Falklandi konflikt....

[Lohetapja]

Briitide miiniristleja HMS Sheffield oli ca 20 miili põhikonvoist lääne pool patrullimas.

Tänapäeva sõjalaevade puhul sajanditaguste tüübinimetuste kasutamine ei ole antud kontekstis õigustatud.
Õigem on kasutada nimetust hävitaja.

[nublu]

Briitide miiniristleja HMS Sheffield oli ca 20 miili põhikonvoist lääne pool patrullimas.

Tänapäeva sõjalaevade puhul sajanditaguste tüübinimetuste kasutamine ei ole antud kontekstis õigustatud.
Õigem on kasutada nimetust hävitaja.

Offtopic antud teemas, aga eestikeelne ametlik sõjaterminoloogia soovitab just kasutada nimetust miiniristleja. Vähemalt kuni väga hilise ajani...

Destroyer = eskadernõi minonosets = miiniristleja.

Hetkel ei viitsi sõnaraamatuid välja otsida ning lk viiteid anda, aga näiteks eesti-vene-inglise-ja-mis-seal-veel-oli sõjandussõnaraamat ütleb näiteks nii...

Nii et tegemist pole kindlasti mitte sajanditaguse tüübinimetusega.

Ise rohkem nagu lennunduse inimesena kasutan seda nimetust teadlikult, samuti nagu kirjutan igalpool "hävituslennuk" mitte aga "hävitaja".

Et igasugu lisasegadust vältida...

[Lohetapja]

Ei vaidle vastu, et terminoloogiakomisjon sellist väljendit soovitab. Sama soovitab kindlasti ka Veeteede Ameti juures tegutsev merekeele nõukoda. Mõlema komisjoni tööst on sündinud teisigi tõlkeid, mis panevad vaid õlgu kehitama.
Sellegipoolest ei soovita kasutada tänapäeva sõjalaevade puhul nimetust miiniristleja.

[nublu]

Nojah - sõjamerenduse terminoloogiast võiks ju teha omaette teema. Vähemasti oleks kindel teema, kuhu ma postitama ei kipuks

Ise tegelikult mõtlesin 2x kauem termini fregatt juures. Mäletamist mööda tähistas fregatt 3-mastilist kiiret purjelaeva, mis oli kergemalt relvastatud kui umbes samasuur liinilaev. Ning pidi vastast üllatama just kiirusega...

Aga see selleks - tehtagu aga omaette teema ning vaieldagu selgeks mis on mis.

Minu jaoks on antud juhul olulised sõnad nende konkreetses vormis TEHTAGU ja VAIELDAGU....

[donnervetter]

General Belgrano oli üks laevadest, mis elas üle jaapanlaste rünnaku Pearl Harborile, lisaks on ta ainuke laev, mille on uputanud tuumaallvelaev.

[uusmario]

HMS Sheffield' puhul oleks vast tabavam kasutada nime "raketiristleja"

[nublu]

Aga jätkaks parem 2. eskadrilli ning nende Super Etendard'ide seiklustega.

Peale edukat rünnakut HMS Sheffieldile järgnes neile pikk vaikusperiood. Kui esialgu takistasid tegevust kehvad ilmad, siis hiljem kujunes põhitakistuseks info puudumine vastase kohta.

Oma rünnakuis sõltusid Super Etendardid Neptune luurelennukeilt saadud radaripildist. Need olid aga vanad ja väsinud ning lagunesid kiiremini, kui lennata jõudsid.

Siis otsustati kasutada alternatiivseid meetodeid vastase laevastiku leidmiseks. Kuna kõige tähtsamaks sihtmärgiks olid brittide lennukikandjad, siis kästi Port Stanley radarioperaatoreil analüüsida, kus rajoonis tekivad brittide Harrier'ide pildid radariekraanile ning kus need kaovad. Selle kaudse meetodi abil üritati välja rehkendada kaudegi rajooni, kuhu lennukid saata.

