Nursipalust, Keskpolügoonist jm KV harjutusväljadest

[an2]

On jäänud vaid kõige lihtsam - see vastaspoolele selgeks teha. See vist küll hästi ei õnnestu, sest kui inimesed ei taha fakte kuulda, vaid emotsionaalset vahtu, siis karjutakse iga asi üle.

Praegu toimub teatud partei poolt puhtalt poliitilise kapitali kogumine. Ei muud. Muideks, Hanno Pevkur ütles, et kui maja seisukord võimaldab, siis viiakse see soovi korral uude kohta. See peaks nostalgitsemise emotsiooni maha võtma. Maja on sama aga vaade natuke erinev. Elab üle.

Ei ole arukas jutt.
Mis "kapitali" sa avalike miitingutega vahetult enne valimisi korjad?
Kui RE (Pevkur) oleks puhtalt kapitali peal väljas, oleks hakatud seal aadrit 2023 aprillis laskma.
Sellise ebapopi otsusega praegu avalikuks tulek on poliittehnoloogia kontekstis täielik rumalus.

"Kapitali" koguvad sellega (õigemini siin Kremli jutupunkte jutustades) ikka Helme ja Vooglaiu taolised, kes enda populaarsuse nimel on valmis kasvõi vanakuradi endaga kokku leppima.

Ma oleks pidanud täpsemalt sõnastama, sest pidasingi silmas akf Trummi poolt nimetatud poliitilist liikumist.

[mongol]

Nursipalu üle "muretsejaid" aga muudkui koguneb:

https://www.postimees.ee/7668114/veneme ... lu-rahvale

Liikumise Koos liige Eduard Fedotov räägib videopöördumises, kus teiste seas seisab ka liikumise kõneisik Aivo Peterson, et nende poole on pöördunud oma murega lõunaeestlased Nursipalust, sest «häda tuli neile peale: maale, kus nad elavad, kavatsevad [kaitseministeerium ja kaitsevägi] teha sõjapolügooni».

Wow, Eduardi nimi veidi äratas kahtlust, aga too teine.. noh, selge pilt.

[Janka]

[...] https://www.delfi.ee/artikkel/120115018 ... ise-parast

[Kriku]

Janka - hoiatus avaliku arutelu avamise eest modereerimise üle.

Kui sulle mingi konkreetne erakond ei meeldi, on see sinu õigus, aga sellest ei ole vaja siin teemas kirjutada. Kui sulle kaitseministri jutt ei meeldi, siis see on samuti sinu õigus - aga siia teemasse kirjuta ikka argumenteeritult, mitte lihtsalt "iba ja häma" vms.

[NGolf]

Esimene põhjalik lugu inimestest, kes selle laienemistsooni sisse jäävad. Umbes kümmekond on küsitletud, mh. Afg veteran, kes oma kodu sinna on rajanud, ja teatab, et tema mingil juhul oma kodust ei loobu. Kõlakad, et rahvale olevat pakutud uue kortermaja ehitamist, umbes, et kolige oma logust majast korralikku korterisse...

Rõuge vallavolikogu nimetuks jääv liige kinnitab: esimene laine jutte olid kinnised, „rahvast ei tohtinud paanikasse ajada”.
Aga rahvas tegi remonti. Ajal, kui raha hüütakse lepalehtedeks ja inflatsioon aina tõstab tempot, tundub kõige õigem kiirelt ehitades kriisiks valmistuda. Kes kaevas keldri, kes soojustas seinad, kes pani päikesepaneelid…
„Me just lõpetasime küttesüsteemi, mitu aastat olime hoogu võtnud,” kõneleb üks kaitseministeeriumi plaanitud „tsooni” sisse jääv külaelanik. Peamine, mida ta ette heidab oma valla valitsejaile, on salatsemine. „Miks te ei öelnud meile, et ettevaatust, oodake igaks juhuks, meil on eelinfot… Miks te lasite meil oma kodudesse pimesi investeerida?”
Jutud sellest, et midagi kahtlast on teoksil, tulidki külades tasapisi välja seoses remondi- ja metsatöödega. Keegi sai eitava laenuvastuse. Keegi ei saanud raieluba. Oodati infot, levitati jutte, nii läks terve september ja oktoober, kuni algas novembrikuu…
Kahjuks osutusid kuulujutud tõeks.

„Kui toimuvad õppused, siis kell viis hommikul hakkab maapind soomukitest vibreerima,” kirjeldab Tuusis Tarvi, talunik, kelle majapidamine on kavandatud „tsoonis” sees. Tarvi on ka Rõuge valla volikogu liige ja kursis sellega, et vallale on neli aastat makstud nn talumistasu 32 500 eurot aastas, aga see raha suundus üldeelarvesse, mitte neile elanikele, kes suurimat müra on talunud.
Kuidas Tarvi kommenteerib juttude liikumise anatoomiat? Ta mäletad teadmatust ja seda, kuidas vallavalitsus läks lõpuks Tallinnasse, kaitseministeeriumi jutule. „Möödus mitu päeva, telefonikõnet ei tulnud. Lõpuks sain ise vallavanema kätte. Ta ütles: „Ma ei tahtnud su tuju rikkuda…” Neile olevat Tallinnas kaarti näidatud, millest ei lubatud pilti teha, tal polnud endalgi ülevaadet, mis külad ja talud täpselt on löögi all.”
Selle ajani, mil kõik ülejäänud külad kuulsid uudist, läks veel veidi aega. Aga midagi parata ei saanud Tarvi ikkagi, volikogu liige või mitte… Tema talu on nende 21 hulgas, mida militaartsooni plaanid endale soovivad.
Esimene šokk on nüüdseks möödas ja tasapisi hakkab temas lootus vormi võtma. Miks metsa sisse Lükkä külla just sügisel uus elekter viidi? Kas sellest võib järeldada, et „Tallinna ministeeriumites” üks käsi ei tea, mida teine teeb? Kui Lükkä küla majad oleks juba sada protsenti maha kantud, siis ei oleks ju sinna uut elektrit korraldatud?

Ühtäkki on ka rahvale pinnuks muutunud varem kahe silma vahele jäänud elulooline fakt, et Rõuge vallavanem Britt Vahter on ligi kümme aastat töötanud kaitseväes ja abielus kõrge kaitseväelasega… Aga Madriidi suvisel tippkohtumisel – kus Kaja Kallas palus avalikult NATO idatiiva laienemist – olla sõlmitud salaprotokoll, uus baaside lepe.
Nii jutustab haiget saanud Nursipalu-kandi rahvas.

