Kas N Liidus oli ka midagi head?

[mart2]

... Minuteada on NSVL viljasaak olnud alati impordist suurem (kui ehk sõja-aastad kõrvale jätta). Juba 30ndatel toodeti ise rohkem kui nt 80ndatel imporditi. Ja loomulikult 50-70ndatel kasvasid saagid tohutult.

Mul ei ole statistikat käes, kuid nõustun sellega, et Nõukogude Liit ei suutnud oma rahvast ise kunagi viljaga toita!

Uudismaal ei käinud, kuid mäletan selgelt meie väeosast käinute juttu - saagid olid kusised ja koristatud vilja hoiti sõltumata ilmast päevade kaupa lagedal suurtes hunnikutes. Kui tee pehme, siis vedude ajal aeti koorem-kaks auku või porri ja tehti nii "ülesõit"...

[Kapten Trumm]

Minu kõige eredam viljaga seotud lapsepõlvemälestus -automatk 70ndate lõpus Ukrainas, on viljakoristuse aeg. Maanteel on palju põllult vilja vedavaid autosid ja mosse kojamehed käivad pidevalt pühkides esiklaasilt ära kuldseid viljateri. Loomulikult olid ka teepeenraid kuldsed - seejuures olid isegi kõrgemad kui tee. Maha lennanud viljast. Olin siis ikka väike laps, aga see on eredalt mällu sööbinud. Mäletan eredalt just seda, kuidas kojamehed, punn põhjas, ei suutnud klaasilt ära pühkida seda, mis nendest maantel kihutavate veoautode katmata kastidest lendas tuulega

Vot taolist vaatepilti pole ma hiljem nägema juhtunud. Seal kolhoosikeskuses, mis mina oma suved veetsin, võis mõnikord vilja tee peal näha, aga et tee oleks sellest kollane ja see lendaks nagu lumetuisk veoautode taga, vot sellist küll polnud.

[TALUPOEG TALUJA]

Mu kadunud ema koos vanaemaga oli küüditatud 1949-57a. Siberisse Novosibirski kanti. Seal oli sügiseti viljavõtmise aegu nii, et kui kombainil punker täis sai ja veoautot kuskilt tulemas polnud, lasi kombainer vilja põllule hunnikusse ja pani aga edasi järgmist punkrit täis koguma. Põllud olid suured olnud. Stalinets oli hommikul läinud ja õhtul pimedas alles ringiga tagasi jõudnud.....
Keegi neid viljahunnikuid enam maast korjama ei hakanud, jäid sinnasamasse maha. Talvel siis otsiti üles ja kaevati paks koorik maha (vili läks kasvama ja jäi tükki) ja alt võeti siis loomadele vilja. Kord oli kõva. Maas tohtis vili vedeleda, võtta ei tohtinud! Ema ja vanaema siis sukasääres ja kalossis tassisid salaja kodu. Kodus oli väike käsikivi ja sellega jahvatati jahu. Segasid jahu veega ja küpsetasid pliidil väikseid kakukesi. Olid imehead olnud.... võrreldes maja pööningul ära külmunud poolmädand kartulitega.... Selline tegevus hoidis elus, samuti päästis näljast karjalaudas lüpsjana töötamine. Seda kõike vist olen kuskil siin ka varem kirjutanud, ehk kõlbab lugeda.

ps. Minu vanaisa esimene naine sai sõja lõpul 4 aastat vangilaagrit selle eest, et saksa sõjavangile oli tüki leiba andnud...

T.

[Kapten Trumm]

Nõuka viljaimpordi taga tundus, et oli Hrustsovi alustatud rumala uudismaade projekt kuivale jooksmine - nimelt see üles haritud mõõtmatute Kasahstani stepipõldude muld, kui sealt oli seda koos hoidev kamar ära küntud, hakkas põldudelt lahkuma, jättes asemele viljatu poolkõrbe. Ja seal ei kasvanud enam midagi, kuigi alguses kasvas seal vili mis mühises.

