhanded reservväelased ja kaitseliitlased. Väljanägemise poolest pole tegu küll kõige moodsamate pauguraudadega, kuid nad kasutavad NATO laskemoona ning mis peamine, nende tulejõud ei jää alla tänapäevasematele lääne analoogidele.

2000. aastate esimeses pooles jõudis Eesti kaitse-eelarve tasemele, mis võimaldas meil taas uuemat relvastust ja varustust hankida. Kasutatud varustuse hanked läänest küll jätkusid, kuid uues vormis. Kuna Eesti tasus ise 10-20 protsenti kauba väärtusest, saime keerukamaid ja mahukamaid relvasüsteeme koos hooldusega, rohkete varuosade, laskemoona, autode jm tarvilikuga. Muuhulgas 155 mm raskehaubitsaid, tankitõrje-raketisüsteeme Milan, Soome soomustransportööre ja 12,7 mm raskekuulipildujaid.

2005. aastast on hangetes domineerinud uhiuus relvastus — püstolid USP, 8,6 mm ja 12,7 mm snaipripüssid, moodsad miinihävitussüsteemid Seafox, Rootsi ja Hispaania uued tankitõrje-granaadiheitjad, õhutõrje-raketisüsteem Mistral jm. Vanad automaadid Galil ja Ak4 on moderniseeritud moodsate sihikute jt lisaseadmetega.

Relvastuse ja varustuse hankimine on nagu riigikaitse ülesehitaminegi pika vinnaga ettevõtmine. Asjatundmatud võivad Eesti kaitseväe relvastuse-varustuse kallal hammast teritada. Professionaalsem pilk nendib aga 20 aastat pärast kaitseväe taasloomist, et kümnetele tuhandetele Eesti reservväelastele on ohu korral võimalik välja anda muljetavaldav hulk edukaks sõjapidamiseks vajalikku relvastust — püstoleid, automaate, kuulipildujaid, granaadiheitjaid, miinipildujaid, haubitsaid, tankitõrje- ja õhutõrjesüsteeme. Need on ajakohased ja lahinguvõimelised relvad, kahtlemata parimad, mida noor Eesti riik on lühikese aja ja vähese rahaga suutnud oma sõduritele hankida. Lahinguid ei võida mitte parimad relvad, vaid hea väljaõppe ja kõrge motivatsiooniga sõdurid. Oluline on relvade olemasolu ning sõdurite oskus neid efektiivselt kasutada.

http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arv ... =wekspress

Uus ja läikiv vs vana ja kole:

Kokku saime varustust 12 000 sõduri jaoks harvaesinevalt laias nomenklatuuris, alates 5,56 mm automaatidest Galil, kuuli- ja miinipildujatetest ning kolme eri tasandi tankitõrjerelvadest, lõpetades varuosade, öösihikute, soomusvestide ja sadade väliraadiojaamadega. Seejuures ületas laskemoona maksumus mõnel juhul mitu korda relvade hinda.

Rootsist tulid automaadid AK4, kuulipildujad Ksp-58 ning tankitõrjegranaadiheitjad Carl-Gustaf. Neid on tänaseks kasutanud kümned tuhanded reservväelased ja kaitseliitlased. Väljanägemise poolest pole tegu küll kõige moodsamate pauguraudadega, kuid nad kasutavad NATO laskemoona ning mis peamine, nende tulejõud ei jää alla tänapäevasematele lääne analoogidele.

Rootsist tuli ikka märksa pikem nimekiri, kuigi kohati üsna vananenud, oli see nomeklatuur kaugelt laiem ja seetõttu võiks öelda, et Rootsi tehingu hinna-kauba suhe oli tegelikult kaugelt parem kui Iisraeli omal.

Lisaks jäi märkimata, et Rootsist tuli suur kogus 120 mm miinipildujaid, 90 mm tankitõrjekahureid ja selline tühiasi nagu püstolkuupildujaid M45, mida Iisraelist enne (Uzi) ränga raha eest osteti. Lisaks ebaseksikaid asju nagu lõhkeainet, pioneerivarustust, suundmiine, veekindlas pakendis laskemoona, katelokke, magamiskotte, suur kogus valget maskeerimisriietust jne jne. Rootsi relva-abi pole sugugi vähetähtsam kui Iisraeli ostud.

Mina Iisraeli relvatehingut ei laida, vastupidi - saadi head asjad (eriti aastaarvu vaadates). Kuid salata ei saa, et Iisraeli relvatehing kattis vaid tühise osa Eesti varustusevajadusest. Mis leidis esmase lahenduse alles Rootsi abi käigus.

Aastatel 1999-2002 jõudis Eestisse massiivne Rootsi abipakett, millega kaeti suur osa Eesti relvavajadusest.

Armee ei toimi ainult relvadega. Näiteks selline tühine asi nagu erineva taseme varustus kõikjale jaguvad telgid, magamiskotid, katelokid, alusmatid, meditsiinipaunad, taskulambid, noad, välitelefonid jne jne - neid ei olnud Iisraeli relvahankes ja neid turult ostes saaks kergesti kokku sama summa, mis Iisraelile maksti ja tuleb veel puudugi.