Pärna Heiki käis igatahes vallas ja lasi kontrollida, et kõik tema hooned oleksid ametlikult korras. Igaks juhuks. Aga seda imet tahaks ta näha, kuskohast leida ametnike vägi, kes hakkaks otsima tema talule sobivat samaväärset elamist: arhailist, põlismetsas asuvat, keset viljakandvat aeda… ja juhul, kui on vaja seal midagi ehitada, kes leiaks usaldusväärsed töölised, kes korraldaks järelvalve…
„Kas tõesti pole meie riigil muud teha oma ressurssidega?” küsib ta ratsionaalselt. Ja imestab, kas otsustajad on tõesti ilma selle emotsionaalse kogemuseta, mida võib inimesele tähendada põliskodu. Heiki on selles talus elanud, seitsmeaastaselt vikatiga heina õppinud niitma, teismeeas elektri sisse saanud, pärast nõukogude sõjaväge tagasi tulnud, oma lapsed seal kasvatanud… „See talu ise on nagu pereliige, nagu su oma laps. Ja siis öeldakse, et klatime selle asja ära, ütle hind, mis see laps maksab, tõmbame ta ribadeks?”

„Ma käin sõjaväelastega läbi, juba ammu kuulsin, et valitseb suur rahvusvaheline huvi meie kandi vastu. See oli umbes kolm aastat tagasi.” Nii ütleb keset metsa elav Anderson Andres. „Ja ega see plaan neil viimaseksjää.” Ta seisab keset oma koduõue, vanade tammede taustal, ilmega, nagu teaks rohkem, kui räägib. Plaan on mehel juba olemas: ta laseks oma palkmajad kusagile mujale teisaldada, sest… „Pole mõtet.” Nii ta ütleb.
Tema suhtumise vastand on aga paljudel Eesti riigi välismissioonidel käinud endine kaitseväelane Adamson Aare. „Mina olen Afganistani sõja veteran ja mind saab oma kodust ära viia vaid käeraudades, tulgu nad ja proovigu!” Nende sõnadega viskab ta telefoni ära. Külalisi koduõue ta ei oota. Mida selline kodumaad aastakümneid teeninud mees praegu oma hinges läbi elab, võime ette kujutada. Küla peal tsiteeritakse ta sõnu: sellel laienemisel militaarse harjutamise mõttes küll põhjust pole.

„Ilmselt paljud kohalikud kahetsevad, et nad 2003 kuni 2017 toimunud Nursipalu laienemise ajal tugevamat ühisrinnet ei moodustanud,” sõnab Vumba Aare, tarkade silmadega mees, kelle sooja tuppa lõpuks jõudnud oleme. ....
Aare on militaartsooni kodukorraga kursis: kui lippu püsti pole, võib kondama minna. Ta on kursis ka mitme muu teemaga: näiteks mismoodi kaitseministeerium on tellinud uuringuid, mis tõestavad, et kaitsealustele liikidele relvatärin ja plahvatused halvasti ei mõju.
Kas tõesti ei mõju? Kas merikotka pesa on üldse veel selles lärmis asustatud? Mida teeb vibratsioon rabale ja selle elanikkonnale? Et vastuseid saada, oleks vaja vabatahtlikke loodusinimesi, arutleb Aare, sest mitte kellelgi pole raha, et looduskaitselist sõltumatut ekspertiisi tellida, aga ministeeriumi tellitu tulemused olevat niigi teada. Ja muidugi oleks vaja inimõiguste alaseid tippjuriste, kes julgeks esindada inimesi oma riigi vastu. Sellist raha, et juristi palgata, 99% Nursipalu-kandi rahval ei tundu olevat. Kui õnnestuks kaasata Võrumaa turismiettevõtjad, kui ometi saadaks õigel hetkel aru, et see ei ole sugugi vaid Nursipalu-rahva probleem… Nii unistavad kohalikud.
Aga räägitakse ka neist, kes eelmise võitluse ajal alla andsid. Keegi kolis Tallinna, keegi Põlvamaale, keegi hakkas lihtsalt muu asjaga tegelema. „Miks inimesed väsisid?” analüüsib aastast 2003 Nursi rahva õiguste eest võidelnud Mõniste kooli direktor Niidumaa Maarika, kelle talu on uuest tsooni-plaanist kilomeetri kaugusel. „Vaimselt on väsitav olla pidevalt pinges ja ajada näpuga järge, et mingit olulist kuupäeva või paragrahvi kahe silma vahele ei jääks. Vahetuvad vallavanemad ja ametnikud, siis alustad selgitustööd otsast peale. Ja enda elukeskkonna eest sõdimine ei ole ju meie põhitöö.”
Ka see on väsitav, mainib ta, mismoodi ministeerium praegu kohalikke inimesi koosolekute osas on solgutanud. Kõigepealt jagati infot, et oodatud on vaid volikoguliikmed ja vallavanemad. Siis lasti ikkagi saali sisse ka need, kes olid igaks juhuks koridori tulnud, need helistasid teistele ja kutsusid kohale… Algatuseks oli ärev foon loodud.

Luhametsa külatee lookleb väljade ja metsade vahel, korstnatest looklemas suitsujoad taevasse. Kusagile siia küla keskele on kabinetis tõmmatud mõtteline joon: osa maju on tsoonis ja teine osa väljas. Algselt pidi kogu küla sisse jääma, aga praegusel külavanemal Laikvee Margusel oli hea advokaat, kes käis nii kaitseministeeriumis kui vallavalitsuses end kehtestamas. Indrek Kukk, advokaadibüroo AP Tetris, aplaus efektiivsuse eest, aga…
„Aga kas see oli üldse hea mõte,” arutab üks elanik, kes elab talus, mis plaanide kohaselt alles jääks. „Meist vaid paarisaja meetri kaugusel algaks ala, kus võidaks teha, mida iganes… Praegu pole selge, kas meile selle pideva sõjamüra eest ka mingit kompensatsiooni pakutaks. Kinnisvara müügiväärtus on meil sel juhul null, elukvaliteet on null, ela või sure…”
Ka mõtteharjutusena on keeruline leida õiglast skeemi, mismoodi tasuda inimestele, kelle kõrva, südamerütmi ja kinnisvaraväärtust riivab militaartsoon. Neid inimesi oleks tuhandeid, isegi kümneid tuhandeid. Kas viis kilomeetrit plahvatustest eemal olek vajaks kompenseerimist? Plaanitava uue militaartsooni piir oleks kaks ja pool kilomeetrit Võru haiglast, ainsast Kagu-Eesti sünnitusmajast. „Terve Võru peaks sel juhul saama regulaarset taluvuskompensatsiooni,” arutleb Vumba Aare. „Ja teised siinkandi maapiirkondades elavad inimesed muidugi ka.” Aga mismoodi seda mõõta ja jagada?
Kohalikud teavad, millised pommid kui kaugele kosta on. Rõugesse ehk kümne kilomeetri kaugusele on põmakad selgelt kuulda. Argipäevadel on need kõvemad, kohati võtab seest õõnsaks ja aknaklaasid värisema isegi mitmekümne kilomeetri kaugusel, näiteks Kütiorus või Karulas. Arvestatav müra mõjuala on umbes viiskümmend kilomeetrit. Nädalavahetustel harjutab tavaliselt kaitseliit, siis on tegu veidi „vaiksema” täristamisega.