See seletabki, mis 70ndatest alates NSVL viljatoodang allamäge veeres, kuid tõesti, kunagi olid ajad, kui vilja ei imporditud või tehti seda väga vähe. Kui aga Stalini aegsed hirmud kadusid, siis hakkas ka NSVL-s pihta suurem raiskamine ja varastamine, mis tähendas, et hoolimata uutest masinatest, väetistest jne mitte-uudismaalt vilja rohkem tulema ei hakanudki. Vene töölise/kolhoosnikuga kahjuks nii on, et kui iga kokku keeratud jama eest 5a laagrit ei terenda, siis ega sealt korralikku tööd ei tule kah.

Mu kadunud ema koos vanaemaga oli küüditatud 1949-57a. Siberisse Novosibirski kanti. Seal oli sügiseti viljavõtmise aegu nii, et kui kombainil punker täis sai ja veoautot kuskilt tulemas polnud, lasi kombainer vilja põllule hunnikusse ja pani aga edasi järgmist punkrit täis koguma. Põllud olid suured olnud. Stalinets oli hommikul läinud ja õhtul pimedas alles ringiga tagasi jõudnud.....

Mina olen lapsena vanaisa kõrval kolhoosi veoauto kabiinis põldudel kaasa loksunud küll ja meil pandi kasti lastud viljale ikka present peale, enne kui sõit kuivatisse läks. Et kombaini kõrval ukerdades seda vilja põllule sattus, ei tea pead anda, aga kuskile kuhja põllule seda Eestis küll ei kogutud. Jutt siis 80ndatest.

Meil olid põllud väikesed ja mäletan, et kui 80ndatel hakkas tulema neid uusi vene kombaine Jenissei ja Don senise Niva asemele, polnud nendega suurt midagi teha, maanteel sõiduks tuli heeder ära võtta ja selle vist 9 m laiuse heedriga võis Ukraina stepipõldudel koristada, mitte meil. Kuigi - Doni kabiinis oli konditsioneeri (jaapani oma kusjuures), olen seda jahedust ka ise tunda saanud, võrreldes SK-5 põrgupalavusega.

[Kriku]

https://maakodu.delfi.ee/artikkel/12001 ... iga-kuuris

Kopeerima ei hakka, kes näeb, see näeb.

[mart2]

Eks need mälestused elamistingimustest ongi erinevad...

1978.a. lõpetasin Pärnud keskkooli. Elasime kesklinnas vanas puumajas kahetoalises korteris kogu perega - ema-isa ja 4 last. Vanas kinniehitatud koridoripikenduses (6 m2) oli veel lisaks voodi vanemale vennale ja tema värskele abikaasale. Seega 8 inimest!
Kuigi peres oli viis last ja emal emamedal, ei kavatsenud keegi mingit suuremat pinda anda, sest peres parteilasi ei olnud ning isa endise saksa sõdurina oli 10 aastat Siberis istunud...

[lamba-ants]

Keldritega seoses - oleks statistilises mõttes täitsa huvitav teada, kui palju on viimase 20 aasta jooksul ehitatud keldriga ühepereelamuid. Isiklikult ehitusplatsidest mööda sõites ei ole ühtegi silma jäänud.

Kirutud okupatsiooniajal oli kelder üldiselt tüüpprojektides sees.

[OLAVI]

Keldritega seoses - oleks statistilises mõttes täitsa huvitav teada, kui palju on viimase 20 aasta jooksul ehitatud keldriga ühepereelamuid. Isiklikult ehitusplatsidest mööda sõites ei ole ühtegi silma jäänud.

Kirutud okupatsiooniajal oli kelder üldiselt tüüpprojektides sees.