Kuid ka britid polnud esimest korda sõjas. Kõigile Harrier'i pilootidele oli antud käsk laskuda lennukikandjatest vähemalt 50 miili eemal allapoole Port Stanley radari nähtavust.

Nii läkski 17. mail sooritatud esimene uue plaani järgi tehtud rünnakukatse nurja. Etendard'ide paar jõudis madallennul rünnakupiirkonda, võttis seejärel kõrgust, et saada radarikontakt vastase laevadega - aga ees laiusid vaid tühjad ookeaniavarused. Ühtegi laeva ei olnud ei silmapiiril ega radariekraanil. Lennukid ei saanud kauemaks sinna tiirutama jääda, sest siis oleks nad ise olnud nähtavad brittide radaritele. Nad laskusid tagasi madallennule ning naassid baasi.

Järgmiseks rünnakupäevaks sai 25. mai - Argentiina rahvuspüha. Ka seekord polnud Etendard'idel kusagilt välist radaripilti loota, kuid otsustati katsetada veidi teistsugust taktikat, Startis taas üks paar, mõlemil lennukil kaasas ühe tiiva all Exocet, teise all lisakütusepaak. Seekord aga oli lisakütusepaak ka lennuki kere all. Lennati Falklandidest märgatavalt põhjapoole. Taas tangiti õhus Hercules tankureilt, kuid seekord ei mindud seejärel mitte kohe madallennule, vaid jätkati lendu endisel kõrgusel itta. Kui oli juba jõutud teisele poole Falklandi meridiaani - võeti kurss lõunasse. Edu loodeti saavutada ootamatust suunast tuleva rünnakuga.

Varsti registreerisid lennukite radariandurid, et nad on briti laevaradarite jälgimise all. Lennukid võtsid suure raadiusega pööranguga suuna selle radarikiirguse allika poole. Samuti hakkasid lennukid rünnaku sooritamiseks tasapisi laskuma. Laskuti taas allapoole briti radarite nähtavust (vaid mingid 15 m merepinnast) ning lisati kiirust, et saavutada raketi väljalaskmiseks piisav kiirus. Alles siis lülitati sisse oma radarid ning neile tekkis kohe pilt tervest trobikonnast briti laevadest. Kiiresti valiti sihtmärgid, andmed sisestati rakettidesse, väike tõus, lask ning järsk pööre ja tagasi madalale ning kodupoole...

Kuid britid olid seekord valvel ning rünnak ei tulnud neile täieliku üllatusena. Super Etendardide radarikiirguse registreeris esimesena fregatt Ambuscade, kes saatis kohe hoiatused ka kõigile teistele laevadele. Kohe tulistati välja radarite segamiseks mõeldud metall-nõelte parvi tekitavad raketid. Lennukikandjalt "Hermes" startisid Lynx helikopterid, mis samuti pidid sarnaste pommidega tekitama vastase radaritele vale-sihtmärke.

Britid ise usuvad, et see tegevus päästis nende lennukikandjad. Üks Exocet rakettidest ilmselt suudeti täielikult ära eksitada ning see pööras kursilt kõrvale ning kukkus kahjutult merre. Teine aga leidis sihtmärgiks rekvireeritud konteinerlaeva "Atlantic Conveyor", tabas seda ning seekord ka raketi lõhkepea plahvatas. "Atlantic Conveyor" oli eskaadris kohe "Hermese" kõrval. "Hermesest" teisel pool oli aga "Invincible". Nii et ka seekord võisid britid öelda, et "läks õnneks".

Rakett lõhkes konteinerlaeva alumisel tekil, mis oli täis veoautosi ning autodel omakorda olid kütusepaagid täis. Puhkenud tulekahi haaras otsekohe olulise osa laevast. Kuid konteinerlaeva väärtuslikum last oli ülemisel tekil - seal seisis kolm Chinook helikopterit, milledest kaks olid just seatud korda ning pidid asuma Falklandidel maabunud vägesi varustama, veel 6 Wessex'it ja üks Lynx. Brittide õnneks olid laevalt juba lahkunud kõik täienduseks toodud Harrier ja Sea Harrier lennukid, ning ka üks Chinook.