„Mina olen oma otsuse teinud, ma teen oma eluga regionaalpoliitiikat,” ütleb muusik Lepasson Kadri. „Ma tean, et saaksin kusagil teises Eesti otsas kõrgemat palka. Aga ma olen valinud Võrumaa.” Mõni aeg tagasi valis ta, esialgu suvekoduks, talu, mis nüüd jääb otse plaanitud militaartsooni veerele.
Metsa on küll raiutud Kadri unistuste kodu kõrvalt vahepeal vähemaks, aga see teda ei heidutanud: „Lageraie on midagi sellist, millega oskan leppida. Mets lõigatakse maha, tasapisi kasvab asemele. Aga et mu oma riik sellise… maksahaagi… lööb,” otsib ta sõnu. „Selline tunne, et mitte keegi pole hinnanud seda, mismoodi inimesed on Kagu-Eestisse kolinud, et siinset elu ja kultuuri hinges hoida, sellele ise peale makstes, vastuvoolu ujudes. Kuidas saaks inimesed enam usaldada siia kolida, kui see praegune plaan teoks tehtaks?”
Pettumus on liigpehme sõna selle kohta, mida tunneb veerand sajandit Eestis elanud ameeriklane Stewart Johnson. Mees on tuntud kui püstijalakoomik, aga praegu on ta naljast kaugel. „Plaan on niisiis ühe kogukonna hävitamine selleks, et teoreetiliselt kaitsta teisi kogukondi,” arutab ta. „Kui see on eestlaslik väärtushinnang, siis olen ma kõik need 25 aastat millestki siin maal valesti aru saanud!” Metsade rüpes on tema maja, mille kallal mees pool elu on nokitsenud ja mis nüüd on kusagil kabinettides tõmmatud joonte järgi asub täpselt tsooni ääres. Äsja alustas Stewart võitlust omal moel, asudes sõprade abiga salvestama dokumentaalfilmi, mille eesmärgiks on kogu toimuv stseen kiiresti rahvusvahelisele areenile saada.

https://epp-petrone.ee/2022/12/19/mind ... znEuo_FjCU

[NGolf]

Seal blogis on detailseid lugusid veel rohkemgi sealtkandist, näiteks siin räägitakse päris detailselt mürast- nii kogemuslikult kui seadusest ja teadusest tulenevate normide väidetava NATO poolse väänamise saagani välja:

Alvelast on saanud praktiline müraekspert, igapäevases elus märkab ta seda, „kuidas põhjatuul toob hääle laskealalt Nursi külla, lõunatuule puhul aga Sõmerpallu. Mida kõrgem õhurõhk ja kirkam ilm, seda paremini on heli kuulda, „tunne on, justkui lõhkeks pomm otse su kõrval. Aga ka madala pilvisusega on hästi kuulda, sest hääl peegeldub pilvedelt tagasi”.
Alvela majapidamise teine probleem, lisaks viie kilomeetri kaugusel asuvale lahinguväljakule, on mõnesaja meetri kaugusel maanteel manööverdavad sõjamasinad. „Nursile jõudes on nad just teise tee pealt ära keeraud ja siis nad kiirendavad… see on kõva lärm ja tohutu, luuüdini võttev vibratsioon.” Mürauuringute kohaselt tekitavad sõjaväe liikurid müra kuni 110 detsibelli, inimesele tugevat piina tekitav valulävi on 120 detsibelli. Ja me räägime siin vaid mööda sõitvast masinast.

NATO võttis asjad enda kätte
Mismoodi on Eesti riigis reguleeritud militaarmüra? Vastus on ootamatu. Eesti riigis on selle koha peal seadustes-määrustes lihtsalt auk. Meenutab akustik, rahvast müra eest kaitsja ja selle eest elutöö preemia saanud Linda Madalik: 2000ndate alguses oli tal, toona terviseametis töötades, kohtumine NATO akustikuga, jutuks plaanitav Nursipalu militaartsooni loomine. „Tutvustasin meie riigi müramäärust. See oli mul päris karmilt kokku kirjutatud, tõsi, seal ei olnud sees militaarmüra, sest selleks polnud vajadust olnud. Mulle tehti selgeks, et nüüd on tegemist NATOga ja nad võtavad asjad enda kätte. Nad tegidki oma uuringud, esitasid oma seisukohad. Meid, Eesti riigi ametnikke, ei lastud sellele protsessile mitte kuidagi ligi.”
Nüüdseks on Linda Madalik lõpetanud töö riigiametis ja tegutseb ettevõtjana. „Tohutult kahetsusväärne, kuidas see asi läinud on,” ei hoia ta sõnu tagasi. „Nad ei oleks saanud sellise müraga siia sisse tulla, minu tehtud normid olid väga ranged ja inimesi hoidvad.”