Niiet jään enda juurde - kirjutis (ilmselt tahtmatult) alahindab Rootsi varustuse tähtsust. Armee hanked ei koosne ainult relvadest (Iisraeli hange oli põhiliselt relvaost) ja tihti maksab muu varustus rohkemgi kui relvad. Näiteks jalaväelase isiklik varustus riietest magamiskotini maksab umbes kaks korda rohkem kui tema automaat (nt Galil).

KV-s leiab tänini mehi, kes räägivad, kuidas nad Galil kaisus ja Iisraeli seljakott ja kevlarkiiver pea all külmetasid metsas, külje all vene telkmantel ja peal ruuduline rublaajastu villane tekk. Paljud neist kardavad arstlikku komisjoni, et see need selja või põlvedega välja praagib (mis on sellise "olme" vältimatu osa).

1990. aastate kasinad kaitse-eelarved ja Iisraeli relvaost viisid selleni, et aastatel 1997-2002 ei teinud Eesti ühtegi suuremat relvastushanget

Loe: Ilma 2002 saabunud Rootsi abita oleks KV lähimad aastad olnud eri vastutuse osas "palja tilliga". Oleksi metsas elatud nagu üleeelmises lõigus kirjas. Hoitud end elus üksikostude ja N.armeest maha jäänud sodiga.

Et Eesti sõdur on hommikul puhanud ja kuivade saabastega, on vaid ja ainult Rootsi varustuse teene. Sest nagu näitab elu, niidavad haigused tihti kõvemini kui vaenlase kuulid ja tegelikus elus on metsas tehtud (igitöökindel 60ndate rootsi katelokikomplekt) soe supp kaugelt suurem moraali tõstja kui seksikas digilaik.

lma radariteta, poleks kergrelvastusel ja varustusel mõtet, ilma strateegilise kaitsekontseptsioonita poleks jälle ka radaritel mõtet jne.jne.

Just. Ja lisaks nimet peenikestele asjadele riigikaitsemaja katusel/seinas haigutas suur auk täitsa vundamendis - ehk põhjamaa ilmaolus toimiv üksikmehe/jao/rühma jne varustus, mida enne Rootsi träni osteti jupphaaval ja mitte piisavates kogustes (nt osad väeosad ostsid oma raha eest matkapoe magamiskotte).

Sestap ongi Rootsi abi enamvähem sama epohhiloov kui Iisraeli relvaost.

Hindaksin samuti positiivselt allüksusevarustust, millest Trumm siin juba kirjutas. Rootsi telgid on hoolimata oma kummalistest ahjudest ikka väga efektiivsed asjad. Kusjuures huvitav, et püstitama pole jaotelke paljud siiani õigesti õppinud. Ja 20 inimese nn poolrühma telk ei olevat üldse mõeldud rohkem, kui 15 inimesele. Enne rootsikate tulekut oli aga ikka telgindusega ja välivarustusega suht nutune. Järgmine teema on katelokid ja magamiskotid. Tol ajal oli kaitseväes magamiskottidega nii tuuga, et olen ise ka käinud ajateenijatega metsas kasarmuvoodi tekkidega magamas. Räägiti legendi, et see olla ka osalt Einselni teema, kes oli öelnud, et "kaitseväelane läheb metsa sõdima, mitte magama" ja nii lihtsalt ei hangitud vahepeal juurde magamisvarustust.

Rootsi varustusest võiks pidada viletsamaks osaks rakmeid ja AK-4-sid, mis on ajale jalgu jäänud. Samas meie väeosale ei jagunud 1998-2000 üldse rakmeid ja välja anti vaid salvetaskud vöörihmale. Seega olid ka rootsi rinnahoidjad tol ajal praktiliselt ilmaõnnistuseks. Ise ostsin kaadrina rootsikad endale Tallinnast poest enne, kui need varustusse jõudsid. Ostsin ka lebomati ning magamiskoti. Eesti rakmed-kotid sai meie väeosa 2004.

Millest relvastuse osas puudust tunneksin, on NATO kaliibris püstolid. USP-d ei tundu vajadusi ära katvat ja on kallid. Oleks võinud osta Bundeswehrilt rongitäie vanu P1-sid. Pole küll kõige paremad, kuid siiski lahingvajadusteks enesekaitserelvana täiesti rahuldavad ja peaksid olema ka päris odavad.
Aga oleme lasknud kaua liugu PM-ide peal, mis olid vist üldse ühed esimesed kaitseväe relvad, mida kunagi kõigile jagus.

Kronoloogialistis ei leidnud ma Õhutõrjepataljoni (ÜRÕKP või mis ta algul oligi), Pioneeripataljoni ega Suurtükiväepataljoni asutamist.