Seekord pidid Super Etendardid tankima ka peale lahingut. Kokku kestis lahinglend 4 tundi ja 10 minutit ning selle aja jooksul kaeti rohkem kui 1500 meremiili!

Samal päeval õnnestus A-4 ründelennukeil uputada ka HMS Coventry, nii et argentiinlaste pidupäev oli täielik...

Aga A-4 tegemistest kunagi edaspidi

[Kapten Trumm]

Lisaks ei saa jätta märkimata Exocet rakettide nigelat töökindlust. Sama probleemiga puutus kokku ka Iraak 80ndatel peetud "tankerisõjas" Pärsia lahel, kus raketid lihtsalt ei plahvatanud. Pole ka nagu selget vastust, kas probleemiks oli käpardlik hooldus või muidu prantsuse tehnika iseärasused.

Samas, kui võtta arvesse lennukitelt lastavate Exocetide arvu sõja alguses (viis raketti), siis kaks uputatud suurt laeva näitavad üsna selgesti sedasorti rünnakute efektiivsust ja Briti laevade võimetust tõrjuda isegi üksikuid tiibrakette (mis oleks saanud, kui vastaseks oleks olnud 50 Tu-22M-i, igal ühel 2 Kingfishi tiiva all...

Antud taktika puhul ei suutnud britid hävitada ühtegi Etendardi, kuid samasuguseid skoore vabalangevate pommidega tekitanud A-4-st lasti alla päris kenasti.

[nublu]

Üks kord, kus oleme Kapteni Trummiga ka enam-vähem ühel meelel

Kirjutaks siis ära selle viimase Exocet rünnaku ka ning põhjendaks veidi, miks ma seda Exocet teemat üldse "haibituks" nimetan.

Viimane viies Exocet lasti välja 30. mail. Kuigi järel oli vaid 1 rakett - ülesandele lennati siiski paaris. Teine lennuk oli julgestuseks ning kui esimesel oleks tekkinud radaririke - oleks pidanud sellele ka radariteenust pakkuma. Seekord lendas aga kaasa ka 4 pommidega relvastatud A-4 ründelennukit, mis pidid peale raketi väljalaskmist sellele järgnema nng võimaliku vigastatud sihtmärgi "ära lõpetama". Või siis ründama mõnd teist laeva. A-4 endil radareid ei olnud ning iseseisvalt nad poleks suutnud sihtmärke leida.

Seekord võeti ette lõunapoolne ring, muus osas oli taktika sama mis eelmiselgi rünnakul. Jõudes piisavalt eskaadri lähedale lülitati radarid sisse, valiti sihtmärk, kiire tõus ja raketilask ning SuperEtendardid pöördusid tagasi. A-4 aga jätkasid raketi suitsujälje järgi lendu. Ning jõudsid umbes pool minutit peale raketti sündmuskohale.

Kaks A-4 tulistati praktiliselt kohe Sea Dart õhutõrjerakettide poolt alla, kuid kahel õnnestus laevadeni jõuda ning oma pommid heita. Üks neist väitis, et heitis pommid Invincible'i pihta ning kui ta rünnakust väljus, siis nägi seda tõsiselt suitsevat, ilmselt oli saanud juba eelnevalt Exocet tabamuse.

Argentiinlased kinnitasid veel mitu kuud peale sõja lõppugi, et nende lendureil õnnestus vigastada Invincible'i, kuigi tegelikult olid asjad siiski vähe teisiti.