Kuna okupatsiooni ajal oli eramu max lubatav elamispind 65m2 (mälu järgi), siis joonistati projekti lisaks erineva nimetusega ruume, mis ei läinud elamispinnana arvesse: garaaž, pesukuivatusruum, vannituba, köök, sauna eesruum, saun, jne. mida hiljem sai eluruumideks kohandada.
Kui ehituse alune pind oli piiratud ja kõrgusesse ei lubatud minna, pidi hädaga lisakorruse maa alla tegema.

[Kapten Trumm]

Keldritega seoses - oleks statistilises mõttes täitsa huvitav teada, kui palju on viimase 20 aasta jooksul ehitatud keldriga ühepereelamuid. Isiklikult ehitusplatsidest mööda sõites ei ole ühtegi silma jäänud.
Kirutud okupatsiooniajal oli kelder üldiselt tüüpprojektides sees.

Keldriga ühepeerelamuid või ridamajabokse pole isegi 1% ehitatute mahust. Võibolla mingil eriti ekstreemsel juhul, 5M maja ja veinikelder on siis iseenesest mõistetav. Praeguse aja ühepereelamu on soome barakilt üle võetud lahendus, mis ajab puhtalt odavust taga. Et oleks keskmisele perele jõukohane. Neid paigaldatud genekaga maju on ilmselt analoogne %.

Aga see, et uutel majadel endiselt ostja keldrit või genekat ei nõua, lihtsalt näitab, millised ühepäevaliblikad meil ollakse. Selline tüüpne ühekordne puitkarkass- või moodulmaja ei kaitse praktiliselt mingi sõjalise mõjutamise eest, 7,62 kuul lendab sellisest majast läbi. Need genekavärgid jne kuuluvad samasse zanrisse. Kui oleks ostja poolt nõudlus, küll ehitaja ehitaks. Kui Soomes on spets firmad, mis teevad tsiviilkaitse inventari (ja on sellega maailmakuulsad), siis on see sellest, et on nõudlust.

[Kapten Trumm]

Keldritega seoses - oleks statistilises mõttes täitsa huvitav teada, kui palju on viimase 20 aasta jooksul ehitatud keldriga ühepereelamuid. Isiklikult ehitusplatsidest mööda sõites ei ole ühtegi silma jäänud.

Kirutud okupatsiooniajal oli kelder üldiselt tüüpprojektides sees.

Kuna okupatsiooni ajal oli eramu max lubatav elamispind 65m2 (mälu järgi), siis joonistati projekti lisaks erineva nimetusega ruume, mis ei läinud elamispinnana arvesse: garaaž, pesukuivatusruum, vannituba, köök, sauna eesruum, saun, jne. mida hiljem sai eluruumideks kohandada.
Kui ehituse alune pind oli piiratud ja kõrgusesse ei lubatud minna, pidi hädaga lisakorruse maa alla tegema.

Üldiselt korraliku keldri ehitamine käis ka nõuka ajal iseehitajal üle võimete - ning seda sai teha kohas, kus polnud vee sissetungi karta, kuna hüdroisolatsiooni materjalid olid nagu olid ja veekindlast betoonist tavainimene ei teadnud. Ja kui vaatad ka "ehitusfirmade" tehtu saatust (enamasti hävinud vee pärast), siis oli tollal see märksa suurem probleem kui täna.

Teine asi oli see, et kirutud nõuka ajal oli külmutuskapp mitte väga harjumuspärane. Kelder kulub siis marjaks ära. Mitte et see teemasse puutuks.

[Kilo Tango]

...
Selline tüüpne ühekordne puitkarkass- või moodulmaja ei kaitse praktiliselt mingi sõjalise mõjutamise eest, 7,62 kuul lendab sellisest majast läbi. ...