Olen seisukohal, et alles Rootsist saadud varustus andis meile võimaluse rääkida reservaremee enam-vähem varustamisest. Olen kohanud "suuri tarku", kelle hinnang rootsi varustusele on olnud vaid üks sõna "pask". Huvitaval kombel eelistas ta poseerida nn "USA" jopes ehk siis oleks pidanud Eesti KV talvevormi liigitama kui mitte "pasa" siis vähemalt "rämpsu" kategooriasse. Kahjuks unustavad targad, et varustus, mis saabus on 60 ndate brigaadi varustus, millele on juurde anti ka 80-90 ndate varustust.
Peamine probleem ei ole selles, et kas on tegmist viletsa või hea varustusega vaid kontseptsiooniga kuidas seda varusutust maksimaalselt efektiivselt ja eesmärgipäraselt kasutada. Ehk parim rohujuure näide on siis selles, et kui sõduritele anti välja nn "pask" rakmed ehk mudel 60 rakmed- maakeeli ka rinnahoidjad, siis sinna juurde anti vahel ka välja mudel 90 seljakotid ja siis targad imestasid kuidas need omavahel kokku ei sobi. Lisaks on probleem selle varustuse nimetuste eestistamisega, selle asemel, et võtta üle rootsi markeeringud leiutati jälle midagi oma. Tulemuseks on see, et laomajandusega tegelased ei teadnud nii mitmeid aastada, mis rootsi varustuse elementidest neil täpselt ka ladudes on.

Ehk kui väga suurel üldistada ja võtta näiteks Rootsi varustusele antud kategoorilisi negatiivseid hinnaguid, siis kandsin ma 1993 aasta ajateenistuses praeguste hinnangute järgi "rämpsu" kuid sama vormi kontseptsiooni kasutati huvitaval kombel kuni 2007 aastani.


Vahelduseks sooviksin vaadat 24.02.1993 paraadi ülesvõtet ja mõelda, kust me tuleme ja kuhu läheme.
http://www.eha.ee/fa/public/index.php?a ... 1307484594

Siin juba kirjustas kuskil kasutaja kangelaspioneer, et Rootsi varustus on toimiv, kui teda komplektis kasutada.
Paraku juhtus EKV-s nagu ikka, kasutati üksikuid elemente ja tulemus oli ootuspärane (keegi polnud rahul)

Rakmed kurdeti vähemahukad - aga nad on kasutamiseks selle teeleherohelise vormiga, kus on metsikult taskuid (isegi selja taga jopel), EKV vormil pole ja nii oligi probleem- ei mahu asjad ära. Seljakotid ja rakmed hakkasid õlgade peale - miskipärast olen näinud laos tervete virnade kaupa väikesi suurusi, mis eesti mehe jaoks ongi väikesed. Rakmeid kombineeriti GL seljakotiga ja vastupidi - paraku ei sobi nad kokku. Ma seljakottide osas (mäletan neid lebomatist tehtud rihmatuuninguid) ei oska täpselt öelda, aga rakmeid oli tegelikult mitmes suuruses, miskipärast nt KL laos olid kõige pisemad....GL asjad on muidugi sootuks teine klass, ka hinna poolest ja neid suures koguses varuda kümnete tuhandete kaupa tähendab kolmetärnilisi arveid (mitte ilmaasjata rootslastel taoline vanakraam laos polnud). Huvitav on jälgida, et viimase talvevormi juures on jalgratta leiutamine jõudnud tagasi sinna, kuhu jõudsid rootslased 50 aastat tagasi, rohelisest kunstkarusnahast kraed ja mütsivoodrid....

Tegelikkuses on ju BW laojäägid täpselt sama "funktsionaalsed" kui Rootsi asjad.

Olen kohanud "suuri tarku", kelle hinnang rootsi varustusele on olnud vaid üks sõna "pask".

Need on matemaatikaoskuseta fantasöörid, kel enamasti puudub ettekujutus asjade hinnast. Jämedalt on üks komplekt isiklikku varustust hinna poolest 20 000 eeki kandis, 50 000 mehe varustuskomplekt seega 1 miljardi eeki. Mis selle miljardi eest kõike saab, arvutage ise. Lisame, et selle summa sees ei sisaldu relva (maksab teist samapaju), soomusvesti, kiivrit, laskemoonavaru, granaate, toitu jne jne). Seega peaks vist üsna selge olema, et meeste varustamine GL viimaste mallidega on küsitava tulemusega raha põletamine.

2000
■Saksamaa kinkis Eestile suure hulga kuulipildujaid MG-3

Minu mäletamist mööda tulid MG-3'd Saksamaalt ikka mitu aastat varem. Kindlasti enne Rootsist saadud Ksp. 58'id...

■Detsembris algavad peastaabi juures esimesed ohvitseride kursused

Ülemöödunud nädalal möödus selle kursuse alguse käskkirja väljaandmisest täpselt 20 aastat. Tähtpäev ikkagi. Oh neid aegu ammuseid .... ja kui ruttu see vahepealne möödunud on.

hillart kirjutas: Oh neid aegu ammuseid .... ja kui ruttu see vahepealne möödunud on.

Kas mälestuste kirjutamist on juba alustatud?