Müramääruse udustumine
Vaatame seadusloomet: mis siis täpsemalt juhtus?
Linda Madaliku poolt 2002. aastal koostatud sotsiaalministri määruses nr. 42 oli sees „kriitilise müra” mõiste: kui müra ületas lubatud taseme, sai olukorra kuulutada inimestele ebasobivaks ja tuli seda müravastaste meetmetega lahendada. Selle määrusega oleks saanud ka militaarmüra ohjata.
Praegu kehtib aga selle määruse uus versioon, aastast 2017, kus on normitud vaid siseruumide müra. Ruumidest väljaspool asuvad müratasemed võttis aasta 2016 lõpust oma valdusesse keskkonnaministeerium, luues müramäärus nr 71. Selles määruses pole aga reglementeeritud müra maksimaaltasemeid, teisisõnu hetkelist müra nagu lõhkamine, tulistamine, lennuki ülelend. Kui päeva jooksul on suur müra lühikese aja vältel, siis see teisaldatakse antud määruse järgi lihtsalt päeva keskmiseks.
Erapooletuid uuringuid Nursipalul, Aegviidul või Ämaris toimuva hetkelise müra kohta ei saa Madaliku sõnul teha, sest puuduvad usaldusväärsed algandmed. „Sama olukord oli nõukogude ajal, kui üle Tartu sõitsid hävituslennukid, aga me ei tohtinud neid mõõta… tegime seda ikkagi, salaja põõsas.”
Raske oleks ka Nursipalu probleemist kahjustatud inimeste tervist praegu kuidagi teaduslikult uurida, tunnistab audioloog-psühholoog Avo-Rein Tereping. „Meil puudub fikseeritud algtase või kontrollrühm.”

Pealesunnitud müra pole muidugi mitte ainult Nursipalu rahva mure. Tuulepargid, lennuväljad, kiirteed, tehased… Nagu kirjeldab Linda Madalik, on inimestel üha enam probleeme mürareostusega, aga terviseameti müraspetsialistid ei saa aidata: „Kui kunagi 1990ndatel oli terviseameti füüsikalabor tõesti koht, kuhu abivajajal tasus pöörduda, siis aastast 2000 suunati see labor õigusenõudmise asemel tellimustöödele. Abivajajad on ripakil. Just kuulasin ära ühe põlistalu pidaja, kelle talust saja meetri kaugusele ehitati piimafarm ja tal algab varavalgest peale tööstuslärm. Kahjuks ei saa ma teda mitte kuidagi aidata.”
Aga mitte miski tööstus- või põllumajandushäältest pole võrreldav lahingutegevuse häälega, väidab Nursipalu lähistel metsas elav Toomas Tammemägi: „Ühel lihtsal põhjusel: sest pommi kuuldes ei tea sa mitte kunagi, kas see on harjutamine või päriselt.” Just see on faktor, millega kaitseväkke või -liitu kuuluvad inimesed ei oska arvestada, kui nad tsiviilelanike elu ette kujutavad. „Me ei arva, et me esimeste hulgas teada saaksime, kui sõda algab.”
Niisiis ei ole kohalike kaebusteks mitte (ainult) kuulmiskahjustus, vaid vaimne kurnatus ja ärevushäired.
Mati Alvela lisab hüpoteetilise sõja kõrvale ühe teise hirmufaktori: „Meie külad jäävad suurte relvade laskeulatusse. Kui keegi teeb näpuvea, siis võib see miin lennata otse mu aeda. Või kui relva juurde satub mõni psüühiliselt ebastabiilne, kellel on närvid läbi ja põrutab oma valangu meelega siia?” Alvela meenutab kolonelleitnat Maidu Allika sõnu: „Ta ütles, et see stsenaarium on tehniliselt võimalik ja 100 % garantiid ei saa keegi anda. Olen tänulik, et ta selle välja ütles.”
Aga lahingumüraga harjumist see muidugi lihtsamaks ei tee.
Inimene on loodud nii, et juba 200 millisekundi jooksul saame müraimpulsi peale šoki, kirjeldab akustik Linda Madalik. „See on meie liigi ellujäämismehhanism.” Aga kui šokk tuleb iga natukese aja tagant uuesti, sest lahingurelvade harjutamine käib valangute kaupa, siis on see eriti kurnav. „Püsivat müra on inimesel lihtsam taluda,” kirjeldab Madalik. „Raske on meil taluda just impulssmüra, mis tekib ja kaob.”
Jätkab audioloog-psühholoog Avo-Rein Tereping: „Suurtest lasketorudest tekkiv madalsagedus häirib inimesi kõige rohkem, paraku kaitsevad ehituskonstruktsioonid väga halvasti igasuguste madalsageduslike helide eest.” Ta teab inimesi, kes on kodu vahetanud, sest peaaegu et kõrvale kuuldamatu madalkõmin on neid häirinud nii tugevalt, olgu selle põhjuseks mis iganes. „Ja ajaloost on teada legendaarsed kummituslaevad, kust inimesed merre olid hüpanud või lihtsalt leiti nad müstilisel põhjusel surnult, hunnikutes. Üks hüpotees on see, et inimesed läksid neil laevadel hulluks seoses ülivõimsa madalsagedusliku heliga, sest tormi, maavärina või vulkaanipurske tõttu tekkis selles piirkonnas madalsageduslik õhuvõnkumine, mida kõrv ei taju helina, vaid vibratsioonina, arusaamatu ja paanikat tekitava müdinana. Niisugune helilaine levib suurte vahemaade taha.”

Toomas Tammemägi veetis kõik oma lapsepõlvesuved vanavanemate talus Nursipalu külje all. Samal ajal toimetas metsas nõukogude armee sõjaväeosa, aga millegipärast ei mäleta Tammemägi toonast lahingharjutuste müra. „Puhas vaikus,” kirjeldab ta seda, kuidas käis poisina järvel kalal.
Edasi läks elu kirevaks, täisealisena kolis ta tosinaks aastaks Stockholmi ja sama kauaks Oslosse, kuni tuli otsus võtta üle talu, mille olid rajanud ta otsesed esivanemad aastal 1850. „Tulin, asusin 2000ndate alguses toimetama, ise oma kätega restaureerisin vana maja,” kirjeldab ta.
Esimene kord, kui metsast plahvatusi kuulis, helistas mees tuttavale. „Too ütles, et mingi kaitseväe harjutusala olla siia tehtud, poisid harjutavad natuke. Mõtlesin, et hea küll, meie oma poisid, las harjutavad. Aga mitte mingit küsitlust ega mitte mingit teavitust selle kohta ei olnud, mitte kunagi.”
Aegamööda läks sõjamängude harjutamine aina tihedamaks. Ja aegamööda hakkas mees aru saama, millisesse kohutavasse seisu ta on oma eluga jõudnud. „Olen rahuarmastav inimene, olen teadlikult valinud, et soovin elada ürglooduse keskel, oma lapsi kasvatada vaikuses ja harmoonias. Aga selle asemel valdavad mind pidevalt väga negatiivsed emotsioonid. On ärevus, on vajadus iga kord kontrollida üle, ega ole päriselt sõda alanud, on viha, et miks nad seal lasevad, ilma meilt luba küsimata. Mis mõttes: nad kaitsevad rahu? Nad võtavad meilt ju rahu ära!” Riigikaitseliste argumentide osas on tal oma arvamus: „Elu on elamiseks ja surm tuleb nagunii. Mina soovin elada oma elu rahus ja vaikuses ning siis surra. Miks piinata end sellel teekonnal, miks teha elu surmalaadseks? Ma ei karda mitte midagi, aga ma näen, et instinktid tekitavad ärevust. Ja ma ei soovi oma laste küsimustele vastata, aga ma pean. Nad küsivad: kas me oleme sõjas? Me ei ole sõjas! Või oleme?”

