Kapten Trumm kirjutas: ↑15 Dets, 2022 17:31
OLAVI kirjutas: ↑15 Dets, 2022 17:14
lamba-ants kirjutas: ↑15 Dets, 2022 16:19
Keldritega seoses - oleks statistilises mõttes täitsa huvitav teada, kui palju on viimase 20 aasta jooksul ehitatud keldriga ühepereelamuid. Isiklikult ehitusplatsidest mööda sõites ei ole ühtegi silma jäänud.
Kirutud okupatsiooniajal oli kelder üldiselt tüüpprojektides sees.
Kuna okupatsiooni ajal oli eramu max lubatav elamispind 65m2 (mälu järgi), siis joonistati projekti lisaks erineva nimetusega ruume, mis ei läinud elamispinnana arvesse: garaaž, pesukuivatusruum, vannituba, köök, sauna eesruum, saun, jne. mida hiljem sai eluruumideks kohandada.
Kui ehituse alune pind oli piiratud ja kõrgusesse ei lubatud minna, pidi hädaga lisakorruse maa alla tegema.
Üldiselt korraliku keldri ehitamine käis ka nõuka ajal iseehitajal üle võimete - ning seda sai teha kohas, kus polnud vee sissetungi karta, kuna hüdroisolatsiooni materjalid olid nagu olid ja veekindlast betoonist tavainimene ei teadnud. Ja kui vaatad ka "ehitusfirmade" tehtu saatust (enamasti hävinud vee pärast), siis oli tollal see märksa suurem probleem kui täna.
Teine asi oli see, et kirutud nõuka ajal oli külmutuskapp mitte väga harjumuspärane. Kelder kulub siis marjaks ära. Mitte et see teemasse puutuks.
Alates 1958 lõpust oli individuaalelamu elamispinna max norm 60 m2.
Elamispinna alla läks elamutes tubade pind. Toad olid suletud netopind, eluruumide pind ja elamispind.
Köök, esik, koridor, wc, vannituba, sahver jms olid suletud netopinnad, abiruumide pinnad, eluruumide pinnad, kuid mitte elamispinnad.
Köögi max normatiivne suurus oli kuni 6m2. Kui köök oli suurem kui 6m2 siis need üleliigsed m2 läksid elamispinna ehk tubade bilanssi.
Saunad, katlaruumid, kelder jms olid suletud netopind, lahuspind, abiruumide pind.
Majaga koos olev garaaž ja nt. "kütteruum" (kus kütet/kütust hoiti) oli suletud netopind ja mitteeluruumide pind.
Kõik "ruumid" või seinakapid jms mis olid kõrgemad kui 1,9m (nt ärkli korrusel katuseviilu all jms) olid suletud netopind, abiruumi pind, elamispind (kui oli toa küljes) ja eluruumide pind.
Kõik loetletud pinnad olid lisaks ehitise ruumide eksplikatsioonis kasuliku pinna bilansis. Alla 1,9m kõrgusega põrandapind ei olnud.
Mitmepereelamutes, korterelamutes, ridaelamutes jm võis lisaks nt. trepikoda olla üldkasutatav pind.
Minu töötamise ajal Tehnilise Inventariseerimise Büroos muudeti korduvalt ruumide kuuluvust ja jaotust ruumide eksplikatsioonis (mis ruum kuhu kuulub või ei kuulu), seega lõpplikku tõde ei maksa otsida.
Elamukrundi max suurus mingi Ministritenõukogu määrusega umbes 60-ndatel ja edasi oli linnas 600m2 ja maal 1200m2.
Kolhoosipere liikmetele kehtisid maakasutuses ja kasutatava maa suuruses teatud erisused (ning kolhoosi-sovhoosi-vms majandi erisoodustused), kuid ehituskrundi max suurus oli ikkagi 1200m2.
Üritati ehitada suuremaid elamuid (ja ka rohkem erinevaid abihooneid), kui tüüpprojektis ette nähtud, venitades kandekonstruktsioonide mõõte meetrikene siia ja meetrikene sinna. Julgemad ja vastavatel kõrgematel ametikohtadel olijad rohkem. Riik kontrollis ehitise mõõdud jm pärast valmimist üle, saates Tehnilise Inventariseerimise Büroost (TIB) spetsialisti, kes kõik üle mõõtis, materjalid jm kirja pani ja selle kohta inventariseerimise toimiku koostas, koos jooniste (korruste põhiplaanid ja lõige), ruumide eksplikatsiooni ning mahu ja pindalade arvutamise lehega. Pindalad arvutati ja esitati 0,0m2 täpsusega. TIB toimik läks Hooneregistrisse ja seal vaadati-kontrolliti kõik üle, võrreldi projektiga, ning kui vigu ei leitud, kanti ehitis registrisse ja anti kasutusluba. Kui pindalad läksid lõhki, siis kasutusluba ei antud. Elada seal ametlikult ei tohtinud kuni käsuni ehitis lammutada välja.
90-ndate alguses, kui mina ca 2 aastat ainult inventariseerijana ja hiljem juba kuni 2003 aasta 31. detsembrini nii inventariseerijana kui geodeedina TIB-is töötasin, siis enam neid ENSV aegseid "pindalapiiranguid" selliseid ei olnud, kuid sellele vaatamata pidi ehitis ja selle mõõtmed vastama projektile, endiselt kasutati laialdaselt ENSV aegseid tüüpprojekte ja nii mõnelgi oli tükk tegemist, et oma ENSV aegsest projektist "suuremaks ehitatud" või "kardinaalselt teistmoodi ehitatud" villa ära seadustada.
Vanad olijad teadsid muljetada, et ENSV ajal üritati suuremaks ehitatud asjade puhul neid pindalasid kas kusagile mujale (mitteeluruumi jne bilanssi) nihverdada või siis TIB ära moosida ja inventariseerija võttis mõõdud projektist ning pani need väikese mõistliku muudatusega TIB toimikusse. Susserdati ka "kahepereelamu" või "mitmepereelamu" projektide ja mõistetega. Kusagil Idavirus ma mäletan oli mul üks inventariseerimisobjekt, mis ENSV ajal mingi toonase bossi poolt oli valmis ehitatud kahepereelamu projekti järgi ühepere elamuks. Pool maja oli paberites lehmalellepoja nimel/oma ja majja oli hoolikalt sisse ehitatud kaks kööki, wc-d ja vannituba, kuigi vaja neid polnud....
70-ndatel ja 80-ndatel valminud kuulsad tüüpprojektid ("Ants"-ud, "Ando"-d, "Ella"-d, "Riina"-d, "Talu"-d jms) olid juba kõik ka täiskelder versioonidena olemas.