Lendab läbi ka kõiksugu tuhaplokist majadest. Katsetanud ei ole, aga üsna kindlasti läheb läbi ka fibo plokist. Kolumbia kivi ja/või tellised peavad kinni 5,56. 7,62 vastu aitab ehk ainult täisbetoon.
https://www.youtube.com/watch?v=7VeqqNuQU_4

[Dr.Sci]

Keldritega seoses - oleks statistilises mõttes täitsa huvitav teada, kui palju on viimase 20 aasta jooksul ehitatud keldriga ühepereelamuid. Isiklikult ehitusplatsidest mööda sõites ei ole ühtegi silma jäänud.

Kirutud okupatsiooniajal oli kelder üldiselt tüüpprojektides sees.

Kuna okupatsiooni ajal oli eramu max lubatav elamispind 65m2 (mälu järgi), siis joonistati projekti lisaks erineva nimetusega ruume, mis ei läinud elamispinnana arvesse: garaaž, pesukuivatusruum, vannituba, köök, sauna eesruum, saun, jne. mida hiljem sai eluruumideks kohandada.
Kui ehituse alune pind oli piiratud ja kõrgusesse ei lubatud minna, pidi hädaga lisakorruse maa alla tegema.

Üldiselt korraliku keldri ehitamine käis ka nõuka ajal iseehitajal üle võimete - ning seda sai teha kohas, kus polnud vee sissetungi karta, kuna hüdroisolatsiooni materjalid olid nagu olid ja veekindlast betoonist tavainimene ei teadnud. Ja kui vaatad ka "ehitusfirmade" tehtu saatust (enamasti hävinud vee pärast), siis oli tollal see märksa suurem probleem kui täna.

Teine asi oli see, et kirutud nõuka ajal oli külmutuskapp mitte väga harjumuspärane. Kelder kulub siis marjaks ära. Mitte et see teemasse puutuks.

Nojah... ma ei mäleta täpselt mitu ruutu elamispinda oli... aga mu vanavanaisa ja vanaisa poolt 60-datel Tallinnas Nõmmele ehitatud majas oli:
Täiskelder (töökoda, pesuköök (ehtsa suure katlaga mida sai eraldi ahjuga kütta), keskkütte katlaruum (kivisüsi), söepunker mis oli omaette suur ruum)
Esimesel korrusel elutuba, söögituba, kabinet, veranda, köök, WC
Teisel korrusel 2 magamistuba ja vannituba (see oli tegelikult küll juba ärklikorrus, aga toad olid piisavalt ruumikad)
Ja siis oli pööning mille kõrgus oli piisav et sinna sai käesoleval aastatuhandel veel teine ärklikorrus ehitada.

Kivisöekütet enam pole, vahepeal oli õliküte, nüüd õhksoojuspumbad. Ja tagavaravariandiks kaminad koos sooja õhu juhtimisega

Garaaz veel täitsa eraldi ka (aga pisike). Aias kuur ja kasvuhoone...
Ja polnud mu esivanemad mingid rikkurid, vanavanaisa oli insener, vanaisa Tallinna polütehnikumis õppejõud
Maja ehitasid täitsa ise... tellisseinad, raudbetoonvahelaed. Savikivikatus. Tõsi, pinnaseveega polnud seal probleemi (99% ajast)

[Walter2]

Elamispinda ei saanud suureks ajada lihtsal põhjusel - elamispind oli normeeritud per kärss ja ülemäärasele pinnale koliti kohe keegi korterijärjekorras olija sisse kuna eraomandit ei olnud ja ka nö. eramajad olid korterpindadena arvel (vähemalt nii seletas mulle kadunud äi küsimise peale kuda krt sa sellisesse uberikku naise majja suutsid tuua, kolm tütart seal valmis teha ja veel ka üles kasvatada ..).

[Fucs]

Keldritega seoses - oleks statistilises mõttes täitsa huvitav teada, kui palju on viimase 20 aasta jooksul ehitatud keldriga ühepereelamuid. Isiklikult ehitusplatsidest mööda sõites ei ole ühtegi silma jäänud.