Kas mürast teavitatakse?
Toomas Tammemägile tuleb see üllatusena, et kusagil netis on tema naabermetsas toimuvate laskeharjutuste graafikud üleval. „Vähemalt korra oleks nad võinud inimestele saata info, kuskohast me selle kohta infot peaks saama,” nuriseb ta „Oleks normaalne, kui nad saadaksid sms-i iga kord, kui on kõrge müratase.”
Kas siis hoiaksite kodust eemale? Ei usu, kuhu mul minna, vastab ta.
Kuhu ma siit hoian, muigab nursikas Mati Alvela samamoodi. „See on mu kodu ja mu töö!” Ta on aastate jooksul üritanud panustada Nursipalu olukorra parandamisse. Tema ja veel kümmekond kohalikku on tegutsenud üle 20 aasta, kutsudes üksteist „võitluskaaslasteks”, nii et võib öelda, Nursipalul käib ammu sõda, teada on ka selle alguskuupäev. 15. aprillil 2003 algas kohaliku rahva sõnul meeletu sõjamüra, mis kestis kolm ööpäeva.
Sellest kolmepäevasest „sõjategevusest” saigi alguse kohalike vastuseis kaitseväele. „Me saavutasime selle, et kiskusime tuhandehektarilise looduskaitsela kaitseväe hambust välja,” ütleb Alvela. „Kuulsin hiljuti, et kaitseväe sõnul tegid hoopis nemad ise selle looduskaitseala, see on küll vale.” 15 aastat suutis seltsing Inimsõbralik Nursipalu hoida ka miinipildujad oma metsadest eemal, kasutades planeerimisseaduse raames võimaldatud venitustaktikat. Aga aastaks 2017 jõudis miinipildujate aeg siiski kätte: keskkonnaministeerium andis raieloa ja miinipildujad toodi kohale.
Kõik see juhtus just samal ajal, kui udustus välimüra reguleerimine meie riigis.

Müra mõõtmise ja akustikakontrolliga on Eestis asjad ekspertide sõnutsi igast otsast kehvasti, nii ka militaartsoonide lähistel. „Ja milleks üldse mõõta,” heidab Mati Alvela käega. „Seni, kuni müramõõtja tulemustest ei tehta mingeid järeldusi, ja minu teada Kaitsevägi seda ei tee, seni on see mõõtmine lihtsalt raiskamine.” Praegu Nursipalul müramõõdikut nagunii ei olegi, see on viidud Ämari lennujaama juurde.
Nursipalult on tehtud ka ametlikke mürauuringuid, aga akustik Linda Madaliku sõnul on sellised uuringud „inimese kahjuks”: teadlased on välja töötanud erinevad filtrid, imiteerides inimkõrva, paraku läks nii, et otsustajad pidasid neid filtreid liiga keeruliseks. „Müramõõtja näitab müra väiksemana, kui see tegelikult on,” ütleb müraekspert Madalik. Teiseks, tuult ja ilmastikuolusid pole uuringutes faktoritena kirjeldatud. Kui kaugele kõmakad ja täristamine kostuvad, see on pigem eluliselt praktikas tõestatud: igapäevane on 20 kilomeetrit, vahel ka 50-60 kilomeetrit. Teiselpool Munamäge Vaskna turismitalust on Nursi-kandi taludesse sageli helistatud: „Kas see sõda on ikka teie juures?”
Kütioru põhjast, teiselpool Võru, kirjeldab taluperenaine Kati Taal: „Õppuste päevadel on meile kuulda madalad sügavad kumedad mütsakad, mis löövad kogu kehast läbi. See madal vibratsioon pole vali, küll aga ülimalt ebameeldiv. Aknaklaasid klirisevad, uks väriseb. Ja meie kanad on ärevil, tõmbuvad vaikselt ühtekokku, ainult kukk teeb iga paugu peale hädakisa.”
Kati tunnistab ka, et Võru haiglasse sünnitama minna ta ei sooviks: „Lapsel on puhas hing ja tuua ta siia ilma pommide madalvibratsiooni saatel… millise imprindi ta sellest saaks?”
Võru haigla asub ühest laskealast vaid 2,7 kilomeetri kaugusel.

Mis on lahendused?
„Kanda müratakistavaid kõrvaklappe,” soovitab müraekspert Tereping ja möönab siis: „Madalat helisagedust see kinni ei võta, aga kõrgest päästab. Sellest on abi siis, kui paugud käivad kusagil lähedal.”
Mati Alvela vaid muheleb selle soovituse peale: kui ta iga argipäev hommikust õhtuni peaks klappe kandma, siis oleks ta kõrvad katki hõõrutud. Viimasel ajal on mürarikkad õppused just nii sageli, esmaspäevast reedeni, hommikust õhtuni.
Alvela esitab oma rahulikul moel ideed müra tõkestamiseks, mida kaitseministeerium võiks arvestada. Esiteks: kasutada suurrelvade harjutamiseks keskpolügooni lähistel Sirgala polügooni, mis asub keset suurt inimtühja tühermaad. Aga Nursipalu polügoonil saab harjutada suurmasinate taktikalist manööverdamist – vaikselt, ilma laskmata. Kahe koha vahel toimuvat sõdurite kiire liikumise logistikat saab samuti harjutada.
Teiseks, mis puutub praegu Nursipalus toimuvat lasketegevust: „Tuule suund on imelihtsalt kontrollitav. Kui on tuul meie peale, siis tuleks lasta laskeala teises otsas, ja vastupidi, kui tuul Sõmerpalu peale, siis võiks lasta meiepoolses otsas. See juba veidi leevendaks…”
Edasi, millal lastakse. Sageli on hommikud vaiksed, kuigi ametlikult on kaitseväe kodulehel kirjas mürateavitus, aga alates pärastlõunast läheb „suureks laskmiseks”, just sel ajal, kui lapsed koolist koju jõuavad. Rõugesse kooli pole see lahingutegevus nii hullult kosta kui kodudesse.
Mida see laskmismüra laste kuulmisele ja psüühikale teeb, seda pole keegi uurinud. „Lõunaund ei saa nad magada, see on selge,” kirjeldab Alvela. „Oleme siin üritanud väsinud last magama saada miinipildujate saatel. Iga paugu peale võpatab, kõik neli jäset tõmblevad…” Selliste sülelastega ei jää Ukraina sõjas mitte keegi lahingutsooni ja üritatakse kiirelt lahkuda, kusagile vaiksemasse piirkonda, kui vähegi võimalik. Alvela on aga paigal püsinud ja ikka on talle lapsed-lapselapsed külla tulnud, sisuliselt sõtta – audio ja ärevuse fooni mõttes. Lapsed küsivat vanaisalt ikka üle: „Vanaisa, ega nad meie pihta ei lase?” Ja tahavad õuest ära tuppa minna.