Seekord jäid rünnaku alla hoopis HMS Exeter ja HMS Avenger, mis olid laevade põhigrupist veidi eemal. Hoiatus raketi saabumisest saadi piisavalt vara, kohe tulistati välja segamisraketid ning Exocet juhiti sihtmärgist mööda. Kiirelt avastati ka sellele järgnenud lennukid ning HMS Exeter tulistas teda rünnanud lennukid Sea Dart'idega alla. HMS Avenger aga selliseid rakette ei omanud, ta hakkas järsult manööverdama ning suutis tema pihta heidetud pomme vältida. "Paks must suits", mida argentiinlased nägid, tuli ilmselt Avenger'i korstnast, sest selle turbiinidele oli pandud kiirelt täiskäik peale, mille juures lihtsalt eraldub rohkelt suitsu.
Samuti tulistas ta samal ajal endiselt radari segamiseks rakette ning ka ühe Sea Cat raketi A-4 suunas, mis aga kumbagi neist ei tabanud.

Seega olid argentiinlased oma AM-39 Exocet raketid ära kulutanud ning rohkem 2. eskadrill lahingtegevuses ei osalenud. Üleshaibituks nimetasin ma selle rolli seepärast, et oma põhiülesannet nat täita ei suutnud. Neil oli algusest peale selge, et neil on kasutada vaid 5 raketti. Lootust neid juurde saada praktiliselt ei olnud. Seepärast sooviti neid kasutada just kõige olulisemate sihtmärkide vastu. Ning põhiülesanne, mis eskadrillile seati, oli briti lennukikandjate vigastamine või hävitamine.

Esimesed HMS "Sheffieldi" pihta tulistatud raketid olid sisuliselt raiskamine. OK, peale oma laeva kaotust oli see oluline moraalitõstmiseks.

Teine ja kolmas katse olid juba tõsisemalt võetavad, kuid raske on ikkagi uskuda, et vaid kahe lennuki ning kahe raketiga rünnates oleks suudetud tulemus saavutada.

Eks sel kõigile ole muidugi ka omad objektiivsed põhjused (meeskond ja tegelikult alles õppis lennukit ja raketti kasutama), kuid tähelepanuväärne on see, et põhiskeemilt olid kõik rünnakud sarnased, kordagi ei üritatud eri suundadest rünnata, ei üritatud rünnakut suurema grupiga, ei üritatud rünnata öösel.

See, et selle "õppimise" käigus saadeti ka 2 brittide laeva mere põhja, oli tegelikult ju päris hea tulemus

Ja seega sobisid mehed igati avalikkuse ees kangelasteks teha - 3 rünnakut ja kaks laeva ning mitte ühtegi kaotust omalt poolt.

Mis aga puutub Exocet'sse, siis oli see tõesti üks üsna ebakindel riist. Nimelt olid angertiinlased ostnud ka selle laevaversiooni MM-38. Ning kuna oma laevadega riskida ei tahetud, siis monteeriti osa neist laevadelt maha, saadeti lennukil Falklandile ning monteeriti autokasti. Ühel sellisel improviseeritud raketiseadeldisel õnnestus tabada HMS Glamorgan'i, kuid rakett jällegi ei lõhkenud. Seekord suutis laevameeskond ka puhkenud tulekahju kustutada, nii et laev sai vaid kergeid vigastusi.

Kui aga vaadata näiteks Argentiina lennuväe aktiivsust 21.-25. maini (San Carlose sillapea moodustamise ajal), siis sooritasid selle hävitus-, hävituspommitus ning ründelennukid neil päevil 180 lahinglendu. Neist enamuse samuti tegevusraadiuse piiril, lisatankimisega õhus (vaid kerged ründelennukid said baseeruda Falklandil). Neist 180 lennust 117 juhul jõudsid lennukid sihtmärgini, kokku 19 lennukit kaotati (iga kuues sihtmärgini jõudnud lennuk, mitte pool eskadrilli ) ning just need lennukid tegid ära põhitöö vastase maabumise takistamisel.

Aga see polnud enam sugugi nii seksikas, mis seal toimus. Ja sestap haibitigi neid viite raketti ning 2 laeva.

