Hm, kirjutaks siis järgnevaks midagi operatsioonist Black Buck
Tegelikult oli Falklandi saartel üks kapitaalsem lennurada, mida vähemasti osad argentiina lennukid oleks saanud kasutada. Port Stanley. Täislastis Super Etendardile kippus see lühikeseks jääma, aga vaid pommide ning poole kütuselastiga A-4 oleks saanud sealt suht vabalt opereerida. Argentiinlased tegid aprillis ka vastavaid treeninguid ning pikendasid betoonrada terasmattidega, et maandumine oleks ohutum. Plaaniti ka pidurdussüsteemide paigaldamist.
See lennuväli tegi muret ka brittidele ning lennuraja "rajalt mahavõtmiseks" plaanitigi operatsioon Black Buck. Tegelikult - see oli rida operatsioone, iga lend sai oma numbri Black Buck 1 kuni 7, neist viis olid edukad, kahel korral pidi lennuk enne sihtmärki tagasi pöörduma.
Lähim lennuväli, millelt saadi Falklande rünnata, oli Ascencioni saarel, mis on oma nime saanud siiski Ülestõusmise pühade järgi, Lihavõtte saared on Vaikses ookeanis
Saared ise kuuluvad brittidele, kuid lennuväli seal -Wideawake - oli antud jänkidele kasutada. Loomulikult polnud aga brittidel mingi probleem saada omakorda USAFilt luba ja ka reaalset tehnilist tuge selle op'i läbiviimiseks.
Asja taustaks ka niipalju, et ainuke lennuk, kes sellist vahemaad oleks suutnud läbida ja sihtmärgi kohal pommid alla poetada, oli Vulcan. Kuid see oli tegelikult samuti juba plaanitud relvastusest maha võtta. Meeskonnad polnud ammu enam treeninud õhus tankimist ning tavapommidega pommitamist, kuna nende senine roll oli pigem keskmaa-tuumapommituslennuk Euroopa sõjateatri jaoks. Enamuselt lennukeilt olid isegi õhus tankimise seadmed maha monteeritud. Kuna nüüd aga tekkis äkki paaniline vajadus nende seadmete järele (analoogseid kasutasid ka Victor tankurlennukid ning Nimrod luurelennukid), siis asuti neid kiiresti igalt poolt kokku kraapima. Kõige kaugemalt olla käidud nende komplekti järel Kalifornias, kuhu oli lennundusmuuseumisse just antud üks Vulcan. See komplekt laenati sealt ainult sõja ajaks, pärast anti ilusti tagasi
Lend Ascencioni saarelt Falklandile ning tagasi nõudis ühe Vulcani kohaletoimetamiseks 18 Victor tankurlennuki kasutamist. Sest tankurid pidid omakorda ka tankima neid tankurlennukeid, mis pidid "pikemad otsad tegema". Tegelikult kasutatud lennukite arv võis aga olla veelgi suurem, sest olid olemas reservlennukid, ning ka üks ning sama tankurlennukd võis sama op'i ajal sooritada kaks lendu - esimene "lühike ots", tagasi baasi, uus tankimine ja siis õhku et teha ka "viimane lühike ots" naasvate lennukite vastuvõtmiseks.
Kuna Vulcan'ite meeskonnad polnud ammu õhus tankimist harjutanud, siis said need ka ühe lisa-meeskonnaliikme - kogenud Victori piloodi või tankimisspetsialisti, kes võttis juhtimise üle vaid tankimise ajaks. Nii et pilootide vajadus ületas lennukite vajaduse veelgi rohkem...
Black Buck 1 - 30. aprillil startis 2 Vulcan'it, üks neist oli sunnitud tehnilise rikke tõttu kohe tagasi pöörduma. Teine jõudis 1. mai hommikul sihtmärgini ning heitis pommid. Ning heitis täpselt. Vulcanil oli 21 pommi, vastavalt operatsiooniplaanile pidi need viskama 35-kraadise nurga all raja suhtes, nii et vähemalt üks neist tabaks lennurada, ülejäänud aga kahjustaks muud lennuvälja territooriumi. Nii ka tehti - üks pomm tabas täpselt lennuraja keskkohta.
See rünnak oli argentiinlastele täielik üllatus. Hoolimata sellest, et neil oli saarel radar olemas. Vulcan lähenes saarele madallennul, vaid vahetult enne saart tõusis ca 3000 m kõrgusele, ja sellelt pommitamine oli juba lust ja lillepidu.
Black Buck 2 - 3.-4. mai, lendas üks Vulcan, pommitas täpselt samamoodi, kuid pommid heideti lennuraja sellesse lõppu, mida argentiinlased olid pikendada üritanud. Eesmärgiks teha võimatuks ka raja pikendamine.
Black Buck 3 - op jäeti ära tugeva vastutuule tõttu. Oleks teinud tankimised ja nende arvestamised veelgi keerulisemaks.
Black Buck 4 - op jäi ära ühe tankurlennuki vigastuse tõttu.
Black Buck 5 - see oli juba radarivastane op 31. mail. Argentiina radarid saarel tegid brittidele suurt meelehärmi. Ja nii nad olid siis valmis ka kasutama suurt lennukit ja kaugelt, et neid vaikima panna. Päris hästi see neil ei õnnestunud. Shrike lõhkes mõned kümned meetrid argentiinlaste põhiradarist eemal. See sai kergemaid vigastusi, kuid jäi töökorda. Küll sundis see aga radarimeeskonda ettevaatlikumaks. Ning vähima rünnakukahtluse korral lülitati see edaspidi lihtsalt välja.
Black Buck 6 - 3. juunil taas rünnak üheainsa Vulcan'iga ning sihtmärgiks seekord argentiinlaste õhutõrjekahurite juhtimisradar. Selle võtsid britid maha.
Black Buck 7 - 12. juunil tehtud viimane rünnak lennuvälja vastu, seekord pommitati selle idaosas asunud hooneid.
Nende rünnakute efektiivsuse osas on muidugi kõvasti vaidlusi olnud. Aga üldiselt britid arvavad, et lennuvälja osas nad oma eesmärgid saavutasid, radarite osas - ainult osaliselt.
Sest neil oli selge, et nad ei suuda olemasolevate vahenditega lennuvälja täiesti kasutuskõlbmatuks muuta. Nende eesmärgiks oli seda rikkuda vaid niipalju, et vastase kiired reaktiivlennukid seda ei kasutaks. Ning seda nood ei teinud. Kuigi veel aprillis valmistusid selleks.
Radarirünnakutel suudeti veidi rikkuda argentiinlaste võimet saada üldist pilti õhus toimuvast ning rikuti täielikult õhutõrjekahurite tulejuhtimisvõimekus. Aga need kahurid tegid ründelende sooritavatele Harrier'i pilootidele palju peavalu...
Ise-enesest võib muidugi küsida, et kas see oli just kõige mõistlikum ressursikasutus - saata see Shrike sellise kütusekuluga ühte kahuriradarit purustama.
Argentiinlased loevad oma võiduks seda, et neil oli toimuvast radaripilt olemas kogu konflikti jooksul. Ning Port Stanley lennuvälja kasutasid Hercules transpordilennukid ning Pucara ründelennukid samuti kogu aeg...
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...