Alvela talu oli Võrumaa esimene turismitalu, tegutsenud 1990ndate algusest saati. Kui 2000ndate alguses Nursipalu militaartsoon tehti ja seal „vaikselt” laskma hakati, jäi vool tema turismitallu aina väiksemaks. „Viimased viis aastat me veel hingitsesime, käis mõni püsiklient, kellega sõbraks olime saanud, kannatas need pommihääled ära,” ütleb ta. Hiljuti lõpetas ta ametlikult külaliste vastu võtmise. Selle aasta alguses mõtles küll korra Ukraina pagulaste majutamisele, aga siis kuulis, et sõjast tulnud inimesed ei kannata ilutulestiku heli. „Niisiis pole mõtet neid siia kutsuda, meie talus on neil võibolla rohkemgi sõda kuulda, kui kodumaal eales oli…”
Turistide asemel peab Alvela nüüd puukooli ja puutöökoda.

Erimajandustsoon?
Mis saaks, kui Nursipalu laienemine tuleks? Norras-Rootsis elanud Toomas Tammemägi on katsunud ette kujutada, mis tunne oleks esivanemate talu tühjaks jätta. „Ma poleks mitte ühte päevagi Eestis, kui ma siit talust ära peaks minema!”
Mati Alvela on kindel, et tema sünnitalust minema ei koli. „Aga mul on küll tammsaarelik tragöödia õhus: kes mu elutöö üle võtaks? Kes siin elada sooviks?” See tragöödia on õhus sadades, kui mitte tuhandetes taludes, mis jäävad nii praeguse kui potentsiaalselt laieneva Nursipalu mürareostuse piirkonda: Otepääst Põlvani on see potentsiaalne maa-ala. Munamäe, Setomaa, Karula rahvuspark, Hargla… Võrust ja Rõugest kõnelemata.
„Riik peaks siia tegema erimajandustsooni koos suurte privileegidega,” arutab Alvela. „Olgu laienemine või mitte, igal juhul peaks siin tsoon olema. Riigi rahadest peaks toetama tsooni jäävate ehitiste heliisolatsiooni ja neljakordsete pakettakende ostmist, et inimesed saaksid vähemasti toas enamvähem normaalselt elada. Maksusoodustused, varasem pensionile minek… Kõigi riigikaitseliste objektide ümber tuleks erimajandustsoon tekitada. Tapa-kandi ja Ämari-kandi rahvale on samamoodi liiga tehtud. Sel moel on inimestel võimalik kuidagimoodi siin hakkama saada, või siis müüa oma kinnisvara neile, kes soovivad maksu- ja muid boonuseid kasutades siin kuidagimoodi hakkama saada.”
Kas on veel mingeid leevenduslahendusi? Avo-Rein Tereping arutleb: „Teoreetiliselt saaks müraallikate ümber ehitada meeletult kõrge müüri, millest madalsagedusheli üle ei pääse. Ja teoreetiliselt saaks kasutada paugusummuteid, aga kahuri paugusummuti peaks olema sedavõrd suurte mõõtmetega, et muudaks sõjamasina kasutamise võimatuks.”

Akendest, kalkunitest ja inimestest
„Päris kindlasti peaks kaitseministeerium andma välja müradokumendi, mis käsitleb militaarmüra,” täiendab Linda Madalik lahenduste otsimise teed. „Selleks tuleks moodustada töögrupp, kuhu peale ametnike kuuluksid ka akustikud. Vene ajal tegutses meil mürakomisjon, mina olin ka seal tegev. Kui kavatseti ehitada Muuga ringrada, siis ma asusin sealkandis elavaid inimesi kaitsma ja tulemus oli…et mind visati sellest mürakomisjonist välja, sest osutusin tülikaks. Õnneks ringrada siiski ei tulnud.”
Ta mäletab, kuidas 2000ndate alguses seoses Nursipalu harjutusala tekkimisega esitasid NATO akustikud uuringu militaarmüra kohta. „Seal oli juttu paugutamise müra mõjust kalkunitele, sest väidetavalt polnud inimesi nii täpselt uuritud,” kirjeldab ta. „Uuringust selgus, et lähedal toimuva paugutamise müra tõttu sai osa kalkuneid kohe infarkti, aga osal tekkis infarkt 24 tunni jooksul. Need, kes ellu jäid, ei suutnud muneda ja need, kes suutsid muneda, nende munad osutusid viljatuks. Veel mäletan sellest NATO uurimistööst, et suurtükimürskude müra tekitab vibratsiooni ja aknaklaasid võivad puruneda. Aga nad mainisid kommentaariks, et kui aknad purunevad, siis need on viletsad aknad ja tuleks nagunii tugevamad panna.”
Linda Madalikule tehti toona ettepanek minna kohaliku rahva ette, rahustama. „Ma ei saanud oma ametipositsiooni tõttu minna musta valgeks rääkima. Üks keskkonnaspetsialist küsis, et mida mina soovitaksin teha inimestel, kes selle harjutusala ümbruses edasi peavad elavma. Ma ütlesin, et nad peaksid aknaklaasi varuma ja oma kalkunid või muud kodulinnud enne ära sööma, kui seal paugutama hakatakse. No mida mul öelda oligi? Oli arusaadav, et riigikaitse on esmatähtis. Aga samal ajal tuleks kaitsta inimesi, kes selles riigis elavad.”