BTW - 2. eskadrilli edukate rünnakute protsent tuleb isegi muude üksuste omast märgatavalt madalam. Kokku tehti üldse 10 lahinglendu (viis lendu à 2 lennukit), neist sihtmärgi tsooni jõudis vaid 6. 40% lendudest pöörduti tagasi ülesannet täitmata.

Kui võrrelda seda teiste üksuste tulemusega sel 5 päeval 117:180=65%

Huvi pärast uurin, kas leian kuskilt ka kogu kampaania jooksul tehtud lendude statistikat...

[Kapten Trumm]

Tegelikult oli Argentiina kampaania maha mängitud juba sellega, et argentiinlased ei suutnud paigutada saartele piisavalt tugevat lennuväegruopeeringut. Seal asuv lennuväli oli nimelt tollal argentiinlaste käes olevatele reaktiivlennukitele ohutuks kasutamiseks liiga lühike ja seetõttu tõsisemaid lennumasinaid saartel polnudki.

Inglaste võimalused lüüa rivist välja tugeva hävitajate grupeeringu kaitstavat lennuvälja olid aga väikesed, sest
1. laevadel baseeruvad Harrierid ei kandnud piisavat lahingukoormat, et sellist kapitaalset ehitust jäädavalt rivist välja lüüa, lisaks oli nende arv väike. Raskemad, F-4 kandvad Royan Navy lennukikandjad olid aga just-just käigust maha võetud.
2. Lihavõttesaarelt ja Inglise emamaalt käivad inglaste pommitajad lendasid läheduses asuvate baaside puudumise tõttu omapäi ja vaevalt oleks nende rahulikuks toimetamiseks vajalikku air superiority't suudetud Harrieridega kehtestada.

Märkimisväärne on fakt, et tehnika puudus oli sedavõrd terav, et Falklandil asuvate Argentiina radarite "kustutamiseks" pandi sõja käigus strateegilistele pommitajatele kiirkorras radaritõrjeraketid alla.

Pole palju oletamist vaja aru saamaks, et paar eskadrilli saartel korralikult kaitstud lennuväljal oleks sellisel kujul inglaste mereoperatsiooni võimatuks muutnud. Harrierid on olematu tegevusraadiusega ja nende kasutamiseks pidanuks laevad olema saarte lähedal Argentiina lennukite pidevate rünnakute all, kes lähedalt tulleks kandnuks rohkem pomme ja omanuks paremat infot olukorrast. Go back to p 1.

Arvake, mida tegid britid peale saarte vallutamist? Saartele istutati F-4 üksus

[paul]

Exocetidest - lugesin paar aastat tagasi kuskilt, et brittidel õnnestus prantsustelt rakettide miski killswitch välja pressida. Ehk siis - vaadati, et Exocet tuleb, saadeti raadiosignaal ja lõhkepea deaktiveerus. Seletaks nende suhteliselt madalat toimet.

Kust pärit ja kuivõrd see lugu müstikavaldkonda kuulub, ei tea.

edit:
http://www.guardian.co.uk/world/2005/no ... oks.france
http://archive.newsmax.com/archives/ic/ ... 5709.shtml

[nublu]

Hm, kirjutaks siis järgnevaks midagi operatsioonist Black Buck

Tegelikult oli Falklandi saartel üks kapitaalsem lennurada, mida vähemasti osad argentiina lennukid oleks saanud kasutada. Port Stanley. Täislastis Super Etendardile kippus see lühikeseks jääma, aga vaid pommide ning poole kütuselastiga A-4 oleks saanud sealt suht vabalt opereerida. Argentiinlased tegid aprillis ka vastavaid treeninguid ning pikendasid betoonrada terasmattidega, et maandumine oleks ohutum. Plaaniti ka pidurdussüsteemide paigaldamist.

See lennuväli tegi muret ka brittidele ning lennuraja "rajalt mahavõtmiseks" plaanitigi operatsioon Black Buck. Tegelikult - see oli rida operatsioone, iga lend sai oma numbri Black Buck 1 kuni 7, neist viis olid edukad, kahel korral pidi lennuk enne sihtmärki tagasi pöörduma.