Kirutud okupatsiooniajal oli kelder üldiselt tüüpprojektides sees.

Kuna okupatsiooni ajal oli eramu max lubatav elamispind 65m2 (mälu järgi), siis joonistati projekti lisaks erineva nimetusega ruume, mis ei läinud elamispinnana arvesse: garaaž, pesukuivatusruum, vannituba, köök, sauna eesruum, saun, jne. mida hiljem sai eluruumideks kohandada.
Kui ehituse alune pind oli piiratud ja kõrgusesse ei lubatud minna, pidi hädaga lisakorruse maa alla tegema.

Üldiselt korraliku keldri ehitamine käis ka nõuka ajal iseehitajal üle võimete - ning seda sai teha kohas, kus polnud vee sissetungi karta, kuna hüdroisolatsiooni materjalid olid nagu olid ja veekindlast betoonist tavainimene ei teadnud. Ja kui vaatad ka "ehitusfirmade" tehtu saatust (enamasti hävinud vee pärast), siis oli tollal see märksa suurem probleem kui täna.

Teine asi oli see, et kirutud nõuka ajal oli külmutuskapp mitte väga harjumuspärane. Kelder kulub siis marjaks ära. Mitte et see teemasse puutuks.

Alates 1958 lõpust oli individuaalelamu elamispinna max norm 60 m2.
Elamispinna alla läks elamutes tubade pind. Toad olid suletud netopind, eluruumide pind ja elamispind.
Köök, esik, koridor, wc, vannituba, sahver jms olid suletud netopinnad, abiruumide pinnad, eluruumide pinnad, kuid mitte elamispinnad.
Köögi max normatiivne suurus oli kuni 6m2. Kui köök oli suurem kui 6m2 siis need üleliigsed m2 läksid elamispinna ehk tubade bilanssi.
Saunad, katlaruumid, kelder jms olid suletud netopind, lahuspind, abiruumide pind.
Majaga koos olev garaaž ja nt. "kütteruum" (kus kütet/kütust hoiti) oli suletud netopind ja mitteeluruumide pind.
Kõik "ruumid" või seinakapid jms mis olid kõrgemad kui 1,9m (nt ärkli korrusel katuseviilu all jms) olid suletud netopind, abiruumi pind, elamispind (kui oli toa küljes) ja eluruumide pind.
Kõik loetletud pinnad olid lisaks ehitise ruumide eksplikatsioonis kasuliku pinna bilansis. Alla 1,9m kõrgusega põrandapind ei olnud.
Mitmepereelamutes, korterelamutes, ridaelamutes jm võis lisaks nt. trepikoda olla üldkasutatav pind.
Minu töötamise ajal Tehnilise Inventariseerimise Büroos muudeti korduvalt ruumide kuuluvust ja jaotust ruumide eksplikatsioonis (mis ruum kuhu kuulub või ei kuulu), seega lõpplikku tõde ei maksa otsida.

Elamukrundi max suurus mingi Ministritenõukogu määrusega umbes 60-ndatel ja edasi oli linnas 600m2 ja maal 1200m2.
Kolhoosipere liikmetele kehtisid maakasutuses ja kasutatava maa suuruses teatud erisused (ning kolhoosi-sovhoosi-vms majandi erisoodustused), kuid ehituskrundi max suurus oli ikkagi 1200m2.

Üritati ehitada suuremaid elamuid (ja ka rohkem erinevaid abihooneid), kui tüüpprojektis ette nähtud, venitades kandekonstruktsioonide mõõte meetrikene siia ja meetrikene sinna. Julgemad ja vastavatel kõrgematel ametikohtadel olijad rohkem. Riik kontrollis ehitise mõõdud jm pärast valmimist üle, saates Tehnilise Inventariseerimise Büroost (TIB) spetsialisti, kes kõik üle mõõtis, materjalid jm kirja pani ja selle kohta inventariseerimise toimiku koostas, koos jooniste (korruste põhiplaanid ja lõige), ruumide eksplikatsiooni ning mahu ja pindalade arvutamise lehega. Pindalad arvutati ja esitati 0,0m2 täpsusega. TIB toimik läks Hooneregistrisse ja seal vaadati-kontrolliti kõik üle, võrreldi projektiga, ning kui vigu ei leitud, kanti ehitis registrisse ja anti kasutusluba. Kui pindalad läksid lõhki, siis kasutusluba ei antud. Elada seal ametlikult ei tohtinud kuni käsuni ehitis lammutada välja.