 

Kommenteerib kaitseministeeriumi keskkonnapoliitika ja ruumilise planeerimise juht Kadri Auväärt:

“Militaarmüra ei ole atmosfääriõhu kaitse seadusega tõesti reguleeritud, kuid kaitseministeeriumi initsiatiivil on koostatud ametkondlikuks kasutamiseks militaarmüra regulatsioon, mis esitab soovituslikud normtasemed. Selle regulatsiooni rakendamisel seatakse eesmärgiks, et soovituslikke normtasemeid väljaõppe käigus ei ületata. Kui on näha, et see ei ole võimalik olemasoleva koormuse juures, siis tuleb analüüsida väljaõppeehitiste või -alade kasutamist ja vajadusel näha ette leevendusmeetmed, näiteks mingi relva kasutuse piiramine või teise kohta üleviimine, väljaõppe hajutamine rohkematele päevadele, mingi müraallika kasutamise lõpetamine väljaõppeehitisel või mürakaitsevallide ehitamine. Parimate olemasolevate meetmete kavandamiseks viiakse läbi müra modelleerimine, seda ka Nursipalu harjusvälja laiendamiseks. Hetkel sellist modelleerimist veel ei ole.”

https://epp-petrone.ee/2022/12/19/kas-me-oleme-sojas/

[mongol]

Kui mitu neid "kannatanuid" on? Epp Petrone nime URL-is nähes sai muidugi selgeks, et erapooletust polnud vaja otsida.

Natkuke naljakas just täna nähtud Eesti PR auhinna Kaitseväele andmise uudise taustal, aga kahtlustan, et kohalikega kommunikeerumine on RKIK-i rida ka..

[Kapten Trumm]

Alvelast on saanud praktiline müraekspert, igapäevases elus märkab ta seda, „kuidas põhjatuul toob hääle laskealalt Nursi külla, lõunatuule puhul aga Sõmerpallu. Mida kõrgem õhurõhk ja kirkam ilm, seda paremini on heli kuulda, „tunne on, justkui lõhkeks pomm otse su kõrval. Aga ka madala pilvisusega on hästi kuulda, sest hääl peegeldub pilvedelt tagasi”.

Eestlane ongi tantsulõvi, alles paar aastat tagasi oli meedias paljulubavaid vaktsineerimise- ja viroloogiaeksperte nagu muda - peamiselt muidugi vaktsiinivastaste poolel. Et müra peegeldub pilvedelt, oli mullegi üllatuseks. Autor ehk ikka teab, et pilved koosnevad veeaurust?

Milles see ekspertiis seiseb? Googlest sobivate artiklite otsimises ja neist koostatud pläusti mööda netti levitamises, lootuses leida kriitiline mass uskujaid? Arvan, et vene suurtükiväe kanonaad Bahmuti all on iga kell valjem ja ohtlikum.

[Lemet]

Päris huvitav lugemine on see blogi...saab mõndagi uut teada. Igast rakursist teemat valdav ekspert räägib näiteks nõuka ajal Tartu kohal igapäevaselt tiirutanud hävitajatest. Audioloog-psühholoog Terepingi kohta kirjutab Wiki järgmist.

Ta lõpetas 1970. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi elektroonikainseneri kvalifikatsiooniga. 1976. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli kaugõppes psühholoogia erialal.

1983. aastal kaitses kandidaadiväitekirja NSVL Teaduste Akadeemia Psühholoogia Instituudis tehnopsühholoogia erialal.

Hiljem on täiendanud end Henn Mikkini juures videotreeningu alal ning lühikursustel turunduse, reklaamipsühholoogia, telekommunikatsiooni, juhtimisteooria ja projektijuhtimise alal.

2007. aastal omandas Tallinna Psühhodraama Koolis (Morenokeskus) psühhodraama rakendaja kvalifikatsiooni.

[lamba-ants]

Et müra peegeldub pilvedelt, oli mullegi üllatuseks. Autor ehk ikka teab, et pilved koosnevad veeaurust?

Mitte lihtsalt veeaurust vaid pisikestesse vedela või tahke faasi osakestesse kondenseerunud veest. Kui võtaksid vaevaks "guugeldada", saaksid üllatusest üle.
https://iopscience.iop.org/article/10.1 ... 012054/pdf

[strateegiline sõdur]

„Aga meie omal ajal tagusime ööd ja päevad läbi potte ning panne vastakuti, lärmi oli kõvasti ning keegi ei kurtnud! Vot vanasti ikka olid mehed rauast ja ma ise olin see kõige kõvemast rauast peaga mees.“
Kuid mürast ja selle mõjust võib ka pisut teisel kombel rääkida. Tasasema häälega ja rahulikuma tooniga. Paar mõtet müramure teemal.

Mis on tänaseks teada:
1. Tänases suuruses Nursipalu müra valjuse ja leviku uuring on tehtud.
https://mil.ee/wp-content/uploads/2021/ ... uuring.pdf
Suuremate relvade puhul on müra levik üle paarikümne kilomeetri. Detsibelle on kõvasti ja omajagu.

2. Igasugusel (tehis)müral on pikaajaliselt negatiivne mõju tervisele.
Paralleelide tõmbamiseks võib alustuseks lugeda nt seda teadustööd (Liiklusmüra tervisemõjude hindamine Tartu ja Tallinna linnas) https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/1 ... sAllowed=y

3. Näiteks tõuseb depressioonirisk juba alates müratasemetest LpAeq,24h 40 dB, unehäireid on märgatud alates öisest mürast LAmax 33 dB, ülekaalulisuse risk tõuseb alates 45 dB Lden ning kognitiivsed võimed võivad halveneda alates 35 dB LAmax keskendumist nõudva tegevuse ajal.

4. Üks-ühele paralleele tõmmata ei tohi. Liiklusmüra ja militaarmüra Nursipalus on erinevad.

5. Inimeste hirm oma tänase elukeskkonna halvenemise pärast müra osas on inimlikult arusaadav ja teaduslikult põhjendatud. Mure naeruvääristamine ei aita kuidagi kaasa. Väljaarvatud naeruvääristaja üleolekutunde suurendamisele ja konflikti jätkumisele.