Lähim lennuväli, millelt saadi Falklande rünnata, oli Ascencioni saarel, mis on oma nime saanud siiski Ülestõusmise pühade järgi, Lihavõtte saared on Vaikses ookeanis

Saared ise kuuluvad brittidele, kuid lennuväli seal -Wideawake - oli antud jänkidele kasutada. Loomulikult polnud aga brittidel mingi probleem saada omakorda USAFilt luba ja ka reaalset tehnilist tuge selle op'i läbiviimiseks.

Asja taustaks ka niipalju, et ainuke lennuk, kes sellist vahemaad oleks suutnud läbida ja sihtmärgi kohal pommid alla poetada, oli Vulcan. Kuid see oli tegelikult samuti juba plaanitud relvastusest maha võtta. Meeskonnad polnud ammu enam treeninud õhus tankimist ning tavapommidega pommitamist, kuna nende senine roll oli pigem keskmaa-tuumapommituslennuk Euroopa sõjateatri jaoks. Enamuselt lennukeilt olid isegi õhus tankimise seadmed maha monteeritud. Kuna nüüd aga tekkis äkki paaniline vajadus nende seadmete järele (analoogseid kasutasid ka Victor tankurlennukid ning Nimrod luurelennukid), siis asuti neid kiiresti igalt poolt kokku kraapima. Kõige kaugemalt olla käidud nende komplekti järel Kalifornias, kuhu oli lennundusmuuseumisse just antud üks Vulcan. See komplekt laenati sealt ainult sõja ajaks, pärast anti ilusti tagasi

Lend Ascencioni saarelt Falklandile ning tagasi nõudis ühe Vulcani kohaletoimetamiseks 18 Victor tankurlennuki kasutamist. Sest tankurid pidid omakorda ka tankima neid tankurlennukeid, mis pidid "pikemad otsad tegema". Tegelikult kasutatud lennukite arv võis aga olla veelgi suurem, sest olid olemas reservlennukid, ning ka üks ning sama tankurlennukd võis sama op'i ajal sooritada kaks lendu - esimene "lühike ots", tagasi baasi, uus tankimine ja siis õhku et teha ka "viimane lühike ots" naasvate lennukite vastuvõtmiseks.

Kuna Vulcan'ite meeskonnad polnud ammu õhus tankimist harjutanud, siis said need ka ühe lisa-meeskonnaliikme - kogenud Victori piloodi või tankimisspetsialisti, kes võttis juhtimise üle vaid tankimise ajaks. Nii et pilootide vajadus ületas lennukite vajaduse veelgi rohkem...

Black Buck 1 - 30. aprillil startis 2 Vulcan'it, üks neist oli sunnitud tehnilise rikke tõttu kohe tagasi pöörduma. Teine jõudis 1. mai hommikul sihtmärgini ning heitis pommid. Ning heitis täpselt. Vulcanil oli 21 pommi, vastavalt operatsiooniplaanile pidi need viskama 35-kraadise nurga all raja suhtes, nii et vähemalt üks neist tabaks lennurada, ülejäänud aga kahjustaks muud lennuvälja territooriumi. Nii ka tehti - üks pomm tabas täpselt lennuraja keskkohta.

See rünnak oli argentiinlastele täielik üllatus. Hoolimata sellest, et neil oli saarel radar olemas. Vulcan lähenes saarele madallennul, vaid vahetult enne saart tõusis ca 3000 m kõrgusele, ja sellelt pommitamine oli juba lust ja lillepidu.

Black Buck 2 - 3.-4. mai, lendas üks Vulcan, pommitas täpselt samamoodi, kuid pommid heideti lennuraja sellesse lõppu, mida argentiinlased olid pikendada üritanud. Eesmärgiks teha võimatuks ka raja pikendamine.