90-ndate alguses, kui mina ca 2 aastat ainult inventariseerijana ja hiljem juba kuni 2003 aasta 31. detsembrini nii inventariseerijana kui geodeedina TIB-is töötasin, siis enam neid ENSV aegseid "pindalapiiranguid" selliseid ei olnud, kuid sellele vaatamata pidi ehitis ja selle mõõtmed vastama projektile, endiselt kasutati laialdaselt ENSV aegseid tüüpprojekte ja nii mõnelgi oli tükk tegemist, et oma ENSV aegsest projektist "suuremaks ehitatud" või "kardinaalselt teistmoodi ehitatud" villa ära seadustada.

Vanad olijad teadsid muljetada, et ENSV ajal üritati suuremaks ehitatud asjade puhul neid pindalasid kas kusagile mujale (mitteeluruumi jne bilanssi) nihverdada või siis TIB ära moosida ja inventariseerija võttis mõõdud projektist ning pani need väikese mõistliku muudatusega TIB toimikusse. Susserdati ka "kahepereelamu" või "mitmepereelamu" projektide ja mõistetega. Kusagil Idavirus ma mäletan oli mul üks inventariseerimisobjekt, mis ENSV ajal mingi toonase bossi poolt oli valmis ehitatud kahepereelamu projekti järgi ühepere elamuks. Pool maja oli paberites lehmalellepoja nimel/oma ja majja oli hoolikalt sisse ehitatud kaks kööki, wc-d ja vannituba, kuigi vaja neid polnud....

70-ndatel ja 80-ndatel valminud kuulsad tüüpprojektid ("Ants"-ud, "Ando"-d, "Ella"-d, "Riina"-d, "Talu"-d jms) olid juba kõik ka täiskelder versioonidena olemas.

[Alts]

Lapsepõlvekodu, mille projekt pärines aastast 1968, oli ehe näide sellest skeemitamisest ruumide projektikohase sihtotstarbega pluss muu absurd. Esimesel korrusel pigem mõõtudelt suur aga kuidagi maja sisemusse pikaks venitatud köök. Köögi aken põhja poole ja tagumises nurgas ka päeval lausa tsipa hämar. Lõuna pool kaks tuba, millel kitsad aknad lae all. No sellised nagu mingil sauna eesruumil või mõnel eeskojal. Kuna see lahendus oleks toad absoluutsesse hämarusse jätnud, siis ehitati tuimalt täiesti normaalsed aknad. Läänepoolses küljes suur elutuba, kahe suure ning kõrge akna ja kokkulükatava koridori vaheseinaga. Viimase otstarve siis tõenäoliselt koridori arvelt ruumi juurde võtta. Teisel korral elutoa kohal täpselt sama suur, kahe suure aknaga "pesukuivatusruum". Kuram, kahele esimese korruse magamistoale projekteeritakse mingid pilud, kust valgus sisse ei pääse aga "pesukuivatusruumi" üks sein on põhimõtteliselt aknad! Lisaks võinuks seal ruumi poolest poole kolhoosi pesu kuivatada Köögi peal omakorda teine, korraliku suuruse ja aknaga ruum - "pimik", fotoilmutamise jmt. ruum. Suure aknaga! Nii pesukuivatusruum, kui pimik on projektis selge sõnaga kirjas, koos oma suurte akendega.