6. Riigi vaates on kaalumise koht, kuidas lahendada vastandlikke huve.
a. Harjutusvälja on vaja. Enamasti ei seata seda kahtluse alla.
b. Harjutusvälja laiendamine halvendab kohalike elukeskkonda. Sedagi ei sea keegi ilmselt kahtluse alla.

7. Kui eelduslikult üldine hüve kogu riigile pikas vaates läbi parema riigikaitse kaalub üles Võrumaa elanike olukorra halvenemise, siis pigem tuleks valida harjutusvälja laiendamine.

8.Eraldi küsimus on kas Võrumaa elanike müra vaates halvenevat elukeskkonda peab kuidagi muud moodi riik kompenseerima. Nt läbi talumistasu. Muuseas, seda makstakse juba täna neile kohalikele omavalitsustele kus on kaitseväe harjutusväljad. Mida kohalik omavalitsus selle summaga teeb on juba nende otsus. Ostavad kõrvaklapid või korraldab ilutulestiku. Ise valivad.

9. Siit edasi võib arutada ka selle üle, et kas riik (loe Võrumaa elanikud ja kõik teisedki läbi maksude) peaksid maksma näiteks talumistasu kõigile kus on liigne tehismüra. Nt Tallinn-Tartu neljarealise maantee äärde jäävatele peredele. Neljarealine toob kaasa suuremad kiirused, rohkem liiklust ja valjeneva müra ning halveneva tervise. Leevendamiseks rajatakse müratõkkeseinad maantee äärde. Nii et omal kombel me kõik kaudselt maksame neile müramure vähendamiseks. Üldiselt on suundumus hoolekanderiigi valguses, mida me ise valinud oleme, järjest laiendada talumistasude maksmist.

10. Mis on Nursipalu harjutusvälja laiendamise müramure leevendamis meetmed? Sellele on vastus täna - müra on vajalik ülekaaluka avaliku huvi tõttu ning puudub mõistlik alternatiiv müra vähendamiseks. Sisuliselt tõsi, vormiliselt oleks saanud ehk teiste sõndadega öelda. Samas siiski Kaitseministeeriumi valitsemisala tegeleb vajaduste kaardistamise ja võimaluste välja selgitamisega ning mingid ideed saavad ehk ka teostatud. Mis konkreetselt, ei ole tänaseks veel välja öeldud.

11. Üldiselt paari teadustööd hea meelega loeks veel:
a. Nursipalu harjutusvälja laiendamise mõju piirkonna sotsiaalmajanduslikule olukorrale
b. Nursipalu harjutusvälja laiendamise mõju piirkonna elanike tervisele
c. Mürast tingitud mõju leevendusmeetmed

12. Kuna nende teadustööde tegemine võtab aega ja harjutusvälja kiire laiendamine kaalub üles tööde tegemiseks kuluvad aastad ning eelduslikult sealt tulev teadmine ei muuda harjutusvälja laiendamise otsust, siis võib jätta kõrvale tavalise planeerimisseaduse etapid. Kuid tagantjärgi võiks seda ikkagi teha, et mõista paremini ühe või teise tegevuse mõjusid ja ehk leida vähemalt paar tegevust, mis müra vähendavad.

13. Riigi vaates on siin kaalumise koht.
a. Omavalitsus soovib kõigi planeerimisetappide läbimist. See kestab aastaid.
b. Riigikaitse vaates on võimalikult kiire harjutustingimuste parandamine hädavajalik.

14. Valiku kahe vastandliku huvi vahel saab teha valitsuse tasandil.

15. Mis on arutu, on väita, et müral ei ole mingit mõju ja sildistada neid, kes sellest räägivad, rumalateks.

16. Lõpetuseks, et minu positsioon selge oleks. Oman tihedaid seoseid Võrumaaga. Kasvava müra probleemi endaga seoses oluliseks ei pea. Lähisugulast, kes elab Nursipalu epitsentrist 11 km kaugusel ja täna 90-94 dB mürareostuse tsoonis, kuid väljaspool harjutusvälja piiri, ei ole müra senini väga häirivaks pidanud. Tuleviku vaates jääks tema elamine 100-104 dB tsooni ja mürarikaste päevade arv kasvaks.

17. Kuna ta jääb vahetult harjutusväljast väljapoole ei ole tema kaitsevaldkonna suhtlussihtgruppi kuulunud. Arusaadav, neid kellega peaks suhtlema on palju ja paar inimest seda kohe korraga ei jõua. Mida teha, kellele kurta?

18. Ma ise oleks esmase suhtlemise ja teavitamise teinud CIMIC „õppuse“ formaadis. Kogu sihtgrupp kohe ja korraga ja igaühele eraldi. Rahvakoosolekud on kehv formaat. Pooled ei julge küsida ja paar aktiivset karjuvad kogu aja täis ning seavad kammertooni kogu edaspidisele protsessile. Nii on ka läinud.

19. Enamiku kohalikega saab kokkuleppele. Oma nahal järgiproovitud. Paarkümmend aastat tagasi oli vaja pidevalt kooskõlastada harjutusteks alade kasutamist Nursipalus. Nädalas kippus terve päev selle peale ära kuluma. Kui käisid ja suhtlesid sai kokkuleppele. Ametlike kirjade teel suhtlemine oli vähem efektiivne. Rahvakoosolekuid ei korraldanud

[Kriku]

Volikogu on ühehäälselt vastu ja nõuab tavapärase planeerimisprotseduuri täitmist: https://www.err.ee/1608827644/rouge-vol ... te-toetada

[Ghostship]

See on ikka mentaalse eelhäälestuse probleem eelkõige. Isakodu keskpolügooni lähedal metsakülas. Mökki on ka kohas kuhu tõsisemad harjutused selgelt ära kostavad. Samasugune taustamüra nagu metsvindi laul kevadel või kajakakisa suvel. Kordades rohkem häirib viimaste aastate ankurdamine Soome lahel, kus madalsageduslik müra ja eriti valgusreostus on lakkamatu võrreldes KV õppustega. Kuskile ennast uputama või kaebekirjasid kirjutama ei pane, aga tüütu on küll kui näiteks vahest virmalisi mere kohal vaadata tahad

[maksipoiss]

No näed, üks tutvustab "tsivilistidele" ka Militaar. net -i "mittetsivilistide" seisukohti https://www.facebook.com/groups/1174781 ... 3871153474. Et siis, ega militarist oma püssitoru otsast kaugemale näha ei suuda .

[Kriku]

Ja Nursipallu kaevatakse I ms stiilis kaevikud