Black Buck 3 - op jäeti ära tugeva vastutuule tõttu. Oleks teinud tankimised ja nende arvestamised veelgi keerulisemaks.

Black Buck 4 - op jäi ära ühe tankurlennuki vigastuse tõttu.

Black Buck 5 - see oli juba radarivastane op 31. mail. Argentiina radarid saarel tegid brittidele suurt meelehärmi. Ja nii nad olid siis valmis ka kasutama suurt lennukit ja kaugelt, et neid vaikima panna. Päris hästi see neil ei õnnestunud. Shrike lõhkes mõned kümned meetrid argentiinlaste põhiradarist eemal. See sai kergemaid vigastusi, kuid jäi töökorda. Küll sundis see aga radarimeeskonda ettevaatlikumaks. Ning vähima rünnakukahtluse korral lülitati see edaspidi lihtsalt välja.

Black Buck 6 - 3. juunil taas rünnak üheainsa Vulcan'iga ning sihtmärgiks seekord argentiinlaste õhutõrjekahurite juhtimisradar. Selle võtsid britid maha.

Black Buck 7 - 12. juunil tehtud viimane rünnak lennuvälja vastu, seekord pommitati selle idaosas asunud hooneid.

Nende rünnakute efektiivsuse osas on muidugi kõvasti vaidlusi olnud. Aga üldiselt britid arvavad, et lennuvälja osas nad oma eesmärgid saavutasid, radarite osas - ainult osaliselt.

Sest neil oli selge, et nad ei suuda olemasolevate vahenditega lennuvälja täiesti kasutuskõlbmatuks muuta. Nende eesmärgiks oli seda rikkuda vaid niipalju, et vastase kiired reaktiivlennukid seda ei kasutaks. Ning seda nood ei teinud. Kuigi veel aprillis valmistusid selleks.

Radarirünnakutel suudeti veidi rikkuda argentiinlaste võimet saada üldist pilti õhus toimuvast ning rikuti täielikult õhutõrjekahurite tulejuhtimisvõimekus. Aga need kahurid tegid ründelende sooritavatele Harrier'i pilootidele palju peavalu...

Ise-enesest võib muidugi küsida, et kas see oli just kõige mõistlikum ressursikasutus - saata see Shrike sellise kütusekuluga ühte kahuriradarit purustama.

Argentiinlased loevad oma võiduks seda, et neil oli toimuvast radaripilt olemas kogu konflikti jooksul. Ning Port Stanley lennuvälja kasutasid Hercules transpordilennukid ning Pucara ründelennukid samuti kogu aeg...

[Kapten Trumm]

Õiglane oleks ka mainida, et puhtalt A-4 lennuväljana ei oleks sellest palju kasu olnud, sest põhiline hävituslennuk oli argentiinlastel Mirage oma kõikvõimalikes variatsioonides ja ilma hävituslennukite katteta ei oleks nende A-4de eluiga kuigi pikk ikkagi olnud. Mirage oli aga neist lennukeist kõige kapriissem maandumisraja suhtes. Ehk siis argentiilaste air superiority'st oleks saanud teoreeriliselt asja vaid Mirage osalusega. Ja ainult Mirage oli võimeline Vulcan'e reaalselt ohustama. Eelhelikiirusega A-4ga oleks Vulcani püüdmine päris keerukas tegevus. Kokkuvõttes on asja võti ikkagi Mirage ja stardirada.

Seega "oleks" ikka pidanud raja kapitaalselt pikemaks tegema.

Teine asi, mis puudutas Puccaraid, siis need lennukid said kenast hõrendatud SAS korraldatud öises reidis Port Stanley lennuväljale, kus suurem osa neist lihtsalt maapeal puruks lasti. Seega - nad lendasid, aga nendest suurem osa hävitati juba enne kui põhifaas selles sõjas algas.

[nublu]

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult tegutsesid A-4 ja Dagger'eid enamuse ajast ilma Mirage'ide õhukatteta. Vaid esimesel rünnakul olid Mirage'id saadetud ründelennukite gruppi katma, see aga lõppes Mirage'ide jaoks kurvalt - 1 lasti alla, teisel sai kütus otsa, üritas Port Stanley's maanduda, aga sai vähe tuld omadelt lisaks ning kukkus ka puruks.

Sellest ajast peale Mirage'id otseselt ründegruppe ei saatnud. Ründegrupid tulid madalalt ning varjusid vastase radarite eest vee kohale. Mirage'id manööverdasid kusagil eemal kõrgustes, et vastase tähelepanu kõrvale juhtida. Madalale nad laskuda eriti ei julgenud, sest seal tegid Harrier'id neile oma uute AIM-9L Sidewinder'itega üldse kohe 1:0 ära.

Hiljem loobuti Mirage'ide saatmisest lahingute rajooni üldse. Pettemanöövreid vastase ärritamiseks tegid rekvireeritud eralennukid, mis olid koondatud eskadrilli Fenix. Mirage'id olevat väidetavalt tõmmatud tagasi just Black Buck operatsioonide pärast - kardeti et mõni järgmine neist võib tabada mõnda mandril asuvat Argentiina lennuvälja ja valmistuti nende tõrjumiseks. Oli ju Ascencionist startivatele Vulcanitele suht sama kas lennata Falklandini või teha väike pööre ning pommitada midagi mandrilt.

Kuid oma põhjus võis olla ka selles, et Mirage'idel puudus õhus tankimise võimekus ning lennud Falklandi tsooni ning tagasi olid nagunii tegevusraadiuse piiril. Kuna nende ülesannete hulka enam ei kuulunud otseselt õhulahingusse astuda - milleks ilma-aegu riskida kallite hävituslennukitega kui odavad Learjet'id tegid sama töö ära...

Nii et A-4 oleks võinud kasutada Port Stanley lennuvälja küll.

Muidugi oleks palju parem olnud, kui seal oleks saanud baseeruda ka Mirage'id.

[Kapten Trumm]

Mirage mõte on hoida eemal Stanley lennuvälja pommitamine. Väga kahtlane, kas inglased oleks neid Vulcane sinna sellisel juhul saatnud. Harrieride võime kahjustada nii suurt objekti aga oli suht olematu, kuna nendel pole selleks lihtlabaselt kandejõudu.

Kui Stanley lennuväli on operational, siis kasvab tohutult A-4de ja Etendardide sortie rate, piltlikult oleks inglased iga päev mitu lennurünnakut kaela saanud.

Miragedega saab samuti pakkuda neile top cover'it ja hoida Harrierid A-4'de strike package'st eemal.

Tegelikult Miraged ei üritanudki eriti dogfighti alustada, kus osades distsipliinides oleks neil olnud tegelikult paremus - kiirus, kiirendus, vertikaalkiirus ja arvan, et reaalselt pole ka horisontaalpöörete näitajad nii viletsad. 1967 lendasid juudid samade lennukite ja sama algeliste rakettidega Egiptuse MiG-17 vastu (mis on umbes sama manööverdusvõimeline kui Harrier) ja edukalt. Pigem võiks öelda, et Harrieride lendurid võitsid peamiselt päeva.

Samas Harrieride õhuülekaal on väga kahtlane, kui nende emalaev satub pidevate rünnakute alla. Piisab ühest lennukipommist keset tekki ja ongi lennud lennatud. Inglaste ülekaal oli vägagi õhuke ja vähegi initsiatiivikama tegevusega Argentiina poolt oli seda lootust kallutada küll ja küll. Harrier oma hooldusmahu juures istub rohkem angaaris kui lennutekil ja tegelikkuses lendasid nad väga väikeste gruppidena, kui sul 4-le Harrierile sajab 10 Miraget kaela, mida assisteeritakse radaritega, siis ei saa nende eluiga pikk olema. Sellises olukorras tekib vältimatult "unseen shooter" olukord.